Arhiiv May, 2010

Kevadisi tegemisi.

Monday, May 31st, 2010

Kevad on praeguseks päris suve nägu. Puulehed on täissuuruse kätte saanud ja metsaalune varjuliseks muutunud, kuhu mõnel hetkel päike piiluma pääseb.

Täna vedasime kuivi halge sünnikodu juurest laoplatsilt praegusesse koju ja ladusime esimesed 6 ruumi kuuri. Paar külameest olid abiks ja asi läks libedasti. Igasuvine töö, millest pole pääsu. Kaks samasugust traktori kärutäit tuleb lähiajal veel tuua, siis on talvepuud kodus. Kogemused näitavad, et kõige kuivem aeg on suve esimesel poolel, kui poole päevani püsivat öist kastet pole. Üle aasta riidas seisnud küttepuud on siis kuuri ladumiseks kõige kuivemad.

Külapõldudel käib silo varumine. Tohutul hulgal valge-toonekurgi nuumavad end niidumasinate ja kaarutajate järel. Õhtu eel kogunevad sookured põldudele. Praegu peaksid emaslinnud pesal olema. Võimalik, et sookurgede hulgas on ülekaalus isased või noorlinnud, kes ei pesitse ja kes toitu otsides laiemalt ringi liiguvad.

Kiivitajaid kimbutavad tööd viljapõldudel. Pojad on neil veel väikesed, aga suudavad ise masinatest eemale sibada. Külvitööde aegu olid põllul taas valge-toonekured jaol ja mitmed pisikesed kiivitajapojad läksid pikanokaliste kõhtu. Taoline toiduhankimine tundub vaatajale üpris jõhker. Kiivitajate vanalinnud püüdsid ringi lennates ja kisades oma poegi kaitsta, aga mida väike suure vastu saab… Kus põllumasinad liikumas, seal on kohe toonekured järel.

Seen istus pakule.

Sunday, May 30th, 2010

Kui täna pildistatud seen peaks soomustorik olema, siis on ta toriku kohta harvaesinevalt korrapärase välimusega. Tavaliselt olen torikuid näinud surnud või haigete lehtpuude tüvede küljes kobaras koos. Seda seent nägin juba eile jalakapakul, mida on mitu aastat jõe ääres istmena kasutatud. Enam sinna istuda ei saa – pakk on nüüd seene päralt.

Lähemal vaatamisel paistab pakul veel hulganisti pikkade valkjate sabadega tegelasi. Vist on seemneid pakule pudenenud ja need on idanema hakanud.

Metsas või rohu sees on praegu piinarikas liikuda. Nii palju ja nii jultunud sääski pole hulk aastaid olnud. Isegi niitmise ajal ronivad kaitseprillide vahele. Tuli mõte, et kuna potsikus on katuse tõrvamisest järel veel männitõrva, siis prooviks tööriietele tõrvatriipe tõmmata. Olen kuulnud, et see lõhn pidavat sääski eemal hoidma.

Elektriliinid kaovad lähiajal.

Friday, May 28th, 2010

Mulle on viimaste nädalate jooksul tulnud paar rõõmustavat uudist Eesti Energialt. Nimelt kavatsevad nad maha võtta minu metsa läbivad kaks 15 KV elektriliini. Kooskõlastamiseks siis helistati maaomanikele.

Loomulikult on mul eriti hea meel selle üle, et kaovad ära metsa läbivad liinid. Sama toimub ka põldudel. Leppisime kokku, et töid tehakse sügisel, kui põldudelt vili koristatud ja kui teisel kinnistul konnakotka pesitsusaeg möödas. Sellega seoses tuli välja, et näiteks elektriliinide haldaja pole teadlik metsaomaniku maale kehtestatud looduskaitselistest piirangutest. Sellest said nad teada alles minult, kui ütlesin, et kotkapesa kaitsetsoonis pole isegi mul liikumine teatud perioodil aastas lubatud, rääkimata siis liinimeeste töödest keset suve otse pesapuu kõrval. Teatasin keskkonnaametile ja Eesti Energia ametnik lubas ka seda teha ja kooskõlastuse saada. Loodan, et jõuame mõistlike lahendusteni, mis ei kahjusta ei põllukultuure ega kaitsealuste kotkaste elu.

Väike hirm tööde suhtes mul siiski on, sest riigiettevõtete kohustusliku hanke kaudu võivad tegelikeks töötegijateks saada ettearvamatud tegelased, kes ei pruugi maaomanikuga arvestada. Ennekõike puudutab see liinialuselt maalt postide äralohistamist ja liinile ligipääsemiseks kasvavast metsast läbisõitmist.

Viimane liinide hooldus tehti umbes 10-11 aastat tagasi ja praeguseks on liinide all muu võsa seas kasvamas päris ilusaid kaski ja kuuski. Kui liinitöölised on hoolikad ja kui enne töid saan neile oma soovid ära rääkida, siis on võimalik säilitada juba kasvavaid noori väärtuslikke metsapuid. Pärast jääb üle seal üks korralik noorendiku hooldus teha ja päris mitu hektarit metsamaad saab rahus sirguda.

Loodetavasti lõpeb mul veel sel aastal aeg, mil riigiettevõte ilma tasu maksmata käitus eramaal kui peremees.

Õiteaeg möödub ruttu.

Thursday, May 27th, 2010

Kuna õiteaeg möödub kiiresti ja tänased pildid pole paari päeva pärast enam asjakohased, siis on kiusatus nähtut ka teistega jagada. Muud metsalood võivad oodata. Ega metsas tohigi ainult tööst mõelda, peab aega olema ka kevadise ilu märkamiseks.

Karulauk

Karulauk

Karulauk õitseb. Tema valged õied on nii õrnad, et ei raatsi nende kõrvalt isegi laugu lehekest suhu pista. Hävitaksin täiuslikkuse. Tõhus ravimtaim karulauk on meil looduskaitse all.

Vanal taluõuel on ammustest aegadest olnud kuutõverohu koloonia. Õite lähemal vaatamisel on tegu peamiselt Lääne-Eesti lubjarikaste muldadega salumetsades ja puisniitudel esineva mitmeõielise kuutõverohuga. Taluaeda võis kuutõverohi olla ka ilutaimena istutatud ja nii ta seal õitseb ja paljuneb ka pärast inimeste kadumist.

Kuutõverohi

Kuutõverohi

Tegin võsafreesiga tutvust.

Tuesday, May 25th, 2010
Võsafreer töös

Võsafrees töös

Kui miskit on plaani võetud, siis tuleb asja lähemalt uurida. Uued võimalused ja tehnoloogia on ka Eestisse jõudnud.

Täna käisin Rõngu kandis vaatamas, kuidas võsafreesi töö tegelikkuses välja näeb ja millise tulemuse see metsataimede istutuseelseks maapinna ettevalmistuseks annab. Jäin rahule ja sain kinnitust, et tasub seda ka oma võsastunud põllumaal järele proovida.

Trummelfrees, millel on laiust üle 2,3 m, purustab ühtpidi liikudes esialgu kasvava võsa ja sama eed tagasi liikudes freesib peeneks mahajäänud kaikad ja kännud ning segab purustatud puitmassi mullaga segi. Tulemuseks on tasane maapind, kuhu on kerge uut metsa istutada. Kuna freesi terad purustavad ka pealmisi juureosasid, siis ei pidavat sinna niipea uut võsa tulema. Istutatud taimede hooldamiseks kulub vähem aega ja vaeva.

Järgmisena püüan minna vaatama, milline näeb välja eelmisel sügisel sama masinaga freesitud maatükk. Üks selline koht pidavat naabervalla taluniku maal olema. Mind huvitab, kas seal tõepoolest pole enam uut võsa peale kasvamas ja kui palju rohtu seal nüüd on.

Võsafreesi tööd hindamas

Võsafreesi tööd hindamas

Jahe maikuu lõpp eurolauludega.

Monday, May 24th, 2010

Suvi sai selleks korraks läbi ja jahe kevad tuli tagasi. Liiga märkamatult õitsesid ära toomingad ja kirsipuud, juba pudenevad õunapuuõied ja varisevad kullerkupunupud. Ehk kestab jahedate ilmadega vähemalt sirelite aeg kauem ja maikellukeste hurmavat lõhna saab sel nädalalgi tunda.

Metsaveerel valendavad praegu õites pihlakad. Käisin istutatud kuusetaimi üle vaatamas ja tragimatel neist on noored võrsed ladvast sirgumas. Metsataimedele sobivad jahe ilm ja niiskus paremini kui lõõskav päike. Vaatan päris murelikult, kui kiiresti rohi, peamiselt naat, on lopsakaks kasvanud ja hakkab väikseid kuusetaimi varjutama. Kuuma ilmaga oleks see taimedele hea, aga vihmastel aegadel mitte. Tuleb looduse arengut hoolega jälgida ja vajadusel hakata taimede ümbert rohtu niitma või maha tallama.

Vanal taluõuel, kus rohi poolde säärde ulatus, hakkasin niitma juba eelmisel nädalal. Sel tööl ei ole lõppu enne sügist loota, igal aastal üks ja seesama.

Vahelduseks kuulasin eile öösel järjest kõik eurolaulud ära. On kiirelt meeldejäävaid n-ö eurolugusid, mis võivad masside hindeid koguda (Taani, Holland jt.). Mõned meeldivad üllatused olid, näiteks Bosnia-Hertsegoviina pop-rokk lugu. Küllap aitas sellise valiku teha seekord just žürii, mitte rahvahääletus. Balkani slaavilik-minoorseid või Vahemere saarte armuvalust nõretavaid laule sel korral õnneks kõrva ei jäänud. Hästi vahva on Sloveenia särtsakas folkrokk. Võimsate lauljannadega uhkeldavad Island ja Iirimaa. Armeenia noor lauljatar aprikoosikiviga on meeldiv. Mängutoosist algav valss ja suurepärane laulja toovad arvatavasti Hispaaniale edu. Aga hoian pöialt loomulikult meie Robinile ja manpower4 –le. Liiga sügavalt lauluvõistlusesse sisse elada ei tasu, aga valetaksin, kui ütleksin, et mulle see üldse korda ei lähe.

Metsast pärandkultuuri otsimas.

Saturday, May 22nd, 2010

Praegu on meie maakonna riigi- ja erametsades käimas inimtegevusega seotud ajalooliste kohtade inventeerimine ja kaardistamine. Pühendasingi koos konsulendiga ühe päeva minu talumaadel asuvate pärandkultuuriobjektide ülevaatamisele.

Kiviaiad ja karulaskmisega („Vändra metsas Pärnumaal”) seotud paigad olid juba varem kaardistatud. Uute objektidena said metsas kirja lubjapõletusahi, kaev ja kaks linaleoauku. Üle said vaadatud veel põlised hobuteed.

Linaleoauk

Linaleoauk

Jõeäärsel maatükil on kunagine talukoht, millest siin blogis korduvalt juttu teen. See on varem kaardistatud ja pärandkultuuriobjektide registrisse kantud. Käisime ka seal.

Pärandkultuuriobjektide kaardistamine on tänuväärt ettevõtmine, et ei kaoks unustusse need paigad, kus peale kasvav mets hakkab inimese poolt loodut peitma või kinni katma. Kasulik on võrrelda ajaloolisi verstakaarte praegustega ja leida sel viisil hoonete, rajatiste, teede jne. ajaloolisi asukohti üles.

Pärandkultuur on osa maarahva ajaloost: inimestest, nende tööst, elupaikadest, omavahelisest läbikäimisest, kombestikust. Sama tähtis kui loodusväärtuste säilitamine on ka inimtegevuse jälgede märkamine ja hoidmine. Selleks kuluvadki nii maaomanikule kui metsamajandajale ära konsulendi soovitused, et metsatööde käigus ei rikutaks kiviaedu, ei saetaks maha metsade sügavusse jäänud talukohtade põlispuid või vanu viljapuid, ei aetaks kinni kaeve ega lõhutaks hoonete kivimüüre või vundamente. Soovituslikud on ka nõuanded neid paiku korrastada ja teistelegi näidata. Peremetsades võiks iga pisemagi kaugete aegade märgi näitamine lastele ja lapselastele olema enesestmõistetav. Kui metsas osatakse peale puidutihumeetrite ka muid väärtusi oluliseks pidada, kasvavad maale peremehed, kel juured tugevasti esivanemate kodumullas.

Punaselg-õgija – Aasta lind 2010.

Thursday, May 20th, 2010

Nüüd jõudis punaselg-õgija ka kohale. Sõidan iga päev sellest männinoorendikust mööda ja hoian puulatvadel silma peal. Täna metsast kodu poole sõites siis teda nägingi. Esialgu küll vaid isaslindu, aga küllap peagi on tal ka paariline olemas.

Tänavu on ornitoloogiaühingu valikul kuulutatud aasta linnuks õgijad – hallõgija ja punaselg-õgija. Hallõgijaid suvel eriti kohata ei õnnestu, sest nad pesitsevad rabades. Küll aga olen neid näinud põldudevahelise tee ääres kevadtalvel või hilissügisel. Tavaliselt istub õgija kusagil üksiku puu ladvas ja passib seal ümbrust. Hallõgija on suhteliselt pelglik lind ja lähedalt vaadelda eriti ei õnnestu.

Punaselg-õgijad on üsna hilised saabujad. Toiduks jahivad nad mitmesuguseid putukaid, sisalikke või pisinärilisi. Vahti peetakse põõsa või puu ladvas ja sealt sööstetakse saagi järele. Konksjas nokk sarnaneb õgijal röövlinnu nokaga. Huvipakkuv on see, et õgijad koguvad toitu mõne roika või oksa otsa „laagerduma”. Kui juhtume märkama mõnd rohutirtsu või hiirekest oksa otsa pistetuna, siis võib kindel olla, et see on õgija toiduladu.

Minule teadaolev paar punaselg-õgijaid pesitseb igal aastal samas kohas. Teeristi kõrval kasvavad noored männid ja kõrval on muid põõsaid. Kuhugi nende puude või põõsaste sisse teeb õgija oma pesa ja nii veedetakse suvi üsna kindlal territooriumil. Punaselg-õgija pole nii kartlik lind kui hallõgija ja autoaknast õnnestub neid üsna sageli vaadelda, ilma et otsekohe plehku pandaks.

Pikemalt saab õgijate kohta lugeda Eesti Ornitoloogiaühingu kodulehelt. Samas leiab andmeid õgijate vaatluste kohta. Äsjailmunud raamat „Aasta linnud” kirjeldab kõiki alates 1995.aastast valitud aasta linde, sealhulgas on palju ilusaid pilte ka õgijatest, linnuvaatlejate huvitavamaid tähelepanekuid ning Fred Jüssi poolt lindistatud CD plaat aastalindude häältega.

Ušššš…..

Wednesday, May 19th, 2010

See siis selle kevade kolmas, kelle ka lõpuks pildile sain. Fotona pole jäädvustus küll suurem asi, sest nagu looduspiltnikud ütlevad, peaks pildistaja elusobjektiga enam-vähem ühel tasapinnal olema. No mina lihtsalt ei julgenud end maoli rästiku ette visata ja oodata, mis edasi saab. Vanad kondid poleks suutnud reageerida, kui äkki kiireks oleks läinud 🙂 Klõpsisin, nagu parajasti sain. Madu oli silmnähtavalt pingeseisundis.

Kui end liigutasin ja sammukese astuda üritasin, kerkis rästiku keha esiosa maast oma paarkümmend sentimeetrit kõrgemale ja viskus tahapoole. Paar sekundit ja juba oligi ta kõrvale rohu sisse kadunud, kust ta enne välja ilmus. Ma polnud nii äkilist ümberpöörd-liigutust varem näinud.

Kõik sel kevadel nähtud rästikud on olnud väga erksad ja alati on neil kuhugi kiire. Vaatame, mis suve poole juhtuma hakkab. Rästikuid oli eelmisel aastal väga palju ja arvatavasti oli läinud talv neile talvitumiseks kerge. Paksu lume all oli maa soe.

Kollane.

Tuesday, May 18th, 2010

Kollane on selle kevade valitsev värv. Võililled teepervedel ja rakvere raibe põldudel. Kui kitsast külateed metsa poole sõitsin, jäi paremat kätt üks pilkupüüdev väli. Ja kui magusalt see kõik lõhnas!

Käisin täna võsa vahel lepatüvesid punase värviga märgistamas. Oligi viimane aeg enne puude täielikku lehteminemist ja vaarikate kõrgeks kasvamist. Põhjus siis selles, et kui sügisel tuleb masin võsa purustama ja järgmise kevade metsaistutusmaad ette valmistama, oleksid enne piirid ette märgitud. Suve lõpul ulatuvad putked, vaarikad ja võsa üle pea ja siis on raske seal õigeid kohti üles leida.

Tänavune kevad erineb eelmistest selle poolest, et jõe lähistel pole õnnestunud tavapäraseid metsaelukaid kohata. Ainult kotkad, hiireviud ja rongad taeva all, kägu kukkumas ja hulk väiksemaid tiivulisi pesatoimetustega ametis. Pole kõigil eelnenud aastatel juhtunud, et neil võssakasvanud põldudel või jõeaasal ühtki metskitse poleks näinud. Ikka haugatas mõni sokuke, kui juhtusin seal liikuma. Nüüd pole varem sisse tallatud radadel ühtki väikest sõrajälge. Tühjus ja vaikus… Käin mööda teerada ja iga kord pööran pilgu kraavipervel helendavatele kitseluudele. Tema see oli, kes talve hakul mu vana taluaset valvas… Võtab mitu aastat, kuni metskitsed kusagilt uuesti siiakanti üle kolivad.