Eile tuli värske Eesti Jahimees, kus Peep Männil kirjutas ja arutles pikemalt loomade talvise söödaplatsi teemadel – kas metskitse elupäästja või ökoloogiline lõks? Hariv ja möödunud talvele tagasi mõeldes asjakohane lugemismaterjal.

Otsisin välja pildi, mis varakevadel, täpsemalt 24.märtsil, üle lumise välja söödaplatsi lähedusse kogunenud kitsedest tegin. Need 7 või 8 kitse jäidki viimasteks, keda kevadel elusana nägin. Mulle tundus juba siis kahtlasena, et osa loomi lihtsalt lamas päise päeva ajal lumel. Pidi midagi viga olema. Pärast seda päeva pole sealkandis enam ühtki metskitse näinud. Eesti Jahimehe loo põhjal võib arvata, et loomi vaevasid mitmed haigused. Kopsupõletik, vale või ebakvaliteetne lisasööt, paks lumi ja vähene liikumine ning sellest tingitud ühekülgne toitumine – kõik need asjaolud koos põhjustasid mao talitluse häireid. Lisandusid teravast lumekoorikust põhjustatud jalgade traumad, aga ka külmast ja toidupuudusest tingitud jõuetus.

Peep Männil kirjutab ka kiskjatest, kes omakorda kogunevad söödaplatside juurde sõralisi murdma, sest nii on lihtsam toitu hankida. Need metskitsed, keda märtsikuus surnutena metsateede äärest leidsin, polnud kiskjate poolt murtud. Loomad olid lausa sööda läheduses hinge heitnud. Hiljem muidugi asusid rongad, varesed ja rebased hukkunuid rappima. Ka metssiga, see kõigesööja, võib surnud metskitse jäägitult ära süüa, kui leiab selle kusagilt talvise söödaplatsi juurest.

Praegu, kui enam-vähem iga päev sihtidel liigun, noorendikke hooldan ja tavapärastes loomade elupaikades käin, on tõesti kurb, et siiani pole ühtki kitse terve suve jooksul kohanud. Kuna igal pool nii hull olukord kuuldavasti pole, siis on lootust, et ühel päeval metskitse nägemine ka oma metsas jälle midagi erilist pole.

Mõned hetked ümbruse jälgimist – ja kiirete tiivalöökidega otse metsa poole. Nii ta läks sinna, kust oli tulnud.

Kanakulli noorlind oli teinud vea, kui lootis kanaaiast kõhutäit saada. Saagi püüdmise kogemused olid veel kasinad, aga nälg näpistas. Varem valmis vaadatud kohas olid kanad ilusasti õues askeldamas, paraku oli aed ka pealt võrguga kaetud. All jalutasid ilusad mitmes vanuses kaagutajad. Kuidagi tuli neile ligi pääseda ja juba paistiski kattevõrgu servas üks lahtine avaus. Vupsti! Milline valik toitu! Väljavalituteks said kaks õrnema lihaga noorukest tibu. Kui maitsev!

Aga inimesed, sunnikud, ei taha ju, et nende tibusid tapetakse ja ära süüakse. Kukk kisas hirmsa häälega ja kanakullihakatis ei osanud enam tuldud kohast väljapääsu leida. Juba kattis kulli keha vastik võrk ning inimkäed surusid ta tiivad vastu külgi, neid ei saanud liigutada ega lendu tõusta. Tuli alistuda ja loota halastusele.

Pereema helistas mulle, et neil käis kanaröövel, tappis tütrele kevadel ostetud kaks tibu ära ja tulgu ma vaatama, mis linnuga tegu ja mis temaga ette võtta. Polnud kahtlust – kurikaelaks osutus noor kanakullihakatis. Olen neid varem mitmel aastal näinud ja mõnel korral isegi pilte teinud (ka siin blogis 17.07. 2008).

