Sel nädalal sain töörütmi uuesti sisse. Õhtuti on lahedam ja eile näiteks lõpetasin niitmise alles õhtul kell 10. Koju jõudes olin omadega ikka päris läbi. Täna hommikul näitas kraadiklaas 20, pärast lõunat „ainult“ +27, hilisõhtuks langes 18 peale. Saab jälle hingata.

Naabrimees vedas traktoriga oma puid ja oli nõus koos abilistega ka minu halud ära tooma. Paar tundi kiiret tööd ja viimane portsjon kuivi talvepuid sai veetud ja kuuri laotud. Rohkem enam kuuri ei mahu, kuigi peaaegu veel ühe talve tagavara jäi sünnikodu platsile riitadesse ootama. Kui juhtub veel selline talv tulema, et ei saa metsast uusi küttepuid teha, siis on varude hoidmine igati asjakohane.

Kui lõpuks metsa tööle sõitma hakkasin, olid juba kahtlased pilved taevasse kogunenud ja enne kohalejõudmist käisid esimesed kõuekärgatused. Must pilv vajus kiiresti peale, tuulehoog tõi rahet ja siis hakkas vihma kallama. Vesi lausa tuiskas. Ots kodu poole tagasi. Siin aga polnud õieti tolmugi kinni löönud. Homme ka päev.

Jutt käib siiski looduses kasvavast vesikanepist, mis on üks ütlemata uhke taim ja praegu on esimesed avanenud õied ligi meelitanud arvukalt putukaid ja liblikaid (pildil üks rohetäpik).

Varjulistel kraavikallastel jääb vesikanep oma silmatorkavalt kõrge kasvu, lopsakate tumeroheliste lehtede ja suurte õisikutega kohe silma. Praegu taimed veel täies ilus ei õitse. Minu metsaoja kaldal kasvab teda mitmes kohas. Kirjanduse järgi eelistab ta lubjarikkaid muldasid ega pole meil eriti laialt levinud taim. Vahel olen teadlikult niitnud kõrvalt kõrged putked maha, et hiljem saaks imetleda vesikanepit. Tema õitsemise aeg kestab augusti lõpuni välja, olenevalt kasvukohast ja ligi pääsevast valgusest.

Kuigi väidetavalt pole vesikanepil hašiši toorainega mingit seost (uimastavat toimet), jäi kusagilt loetust siiski kripeldama lausejupp, et vanasti segati vesikanepi kuivatatud lehti koos tubakaga piibu sisse…? Nagu tööstuslikult kasvatataval kanepil, nii on ka vesikanepi varred kiulised ja neist saab nööri punuda.

Töötasin täna kanepi kasvukoha läheduses jõeaasal, nii tuligi mõte temast kirjutada. Ilm oli endiselt hullupööra palav, seepärast ei tahtnud eilset tööd lagedal päikese käes jätkama minna. Puude varjus oli esialgu täiesti talutav rohtu ja võsa niita, aga kui mõne aja pärast riided higist läbimärjaks muutusid, tekkis mu ümber üüratu hulk kärbseid, kes küll ei hammustanud, aga ronisid näole, prillide alla, pirisesid vahetpidamata ja valjusti. Inimene harjub kõigega – isegi sooja suvega. Kujutan ette, kuidas me paratamatult saabuvate jahedate ja vihmaste ilmadega hakkame kord taga nutma seda juulikuud, sooje öid ja lõunamaiselt kuumi päevi.

Ärkasin kell pool 6 hommikul suure ragina peale üles. Krapsti voodist välja ja akna juurde. Välgud sähvisid vahetpidamata, küll pilvede vahel, aga mitu korda ka päris lähedal otse maasse. Siis käisidki need kõige suuremad raksatused. Panin kiiruga kõik aknad majas kinni, mis muidu jahutamiseks öösiti lahti on. Igasugused juhtmed, mis arvuti, teleka või modemi ja digiboksiga ühenduses on, tõmban igaks juhuks juba õhtuti seinast välja.

Käisin korraks trepilt vaatamas, et mis edasi sündima hakkab. Pilve nagu õieti polnudki, ainult üks tume viirg üle taeva. Ragin ja sähvimine kadusid pikkamööda ida ja kirde suunas. Kobisin voodisse tagasi ja kui hiljem tõusin, säras väljas juba päike.

Proovisin siis täna laiskusest võitu saada ja läksin niitma. Vahepeal oli küll pilvealuse ilmaga veidi kergem hingata, aga ikkagi oli suur katsumus lagedal tööd teha. Pidasin tihti vaheaegu ja jõin vett. Masin tahtis ka jahtuda.

Rohi on kohati kuivama hakanud. Kõrrelistel pudenevad seemned. Pildid on tehtud veidi teisest kohast, kus põllutee ääres soolikarohi kollendab ja putukaid ligi meelitab. Mu sünnikodu juures kasvab peamiselt hoopis raudrohi, punane ristik ja sassis hiirehernes, mida on eriti vastik lamandunult niita. Tallatud radadel aga on valge ristik ja teeleht, nagu lapsepõlveaegadelgi. Plats vana lauda ümber on väga suur ja täna jõudsin sellest vaid väikese osa käsitsi ära teha. Vähemalt puuriidad said uuesti lagedale tuule ja päikese kätte. Ümberringi on ilus suvinisu põld, viljapead kikkis taeva poole. Oleks tahtmine niita kõik põlluääred teede kõrvalt puhtaks, nagu seda mäletan neist aegadest lapsepõlves, kui viljapõld valmimise ajaks seisis nagu müür. Siis tehti seda vikatiga, minul on veidi parem riistapuu, kuigi pean teda käsitsi liigutama. Vili pole küll minu, aga maa on ometigi kodune ja oma.

Higi voolas, pluus oli läbimärg. Sinine pilv hakkas metsa kohalt lähenema. Ribistas natuke seenevihma ja kaugemal paugutas pikne. Kärbsed ründasid. Pingutasin veel veidi. Äike kadus eemale ja meile ei jõudnudki. Ju ta siis Järva- ja Virumaale suundus, kus õhtul kuuldavasti paksu pahandust tegi. Kütsin kodus sauna ja käisin laval vihtlemas. Duši all niisama higi mahapesemine pole üldsegi võrreldav korraliku saunaskäiguga. Hoopis teine olemine – keha hingab jälle.

Sellist suve pole mul varem küll olnud, et tegemata töid on hirmus palju kuhjunud. Kohe nii hullusti palju, et tunnen, kuidas kuumade ilmadega lõdvaks lastud aeg nüüd tagant piitsutab. Või jätakski kõik sinnapaika, naudiks suve ja ootaks veel?

Kõrvus kostavad alles Viljandi folgi helid ja jalg metsarajal kipub labajalavalsi rütmis tatsuma. Võimas oli Svjata Vatra oma väsimatu Ruslaniga.  Ja siis tuli lavale ka Silver Sepp ja taas kõlas „Revolutsioon“. Taevake, kui õnnelikud peaksime olema, et Eestis on loojaid, kelle olemasolu ei jäta külmaks.

Metsast eemalolemise ajal muutub palju. Äkki on kõik kohad suviseid liblikaid täis: paabusilm, nõgeseliblikad, kärbtiib, täpikud. Salaja, minu teadmata, on ära õitsenud pajuvaak,  mis katab igal suvel kollaste õitega suure maalapi jõe ääres. Esimesed poolavanenud valged kassitapuõied piiluvad väätide vahelt. Sarapuu lehtede all on rohelised pähklikobarad. Varre küljes ripub mahlane metsvaarikas. Jões kivide vahel niriseb vaid jalatäis vett ja kui ma ülesvoolu asja lähemalt uurima lähen, leian põõsaste vahelt paistmas korraliku kopratammi. Selle taga on vett veel küllalt.

Suve tipphetked – loomise ja õitseaeg  – saavad läbi. Tuuleiilid on esimesed kollased jalakalehed rohule lennutanud. On küpsemise ja korjamise aeg.

Igasuvine suursündmus nii talupidajate kui metsaomanike jaoks on talupäevad Jänedal. Rahvast ja autosid oli murdu, kaupa ja väljapanekuid samamoodi. Kuidagi ei leidnud ma üles Nopri talumeierei toodangut. Lootsin, et varustan end põhjalikult ja ei pea siis tükil ajal poest võid ja kohupiimasid ostma minema. Eelmisel korral oli neil isegi imehead taluleiba. Aga võta näpust – kaks tiiru käisin platsi läbi ja ilma jäin. Kodust kaasa võetud termokott jäi pooltühjaks. Lohutuseks ostsin tagasiteel Roosna-Alliku forellikasvandusest kala ja purgi soolatud marja. Neil pidavat veega suhteliselt hästi olema – +16,5 kraadi. Allikad jahutavad basseine külma veega. Peremees ütles, et kalakasvandus kardab kõige rohkem äikest. Kui pikne tiikidesse põrutab, on kaladega lõpp. Pikalt kestva soojaga on paljudes teistes kalakasvandustes asi halvem – kui pole külma allikavett juurde voolamas, siis soojas vees kalad hukkuvad.

