Arhiiv March, 2010

Vesi tõuseb.

Wednesday, March 31st, 2010

Sillatalad on vees. Surusin jalaga jääkamaka vee alla ja vool viis selle silla alt läbi. Paistis, et jää on üsna poorseks sulanud. Aga suurem jäämass alles ootab minekut. Kas sulab enne tükkideks või läheb koos sillaga?

Vesi silla taga teel ulatub kummiku servani. Pidin hoolega valima, kuhu jala toetan. Kevadeti on ennegi sama palju vett olnud, aga praegu on suurem osa lund ju sulamata. Rohumaad on veel üleni valged, ainult küntud põllul hakkavad mustad lapid paistma. Kõndijat saadavad kiivitajate häälitsused, lõokeste laul ja igast kandist kostvad sookurgede trompetid. Kevade tulek on ilus.

Eilse jutu jätkuks saan nüüd kirjutada, et metsvint toibus lõpuks toas aknalaual sel määral, et tegi silmad lahti, hakkas ringi vaatama ja tõusis lendu. Et linnuke end toas lennates uuesti ei vigastaks, võtsin ta pihku ja viisin välja trepile. Kui peo lahti tegin, pidas tükk aega aru, enne kui lendas maja ees kasvava kirsi oksale. Tiibadega oli tal küll kõik korras. Seal istus ta veel paarkümmend minutit, kuni hakkas hämaraks minema. Jõudsin juba muretsema hakata, et äkki jätsin vindile liiga vähe toas toibumise aega. Siis ühel hetkel oli ta kadunud.

Punarind

Punarind

Veel üks väike vahva linnuke käis täna maja taga põõsaste vahel. See punakas-oranži „põllega” tegelane on punarind.

Valge-toonekurele oli täna õhtuks kaaslane tulnud. Juba nad solistasid pesa juures veeloigus.

Linnupäev.

Tuesday, March 30th, 2010

Linnukevad on täies hoos. Hommikul lendasid üle koduõue lagled, tund hiljem aga paarsada hane. Maja taga metsa ääres on põõsad metsvinte, siisikesi ja leevikesi täis. Tihased ja rohevindid on tahaplaanile jäänud ja uued liigid vallutavad toidumaja ümbruse. Õhtuti istub üks sinitihane kirsioksal ja laulab valju laulukest, ise seejuures pidevalt oma keha igasse ilmakaarde pöörates. Sihuke edev peiupoiss 🙂

Panime täna kuldnokapuure üles. Viimased pesakastid olid sellest ajast, kui mu pojad veel kodus elasid, aga kastid pudenesid aja jooksul laiali. Mitu aastat pole mul aias enam kuldnokki olnud. See viga sai nüüd parandatud. Ehk võtab mõni paar kastid kevadel omaks. Tihaste pärast pole vaja väga muretseda, sest kõrvalolevas metsas leidub rohkesti vanu puid, kus mõni auguke või õõnsus neile pesitsemiseks sobib.

Valge-toonekurg jõudis koju! Esialgu üksinda. Arvan, et on üks samast toonekurepaarist, kes ammusest ajast sellel postil pesitseb. Sõitsin veidi lähikonnas ringi ja vaatasin ka teisi teadaolevaid pesi. Esialgu polnud seal asukaid näha.

Tegin väikese ringi ka külateedel ja lugesin põldudele maha tulnud kiivitajaid kokku. Ühel põllul oli neid üle 50, teises kohas tiirles umbes samapalju põllu kohal õhus. Vesisel jäätmaal passisid sookured. Teepervel nägin esimesi hallrästaid. Üle asfalttee vudisid kaks nurmkana. Päike soojendab ja järvedeks sulavate põldude kohal kõlab lõokese laul. Kauaoodatud kevad on kohal.

Selle loo tippimise ajal kostis kolksatus – metsvint lendas aknasse. Tõin ta tuppa kosuma. Hingab, süda lööb. Kui vigastused pole tõsised, siis ehk toibub ja pääseb teiste juurde. Need neetud uued aknad, juba tea-mitmes linnuke sel aastal.

Teed ja veed.