Kanakull on elanud aastakümneid hirmu all, sest eelmise sajandi keskpaigas kuulutati kullidele kui kahjulikele röövlindudele sõda. Jahimeestel oli kohustus neid lasta ja tapetute jalad ette näidata. Ka praeguseks pole kanakulli arvukus kuigi suur ja liik on looduskaitse all. Kuna kanakulli toiduks on metsakanalised (laanepüü, nurmkana, teder), tuvid, pardid jt., siis tänapäeval juhtub väga harva, et kullid inimeste kõrvalt aiast kanu varastavad. Siin jutuks oleva noorlinnu puhul oli tegu ilmselt kogenematusega. Kanakullid on hästi ettevaatlikud ja peidulised linnud, kes ei tavatse kõrgel taeva all liuelda nagu kotkad teevad. Kull varitseb oma saaki varjulises kohas puu otsas ning väljavalitut rünnatakse kiire sööstuga.

Kulli vabaks laskmisele oli kogunenud terve lastepere. Väike tüdruk luges enne sõnad peale, et ta enam nende kanu ei kimbutaks, tulgu niisama vahel külla. Ja ütles veel, et nii ilus ja targa näoga lind ju. Mul oli hea meel, et lapsed olid kullile tema pahateo kanaaias andeks andnud.

Käisin täna koos pojaga minu noorusaja ja tema lapsepõlve seenemetsades. Ei pidanud pettuma ja sain kosutava elamuse.

Need on mu ammuaegsed seenekohad riigimetsas, mida vaatama sõitsime. Muidugi lootuses seeni korjata, kuigi mu hinges oli väike värin, et kas kohti enam ära tunnen või mis veel hullem – kas neid männimetsi enam üldse alles on. Aga paistab, et riigimetsas käivad asjad ikka nii, et männikutel lastakse kõrgeks kasvada, enne kui lõikamiseks läheb. Erinevalt mõnedest nn. erametsadest. Riigimetsas oli tehtud küll harvendusraieid ja paaris kohas nägin ka mitte eriti suuri lageraielanke, aga pilt aastatetaguse ajaga võrreldes oli hoopis kenam. Sirged männikud, tohutult mustikavarsi ja mõned pohlakohad. Aga mis peamine – tuttavad metsad on alles, puud suuremaks kasvanud ja veelgi ilusamad kui 30-40 aastat tagasi. Oli äratundmisrõõmu vanadest radadest, männivaigu lõhna ja mahlaseid mustikaid..

Seenesaak oli samuti hea, eriti kukeseente ja kitsemamplite poolest. Parasjagu pilvikuid ja sekka salgakaupa noori puravikke, minu meelest palu- või punapuravikud, vahet on neil keeruline teha. Jala ja torukeste järgi küll saaks, aga tühja nimest – puravikud olid noored ja ussitamata. Ja maitsvad! Kukeseeni on kohati helde käega külvatud. Suuremad ja vanemad kasvavad varjulisemates samblastes kohtades, kõrgemal liivastel radadel alles hakkab maa seest hulgakaupa noori nupukesi välja ilmuma.

Ja kus oli männimetsas põdrakärbseid! Mõnikord oli sama tunne nagu sel suvel juunikuus sääsehooaja tipphetkel. Juustesse, krae vahele, kulmudesse ja ripsmetesse trügisid! Proovisin neist kõrgemale liivasele künkale tõusmisega lahti saada. Aitas jah. Männimetsade vahel on väikseid soostunud alasid, kus jõhvikaid leida võib ja kus on ka põtrade meelispaigad. Kus põdrakärbsed, seal on ilmselt loomadki läheduses. Vaatamata pisikestele tülitajatele oli ikkagi suurepärane päev, millele lisas tagasiteel heameelt põlluserval üks kitseemand kahe tallega. Selle suveaja esimesed metskitsed, keda elusana kohtasin.

Tellisin külamehe saega appi. Metsakraavil hakkas vana sild nagisema ja talad mädanema. Materjali oli keldri remontimisest järel ja uue silla tegemine läks ladusalt. Mina jõuan metsa enamasti hilja, sest kodus on ka tegemist. Seniks oli sild poolenisti valmis ning vanad lauad ja talajupid tulle veetud. Jaaniõhtul põletamata jäänud oksahunnikust sai korralik augustilõke. Iga päev on vihma tulnud, linnud on samuti ära pesitsenud ja oksahunnikut süüdates polnud enam hirmu vaja tunda.

