Arhiiv February, 2010

Tõstuk, kühvel ja kirves.

Friday, February 26th, 2010

Esimene sulailm sel talvel. Kraadiklaas näitas keskpäeval +2. Räästad hakkasid tilkuma. Oli viimane aeg katustel midagi ette võtta. Eile sai tõstuk ja töömees tellitud ning kõnnitee ja sõidutee vaheline lumevall koristatud, et juurde pääseks.

Hommikul asutigi katusel lumetöid tegema. Jääkamakad ja tuisanud kuhjad said katuseservalt maha võetud. See oli vajalik vihmaveerennide päästmiseks. Tänu tõstukile pääses töömees katuse servani ja kõige olulisemad töövahendid olid kühvel ja kirves. Kui tasapisi sulatab, siis pole suurt varingut karta – katuse lumetõkked hoiavad lumemassi kinni ja järk-järgult sulab see vähemaks. Käisin ringi ja nägin, et ma polnud ainus, kes lumetöid korraldas. Rihmadega korstna külge kinnitatud mehed roobitsesid veel ühe suure maja katusel.

Metsalugudest on viimasel ajal saanud lumelood. Mis parata, kui loodus on sel talvel nii korraldanud.

Kuusk ajas okkaid.

Thursday, February 25th, 2010

Läinud nädalavahetusel ajas kuusk okkaid. Maja taga oli järsku lumi neid täis. Vanarahva järgi on esimene okkasadu märk kevade lähenemisest. Kui kolmat korda peaks kuusk pudisema, läheb sulale. Ei jõua ära oodata…

Tänane pidupäeva järgne hommik oli erakordselt ilus – härmas puud ja aina kõrgemat kaart võttev päike. Loodetavasti läheb kuuseokaste ennustus täide ja kevad ei jää ka sel aastal tulemata. Kujutan juba ette, millist suurvett ja üleujutusi siis nägema hakkame.

Ilusat ilma ei saa niisama mööda lasta ja sõitsin külateed pidi selle teeristini, kuhu auto saab jätta, et jalgsi edasi minna. Hommikusest lumelükkamisest oli tee küll sõidetav, aga vallide vahe on nii kitsaks jäänud, et kaks autot enam üksteisest mööda ei mahu. Mul läks õnneks – kedagi vastu ei tulnud.

Põllumajandusühistu suur traktor on käinud põhuhunnikust põhku viimas ja masina tallatud jälgi pidi sammusin minagi oma metsa piirini välja. Traktorijälgede vahel on nii kõrged lumevallid, et ka maastikuauto jääks seal kõhtupidi kinni. Pooleks tõstetud põhuhunnikus on palju auke, kus mõni elukas endale kindlasti mõnusa koopa leiab. Rebased ongi seal ringi sebinud. Kahju, et metskitsed selle põhukuhjani läbi lume ei suuda tulla. Seal oleks neil nii toitu kui magamisasemeid. Põhu all on maapind päris sula.

Et vaarisa krunt võssa ei kasvaks.

Tuesday, February 23rd, 2010

Kodumaa sünnipäeval tahaksin midagi pidulikku ja ülendavat tunda. Kui sellest tundest kipub vajaka jääma, siis tuletan meelde üht ilusat päeva 20 aastat tagasi.

Oli Eesti Vabariigi aastapäev veel iseseisvusest unistava kodumaal. Oli erakordselt ilus ja särava päikesega sulailm. Sel päeval valiti Eesti Kongressi delegaate. Inimesed, kel oli usku kodumaa iseseisvuse taastamisse, voorisid kultuurimajja üles seatud valimisjaoskonna vahet. Meenuvad piduliku ülikonna ja lipsuga noored mehed, kes valimisi korraldasid. Oli ülevust, sini-must-valgeid lippe, lootust, usku ja erakordset pidulikkust.

Oma iseseisev riik on täna saanud enesestmõistetavaks ja paljud asjad pole läinud nii nagu 20 aasta tagustes unistustes paistsid. Nostalgiline ettekujutus põlispuude ja kaunite hoonetega taludest osutus suures osas unelmaks. Uued linnastunud põlvkonnad pidasid maaelu perspektiivituks. Nii kasvasid võssa vaarisade krundid ja kaharast kuusest jäi alles vaid känd… Nagu laulus lauldakse.

Kergekäeliselt müüdi maha isaisade metsad, küllap need olidki lapselapsi oodanud. Uued põlvkonnad polnud saanud tunda omanikuks olemise vastutust, osati kasutada vaid sülle kukkunud õigusi, paraku.

Et jutt nii pessimistlikult ei lõpeks ja lootusrikkamalt edasi vaadata, siis on iseseisvuse süvenemisega õnneks muutunud ka inimeste mõtlemine maast, loodusest, metsast. Eestlane kui metsa- ja mererahvas soovib üha enam linnast välja looduse juurde. Vaarisa krunt metsataguses külakolkas on muutumas suureks väärtuseks. Lagedaks raiutud kuusikust võib aastate pärast kasvada uus mets, mida oma lapselastele edasi pärandada. Tuleb tema eest vaid hoolitseda, maad armastada ja suuta omanikuks olemise vastutust kanda.

Sooviksin, et aastakümnete pärast oleks Eestimaal taas ülekaalus maal elav rahvas, kes oskab hinnata neid ainukordseid väärtusi, mida kodumaa loodus elamiseks ja iseseisvuse hoidmiseks pakub.

Maal aetakse üksnes lumejuttu.

Monday, February 22nd, 2010

Jälle sajab. Juba neljandat päeva, väikeste pausidega. Õnneks enam ei tuiska. Hommikul käis postiljon lumekühvlit laenamas. Auto oli sissesõidutee otsas lumme vajunud. Poe juures parklas oli kamp maamehi ja mööda minnes kuulsin neid ainult lumest rääkivat.

Mulle igatahes aitab. Enam vist ei jõua. Eile jäi kaevamine pooleli, sest seljavalu ja küünarnukk andsid märku, et jäta järele. Õuetee jääb aina kitsamaks, sest lund pole enam kusagile visata. Vallid ulatuvad üle pea. Täna panin tugevdusvöö ümber keha, sellise, mida metsas küürutades lihastele toeks kasutan.

Vaatan mitu korda päevas veebikaameraid: hülgekaamera Saaremaal, kotkakaamera Nõval, siga1 Tartumaal ja siga2 Virumaal. Nende pildi kaudu saab hea ülevaate, milline ilm Eesti erinevais paigus on. Lõuna ajal tegi pilt Tartumaalt kadedaks – seal paistis päike! Hiljem aga oli sealgi ilm hall nagu mujal üle Eesti. Kaamera mikrofonis ragistab tuul ja puuoksad liiguvad.

Neljandat päeva pole metsa saanud. Ma ei kujuta ette, kuidas praegu saemehed üldse metsatöid teevad. Lund on 60-70 cm ja see ulatub põlvedest kõrgemale. Isegi materjali kokku vedavad traktorid pidavat enne tühja masinaga jälgi sisse tallama ja alles siis riskivad pooliku koormaga vedu alustada. Kulukaks läheb selle talve metsatöö. Suuremad firmad ja RMK ei saa sellest vist hoolida, et lumetõrjetööd arvestatava osa metsatulust ära näpistavad.

Kahe tuisu vahel.

Saturday, February 20th, 2010

Õhtul sai õu ja tee roogitud ja täna võis hommikupoolikul veidi hinge tõmmata. Kannatas ka autoga poes ära käia ja hädavajalikku toidukraami varuda. Pärast lõunat aga hakkas tuul tõusma ja uus sadu algas.

Erakordselt palju linde käis täna söögimajas. Ma arvan, et nad tunnetavad raskeid ilmaolusid ette ja püüavad korraga süüa nii palju kui võimalik, et kauem vastu pidada. Nii rohevindid kui leevikesed on parajad „pudrulõuad”, kes lauakommetest midagi ei tea. Söövad kiirustades ja suud vahepeal puhtaks ei pühita. Tihased on alati viisakad ja pühivad söömise vaheaegadel noka puhtaks. Kõige rahumeelsemad linnud aga on põldvarblased, kes sobitavad end üldiselt riiakamate vintide seltskonda. Pole näinud, et varblasi emale tõrjutaks.

Sattusin vintide ja põldvarblaste hulgas üht kirevate sulgede ja kollase nokaga lindu nägema. See on põhjavint. Olen teda varem kohanud kevadise rände ajal üheskoos metsvintidega. Talvel pole varem juhtunud nägema.

Küünlakuu tuisk.

Friday, February 19th, 2010

Istun toas paberikuhjade taga. On eelmise aasta tulude-kulude rehkendamise aeg. Väljas tuiskab ja sajab lund juurde. Enam ei usugi, et kunagi kevad võib tulla. Kuigi eilne päike juba paitas meeldivalt põski.

Käisin piki jahimeeste jälgi metsloomade toiduplatsil sealset elustikku vaatamas. Pärast paarinädalast vaheaega on söödaplatsil taas metskitsed käima hakanud. Aga kõige mõnusamalt tunnevad metsanurgas end talvikesed ja tihased. Toitu jätkub, talvikesi on palju ja nende rahulolevat jutuvada on puud-põõsad täis. Seisin seal vaikselt ja nii õnnestus mõnda lindu ka lähemalt näha.

Viimastel päevadel hakkas kummitama kartus, et mis siis saab, kui lund veel juurde tuleb ja mõnel ööl garaaži katus enam vastu ei pea. Ilmateade lubas lumelisa. Leidsingi ühe töömehe, kes oli nõus katusele ronima. Väikese kallakuga plekk-katusel oli lund üle 50 cm. See sai eile maha aetud ja süda on rahul. Naabrimees rookis oma küüni katust juba teist korda sel talvel.

Vaatan aknast läbi tuisu paistva kirsipuu poole ja see on värvilisi ubinaid täis: rohelised rohevindid, punaste kõhualustega isaleevikesed, kollased rasvatihased ja halle-pruune tegelasi veel lisaks. Nemad tuisust ei hooli. Sattusin lõuna ajal õues nägema aasta lindu – hallõgijat. Kõik see värvuliste kamp tõusis järsku lendu ja kadus ühes suunas. Aga luhta läks õgijal see rünnak. Maandus mõneks hetkeks kõrge pärna latva ja sealt lendas edasi alevi suunas. Aialinnud võtsid oma tavapärased positsioonid uuesti sisse.

Mille eest maksame?

Thursday, February 18th, 2010

Käisin eile Säreveres Järvamaa metsaomanike ja jahimeeste nõupäeval. Toomas Lemming Ambla Metsaühistust andis ülevaate 2010.a. siseriiklike metsandustoetuste muudatustest. Hea, et midagi oluliselt halvemaks muutunud pole.

Suuremat poleemikat põhjustas uue jahiseaduse eelnõu. Tõnu Traks Keskkonnaministeeriumist tutvustas maaomanikke puudutavaid teemasid kavandatavas seaduses. Järvamaa jahimeeste ja taluliidu esindajad võtsid sõna ja vastasid saalist tulnud küsimustele.

Mina tahtsin teada, kuidas kasutab riik praegu kehtiva jahiseaduse järgi jahindusorganisatsioonidelt (jahiseltsid, klubid ja jahtkonnad) kogutavat ressursimaksu. Seda arvutatakse jahipiirkondade kasutuses oleva maa boniteeti (ulukite arv ja sobivad koondumisalad) aluseks võttes. Selgus, et kogutav maks laekub riigi sihtasutuse Keskkonnainvesteeringute Keskus arvele. Jahialade eest makstakse ühtviisi nii riigi- kui eramaade eest, olenemata sellest, kas jahirendi lepinguid maaomanikega on sõlmitud või mitte. Maksukohustus on piirkonniti erinev, aga küsitletute sõnul ulatub see 1,2 – 2,5 kroonini hektari kohta aastas. Võimalik, et mõnes eriti atraktiivses jahipiirkonnas on see suuremgi.

Äsja sain e-maksuametilt 2010.a. maamaksu teatised kätte ja summad on 28% võrra suuremad kui eelnevatel aastatel on olnud. Vald on seekord „täie rauaga” pannud. Nojah, eelarvega kitsas käes ja maamaks on kindel, mida saab oma kodanikelt pigistada. Maksan 2% (65-70 kr/ha) metsa ja 1,5% (27-30 kr/ha) põllumaa maksustamishinnast, sõltuvalt tsoonist.

Maamaksust rääkides meenub eile kõne all olnud jahimaade eest võetav maks. See rahasumma pidavat aastas olema 6 miljonit, mis koguneb nii riigi- kui eramaade kasutamise eest. Praeguseni on riik omavoliliselt ja omanike nõusolekuta jaganud eramaade kasutamise õigust ning võtab sellelt ka tasu. Minu arust oleks õiglasem, kui summad, mis jahinduseorganisatsioonid peavad maa kasutamise eest maksma, laekuks hoopis maaomanikele renditasudena.

Nõupäeval oli palju juttu ka ulukikahjustustest ja sellest, kuidas jaotada vastutust maaomanike ja jahimeeste vahel. Selles osas ei tule ilmselt selgust niipea, sest jutuks olnud hüvitusfond hajutaks vastutuse. Pealegi paistab, et riik püüab uue jahiseadusega hoiduda üldse igasugusest reguleerimisest (mis on tülikas ja töömahukas) ning loodab kõike üksnes maaomanike ja jahimeeste vaheliste lepingutega lahendada. Nii et segadust jagub riigikoguni välja. Nii paljude huvigruppide soovide arvestamine venitab ilmselt uue jahiseaduse vastuvõtmise kaugesse tulevikku.

Lend vales suunas.

Wednesday, February 17th, 2010

Hommikul kuulsin mütsatust vastu akent. Upitasin end vaatama ja nägin akna all lumes väikesi jalgu siputamas. Tõmbasin kähku riided selga ja tõstsin linnukese lumest välja. Oli emane leevike.

Panin ta riidele ja tõstsin tualettruumi riiulile. Kuna pidin kiiresti kodust ära minema, siis igaks juhuks ei tahtnud teda suuremasse tuppa jätta. Et kui toibub ja lendu läheb, siis oleks teda pärast keeruline suures ruumis kinni püüda.

Leevike oli saanud päris suure obaduse ja hoidis pead kuklas. Tiivad paistsid terved olevat, aga mõned rinnaesise suled olid lahti. Kui käe tema suunas sirutasin, siis ajas noka pärani. Järelikult nägi ja oli end valmis kaitsma. Kuna tuli kodust välja minna, siis nii ta minust toibuma jäi.

Kui õhtupoolikul koju jõudsin, polnud lindu enam riiulil. Leidsin ta nurgas maas kössitamas. Kui pihku võtsin, haaras ta nokaga mu sõrmest tugevasti kinni ja pigistas. Eluvaim oli kindlalt sees. Ei tahtnud toas katsetada, kui palju leevike lennata suudab ja viisin ta õue toidumaja kõrvale oksale, kust teised leevikesed äsja lendu tõusid. Kohe üritas temagi lendu tõusta, aga kukkus peagi lumme. Võtsin ta sealt uuesti peole, aga jälle lendas ta ära ja kadus maa lähedale okste vahele. Vist ei suutnud kõrgele õhku tõusta ja sinnapoole lennata, kus leevikesed tavaliselt puudel passivad.

Nüüd süda valutab, et äkki oleksin pidanud tal veel toas kosuda laskma…

Hõbehärmas vastlad.

Wednesday, February 17th, 2010

Kodumaa loodus kaunistas end Kristina hõbedase olümpiasõidu tähistamiseks härmarüüga. Rõõm oli eesti inimeste südameis ja looduse ilu lisas sellele võimsust juurde. Vaade härmas metsale teeb talvemaastiku nauditavaks. Ja kui pea kohal veel õrnad kaseoksad sinise taeva taustal valendavad, siis see on päris meie oma sini-must-valge.

Vastlasõitu ma ei teinud, küll aga keetsin hernesuppi. Vahukoorekuklitest ma ei hooli. Eile küpsetasin hoopis kodujuustu kooki ja see sai ruttu otsa. Meil siin on meiereis pood „Kaubad otse tootjalt”, kust saab osta korralikku võid (mis pannilt ära ei hüppa), kohupiimasid ja erinevaid juustusid, sealhulgas ka kohalikku mozarellat.

Vastlamatka tegin küla taga metsateedel. Paaris kohas olid värsked põdrajäljed. Pahaloom oli kraavipervelt noore männi latva murdmas käinud. Erinevalt kaugematest metsasihtidest oli küla läheduses ka kitsejälgi näha. Hoolega on käidud põõsastele puistatud heina või silo nosimas.

Tuttav talumees rääkis, et eile oli nende metsaveotraktori ees teel seisnud nooruke, esimese aasta metskits ja pole tahtnud ära minna. Nii jõuetuks on loomad jäänud. Lõpuks oli kits inimest nähes kuidagimoodi suutnud siiski läbi lume eemale joosta. Seda kuuldes ja ka varem olen mõelnud, et jahimehed ei tohiks küttida tugevaid vanemaid loomi, kes rasketes talveoludes tõenäoliselt kevadeni paremini vastu peavad ja suudavad ka uut sugu jätkata. Kiskjate, eriti huntide küttimisel on veelgi olulisem, et ei lastaks vanu juhtloomi, alfa-emast ja tema paarilist. Karja pealike puudumisel tekib segadus võimu hierarhias ja nii pidavatki noorematest koosnevad kambad omapäi hakkama murdma kõike ettejuhtuvat, sealhulgas kariloomi ja õuekoeri. Nii, nagu inimene vahel hoolimatult metsaasukate elu üle otsustab, samamoodi karistab loodus teda tehtud vigade eest.

Lumme maetud.

Monday, February 15th, 2010

Kolme päeva tagune sadu mattis lumme kõik vanad jäljed. Kui eile pikema matka tegin, oli metsas liikudes tunne, et viimne kui hingeline on sealt lahkunud. Halvem variant oleks, kui igavestele teedele.

Jahimeestelt kuulsin, et viimase paari nädala jooksul on metskitsed nii kadunud, et teeb murelikuks. Metsloomade söödaplatsil oli varem ikka kitsejälgi, aga nüüd järsku enam pole. Käisin eile kõrvalisi metsasihte pidi, kus ainsaks elumärgiks jäid minu lumme tallatud jäljed. Enam pole loomad käinud ka kraavide ääres oksi söömas. Isegi metsas suurte puude all polnud elumärke. Lisaks toidu hankimise raskustele võib kitsedele saatuslikuks saada see, kui enam ei suudeta läbi paksu lume kraapida maapinnale magamisasemeid.

Linde oli metsasööklas vähe. Tihaseid on vähem nii koduses toidumajas kui metsas. Küll aga õnnestus tamme otsas näha porri ja suur-kirjurähni. Rongad on häälekamaks muutunud. Nende liikumist ja kogunemist tasub jälgida, sest hukkunud sõralised ei jää tähelepanelikel ronkadel märkamata. Ühtede surm päästab teisi näljast.

Kodu juures kulub linnutoitu tavalisest rohkem. Kolm pasknääri tulevad hommikul ja teravilja-rasvapallide võrgutäis läheb neile toiduks. Pasknäär sikutab võrgusilmade vahelt kuulikese välja ja kugistab selle siis alla, nagu nad tavaliselt tammetõrudega teevad. Seemnesööjatest koguneb maja ümbrusesse umbes kolmkümmend leevikest ja sama palju rohevinte. Eile kostis kõrgelt puuladvast juba leevikese kevadlaulu. Tihased, põldvarblased ja puukoristajad, kes on talve algusest peale olnud kõige arvukamad toidumaja külalised, on muutunud haruldasemaks.