Juba mitu päeva pole õieti tööd teinud, sest päeval on palav nii endal kui masinal. Nokitsen tasapisi aias, korjan marju või laisklen niisama. Energiat lihtsalt pole.

Õhtuti, kui niitmas käisin, oli tunda, et vanema HQ jõud hakkab kahanema ja viisin remonti – väntvõlli otsatihend ja laagrid (simmerling) läksid vahetusse. Täna sain kätte ja masin „laulis“ paremini kui kunagi enne. Vahepeal oli ka uus masin kasutuses, kui kettaga kraavikaldaid niitsin. Trimmerdamine on mustem töö ja nõuab kiiremaid pöördeid – vana masin kannatab pärast remonti selle valu jälle välja küll.

Metsas käin nüüd õhtuti, kui päike madalal või hoopis looja läinud. Tirtsud saevad tee ääres ja rukkirääk pole oma laulu ka lõpetanud. Kuumale päevale järgnevad õhtud on tõesti ilusad ja sumedad. Angervaks hakkab õitsemist lõpetama. Viimased suured kellukad sinetavad ühel varjulisel metsasihil. Vesikanep kraavikaldal pole veel alustanud. Kuumuse tõttu on kõrrelistel ja putkedel seemned juba valmimas. Põllutee ääri palistavad soolikarohu kõrged puhmad on esimesed kollased õied avanud. Ebatavaliselt varakult, mu meelest.

Metsateid sõites näeme järjest sagedamini viitasid, et lähedal on veevõtukoht või tiik. Varem hoolitses RMK, et oleks metsas veevõtukohti, nüüd aga tekib neid ka eramaadele. Üks selline on päris minu kodumetsa lähedal, kus pole looduslikke ojasid või jõgesid. Eramaale rajatud veevõtukohast on vajadusel abi ka kõrval asuvale riigimetsale.

Tuletõrje veevõtukohtade kaevamiseks ja puhkeplatside väljaehitamiseks on rakendunud eurotoetuste süsteem. Mõned metsaomanikud on seda ära kasutanud ja nii tekib riburada ilusaid puhkeplatse koos varjualuste, istumiskohtade ja veeskäimise võimalustega metsadesse juurde. On, kus marjulised-seenelised oma autosid parkida saavad või niisama matkajad peatusi teha.

Tänavuse kuuma suvega on veevõtukohad metsas päris ajakohane teema. Ühelt poolt kasutavad metsloomad neid joogikohtadena, linnud suplemiseks ja sulgede puhastamiseks, aga samas muutub iga veesilm oluliseks, kui peaks metsatulekahju puhkema. Korralikult välja ehitatud juurdepääsuteed ja platsid veekogu kõrval võimaldavad seal ka suurte masinatega liikuda.

Ka minu metsas on üks tiik, mille lasin viis aastat tagasi kunagisele karjamaale kaevata, kus peale pajuvõsa midagi muud liigniiskuse tõttu ei kasvanud. Nüüd peaksin edasi mõtlema, kuidas tiigi juurde korralik juurdepääsutee ehitada.

Eelmisel suvel ma ei juhtunud seda liblikat nägema, seepärast oli huvitav temaga hiljuti tutvuda ja ka pildile saada. Jäädvustus pole suurem asi, sest keskkond ja ere päike ei soodustanud tol hetkel pildi saamist. Lihtsalt üritasin kasutada võimalust, et olin peatunud liblikale lähedale pääsenud.

Päevaliblikas haavalumik jääb kohe silma oma suurusega ja sarnaneb mõneti kiirgliblikaga, keda kohtasin eelmisel suvel mitmel korral jõe ääres vanal taluõuel. Kuna möödunud lumerohke ja seetõttu külmumata pinnasega talv soodustas liblikate talvitumist, siis on neid tänavu rohkem kui mullu. Ka kiirgliblikad on liikvel ja nende puhul jäävad meelde valguse käes violetselt helklevad isasliblikate tiivad. Haavalumikul on tumepruuni värvi ülapool, mida kaunistavad lai hele vööt ja telliskivipunane kaar tagatiibadel ning hajusalt laotatud valged laigud esitiibadel. Ilus on ka tiibade alapoole ruugevärviline muster. Seda näeb vaid siis, kui liblikas end kokkutõstetud tiibadega puhkama või toituma on seadnud.

