Arhiiv April, 2010

Taimed poolel teel.

Thursday, April 29th, 2010

Vedasime täna kuusetaimi. Taimlast autoga koduni ja naabrimehe traktori kärus edasi metsa. Traktor taimedega jäi tulema piki metsasihti, mina astusin teiselt poolt jalgsi vastu. Kuulsin metsast kõva kõmakat ja mõtlesin, et pidi vist midagi iseäralikku seal toimuma, et kas keegi tulistas või suur puu murdus pooleks. Traktori põdin siiski kostis edasi ja põõsaste vahelt nägin, et masin on minu maale jõudes seisma jäänud. Mees käis ümber traktori ja asi oli kahtlane.

Suur tagumise ratta kumm lõhki kui pastel. Ainult 150-200 m jäi õigesse kohta jõudmisest puudu. Kui homse päeva jooksul õnnestub mehel ratas ära tuua ja uus rehv peale saada, siis saavad taimed talgupäevaks kohale. Seniks jäävad kärusse ootama minu 2000 kuusetaime. Õnneks on niiske ilm ja taimed juuripidi kilekottidesse pandud. Ilusad pikad 4-aastased istikud sain, mis sobivad nimelt endisele põllumaale istutamiseks, kus on metsaga võrreldes tunduvalt lopsakam rohukasv ja kohe juurde tulemas ka uut lepavõsa.

Tänases Metsalehes olid esilehel tibi asemel nüüd tõelised metsategijad – võrgendivaablase vastsed. Kohe teine asi sellist kujundust vaadata 🙂 Asjalikku lugemist oli ja mõni asi ajas närvi ka. Eks see RMK riigihangete värk ole üks suurte firmade soosimine, mis vanad kogenud tegijad metsast eemale tõrjub. Hooldustööde kvaliteet sellest küll ei võida. Kui RMK veel raiemahtusid 300 tuhande tihumeetri võrra suurendada kavatseb, siis peaks sellega suurenema ka istutatavate taimede vajadus. Iga tihumeetri maharaiutud puude asemele peaks umbes 3-5 noort istikut panema. Seega kuluks neid kuni 1,5 miljoni võrra rohkem juba riigimetsas. Raiemahtusid suurendavad ka erafirmad, kes metsamaade oksjonitel seni kasutusest väljas olnud maid ostsid. Ka nemad peaksid ju tulevikus istutama sinna uue metsa. Kuna Eestist müüakse metsataimi välismaale, siis kõigile metsaomanikele neid vajaduse katmiseks ei jätku. Lageraiete ja uuenduste omavahelise seotuse uuringuid pole meil olemas, rääkimata metsakasvatuse sihipärasest planeerimisest või suunamisest erametsanduses. Mina küll tean, kui palju mul järgmisel kevadel taimi vaja on ja ka taimekasvatajal on minu tellimus kirjas.

Korrastustööd kesk kevadlilli.

Wednesday, April 28th, 2010

Täna koristasime jõe äärest suurveega kantud risu, mõned looka vajunud toomingad tuli maha võtta ning oksad lõkkehunnikusse laduda. Talve jooksul on tekkinud tohutu palju mutimullahunnikuid. Ajasin muist labidaga laiali, kus rohkem käimist.

Puhastasin ja tuulutasin metsakeldri sisemust, kus talvel mingid elukad on maa alt käikusid ajanud. Mulda ja lahtist klibu tuli mitu ämbritäit välja tassida.

Päike paistis kogu päeva ja mõnus oli vahepeal niisama istuda ja ilma vaadata. Maa hakkab roheliseks muutuma, liblikad lendavad ja putukad sumisevad. Vana taluõue katab kollaste lepiklillede ja valgete ülaste vaip.

Põldudevahelisel teel märkasin kaht tumedat kogu. Lähemale liikudes selgus, et see on põldpüüde ehk nurmkanade paar. Kavalad linnud, ei tõuse lendu, vaid vudivad kiiresti tee kõrval piki madalat ja kuluheina täis kraavipõhja, kuni järgmiste pajupõõsaste alla varju jõuavad. Üritasin neid ka pildile saada, aga asjatult. Kuulsin esimest korda elus, millist häält nurmkanad teevad. Loodetavasti sobib see üksikute põõsastega rohuriba suure haritava põllu ääres neile ka pesitsemiseks. Mõned aastad tagasi oli nurmkanu rohkem ja üheskoos võis korraga näha 10-15 lindu. Rebastele või kullidele on linnupojad kerge saak ja kõik ei jõuagi suureks kasvada. Nurmkanadele meeldib rohkem maapinnal tegutseda ja vajadusel põõsastesse või kõrgesse rohtu varju pugeda. Talvel kaevutakse sügavasse lumme peitu. Lendu tõustakse harva ja lendamine kukub neil üsna kohmakalt välja. Kanakull napsab sellise linnu hõlpsasti juba õhtust. Ellujäämiseks ongi põldpüüdel abiks head varjumisoskused.

Hästi on läinud.

Tuesday, April 27th, 2010

Põlluääred said risust puhtaks, võsavirn suuremaks kasvatatud ja küttepuud kokku veetud. Paremini ei saagi minna, kõik tööd saavad tehtud. Lagedatel metsasihtidel on teed kuivad, ainult suurte puude varjus on pinnas veel niiske.

Metsatööde üks etapp sai läbi ja jääb vaid istutamine. Maa on ette valmistatud, risu koristatud ning tasapisi teen talguteks ettevalmistusi. Vanal taluõuel on üht-teist veel korrastada, talvel murdunud oksi kokku korjata ja lõkkeplatsile tassida. Siis võivad talgulised tulla.

Kevad on imeilus aeg! Kodumetsa kuusiku alune on nii tihedalt kaetud sinilillede ja ülastega, et peab hoolega valima kohta, kuhu jalg maha panna. Täna kostis väike-lehelinnu silk-solk. Tea, kas sätib ööseks vihmale.

Vana aja märgid metsas.

Monday, April 26th, 2010

Iga päevaga läheb metsaelu põnevamaks. Selliseid avastusi, nagu täna tegin, ei juhtu just iga päev. Natuke on häbi ka, et varem ei teadnud. Olen ju kogu aeg kiidelnud, et tunnen oma metsas iga puud, aga võta näpust… Metsas on ka muid üllatusi.

Kaev metsas

Sain lõpuks metsaveotraktori ja see hakkas metsa ja põllu vaheliselt kraavilt võsa virna vedama. Käisin kraavikaldalt üksikuid kasvamajäänud lepa- ja pajuhakatisi kärpimas, et enne kevadkülvi kõik puhas ja korras välja näeks.

Olin varem kuulnud, et kraavi taga metsas on suure remmelga all üks vana kaev ja läksin seda vaatama. Ilusasti kividega vooderdatud ja vajaks seest puhastamist. Veidi eemal, lookas ja sassis toomingate vahelt paistis mingi kivihunnik. Läksin vaatama ja sain aru, et maakividest laotud kelder see küll ei ole olnud. Ümmargune ja keldri jaoks liiga väike. Pigem lubjapõletusahi. Nüüd tuleb pärandkultuuri konsulentidelt tarka nõu küsida.

Vist lubjapõletusahi

Vist lubjapõletusahi

Paar tundi rassimist ja sain toomingatest jagu. Pidasin plaani, et sügisel võtan abilisi ja teeme ahju ümbruse ringikujuliselt võsast ja leppadest puhtaks. Süvendi keskel kasvavad puntras remmelgad, ümberringi on magesõstra põõsaid, mitmeid türnpuid, pihlakaid, nooremaid kuuski ja suur vana kask. Kohe tulid mõtted, kuidas see koht võiks edaspidi välja näha: vanemad puud jääksid kasvama, kraavile tuleks purre peale ehitada ja lepad küttepuudeks välja raiuda. Veidi eemal suuremate puude vahel on kaks linaleoauku. Neid ma mäletan oma lapsepõlvest. Kaevu ja ahju juurest võiks kulgeda metsarada linaleoaukudeni. Ilus ja elevust tekitav päev oli.

Kotkakevad.

Sunday, April 25th, 2010

Metsaalused sinetavad sinililledest, võsastikes valendavad ülased, lepikute vahel kollased lepiklilled. Põldudel tolmutavad masinad, linnud punuvad pesi ja esimesed munadki munetud. Üht sellist nägin täna pajuvõsa lõigates. Tegin järelduse, et ei tohi enam linde häirida. Ka võsatööd on liiast, metsaraietest rääkimata.

Kotkapaaridel on pulmamängude aeg. Metsa ja põldude vahel liikudes nägin, kuidas hiljuti saabunud konnakotkad oma ülemvõimu näitasid ja pesapaika liiga lähedalt uudistama sattunud varesele tuule alla tegid. Tõrjutud vares istus eemale kuuse latva ja püüdis küll häälekalt oma nördimust avaldada, aga kotkapesa poole enam lennata ei julgenud. Tugevama võim jääb ka looduses peale.

Eile peatusin pooleks tunniks koduküla taga metsavahelistel põldudel ja jälgisin sealse kotkapaari rõõmsat kevadist liuglemist. Vahelduseks kukutati end taevast alla, tiivad koos ja suure kiirusega. Peagi ilmus lind uuesti nähtavale ja koos paarilisega jätkus rõõmus tiirlemine otse pesametsa kohal. Kevadrõõm on kõigil südames ja toimetustes.

Metsamälestused.

Saturday, April 24th, 2010

Töö edeneb ja vana võsastunud põld saab metsaistutuseks korda. Naabrimees lubas aidata traktoriga istikud kohale toimetada, sest autoga istutuskohale lähemale kui 1,5 km ei pääse. Kraavides on veel vett ja istikud võivad seal mõne päeva mudases vees oodata. Pole hirmu, et ära kuivavad ja lähedalt võtta, kui mulda panemiseks läheb.

Käisin vaatamas, kuidas kodumetsa noorendik pärast hiljutist hooldust välja näeb. Rohked paakspuud ja ülearused kased on maha saetud ning 2005.a. istutatud kuused kasvavad jõudsalt. Raie sai tehtud 2003.a. sügisel. Mäletan, et oli hirmsasti kahju sellest vanast kuusikust, kus igal aastal palju võiseeni kasvas. Nüüd, mil on kindel, et tulevikus mühab seal jälle uus kuusemets, hakkab hingevalu taanduma. Kuigi silme ees on endiselt päris täpne pilt, millised puud seal enne raiet kasvasid.

Nende puude üksikasjaline mäletamine sarnaneb näiteks vanaema või teiste siit ilmast lahkunud lähedaste meenutamisega. Kuigi neid inimesi su ümber ammu enam pole, ilmuvad neile mõeldes mälupiltidena näod, liigutused, käed, kõnnak. Samamoodi mäletan mahavõetud puudest paljusid pisiasju – põdrahammustusi koorel, üht keerdu kasvanud kuuske, pikselöögist lõhestatud kasetüve …

Tuleval nädalal läheb aina kiiremaks, sest põllumehed teevad juba kevadtöid. Täna üks traktor hakkas randaaliga kõrrepõldu mustaks tõmbama. Sügisel nad korra juba randaalisid seda põldu ja enne külvi tehakse seda teistkordselt. Mul aga on põllukraavide ääres mõned võsahunnikud ja lepapuid, mis tuleb põllutööde ajaks ära koristada. Talumehe metsaveotraktoritel on endiselt suured tööjärjed ees, aga ta lubas siiski ühe päeva vahelt minu tööks näpistada. Eks pean pidevalt valves olema.

Metsanädala mõtteid.

Friday, April 23rd, 2010

Jälle üks kampaania, mil metsast rohkem räägitakse. Sõltumata nädalale omistatud nimetusest olen mina nagunii oma metsas ametis. Tartusse messile oleks tahtnud sõita küll, aga metsaistutuse ettevalmistus nõuab kohapeal tegutsemist. Kui aga õhtul arvuti lahti tegin, siis metsanduse visioonikonverentsi tunnuslause „Võtame metsa kasutusse” ajas turri. Nagu kunagine nõukaaegne mitšuurinluse sõnum, umbes nii, et „ me ei oota looduselt armuande, vaid peame neid ise võtma!” Mis tähendab – võtame metsa kasutusse? Raiume rohkem kui praegu? Mis sellest arvata?

Metsandus on majandusharu, mida peavad teatud grupid igal aastal tagant torkima, et metsaomanikud aina rohkem puid maha võtaksid. Millegipärast seostatakse metsade majandamist vaid puidu aktiivsema kasutusega. Nii Metsaselts, Erametsaliit kui Metsatööstusliit näevad minu meelest metsa väärtust liiga kitsast vaatenurgast.

Metsaressursi kasutus (loe: raie) ei saa olla ainus metsamajandamise viis. Aga aina sellest räägitakse. Minu arust teab iga metsaomanik väga hästi, kui palju ja mis hetkel on õige aeg seda ressurssi rahaks tegema hakata. Millal on parimad puiduhinnad ja millal ei koori Maksuamet saadud rahast suurt osa riigile. Veel teavad metsaomanikud seda, et metsal on peale puidu ka muid väärtusi, alates tundeid rikastavatest, tervistavatest käikudest loodusesse, marjade-seente korjamisest jne. Omanikuks olemise uhkus, aga ka vastutus arendavad teadlikkust, sunnivad rohkem kursis olema kehtivate seadustega, kujundavad oskust kaitsta oma õigusi ja olla peremees. Mitte mingi liit ei tohiks kallutada omaniku vääramatut õigust valikute tegemisel.