Jäneda talupäevadel oli Erametsaliidul üks tähtis ülesanne täita – teha kokkuvõte parima talumetsamajandaja konkursist. Parima talu konkursist räägib raadio igas uudistesaates, aga metsaomanike kohta ei taha info liikuda. Kas oleme sedavõrd teisejärgulised või?

Parima talumetsamajandaja tiitel läks sel aastal Kõrvemaa metsa – Vahur Eenmaa (keda ennast polnud auhinda vastu võtmas näha), teine koht Pärnumaale – Tiit Kosenkranius ning kolmas koht Põlvamaale – Eiki Zernask.

Mul on eriti hea meel, et Pärnumaa mees Tiit Kosenkranius Kikepera soode ja metsade vahelt oli üks auhinnatutest. Pildile jäi ta koos auhinnaks saadud võsalõikuriga. Soovin talle indu ja jõudu oma metsade majandamisel.

Sombune soe ilm on mõnusaks vahelduseks kõrvetavale päikesele. Sõitsime metsaühistu esimehega ümbruskonnas ringi ja vaatasime tema metsatöid. Minu kodu kuusemetsadest erinevalt on tema maadel palju ilusaid männikuid, kus kasvab teistsugune alustaimestik. Kanarbik õitseb ja sinikapuhmast paistavad punnis põskedega marjad.

Rääkisime noorendike hooldamisest ja valgustusraietest. Arvasin, et praegu pole vist õige aeg kultuure hooldada, eriti sel kevadel istutatud taimede ümbrust, sest kuuma päikese käes saaksid ootamatult lagedale jäävad õrnad istikud kuumašoki. Ka metsaühistu esimees jätab selle aasta taimede hoolduse veidi hilisemale ajale. Praegu on tal käimas varasemate kultuuride hooldamine. Seal on taimed suuremad ja metsatingimustega kohanenud. Maaomanikul on kadestamisväärselt vedanud, sest langile istutatud kuuskede kõrvale on tulnud juurde nii palju noori mände, et töömees küsis, kumb kasvama jätta ja kumb maha lõigata. Mõtlesin sealjuures, et neile, kes korralikult lanke uuendavad ja metsa eest hoolitsevad, kingib loodus veel lisaks omalt poolt juurde. Kes ise teeb, sellele ka antakse.

Valge-toonekured kogunevad juba põldudele suurtesse parvedesse. Kui kusagil heina niidetakse või põldu haritakse, siis on nemadki kohal. Õhtu eel lugesin neid ühel küntud põllul üle 50.

Arvasin kodus pilte arvutiekraanilt vaadates, et ju „põlesid“ ereda päikesevalgusega toonekurgede jalavärvid ära ja pidasin fotosid nässu läinuteks. Täna aga loen linnuhuviliste foorumist postitusi, et nähaksegi mitmel pool valgete jalgadega valge-toonekurgi. Kas see on kuumadest ilmadest põhjustatud omapärane jahutussüsteem või termoregulatsioon, et linnud roojaga jalgu valgendavad?

Pärast päikeseloojangut on metsas ääretult vaikne. Nii hääletu, et veri hakkab kõrvus kohisema. Isegi tavapärast sääsepirinat pole niidetud teerajal astudes vaikust rikkumas. Jalge all praksub üks oksake ja hetkeks kostab musträsta häälitsus. Jälle vaikus.

Kell on 11 ja hakkab kiiresti hämarduma. Loojanguvalgus hääbub pilvitus taevas. Lõunakaares paisub kuu aina suuremaks ja valmistub horisondi taha vajuma. Seda aega kahe loojangu vahel passib udu, et põõsaste vahelt aina kõrgemale kerkida. Auto esiklaas muutub läbipaistmatuks.

Peatun. On imeline suveõhtu. Endiselt kostab rohtunud jäätmaalt rukkiräägu saagimist ja tee ääres siristavad tirtsud. Öö läheneb ja varsti on kuu metsa taha kadunud. On 20. juuli viimane tund.

Looduslikult kasvav mesimurakas on Eestis haruldane ja seetõttu II kaitsekategooria alune taimeliik. Tänu kotkaretkele õnnestus ka mul see taim looduses ära näha. Loomulikult oli abiks asjatundja, ilma kelleta poleks õnnestunud lillakale sarnanevat, aga hoopis väheldasema kasvuga mesimuraka taime ära tunda. Üheks tunnuseks on tal ka punaka tooniga püstised varred. Mesimuraka taimed kasvavad ühekaupa eraldi, lopsaka kasvuga lillakas aga roomab mööda maad ja ainult viljavarred on püstised.

Meil laialt levinud rabamurakas, mille meekarva mahlaseid vilju kõik praegu korjata armastavad, kasvab turbapinnasel, punaste viljadega mesimurakas aga hoopis niisketel ja viljakatel soomuldadel.

Eestis on vaid üksikuid mesimuraka kasvukohti ja seetõttu on taim looduskaitse all. Üks suurem ja varem teadaolevalt ainuke mesimuraka kasvukoht jääb meie valda. Vaatamata sellele, et on moodustatud kaitstav metsaala, ei lähe mesimurakal ka siin hästi, taimi on vähe. Veel harvem õnnestub näha, kuidas mesimurakas õitseb või vilju kannab. Teda asendavad nüüd aedades kultuurtaimedena kasvatatavad mesimurakad. Küll aga on looduslikke mesimurakaid meie põhjanaabrite juures tundraaladel, kus tugeva aroomiga mesimurakas on hinnatud marjakorjajate ja liköörivalmistajate hulgas.

On käes konnakotkaste poegade ülelugemise ja rõngastamise aeg. Kuigi seda aastat hinnati konnakotkaste jaoks halvaks hiire- ehk toiduaastaks, andis laupäevane inventuur meie kandis kardetust paremaid tulemusi ja kotkapoegi oli ka neis pesades, mis eelmisel suvel tühjaks jäid.

Konnakotkaste peamiseks toiduks on hiired, mutid ja ka konnad. Seega pole nimetus konnakotkas päris täpne. Ta sööb küll konni, aga eelistab uruhiiri, keda saab püüda avatud rohumaadelt ja puudega palistatud põlluservadelt. Tänavusele suvele on iseloomulik paljude põldude ja rohumaade niitmine, aktiivsem heinategu kui varem. Sobivad maastikud on eduka pesitsemise tagatiseks. Suurte tiibadega lindudele pole jõukohane põõsaste vahelt kraavidest saaki (näiteks konni) jahtimas käia. Kui toiduaasta on vilets, ei hauduta ka poegi välja, sest ennekõike peab iseenda ellujäämise eest hoolitsema ning siis on jõudu järgmisel aastal ka järeltulijatele keskenduda. Põhjusi mittepesitsemiseks võib olla rohkem ja esimeseks nende hulgas on lindude häirimine, eriti metsatööd kevadisel ajal pesa lähistel, kui vanalinnu eemalehirmutamisega võivad munad või koorunud poeg sattuda nugise või ronkade saagiks. Vahel hukkub paariline rände käigus või satuvad põllumajandusmürgid saakloomade kaudu lindude organismi.

Minu rõõmuks kontrollisid kotkamehed esimest pesa just minu metsas. Poeg sirgumas, tubli ja krapsakas! Seda mu süda aimas, kui nägin, kuidas vanalind pesa lähistel kuivanud tüüka otsas sageli valvepostil istus. Kõige raskem periood pesaelus on möödas, jätkuks vaid piisavalt toitu ja kotkapoja tiibadel jõudu kuu aja pärast pesa ümbruses esimesi lennuretki ette võtta.

Kotkameeste töö kuuma ilmaga pole miski meelakkumine. Turvavarustus puu otsa ronimiseks on alati kaasas: ronimisrauad, turvaköied ja –rihmad. Lihtsam on oksliku kuuse otsa minek, aga siledat tüve pidi männi, kase või haava otsa ronimiseks on ronimisrauad ja julgestusrihmad. Pesad tuleb kontrollida ja pojad rõngastada enne, kui linnud lennuvõimestuvad, seega juuli keskpaigaks. Olen juba mitu aastat kotkameeste retki siinkandis kaasa teinud ja kotkaste elu jälgida saanud. Kes vähegi loodusest hoolib, saab elamuse, et meie maastikke taeva all liuglevad kotkad kaunistavad. Kotkaste nimel pole palju loobuda mõne metsatuka maharaiumisest.