Monday, March 29th, 2010

Reedel oli teemeister riigi kruusateele koormusepiirangu märgid üles seadnud ja täna nägin samasugust ka valla tee otsas. Vallatee viib läbi mitmest külast ja ka riigimetsast. Piirangud ei lase nüüd vähemalt kuu aega suurtel metsamasinatel neil teedel liikuda. Kevadine veorahu aeg on käes.

Mul on ikka eriline anne ise endale raskusi tekitada. Uudishimu on see, mis ajab liikvele. Mõtlesingi siis, et astun jalgsi piki lumest paljaks lükatud metsasihti (ikka seesamune, mille lasin NAT-iga teha) oma maadeni. Pori oli küll väljas, aga paljal maal käia oli mõnus. Sookured aina häälitsesid ja lendasid üle. Tahtsin teada, kas põõsad hakkavad lu

mest välja sulama, et saaks võsalõikust jätkata ja oksi põletada.

Aga kui paar kilomeetrit nii lahedasti käidud ja selgus käes, et enne tööle asumist tuleb veel paari-kolme sulapäeva oodata, otsustasin ära käia ka vanal taluõuel jõe ääres. Lumest lükatud tee oli otsa saanud ja jäi kilomeetri jagu sumpamist. Vesine lumi ulatus kummiku ääreni. Et talukohani välja jõuda, pidi paljudest kraavidest üle ronima. Pagan võtaks, kõikjal on lume all salakaval vesi ja kohale jõudmiseks tuli tiirutada lepikus, et leida mõ

ni selline koht, kuhu saaks jalga toetada. Kui ei leia, oled kraavilohus üle põlve vees. Lõpuks ikka sain jõeni välja.

Jõgi kergitab jääd ülepoole ja lahtine vesi on üle kallaste tulnud. Ainsa ülepääsu, jalakäijate silla, alustalade ja jää vahe on

vaid 15cm. Näis, kas jää võtab seekord silla kaasa või läheb see pauk mööda.

Uskumatu, kui palju lund on talvega maha sadanud! Proovisin tagasi tulles veel üht teerada pidi läbi rühkida. Jalad said põlvedeni märjaks, selg higist auramas ja keel vesti peal. Kohe kuidagi ei jõua kohale teadmine, et ma pole esimeses ega ka mitte enam teises nooruses vanaema. Aga aina tahaks minna… ka edaspidi.

Mööda põdrajälgi.

Monday, March 29th, 2010

Noorendik

Kolm päeva tagasi, kui lumi mind suuskadega veel peal kandis, käisin vaatamas, kas see põder, kes talv läbi riigimetsas tiirutas ja keda kord metsateel nägin, äkki minu metsastki läbi põiganud on.

Mööda sihti jõudsin oma metsa tagumisse ossa, kuhu polnud sügisest saadik saanud. Kartsin ühe noorendiku pärast, kus koos istutatud kuuskedega ka looduslikult külvanud mände kasvab. Mänd on mul väga hoitud puu, sest neid on siinsete muldade peal vähevõitu. Ilusamad männipuud olen raie käigus alati kasvama jätnud, et nad järglasi annaksid.

Põder oli ka seal käinud, kuhu suundusin. Hirmuga mõtlesin, mida ta võis noorendikus korda saata. Juba sihi ääres hakkasid silma kooritud pajud ja olin valmis kõige koledamaks vaatepildiks, kuidas noored männid on pooleks murtud. Olen rabarinnakul sellist jubedust mitu korda näinud, et põder polegi mände söönud, vaid lihtsalt ladvad maha murdnud. Aga õnneks minu noorendikus nii hullusti ta tegutsenud polnud, kuigi oli seal lumes sumbanud. Ju tal polnud paha tuju.

Vigastatud mänd

Küll aga oli lumi mõned vibalikud noored männid looka vajutanud. Kuused seisavad kindlamini püsti. Ühe noore männi kallal on põder(?) siiski ka õrna koort proovinud. Tuleb leppida, sest kust loom mujalt oma toitu ja vitamiine peakski saama kui ikka metsast. Ega tema tea, mida mina tunnen või mõtlen.

Sain veelkord kinnitust, et kaugemal metsas sel talvel metskitsed liikunud pole. Jäljed puuduvad. Aga ühe sõrakandja omadele sattusin peale põdra veel. Metssiga. Imelik, et ainult ühed jäljed. Kuidas siga, kes reeglina tegutseb kambas, sellisel talvel üksinda toime tuleb? Arvatavasti kuulusid jäljed erakuna ringiluusivale kuldile. Märkasin ka eelmisel ja üle-eelmisel kevadel samas kuusenoorendikus kohati ülestustitud lappe. Mingi seamaius peab seal mullas olema ja koht seisab meeles ka talvel.

Sookured lumes ja jäälõhkuja kohal.

Sunday, March 28th, 2010

Kevadekuulutajad tulevad robinal ja talvel on aeg taanduda. Olen seda aega kannatamatult oodanud.

Reedel seisid mu kodupõllul kaks hämmingus sookurge. Koht oli õige. Sinna on igal kevadel tuldud ja sügisel enne äralendu seal koos poegadega veel viimast einet võetud. Nüüd aga vajusid jalad paksu vesise lume sisse ja toitu polnud kusagil näha.

Ka laupäeval kostis jõe poolt ülelendavate sookurgede kruugutamist ja põlluserval lumes pidasid kolm kurge aru, kas on ikka õige koht? Hiireviu tiirutas taeva all. Kaks kiivitajat otsisid jahimeeste rajalt asjatult paljast maalapikest. Metsatuka kohalt tõusid minu lähenedes lendu kaelustuvid. Ka nemad on valinud nii sügisel kui kevadeti just selle kuusetuka oma kogunemiskohaks. Madalate kuuskede vahel käis sagimine ja kädistamine. Hulk musträstaid oli korraga kokku saanud.

Suur põhuvirn on põllunurgast ära veetud ja selle asemel on nüüd veeloigud ning väiksemad mahajäetud põhuhunnikud. Sealt tõusid lendu mõned lõokesed. Viisijupikestki oli taeva all kuulda. Jõudsin lähemale ja järgmine kevadekuulutaja, väike „jäälõhkuja” – linavästrik – kõigutas põhuhunnikul oma saba! Egas midagi, aeg on sealmaal, et veed las voolata! Metsa ääres sügavas kraavis kihutab vesi jõe poole. Kallastel ripuvad veel paksud lumehanged, aga kauaks neid enam pole. Kui linavästrik kohal, siis on lähiajal ka jõel jääminek ees.

Puunägu jälgib inimest.

Saturday, March 27th, 2010

Mis tunne on, kui metsas äkki tabad, et puult vaatavad sind silmad? Ehmatav?

Seda, et ülalt oksalt vaatab orav, nugis või mõni suurte silmadega kakk, võib juhtuda sagedamini kui see, et puul endal on silmad. Mina olen neid kõiki näinud.

Üldse juhtub metsas käies müstilisi asju. Näiteks varjudega. Lähed omaette, piilud puuvõrasid (nagu see enamasti minuga on) ja ülespidi vaatamisest kaob hetkeks maapeal toimuvast ülevaade ära. Tuul liigutab oksi ja lehti, tüvede tumedad varjud saavad elavaks. Päikese peegeldus paneb vihmamärjal rohul ja lehtedel tulukesed helkima ja siis, silmad valgusest pimestatud, ilmuvadki kujud. Poolkõdunenud kännu juureharud vibutavad nagu nõiamoori sõrmed, põõsa taga oigab küürus mehike ja ootamatult kuuled kuuse all norskavat karu, kelle selg higist aurab. Hakkad taganema, komistad, ning tabad äkki, et sind jälgib kongus nina, punnis põskede ja poolpilukil silmadega puunägu…

Lumi ei taha alaneda

Friday, March 26th, 2010

Nii jännis oma metsatööga pole ma juba aastaid olnud kui sel talvel. Kibelen, et saaks ometi võsalõikust jätkata, sest sellesse kohta on plaanis kevadel kuusetaimed istutada. Paraku vajub jalg veel põlvini lumme.

Küttepuud, mis said enne lume tulekut maha võetud, ei paista lume alt üldse välja. Hunnikute kohtigi ei näe. Kuna sügise lõpul oli palju vihma, siis ei tahtnud traktoriga pinnasesse rööpaid sisse sõita ja sai loodetud külmunud maa peale. Selle asemel aga tuli lumi, lumi ja lumi. Maa on praegu lume all täitsa sula. Ehk kannatab alles mai keskpaigas vedada.