Paar aastat tagasi oli metsatalu koha korrastamine pärandkultuuriobjektina Erametsakeskuse poolt toetatav tegevus. Siis oli tunne, et kellelgi peale minu enda on veel tähtis, et inimtegevuse märgid metsades oleksid säilitatud. Kahjuks kestis see vaid paar aastat ja nüüd on pärandkultuuri säilitamine omaniku enda asi. Objektide inventeerimine alles kestab, kuid vähestel maaomanikel on huvi, aga ka jõudu ja raha vana aja märke ise korrastada ja säilitada. Kes viitsiks oma aega, tööd, kütust ja masinaid kulutada selleks, et kunagine põlispuudega taluõu ja majaase oleksid kevadest sügiseni niidetud ja hooldatud? Õnneks mõnda peale iseenda ma siiski tean. Natuke hullumeelne töö, millest tulu ei tõuse, küll aga rahulolutunne. Seepärast teen seda juba üheteistkümnendat aastat. Kas keegi jätkab, kui ma kord enam ei jõua, eks näis. Kahju, et keskkonnaministeeriumis kärbiti toetatavate objektide nimistu lühikeseks ja riigimetsa keskseks.

Töötasin mõne tunni veel kuusenoorendikus. Ma pole ammu nii pikki vaarikavarsi näinud kui tänavu. Kus need noorematele kuuskedele läbipaistmatu „katuse“ peale olid seadnud, sealt niitsin vaarikad maha. Andis ikka sahmida pikkade ja lookas kasvude vahel. Sealt tulles ja riideid vahetades sain ka säärel roniva puugi kätte. Juba nädalapäevad on sügisene nuhtlus – põdrakärbsed liikvel. Mõne saab ikka kuklakarvadest vaja välja sikutada.

Eile sadas, tööst ei tulnud suurt välja ja käisin vaatamas, mis lood teada-tuntud seenemetsas on. Kolm kivipuravikku, kõva pannitäis kukeseeni, mõned head pilvikud, paar noort kuningkärbseseent, salk samblarajal rivis sammuvaid pisikesi mulle tundmatuid valgeid seeni – ja siis hakkas kallama kui oavarrest. Seeneretk jäi katki. Kõva sadu kestis õhtuni.

Selline ilm nagu täna oli, mulle meeldib. Natuke tuuline, vahelduvalt pilvine ja mõõdukalt soe. Ei pea kuumusest lõõtsutama ja saab tööd teha. Enne metsa jõudmist tervitas konnakotka poeg mind põllult õhku tõustes. Saab küll lendamisega hakkama ja on omandanud ka õhuvooludes liuglemise nipid. Pärast, kui olin niitmise lõpetanud, käis kotkapoeg puude kohalt tööd üle vaatamas ja tegi paar kilkavat häälitsust. Ju siis kiitis mu töö heaks. Nojah, niidetud rohust ja mahalõigatud võsast saab paremini hiiri ja konni ka kätte.

Mulle meeldivad samblased metsad. Astud nagu pehme vaiba peal. Noores, umbes 25-aastases tihedas kuusikus võib sambla all aimata kunagisi kände. Aga need ei paista enam välja. Laineliste kühmudega maapinna järgi võib arvata, et kunagi kasvasid siin suured puud. Ma tean, et selle kuusiku oli istutanud seesama vana metsavaht, keda nüüd külas „võsavahiks“ kutsutakse. Ilusa kuusiku pani kasvama, tööd ei narrinud ja tihedamalt oli istutanud kui meie praegu teeme, sest tol ajal oli norm vähemalt 3000 ku/ha. Temast oli üle-eelmises „võsaküla“ loos juttu.

Nüüd on iga päev huvitav metsa poole sõita, sest enamasti näen ka pesa lähistel väike-konnakotka poega. Päris tihti märkan teda turnimas elektriliini postil ja see komme teeb mind ärevaks. Sellest liinist on vool küll väljas, osa traate juba kümmekond aastat maas ja kuuldavasti läheb liin lõplikult mahavõtmisele sel sügisel. Aga kui pesalähedased liinirajatised jätavad konnakotka pojale ohutu maandumispaiga mulje, siis mujal pole need seda mitte. Halb harjumus võib noorele linnule saatuslikuks saada. Piisab kohmakate tiibadega kaht traati riivata – ja ongi kõik…

Kotkapoja mõlemas jalas on rõngad, mis said pandud juulikuus pesade kontrollimise käigus. Noorlinnu sulestikus on palju valgeid laike ja tiivasulgi ääristab heledate täppide rida. Kuklapoolel on hele laik, mis püsib noorlindudel kuni täisealiseks saamiseni 3-4 aastaselt.

Veel pole lahkunud mõlemad vanalinnud ja toovad endiselt pesast lahkunud pojale toitu. Tõenäoliselt on kohal vaid isaslind ja peaaegu kolm suvekuud pesal püsinud kotkaema lendab kusagil ringi või on teel talvitumispaikadesse. Olen ikka mõelnud, kui vähe rõõmu saavad emaslinnud meie suvest tunda. Maikuus asutakse munema ja kohe ka hauduma, mis kestab umbes 40 päeva. Tavaliselt munetakse 2 muna umbes nädalase vahega ja seetõttu kooruvad pojad erinevatel aegadel. Ellu jääb (või jäetakse) vaid tugevam, kelleks on enamasti esmakoorunu. Pesapoega valvab ja soojendab emaslind seni, kuni lapsukesel areneb korralik sulestik ja ta on end ise võimeline sissetungijate eest kaitsma. Toitu toovad mõlemad vanalinnud.

Juuli lõpus ja augustikuu alguses hakkavad kotkapojad pesa lähistel esimesi iseseisvaid lennuharjutusi tegema. Veidi hiljem proovivad ka jahti pidada, sest vanalinnud ei too neile enam piisavalt toitu. Selle kasvatusmeetodiga sunnitakse poega iseseisvalt toime tulema.

Mul on olnud õnn juba kümmekond aastat konnakotkaste elu jälgida. Kui pesa ümbruses neid häirimas ei käida ja kui on hea aasta ning piisavalt toiduks püütavaid närilisi, siis võibki augustis-septembris kaasa elada noore kotkapoja lennuharjutustele või kuulda tema kilkeid. Mõned kotkapojad on häälekamad, mõned vaiksemad, sest kisatakse siis, kui kõht on tühi ja antakse vanematele endast märku. Sel aastal olen vaid korra kotkapoja häälitsusi kuulnud. On olnud hea suvi ja küllap ka piisavalt toitu.

Olen üle pika aja taas arvutis. Blogijutte ei saanud vahepeal lisada, sest viisin arvuti Tallinnasse, kus testiti vigu, vahetati kõvaketas, tehti põhjalik puhastamine ja hooldus. Nüüd on see kast jälle kodus tagasi. Mõned programmid veel ei tööta.

Tol õhtul täpselt nädal tagasi, kui oli olnud väga pikk päev ja kui linnast arvuti viimiselt sünnikodu külateed pidi tagasi sõitsin, olin väsinud ja hingeliselt väga hellas seisundis. Kell 6 hommikul käisin Lauri ja Sadama kontserdil lähedalasuvas külas. Nad oleksid pidanud laulma ja mängima jõesaarel, aga äikesevihm muutis plaane ja kontsert kolis uhiuue külakeskuse saali. Üllatavalt palju inimesi oli spetsiaalselt nende meeste pärast varahommikul end üles helistanud ja kohale sõitnud. Kaks ja pool tundi rännakuid laulude ja juttudega möödusid kiiresti. Vihmast puhas hommik, Marek Sadama laulud ja Toomas Lauri peen kitarrikäsitsus ülendasid tundeid ja meeli.

Paraku just tolsamal õhtul koduteed sõites pidin olema tunnistajaks, et koduküla metsaga on lõpp. Ei, meil pole siin suuri torme olnud. Külametsas ragistas harvester puid nagu inimsööja-hiiglane luid. Otse vana metsavahi maja taga. Metsavahist on tänaseks sõna otseses mõttes võsavaht saanud, kuigi külarahvas ta juba varem seljataga selle nimega oli ristinud. Vaata, kaugele tahad – metsa ja päris puid enam pole, paistab vaid metsapiiril kasvav kraavivõsa.

Pisarad voolasid põski mööda ja koduukse ette jõudes töinasin nagu laps, jõuetult, vihaselt, võimetu sündinule vastu hakkama. Nutsin kodumetsade pärast, mis olid kasvanud koos minuga ja mis olid minuealised. Oleksid võinud veel elada ja külale toeks olla. Mäletan üle maantee seda hõredat männinoorendikku, mille serva oli sõja ajal üks saksa sõdur maetud ja kus puuristile kiiver tõstetud ning perekonnanimi Müller lõigatud. Käisin seal mõnikord maasikaid korjamas ja seda kiivriga puuristi vaatamas.

Võib ju küsida, et mis on minul asja võõraste metsadega. Ikka lõigatakse seda, mis küps, olgu nisupõld, kaasik või männik. Ka seadus lubab. Samas võib küsida, et mis seob neid uusomanikke meie küla metsaga, peale raha, mis ostu eest maksti ja selle, mis maharaiutud pooleteise tuhande tihumeetri puude eest saadakse. Metsafirmade omanikud elavad mujal ja kauge külamets on lihtsalt üks käibevahend suures äris. Külainimestele aga on ka võõras mets eluliselt sama tähtis kui oma. Igasugune metsa kadumine, millega ollakse aastakümneid koduõuelt välja vaadates harjunud, mis tuulte ja tuiskude eest on kaitsnud, teeb nukraks. Istutakse trepil, binoklid silme ees ja vaadatakse, kuidas kaasik langeb ja kas teine küla üle lageda juba paistma hakkab… Paraku mitte kunagi, sest võsa on ees ja võsakülast ei näe isegi võsavaht enam kaugemale…

Kuumus taandus ja nüüd saab metsas jälle jõudumööda rügada. Niitmist ja võsalõikust on lõputult. Noorendikku hooldades peab ettevaatlik olema, sest võib kergesti sattuda metsaherilaste eluasemele ja selle ära lõhkuda. Seda ei andestata.

Võsa lõigates nägin õnneks enne pesa ära ja ei niitnud seda leppa maha, kus oksal hall kera oli. Jätsin kõrval ka mõned põõsad kasvama. Aga peagi juhtusin uuesti kraavikaldal samasugust palli nägema. Jälle tuli taganeda.

Herilasi on mitut liiki ja metsahooldusi tehes puutun kokku enamasti maaherilastega, kelle pesad on tehtud maa sisse mõnda närilise või muti urgu ja pesaavale peale astudes võib herilasi ärritada. Mõnikord aga vajub jalg lausa urgu sisse ja siis on kuri karjas. Selliseid pesi on peaaegu võimatu ette aimata ja pealeastumist vältida.

Vahel õnnestub näha metsaherilaste ülisuuri ehitisi. Mõni aasta tagasi oli jõe ääres toomingapõõsas umbes ämbri suurune herilasepesa. Kui ilmad külmaks läksid, surid herilased ära ja nende uhket ehitist hakkasid linnud lammutama.

Vapsikud, need kõige suuremad herilased, kes jõe ääres kempsu lakke elamise sisse seadsid, toimetavad seal edasi. Kemps on külmade tulekuni oma esialgse otstarbe kaotanud. Pesa ehitamine jätkub ja haude toitmine käib. Mul ei õnnestu pesast mitte kuidagi teravat pilti teha. Kas väriseb käsi või vibreerib see pesa? Hakka või uskuma, et mõni objekt on justkui ära nõiutud ega lase end pildistada. Ühe fotograafi piltide esitlusel oli see teema kord jutuks. Äkki ongi vapsikud maagilised olevused?

Vapsikud on põnevad tegelased veel selle poolest, et nad püüavad putukaid ja toidavad nendega hauet. Vastsete eritistest aga toituvad omakorda täiskasvanud. Omalaadne, justkui ümberpööratud toiduahel.

Käisin Pärnumaa metsaomanike II kokkutulekul. Esimene oli eelmisel aastal minu metsas. Seekord sõitsin kaugesse Varbla kanti ja kohe oli madala tasase maa järgi selge, et jõudsin kunagisse merepõhja. Kodukandis on ka tasane maa, aga merepinnast oluliselt kõrgemal, maastik on vaheldusrikkam ja mullastik teistsugune.

Maakondlikud kokkutulekud on asjalikud ja tühja juttu ei aeta. Lühikeste tundide jooksul jõudsime Jagudi Mets OÜ maadel liikuda, kultuurid ja noorendikud üle vaadata, harvendusraieid arvustada, metsakuivenduse ja metsateede kasulikkust hinnata, giljotiiniga tehtavat võsalõikust jälgida ning tutvuda uue NIAB laasija-järkajaga. Neid on Eestis vaid 2 tükki, üks töötabki Jagudi metsas ja tööd demonstreeris rootslasest maaomanik ise.

Mõni eelistab käsitsi raiet (mees moorsaega), teine tellib harvesteri, kolmas langetab puud lihtsalt maha ning pärast laasib ja järkab NIAB-iga. Raie saab nii või teisiti tehtud, materjal metsast välja toodud ja maha müüdud. Vahe võib olla vaid tööle kulutatud raha hulgas. Kas ja kui suur see vahe on – sellest ei räägitud. Igaühel oma usk ja eelistused. Aga hea on erinevaid võimalusi näha ja teada.

Ringi käies jäid silma maaomandit tähistavad tahvlid, mis on avalike teede äärde paigaldatud. Sarnaselt riigimetsadele annavad tahvlid teada, kelle maal parajasti liigutakse. Huvipakkuv oli käia lageraielangil, kus oli eelmisel suvel karjatatud lihaveiseid ja kuhu sel kevadel istutati kuusetaimed. Loomad olid söönud ära rohu ja ka suure osa võsast, peale kännuvõsudest tuleva sanglepa. Ju see ei maitsenud. Igatahes tänavu pole vajadust sel langil kultuuri hooldada.

Pärast lõunasööki jagati parimatele metsaomanikele aukirju ja kingitusi. Sellest saab põhjalikumalt lugeda erametsa portaali uudistest. Järgnes koolitus Husqvarna saagidest ja võsalõikuritest, räägiti turvariietusest ja ohututest töövõtetest.

Vaatamata varahommikusele äikesevihmale kiskus ilm päeval uuesti kuumaks ja lämbeks. Tähistaevaga augustiööd on endiselt soojad ja vaiksed. Kuulan kodutrepilt toonekurgede nokaklõbinat – ka nemad ei raatsi veel soojalt Eestimaalt pikale rändeteele asuda.

Niitsin noorendikust võsa, palav oli ja higistasin riided läbimärjaks. Sokid kummikutes olid jalgade külge kleepunud. Ilma kummikuteta ka ei saa, sest mine tea, kellele seal risus ja paksus rohus peale astuda võib.

Õhtupoolikul kostus kõuekõminat ja taevas tõmbus ähvardavaks. Paar piksekärgatust ja sorts vihma kohe järel. Tegin tööpausi ja sõitsin lagedale väljade vahele vaatama, kui tõsine ilmamuutus ees ootab. Peagi hakkas pilv lagunema ja heledatest aukudest paistis valgus. Augustitaevas pakub ootamatult vahelduvaid vaatemänge.

Olin ka enne südaööd väljas, et paljuräägitud tähesadu näha. