Metsasihil käies jäi silm peatuma alla meetri pikkusel noorel haavahakatisel, kust paistsid punakad mügarikud. Pildistasin ja uurisin neid lähemalt. Ära võtta ei taibanud, et oleks saanud hiljem noaga pooleks lõigata ja uurida, mis seal sees on. Nüüd on sellest natuke kahju – võib-olla oleks täpsemalt ka sisu kirjeldada saanud.

Lappasin natuke raamatuid ja sirvisin internetist haavakahjurite teemat. Enamasti kirjutatakse haavamädanikust, mida põhjustab seen – haavataelik. Vähem on mainitud ka putukat, haavasikku, kes oma eluringiga võib tekitada haava lehevarrele minu poolt nähtuga sarnaseid moodustisi, justkui kasvajaid. Mina praegu ei tea, kuidas sellised punapõsksed „õunad“ lehevarrele tekivad. Äkki on tegu hoopis viirusega? Olen midagi taolist näinud kord tammel. Kui blogi lugejate hulgas on koolitatud metsamehi, siis ärge oma teadmisi vaka all hoidke ja lisage kommentaar. Saame kõik targemaks.

Täna oma metsas nähtud konnakotkas, kes oli vahipostil üsna pesapuu lähedal, annab lootust, et on põhjust valvata. Vaatamata kehvadele toiduoludele võib pesas olla kotkapoeg. Nagu veebikaamera kaudu Lätis asuva väike-konnakotka pesaelust teada saame, on praegu kotkapoeg alles valges tibusulis, samas võimeline iseseisvalt mõnda aega pesas üksinda olema. Vanalind ei lahku siiski kuigi kaugele ja hoiab ümbrusel pidevalt silma peal, et vajadusel poega ründajate eest kaitsta.

Just seepärast olen ka mina täis lootust, et vanalind pesa juures tähendab ka poja olemasolu. Pesitsemise vahele jätnud paarid hoiavad küll territooriumil aeg-ajalt silma peal, kuid pikalt ühe koha peal tavaliselt ei passi. Kõik selgub täpsemalt paari nädala pärast, kui kotkamehed pesasid kontrollima asuvad ja poegi rõngastavad.

Juba enne jaanipäeva hakkasid aedmaasikad punetama ja tuli nende kaitseks midagi tõhusat ette võtta. Viimaste aastate jooksul pole ma õieti saaki saanud, sest hallrästad söövad juba roosakaks minevad marjad auklikuks. Vahetasin maasikapeenarde asukohta, aga rästad on terased linnud ja passivad õiget aega, millal tegutsema asuda.

Kuuldavasti kardavad väiksemad linnud röövlinde ja hoiduvad eemale. Aga hallrästaste suhtes see küll ei kehti! Hallrästad ajavad kambakesi taga üle õue lendavaid vareseid ja kuusehekis pesitsevatele harakatele tegid nad ka tuule alla. Äärmiselt julged, aplad ja pealetükkivad tegelased need hallid paskrästad, nagu mõnikord neid kutsutakse.

Eks katsetasin siis röövlinnuga ning tõin jaanilaupäeval toast hiireviu topise ja kinnitasin selle otse maasikavagude kõrval mahasaetud õunapuu kuivanud tüve külge. Mõtlesin, et annan auväärsele hiireviule pisut kasulikku tööd ja saab ühtlasi ka tolmunud sulgi tuulutada. Järgmisel hommikul läksin välja vaatama ja mis ma näen – otse hiireviu valvsa pilgu all askeldab hallrästas maasikalehtede vahel!

Topis tuppa tagasi ja poodi võrku ostma! Meisterdasime siis saelattidest raami ja tõmbasime 4×10 m võrgu üle kahe vao. Teine võrk kulus veel. Vastu maad olevad latid põimisin nööriga võrgu külge. Neid saab koos võrguga üles raamile tõsta ja sel viisil pääseb inimene maasikatele ligi. Tülikas küll, aga maasikatest ma sel korral vist ilma ei jää.

Ussikeel on sirutanud oma varred teeääri kaunistama. Sinised õied sinise suvetaeva all – see on otsekui lohutuseks pika ja paljudele elusolenditele surma toonud lumerohke talve üle elanutele. Peame rõõmustama, meie kõik, kellele on antud võimalus järgmisteks katsumusteks uut jõudu koguda. Nii vaimses kui füüsilises mõttes.

Olen nüüd palju metsades ja metsavahelistel põlluteedel ringi liikunud ning endiselt pole ühtki metskitse kohanud. Uurisin vihmasaju järel mitmeid radu, kus loomade olemasolu korral oleksid sõrajäljed maha pidanud jääma. Tühjus. Vaid rebased lippavad rõõmsalt ringi, vaktsiinipalakesed üles korjatud ja põske pistetud. Sama juttu räägivad ka mitmed jahimehed. Küsisin, kas jaanisokku ka söödi, aga ei tea ühtki meest, kes oleks sokku lasknud. Vardasse olevat aetud seekord metsakesikute liha.

Jaanieelne aeg oli nii tihe ja sündmusterohke, et nüüd mitu päeva hiljem tajun hirmuga, kuidas aeg hakkab pöörase kiirusega uuesti sügise poole kihutama. Päevad on küll pikad ja ööd valged, aga ikka ei suuda kõike ära teha, mida suvel tahaksin. Täna oleks näiteks pidanud muru niitma. Aga kuidas sa ikka põristama hakkad, kui naabritel külalised ja aias istutakse. Tegin tiiru metsa ja vaatasin põldudelt järele, kas stepikiivitaja (see eriline külaline Eestis) veel alles on. Ei juhtunud ise nägema, aga üks kotkamees pärast helistas, et lind on endiselt teiste kiivitajate seltsis põllul olemas.

Jaanituld ma seekord põlema ei pannudki. Hiljuti märkasin, et keegi on varakevadest saadik kogutud lõkkematerjali sisse pesa teinud ja sealt kostab säutsumist. Las nad siis olla ja lõket teeme paari nädala pärast, kui kotkaretked algavad ja õhtul tule ääres juttu vestame.

Jaanilaupäeva eel olin pikemalt riigimetsa sihtidel liikumas. Sõnajalaõit küll ei leidnud, aga pildile jäid kilpjalad metsa veerel ja hulk teisi taimi. Loodus lokkab, nii et sõnu polekski vaja ning blogilood võiks kokku panna üksnes piltidest.

Põnev tegelane on karvane tarn. Tema lehed on kaetud justkui väikeste udemetega ja õisik sarnaneb põistarna omale. Sain selle taimega esimest korda tuttavaks tänu parematele loodusetundjatele. Hiljem uurisin, et tarnaliike on meil 59 erinevat. Mina teadsin siiani mätastarna ehk pokusid, nagu Edgar Valter need kunagi ristis. Sedaviisi ringi käies ja uut kogedes õpib inimene sammhaaval kogu elu.

Suvi saabus vihma ja jahedusega. Ja rohkete linnuvaatlejatega Rabaküla põldudele. Kõik tahtsid meie maile sattunud stepikiivitajat näha. Kuulsin, et esimesed hommikused vaatlused tehti eile enne kella 5-t Helsingist saabunud linnuhuviliste poolt. Rahvast jätkus terveks vihmaseks päevaks ja põlluvaheline tee oli täis pikkade torudega kolmjalgu.

Kui juhtusin ise sealt õhtupoolikul korraks läbi sõitma, lendas parajasti oodatav lind üle autode ja taeva poole suunatud binoklite teisele põllule. Kostus linnuvaatlejate rahulolevaid ohkeid – nähtud! Täna on rahulikum päev, ainult 1 soomlaste väikebuss seisis põllutee otsas. Eriline rahvas need bongarid, ei loe vihm ega sääsed, sest uus linnuliik, kes on Eestile 379-s, tuleb oma silmaga ära näha. Olen natuke uhke ka, et mina juhtusin esimene olema, kes lindu märkas ja sellest ka asjatundjatele teada andis.

Oli üks haruldaste leidude päev. Eelnevatel päevadel sai kõvasti niitmistöid tehtud ja täna metsa minnes ei võtnud tööriistu kaasa, ainult fotokaamera. Ja sellest oli kasu.

Muudest asjadest kirjutan teinekord, aga sellesse loose panen pildi ühest taimest, kelle kaunis õis paistis juba eemalt paksu rohu seest välja. Olin just käinud vaatamas, kuidas lehised kasvavad ja teist rada pidi metsast välja tulles seda õit nägingi. Oleks nagu ojamõõl, aga nemad on ju ära õitsenud ega uhkelda nii toredate õitega. Saatsin pildid määramiseks taimetarkadele ja kui vastused saan, siis annan blogis ka teada.

Teine leid pani terve Eesti ja ka Soome linnuvaatlejad kihama. Juhtusin pildistama üht teistmoodi lindu orasepõllul. Kuna binoklit kaasas polnud ja kodus arvutist pilte vaadates ei suutnud lindu ära määrata, siis saatsin pildid tuttavale loodusfotograafile, kes on ka suurepärane linnutundja. Ja siis läks lahti! Telefon aina helises, ornitoloogid kihutasid kohale. Järjekordne linnuharuldus on Eestisse sattunud – stepikiivitaja.

Lind toimetab suurel põllul koos ülejäänud vähemalt 100-pealise kiivitajate kambaga. Võimalik, et ta on juba mõnda aega kohal olnud, aga nägema juhtusin teda alles täna, kui peatusin, et vaadata noorte kiivitajate lendamist. Hommikuks on arvatavasti bongarid Helsingist laevaga meie maile kohale saabumas ja üleöö on minu nähtud linnust staar saamas. Hea ikka, et lindudel tiivad on ja tülitajate eest hõlpsasti kõrgele võivad tõusta.

Kui ma 2000. aastal vana taluõue kõrval väikesed põllulapid leppadest ja muust võsast puhtaks sain, siis istutasin sinna järgmisel kevadel 50 tamme. Need olid tol hetkel alles paarikümne sentimeetri pikkused seemikud ning tuli kahelt poolt keppidega tähistada, et rohust välja paistaksid ja ettevaatlikult hooldada saaksin. Vahekaugusteks sai panna igas suunas 3 meetrit.

Täna niitsin rohukettaga nende ümbert maha rinnuni ulatuvad putked, naadi ja takjad. Minu mäletamist mööda pole varem rohi nii kõrgeks ja lopsakaks kasvanud kui sel aastal enne jaani. Aga tammedele see meeldib. Kevadistele öökülmadele on tammed vastuvõtlikud ja kui nad olid alles väikesed, siis jätsin öökülma kahtluse korral veidi rohtu tammetaimede ümber sooja hoidma. Praeguseks on suuremate tammede tüved tubli mehe käsivarre jämedused.

Aga vaeva ja tagasilööke olen oma tammedega tunda saanud küll. Esimene häda olid metskitsed, kes talvel „kärnerit tegid“. Kõik sama aasta kasvud napsati ära ja seda peaaegu igal talvel. Natuke peletas neid Plantskyddiga pritsimine. Mõned taimed tuli aga uutega asendada. Selleks ajaks olin kodus peenramaale tõrusid mulda torkinud ja tammetaimed olid omast käest võtta. Tõrud korjasin samalt taluõuelt, kus neli üle saja-aastast tammepuud mühamas, üks neist arvatavasti peaaegu paari sajandi vanune hiiglane. Seega on noored tammed praegu vanemate silma all sirgumas.

Aga ega hädad kitsedega piirdunud. Kolm talve tagasi tundsid end mõnusasti seal ka jänesed, kes koorisid peaaegu kõigil puudel koore ringikujuliselt ära. Kaks puud ei tulnudki sellest kahjustusest välja ja on praeguseks kasvatanud uued võsud. Suurem enamus põdesid veidi ja kasvatasid haavad ise kinni. Metsseadki käisid tammede vahel takjajuuri üles kaevamas, aga õnneks nemad puude vastu huvi ei tundnud.

Vaatamata kasvuraskustele loodan, et tammed sirguvad seal mitusada aastat. Võrade kujundamisele pole veel mõelnud, sest mida rohkem oksi ja lehti, seda paremini omastab puu kasvamiseks vajalikke toitaineid. Kui sobiv aeg käes, küllap asun ka võrasid kujundama. Pealegi pole mul eesmärgiks tammikut palgipuudeks kasvatada. Tamm on otsekui igaviku sümbol ja mida laiem ja võimsam, seda suurema väega see puu on. Tammepuid istutades teeme midagi, mis kestab läbi sajandite ja on hea märk inimese siinolemisest ja püüdlustest.

Otsisin oma piltide hulgast metskitsede jäädvustusi ja leidsin eelmise aasta juunikuust päris mitmeid. Mõte tekkis mul seoses väidetega, et ega praegusel aastaajal kitsed end ei näita, on peidus. Piltide järgi võin väita, et näitasid ikka küll. Mis sel aastal on siis teisiti kui eelmistel? Kas loomad on tõesti peidus või on neid lihtsalt vähem kui varem? Mina väidan, et siinsetest metskitsedest pooled hukkusid nõrkusest, haiguste ja kiskjate läbi. Sellepärast me neid ka ei näe ega pole uusi pilte kuskilt võtta. Pärast märtsikuud pole ma siin ühtki metskitse näinud, rääkimata talledest.

Niitsin täna just neid radasid, kus kindla peale loomad varem liikusid. Pikas rohus pole praegu ühtki märki, et keegi oleks seal käinud või rada tallanud. Vihmast poristes lohkudes pole ainsatki sõrajälge. Metsas on vaid sääsed, linnulaul, liblikad ja kiilid. Musträsta pojad lendavad ringi ja teevad häält. Nad pole veel päris mustad linnud, sulestik on alles pruunikat tooni. Kiivitajate pojad, kel õnnestus külvitööde ajal ellu jääda, on saanud tuule tiibade alla ja teevad põllu kohal koos vanalindudega lennuringe.

Loen tihti jahinduse foorumit ja minu suureks üllatuseks avastasin, et pole need jahimehed ühti nii suured metsaskäijad ega tea metskitsede hetkeolukorrast suurt midagi. Nojah, eks tegelikult kirjutavad internetis jahi teemal need, kes saavad arvuti taga istuda. Kui jahiaeg käes ja jaanisokku vaja laskma hakata, siis avastavad, et väheks teisi jäänud. Aga kui ikka liha vaja kotti saada, siis tuleb esimesele ettejuhtuvale sarvekandjale pauk keresse lajatada. Muidu äkki rohkem võimalusi ei tulegi või teeb selle paugu nagunii järgmine mees. Mina usaldan rohkem maamehi, kes küll eriti jahifoorumit ei külasta, aga on seevastu paremini metsaeluga kursis.

Nagu olen lugenud ja kuulnud, kohatakse sel aastal enamasti vaid tubli peaehtega vanemaid sokkusid. Sellest järeldub, et karmide oludega talve elasid paremini üle elujõulised ja tugevad loomad. Kas on õige nüüd liharaasukese pärast nende eluküünal esimese jahiga kustutada? Äkki laseks vapratel loomadel oma sugu jätkata ja loeks nad sügise poole üle. Kui loomi on piisavalt, siis võtab jahimees karja hulgast ka oma osa.

Metsas pole kõigil loomadel nii hästi läinud, kui siinse suurfarmi territooriumil talve üle elanud kitsekarjal. Söödavedaja rääkis, et kuni tema masinaga katusealuses müristas, ootasid kitsed nurga taga. Niipea, kui ta lauta sööta jagama sõitis, olid kitsed taas küünis. Nii elasid loomad seal rikkaliku toidu ja pehme küljealusega talve priskelt üle.

Kindlasti on neid mehi, kes minu blogi lugedes mõtlevad, et mida üks naisterahvas jahist ja metsloomadest ikka teab, hädaldab niisama. Jahist ei tea jah suurt midagi, aga metsast ja sealsetest elanikest ikka natuke küll.

Eelmisel nädalal kirjutasin kurekell-ängelheinast, tänaseks on ka päris kurekellad oma õied avanud. Kurekell on metsistunud taluõuede, aga ka metsaservade või puisniitude taim, kes õitseb juunis-juulis. Minu metsaserval on neid päris palju ja õite värvus varieerub tumesinisest heleroosani. Kurekellad kuulutavad minu jaoks suve algust.

Päris kurgesid näeb alates nende saabumisest põldudel toitumas. Sügisel, enne rändele asumist koondutakse väga suurtesse parvedesse – noored ja vanad kõik koos. Siis hakkab mul kurgus pitsitama, kui nende lahkumishõiked kajavad. Aga praegu on kõik veel ees – valged ööd, jaanipäev ja heinaaeg.

Päris kurg tähendab sookurge, kes kuulub klassi kurglased. Valge- ja must-toonekurg on toonekurglased. Uhked ja suured linnud kõik, aga meil pesitsevad kurglased ehk sookured erinevad toonekurgedest selle poolest, et oskavad trompetit puhuda (häälitseda), toonekured arvatakse olevat tummad (hääletud), siiski klõbistavad nemadki nokka ja veebikaamera kaudu oleme teada saanud, et must-toonekured tekitavad ka kõõksuvat kurguhäält. Tantsimises pole sookurgedele vastast. Kui pulmi peetakse, siis tantsitakse eneseunustamiseni.

Kuna praegusel pesitsusajal on üllatavalt palju sookurgi niisama põldudel kambakesi koos, siis küsisin ornitoloogidelt, kas on pesitsemisega midagi lahti. Mulle selgitati, et suviste salkade puhul on tegemist mittepesitsejate noorlindudega. Kurepaarid, kes pesitsevad ja kel pojad kooruvad, ilmuvad suvel koos lastega põldudele toitu otsima. Tänagi tuututasid sookured metsa ääres orasepõllul.