Ainus asi, mis sai õigel hetkel tehtud ja kokku veetud, oli võsa. Eelmisel nädalal lumest puhtaks lükatud plats aga pole üldse külmunud ja hakketegu jääb kevadel ära. Virna peal sulamata lumehange pole ka mõtet hakkurist läbi lasta. Vist jääb töö suve teise poolde, sest kardan, et mõned linnud sätivad end kevadel võsavirna pesitsema. Oleks julm nende mune või poegi varasuvel sel viisil hävitada.

Tänasel ringkäigul nägin laanepüüd. Piki sihti kõndides märkasin, et kaasiku ääres kraavikaldal liigub keegi madalate noorte kuuskede vahel. Astusin sihil edasi ja nägin, et ka kuuskede all sibatakse edasi. Laanepüü mängis minuga peitust. Vahepeal seisatas, kael õieli, ja kohe edasi. Väga ettevaatlik lind on. Laanepüüsid kohtab rebaste rohkuse tõttu järjest harvem. Toitumas käivad nad küll kaseokstel, aga suure osa elust veedavad metsa all maapinnal. Seal haudutakse ka pojad välja. Olen mitmel korral näinud, kuidas püümamma hakkab inimest nähes veidralt käituma, mätastele hüppama, et tähelepanu endale tõmmata. Samal ajal peavad pojad metsataimede varjus vagusi olema, kuni oht möödas. Rohu liikumise järgi võib aimata, kus pojad parajasti peidus on. Laanepüüd ennast täna pildistada ei õnnestunud, aga tema jäljed võtsin sulalumelt kaasa.

Päeva lõpetuseks nägin järjekordset kitsekorjust riigimetsa sihi ääres. Minule oli see juba viies nädala aja jooksul. Millegipärast olen kõik surnud kitsed leidnud nende kohtade kõrval, kus on jahimehed metsasihtidele heina või silo pannud. Miks see nii on, ei tea.

Luiged ja kitsed

Thursday, March 25th, 2010

Täna suuski enam autosse ei jätnud ja neist oli suur abi. Päike soojendas põsed õhetama ja lumi kiirgas nii eredat valgust, et silmadel oli valus. Tuli prillid ette panna.

iirutasin jõe tagustel sihtidel ja aasal. Ikka rebaste ja põtrade jäljed, kitsedest pole kippu ega kõppu. Rongaemand istub pesal. Kaugusest hakkas kostuma summutatud kluu-klu hõikeid. Seisatasin ja upitasin pea taeva poole. Valgest valgemad laululuiged sinise taeva taustal. Krabasin kaamera, aga kui jõudsin vajutada, jäid 7 lindu ühes rivis juba kase okste varju. Luikede tulek tekitas ehtsa kevadtunde. Suund oli neil otse põhja. Kas peatuvad meil mere ääres või lendavad üle vee Soome, kus kindlasti oma rahvuslindu, laululuike, oodatakse?

Kui tagasi tulles põldude vahelist pikka teelõiku suuskadega mõõtsin, nägin, et metsa ääres, kus jahimeestel loomade söödaplats on, paistavad kitsed. Just enne mõtlesin, et suusatan üle välja ka söödaplatsi vaatama. Viskasin nüüd selle plaani peast, sest kitsed olid kohal. Seal metsaservas on neil toitu ja varju. Üks on kõrgete karvaste sarvedega sokk. Tuju läks heaks, sest vähemalt mõni loom elab kindlasti kevadeni.


Lagedal päikese käes muutus lumi õhtupoolikul vesiseks, varjus aga krõbisesid endiselt kristallid suuskade all. Veel veidi sooja ja küllap hakkab ka mõni mätas lume alt paistma.

Siisike

Tuesday, March 23rd, 2010

Pisike seltsinguline linnuke, kes viimastel päevadel sageli lindude toidumaja juurde satub. Vanematel isaslindudel on juba uhke kollane pulmarüü, must pealagi ja kurgualune, mustadel tiibadel tugevad kollased triibud ja väikeste tumedate triipudega hele kõhualune.  Emaslinnud välimusega silma ei torka, nagu linnurahval kombeks.

Pildile sattus see siisike seetõttu, et kuulsin kolksatust aknal ja hetk hiljem lamas ta lumel. Jooksin välja ja võtsin linnukese pihku. Mõne hetke pärast oli siisike toibunud. Avasin peo ja – vurrdi! lendaski minema! Enne jõudsin teise käega ka portreepildi teha.

Siisikesed käivad praegu koos urvalindudega aedades lindude toidumajasid külastamas. Enamasti toituvad nad maapinnale pudenenud seemnetest, aga vahel lendavad ka üles toidumajja. Tänagi jälgisin, kuidas siisike koos rohevindiga seemneid krõbistas. Urvalinde on ka praegu palju ja nemad otsivad toitu peamiselt maapinnalt.

Hilissügisel olen siisikesi näinud väga suurtes parvedes jõeäärsetel leppadel seemneid söömas. Pesitsusajal elavad siisikesed okasmetsades ja pesa ehitatakse kõrgele puu otsa.

Kahepalgeline kevad

Monday, March 22nd, 2010

Pööripäev tõi paariks päevaks sula ja veidi vihma. Täna paistis päike, aga jäine tuul rikkus kevadtunde ära. Paljas kruusatee lookleb nagu võõrkeha valgete põldude ja lumevallide vahel.

Minu eesmärk oli metsa jõuda. Kõndisin piki traktoriga sisselükatud metsasihti, kus maa hakkab paljaks sulama. Suuski ei viitsinud kaasa tassida, mida hiljem kibedasti kahetsesin. Kui sisselükatud tee lõppes, mõtlesin, et proovin edasi minna. Sula ning vihma järgne öö oli kaanetanud lumele kooriku peale. Mõnes kohas kannab, samas supsatab jalg sellest põlvini läbi ja oledki külili maas. Läbi püksisäärte tundsin, et kooriku teravad servad lausa kriibivad nahka. Ei hakanud esimeste raskuste peale kohe tuldud teed tagasi ka pöörama ja otsustasin plaanitud käigu ikka ära teha.

Tihased pole kusagile kadunud ja rõõmustasid häälekalt minu tuleku üle. Jõejääle on mõnes kohas vesi peale tulnud. Lumest paistavad paari nädala tagused põdrajäljed, palju on värskeid rebase- ja kährikujälgi. Leidsin üles ka selle koha, kus sügisel kährikud kännu alt koopast välja piilusid. Auguni viis lummetallatud rada. Vanadel põldudel kuuseistanduste vahel ei näinud mitte ühtki metskitse jälge. Aastate eest oli see kitsede lemmikpaik, kus noori kuusevõrseid maiustamas käidi.

Hakkasin halba aimama ja miski sundis mind sumpama läbi kuusetuka. Ronisin kraavist üles sihile ja otsekui suunatuna täpselt sellesse kohta, kust üle vastaskraavi puude all lumel turritas kitse verine luukere. Mõni meeter eemal oli suure kuuse alla kraabitud lumme süvend, kus loom oli magamas käinud. Nüüd vedelesid seal karvatuustid. Ümberringi palju rebasejälgi.

Arvatavasti oli toosama sokupoiss, kellele talvel õunu tassisin ja kes päevast päeva vanal taluõuel vahti pidas ning viltuvajunud elupuud pügas. Mõtlesin korjuse juures, et kas sealsed händkakud ka tükikese sokuliha nokka said. Või põlgavad kakud surnud saagi ära? Ma ei tea.

Edasi liikusin läbi metsa lumevaba sihi suunas. Käia oli vast 400m, aga see võttis tohutult aega. Esimene äpardus oli järgmise kraavi juures, kus lootsin, et lume all on kraavis talvel jää. Aga oh ei, põlvini lumi ja selle all vesi. Üle saabaste tuli.

Pikkamööda, läbi lumekooriku vajudes ja korduvalt kukkudes, jõudsin lõpuks sihile tagasi. Kogu aeg siunasin end, et suusad autosse jätsin.

Looduses käies olen õppinud aeg-ajalt tuldud teele tagasi vaatama. Kauguses, kust kuluhein lumelükkamisega välja tuli, paistsid kaks kogu. Kitsed! Küll on hea, et nad selle lumevaba sihi üles leidsid! Päris kevad ehk ei ole enam kaugel.