Praegu on haavalumikute lendamise kõrgaeg. Nad eelistavad niiskete lehtpuumetsade lähedust, kus kasvab ka haabu. Haavalumiku röövikud toituvadki haabadel. Neid puid kasvab jõe ääres rohkesti ja iga niitmisega tõmban rohuplatsidelt maha sinna pidevalt kasvada üritavaid noori haavavõrseid. Mõni aasta hooldamata jätmist – ja kogu vana taluõue mattuks haavavõssa.

Varjus on keskpäeval +31,5. Välja kannatab minna alles õhtul.

Pärnad hakkasid nädala lõpus täielt õitsema. Tänavu on eriliselt õiterohke. Pärnapuu roheline värv on asendunud heleda meevärvilise tooniga, sest õisi on rohkem kui lehti. Ja kõik see puu sumiseb.

Mul on kodu juures kolm hästi suurt pärna, kõrgust kõigil 30 meetri kanti. Olen elanud siin ligi 50 aastat ja minu meelest olid puud juba siia asudes sama suured kui praegu. Arvan, et üle 100 aasta on neil kindlasti vanust. Kõrval kasvab veel neli nooremat pärna ühes pundis ja siia kolides olid nemad alles väikesed. Nüüd ulatuvad vanadele poolde kõrgusesse ja esimesed õiedki on praegu küljes.

Pärnadega on mul head suhted. Neid kasvab üle kümne puu ka jõe ääres ning tuleb aina juurde. Osalt on nad sinna esivanemate poolt istutatud, sest kuis muidu on nad piki jõekallast ühtlaste vahedega reas kasvama hakanud. Pärn on hästi laia võraga, aga samas tormikindel puu. Eks proovigu keegi pärnaoksa murda – koorealune niin on sitke ega lase oksal murduda. Alles vanad kuivanud oksad kukuvad pikapeale maha. Ikka ja jälle on kuulda, kuidas linnades ihatakse pärna-alleesid maha saagida, sest need pidavat ohustama liiklust ja jalakäijaid. Pidage hoogu, inimesed! Pärn on pikaealine, sitke ja visa, kasvab ja elab vähemalt kümme inimpõlvkonda. Ega muidu vanadel eestlastel polnud pärn ja tamm peamised hiiepuud. Ta kannatab hästi kärpimist ja võra kujundamist. Pole ühti vaja vanu puid enneaegu maha saagida.

Eile, kui õhtul jõe ääres rohtu niitsin, käis seal üks naine ja uuris, kust saaks noori pärnasid aeda istutamiseks. Harilikku pärna on raske paljundada ja ega istikuidki puukoolides eriti saada pole. Küll aga hakkab uusi taimi kasvama vanade puude juurevõsudest ja kui need asuvad tüvest kaugemal, õnnestub neid ehk ümberistutamiseks välja kaevata. Jõe kaldalt leidsime selliseid päris mitu.

Sellise kuumusega jõuan vähe ära teha, aga siiski saan igal õhtul lapikese maad või tükikese kraavikallast korda. Tore on teed mööda liikuda, kui pikad putked ja võsa enam vaadet metsa alla ei sega. Jõeäärne aasapealne on niitmata, sest seal on õitsvaid taimi veel juurde tulemas. Kiiret pole, sest heina ma sealt ei tee. Metskitsede jaoks sai varem saadusid tehtud, aga loomad ei hooli heinast, vihtasid oleks tulnud teha. Nüüd pole ka enam kitsesid, kes seal käiksid.

Praegu on põdrakanepi ja angervaksa aeg. Märkasin pilti tehes, et sihvakas põdrakanep sarnaneb kaugemal kasvavatele kuuskedele ja sättisin nad ühele pildile. Oi, kuidas parmud ründasid, kui põlluäärsel rajal sobivat pildistamiskohta otsisin. Kõiksugu lendajaid on praegu palju, eriti päikesepaistelistes rohtunud paikades. Ka liblikaliike tuleb juurde. Eelmisel suvel elevust tekitanud suured, helklevate tiibadega kiirgliblikad lendavad jälle jõe ääres ringi.

Õhtud ja ööd on soojad ja vaiksed. Vastu hommikut hakkab siit-sealt metsast kostma linnuhääli. Suurem pesitsusaeg on möödas ja noorlinnud pesadest välja lennanud. Jõe ääres jalakakeerdude vahel istub väike punarind endiselt pesal, pealagi ja kaks tumedat silma paistavad, kui mööda juhtun minema. Juba peaksid ka temal tillukesed pojad kooruma hakkama. Arvatavasti on see tal teine pesakond sel aastal.

Maasikate aeg saab läbi ja võiksin võrkraami maha võtta. Siiani pidin seal all marju korjates ja vääte ära lõigates põlvedel roomama. Saak jäi seekord tõesti mulle, mitte hallrästastele. Juba punetavad esimesed aedvaarikad. Ja neid on sel aastal hästi palju.

Passisin sobivat aega, kui ilm õhtu eel jahedamaks läheb ja saaksin metsa minna. Eile õnnestuski enne õhtust jalgpalli jupike kraavikaldaid niita. Täna aga sain vaevalt esimese paagitäiega lõpule, kui must pilv peale vajus. Ümberringi läks pimedaks, hakkas paugutama ja vihma kallama. Pugesin autosse varju. Äikesevihm oli soe ja kastis maa korralikult ära.

Autos oodates oli aega üht-teist mõelda. Palavusest uimaseks läinud suve ergutas täna Maalehest loetud lugu uue jahiseaduse kohta. On põnev jälgida, kuidas jahimehed, maaomanikud või niisama kõrvaltvaatajad oma kommentaare kirjutavad. Kõigil on oma seisukoht, mis ei taha mitte kuidagi haakuda teiste omaga. Mida rohkem sellest jahvatatakse, seda segasemaks asi läheb ega saagi enam aru, kellel uut jahiseadust lõpuks vaja on. Minul ei muutuks suhetes jahimeestega oluliselt midagi.

Paljude hädade põhjused on kinni inimeste mõttemaailmas ja väärtushinnangutes. Suur ego, järeleandmatus, hoolimatus teiste suhtes ja oma õiguse tagaajamine on eestlastele nii omane. Pole sellest vabad ei maaomanikud, ei jahimehed, ei ametnikud ega poliitikud. Eetika või inimlikkuse puudumisest oli äsja näide Õhtulehes, kus vanainimese nähes tema lemmiksokuke lihtsalt maha kõmmutati. Võimalik, et jahiseaduse vastu pole eksitudki (majapidamise lähedal küttimine), aga lugu ise ei tee jahimeestele au. Nii saavad indu paljude sapised üldistused, et eks jahimehed üks verejanuline tapaseltskond ole.

Mõistan jahipidamist kui sportlikku harrastust, mis annab vahel ka toidulauale lisa. Täpselt samamoodi on kalapüügiga – vahel on midagi kojuviimiseks kotis, vahel mitte, aga looduselamused on kindlustatud.. Eeldan, et ka jahimees on ennekõike loodusemees, kelle jaoks püssikandmise ja päästikule vajutamise õigus on teisejärgulised. Või olen ma idealist…

Prints tulise tori täku seljas? Kus sa küll siis olid, kui õige aeg oli – oleksin ehk suud andnud ja terve elu kuldses lossis elanud…

Tarkade silmadega armas loomake käib järjekindlalt mind vaatamas. Tavaliselt saabub ta õhtuti, aga täna, pärast eileõhtust kosutavat äikesevihma, oli juba hommikul kohal. Ajasime veidi juttu ja kui ma ära läksin, oli temagi kohe kadunud. Nagu viirastus… või muinasjutuprints.

Eile alates kella 10-st hommikul kuni 5-ni õhtul püsis vilus, vastu kiviseina, kraadiklaasi näit +30 peal. Sihuke kuumus ei meelita väljas tööd tegema. Või äkki ongi nii seatud, et me liigselt ei pingutaks ja aja maha võtaksime. Mõnusat leevendust tõi täpselt õhtuse jalgpalli ajal saabunud äikesevihm. Igaks juhuks tõmbasin kõige kõvemate paukude ajaks modemi, arvuti ja digiboksiga seotud kaablid seinast välja. Olen mõned suved tagasi saanud kurva kogemuse, kui pikne leidis juurdepääsu telefoniliini kaudu ning lõpetas kogu riistvara elu. Õnneks jäid andmed kõvakettale alles. Liiga kallis lõbu, et seda kordama peaks. Aga jalgpall sai ikkagi lõpuni vaadatud.

Kohtusin täna 58. laiuskraadil idast läände rändavate Juhani Püttsepa ja fotograaf Ingmar Muusikusega. Retked jalgratastel toimuvad mitmes osas ja on pühendatud Eesti looduskaitse 100. aastapäevale. Ajakirja Loodusesõber toimetajana paneb Juhani kirja kogu teel nähtu ning Ingmarilt lisanduvad fotod.

Retke käigus tahetakse tutvuda ja ajakirja lugejatele edasi anda, kuidas elavad meie kaitsealad ja meie kaitsealused. Tänasel kohtumisel olid jutuks vääriselupaigad erametsades. Ajakirja Loodusesõber eelmistes numbrites on kevadised lood puudest, metsameestest, kaitsealustest lindudest, nahkhiirtest jm. Väärt lugemine.

Veel arutlesime selle üle, et varem oli metsamees kõige suurem loodusetundja ja -hoidja, aga miks on temast tänaseks päevaks saanud kalk majandusmees, ärimees. Kõik, mis seondub sõnaga metsaomanik või metsamees, ei tekita kahjuks inimestes erilist poolehoidu. Ühed ärikad kõik – öeldakse. Sellest on jube kahju.

Tagantjärele tundub uskumatuna, et olid kunagi metsaülemad, kes hommikul enne tööpäeva algust jõudsid oma piirkonna metsadele tiiru peale sõita (ka jalgratastega), rääkimata metsavahtidest, kes kõike teadsid nii puudest kui lindudest-loomadest. Alles hiljuti kuulsin, kuidas siinne legendaarne metsaülem leidis igasuguseid ettekäändeid ega lasknud raiesse üht osa minu maade kõrval olevast kvartalist, sest mees teadis, et seal elab lendorav. Tänu sellele, et metsal lasti väärikalt vananeda, ongi seal praegu VEP (vääriselupaik) õõnsusi täis haabade ja kohati puid katva sulgja õhikuga. Ammu pole enam lendoravat kohatud, aga elupaik on endiselt säilinud.

Seekordne etapp piki 58-ndat lõppeski minu metsas Massu jõe ääres ja samast punktist saab meestel alguse ka sügise poole jätkuv rännak lääne suunas. Kahju, et kokkulepped ja kohustused ei lubanud neil pikemalt peatuda ning ka meie jutuajamine jäi liiga põgusaks. Lubasime, et teeme selle tasa uue retke alguses.

Nii armastas minu kadunud onu vahel viisijupi üles võtta, kui keegi juhtus vinguma, et palavus tapab ära. Ja-le järgnes „poisid“. Meie kandis jättis maarahvas sageli sõnadel mõned tähed välja ütlemata või väänati sõna keskel asuvaid häälikuid (kive – kiba). Nii tekkisid siin, Põhja-Liivimaa äärealal, omamoodi murdesõnad.

Ütlemata ilus heinaaeg on sel suvel. Hein on lopsakas, ilm soodne ja loomapidajad saavad korraliku talvesööda. Õhtupoolikuti vuravad kaarutajad ja pressid niidetud heinapõldude poole.

Minagi elan heinaajal isevärki ajagraafikus. Kuna kodust ei saa varahommikuti ära minna ennekõike voodihaige ema hooldamise pärast, siis olen oma tegemised sättinud õhtusele ajale. Päeval ongi pala(v) ja parmud, nagu laulus öeldud. Aga õhtud on tõesti ilusad, ööd valged. Loojangu ja päikesetõusu vahel polegi päris pimedat aega, sest isegi põhjakaare taevas on selgetel öödel valgustatud. Koduõueni kostab rukkiräägu vahetpidamatu öine saagimine. Juba kell pool 3 hakkab koidutaevas päikese ootuses helendama.

Kõige olulisem metsas on vaikus või rahustavad loodushelid, mida mul alevi ja tee lähedal elades iialgi pole. Kuulen okast kurgust välja köhida proovivat kägu. Nigelaks katsetuseks see jääbki. Päikese loojudes kõlab jõe ääres lehelinnu silk-solk, öö lähenedes aga musträsta kaunis viisijupp. Eemalt põldudelt kajab sookurgede võimas trompetihüüd ja sellest ehmatades löövad korraks kiivitajadki oma häälepaelad lahti. Päeval kiivitajaid enam suurt ei näe, sest vili on põllul kõrgemaks kasvanud. Passisin neid, lootes veelkord stepikiivitajat näha ja siis märkasingi, et linnud kössitavad liikumatult lohkudes, kus vili ja rohi madalamad, kõigil pead vastu tuult suunatud. Liikumine ja toiduotsingud käivad varahommikul või hilisõhtul.

Eile lõpetasin töö pärast kella 11 õhtul. Jalgpall jäi seekord vaatamata. Varjulistes kohtades ründavad õhtul sääsed, niidetud maal neid eriti pole. Päeval aga on palju kärbseid ja parme, kes õhtul õnneks kaovad. Kuum, valgete ööde juuli kestab.

Päike paitab rannas puhkajaid, aga töötegijatel on väljas liiga palav. Olen viimasel ajal sättinud oma ajagraafiku nii, et päeval olen kodus ja alles õhtu eel lähen niitma. Üks põhjus on selleks muidugi ka see, et kodus käib remont. Siis on vaja ka endal kohal olla, töömehega nõu pidada või ehituspoest midagi juurde tuua. Saab ka aias vajalikke töid teha.

Kogu selle tüütu koduse värgi peale on ütlemata mõnus, kui lõpuks metsa pääsen. Sääski enam nii palju pole kui enne jaanipäeva. Vihm hukutas neist enamiku. Asemele on tulnud igasugu teised tüütajad – kärbsed ja parmud. Paar puuki olen ka õnneks enne kätte saanud, kui nad verevõtmiseks sobiva koha üles leiavad. Väga vahva on, kui iga metsaskäigu korral ka mõnd looma või huvitavat lindu juhtun nägema. Õnnestus eemalt väga arglik lind – hallhaigur – pildile saada. Olen mõelnud, et kus ta küll pesitseb, sest ma ei tea läheduses ühtki haigrute kolooniat. Samas käib üks lind regulaarselt jõe ääres. Vahel näen teda üle lendamas, vahel jõest toitu otsimas. Seekord siis sain pildile kuivanud remmelgal puhkava linnu.

Mõtlesin erametsa foorumis oleva noorendike hoolduse teema üle. Seal küsitakse, et millal on õige aeg istutatud metsakultuuride ümbert rohtu niitma või tallama hakata. Mulle tundub, et seda ei saa otsustada lihtsalt kuupäeva järgi, vaid iga langi ja iga suve ilmastikuolude puhul on aeg erinev. Kuigi praeguseks on rohi kohati väga lopsakas ja varjab taimi, siis kuumadel päevadel poleks tark tegu seda kuusetaimede ümbert korraga maha niita. Noored võrsed saaksid kuumarabanduse. Samas peab hoolikas olema, kui tuleb vihmaperiood ja märg rohi lamandub. Siis võivad allajäänud metsataimed hallitama hakata. Nii et ühest vastust, millal on õige aeg hooldamisega algust teha, pole. Metsakasvataja peab lihtsalt ilmastikku jälgima ja selle järgi tegutsema. Mina pole veel kultuuride hooldust alustanud, niidan platse ja radasid.