Poliitikutest ma ei tahaks rääkida, sest metsanduse tegelik tulevik neid ei huvitagi. Isegi seni säästlikku metsandust propageerinud Rahvaliit (NB! Ma pole iialgi selle erakonna valija olnud) näeb täna vajadust rohkem raiuda. Ju neil on poliitika muutus seotud raskete aegadega erakonnas ja loodavad teatud ringkondade häältele. Õrna hiirepiiksu teevad vahel sekka Rohelised, aga neid ei võeta enam tõsiselt. Millest on jube kahju, kuna neid valimistel toetades ootasin keskkonnasäästlikku tulevikunägemust. Isamaa – kus sina oled?

Õiget metsanduspoliitikat või tulevikunägemust pole meil olemas. Metsade kasutus hulbib selles rütmis, milline on hetkel nõudlus. Kui oli korraga palju saeveskeid, läksid käiku küpsed palgimetsad. Kui tekkis vajadus puitu katlasse ajada, algas võsaraie. Järgmine etapp paistab olevat elektri tootmine ja see neelab juba kõike, tarbepuidust lepakaigasteni.

Igasuguse inimtegevusega kaasneb keskkonnataluvuse proovilepanek. Rohkem tahaks kuulda majanduspoliitikast sõltumatute keskkonnateadlaste arvamust, millised peaksid Eestimaa maastikud tulevikus välja nägema.

Ma ei ole metsaraiete vastane. Inimestel on vajadused oma elu korraldamiseks ja selleks on vaja nii raha, ehitusmaterjali või küttepuid. Aga raiuma peaks säästvalt. See tähendab, et iga lagedaks raiutud maatükk saab väärtusliku uuenduse. Iga maaomanik (sh. ka eraõiguslikud juriidilised isikud) peaks raiest saadud tulust kulutama osa metsaistutuseks ja veel pikki aastaid noort metsa hooldama, teades, et tulu sealt enam ei tule, ainult töö ja kulutused. Kuni seda põhimõtet ei järgita, kannan jätkuvalt õeluseussi hinges nende suuromanike vastu, kes kasumi nimel tunnistavad vaid üht metsakasutusviisi – lageraiet. Näiteid uuendamata lankidest võin kümnete kaupa tuua kasvõi koduküla metsadest. Ükski väikeomanik ei lähe välja selle peale, et korraga kogu metsa maha võtab. Mõeldakse kaugemale ja ollakse säästlikud.

Ei maksaks süüdistada ka linnas elavaid metsaomanikke, et nad vähe tunnevad huvi oma metsade vastu või pole kursis, mis seal kasvab ja mida sealt raiuda saaks. Küll leidub „abipakkujaid”, kes lubavad selliste omanike metsi majandada (ehk rahaks teha). Pakkujatel on vaja leida rakendust oma kallile metsatehnikale, tekitada käivet ja teenida kasumit. Tavaline äriühingu ellujäämise strateegia.

Need, kes oma metsaga pole ise osanud toime tulla, on selle maha müünud. Neid metsi pole mõtet kunagistel omanikel ka enam vaatama minna või taga leinata, sest kord tehtud otsus on lõplik. Suurfirmadele maha müüdud metsast on välja raiutud kõik see, mis kõlbas rahaks teha.

Mõtlen sageli Fred Jüssi sõnadele, kui ta valulikult ütleb, et ei taha enam minna oma kunagistele radadele, sest seal haigutab tühjus, metsa enam pole. Tunnen endalgi süüd aastatetaguste otsuste pärast, mil kergekäeliselt sai kodumetsas raieid ette võetud. Otsekui süü lunastuseks olen viimastel aastatel püüdnud seda heaks teha metsaistutusega ammu kasutusest väljas olevatele võssakasvanud põllumaadele. Töö ja hool ning rõõm noorest kasvama läinud metsast toovad tasapisi hingerahu tagasi.

Lõpuks jälle tööl.

Thursday, April 22nd, 2010

Ilm läks pärast vihma külmaks ja vahepeal õide puhkenud ülased hoidsid täna oma nupud suletuna. Küll nad teavad, et tolmeldajaid pole sellise ilmaga õitel lendamas.

Nagistasin võsas. Kärpisin ka saemehe järel liiga kõrgeks jäänud könte. Need võivad hakata suvel lõikurit lõhkuma, kui istutatud taimi hooldan. Sellistele pisiasjadele tuleb ka aegsasti ette mõelda, kuidas hiljem mugavam hooldustöid teha oleks.

Külamees oli võsahunniku kallal ja põletas jämedamad oksad ära. Tuleoht on hetkel möödas, kõrget kulu seal pole ja maa on vihmast märg. Vahepeal lendas nendelt vanadelt põldudelt üle must-toonekurg. Ma tean, kus neil pesad asuvad. Mitu aastat tagasi oli ühes neist neli poega, teist pesa hoitakse tagavaraks. Oleks hea, kui lindudel sel suvel pesitsemine õnnestuks.

Sain täna poest kätte uue, eurotoetusega võsalõikaja. Tegin mõni päev tagasi metsaühistule ettemaksu ja ühistu oli arve ära tasunud. See, millal kunagi toetuse osa kätte saab, võtab mitu kuud aega. Aga uut lõikurit läheb juba suvel tarvis. Vana on veel kõbus ja sellele panen rohutrimmeri suveks külge. Mõnikord vean neid mõlemaid korraga metsa kaasa, kui parajasti näiteks teeradasid sisse niidan.

Kopsurohi õitseb.

Wednesday, April 21st, 2010

Pidasin paar päeva vahet, ei kirjutanud midagi. Vahepeal on olnud metsaühistu aastakoosolek ja hulk muid käimisi, sh. linnas arsti juures uuringutel. Praeguseks on kõik möödas ja närveerimine on õnneks olnud asjatu. Elame veel! Rõõmu tegi ka see, et Euroopa lõunaosas töö asjus olnud poeg jõudis pärast seiklusi lõpuks koju tagasi. Viimane etapp õnnestus Prahast lennukiga Tallinna lennata.

Harilik kopsurohi

Jõudsin paar korda ka metsas käia. Noorendiku hooldus edeneb ja kui eile poleks töömehel võsalõikur streikima hakanud, oleks 1,4 ha lõpetatud olnud. Ka istutuskohalt võsa koondamine saab loodetavasti õigeks ajaks tehtud. Täna hakkas vihma sadama ja homme võib mõne hunniku isegi ära põletada, et risu vähem oleks. Hommikupoolikul, kui veel ei sadanud, käisin tööjärge vaatamas. Kuigi tänasest pidavat raierahu algama, undas riigimetsas saag. Polnud aega vaatama minna, kes ja mida seal toimetas.

Jõe ääres jäi silma, et kopsurohi on läbi kuivanud lehtede end kikki ajanud ja roosa-lilla-sinised õied lahti löönud. Õige pea on neid seal juba palju, nagu igal kevadel.

Loodusfotode päev.

Sunday, April 18th, 2010

Täna ei olnud metsapäev, oli linnapäev. Nii harva saan kodust kaugemale sõita, aga loodusfotode konkursi kokkuvõtete tegemise ajal püüan igal kevadel Tallinnas kohal olla. Pealegi sain esimest korda ära käia Solarise majas, sh. Nokia kontserdisaalis, kus näidati suurelt ekraanilt häid loodusfotosid ja autasustati konkursi parimaid.

Sain seal kokku paljude sõprade ja tuttavatega, kes on mitmel viimasel kevadel kaasa löönud ka minu metsaistutustalgutel. Rõõmustasin koos nendega, et paljud väärt fotod ja nende loojate pingutused looduse jäädvustamisel said kroonitud peaauhindadega Tantsiv Hunt.

Looduse Omnibussi poolt korraldatav Looduse Aasta Foto konkurss oli järjekorras juba kümnes. Sel aastal täitub 100 aastat looduskaitsest Eestis. Loodusfotolgi on oma koht looduse kaitsmisel, sest ta juhatab inimesi paremini märkama meie maastike ilu, mõtlema taimede, lindude, loomade, kahepaiksete ja putukate seotuse üle inimtegevusega.

Sel aastal hinnati noore looduskaitsja preemia vääriliseks Eesti Päevalehe ajakirjanik Ulvar Käärt. Tema lood loen alati esimesena läbi, kui need Päevalehes ilmuvad. Jõudu talle selle teema kajastamisel ka tulevikus.

Õhtul koduteed sõites nägin iseäralist loojangutaevast. Suur punane pilv oli suundumas lääne poolt üle Eestimaa. Mine tea, äkki oligi silmapiiri taha vajunud päikesest valgustatud tuhapilv :). Vähemalt müstiline ja ilus oli ta küll. Nagu paljud loodusfotodki.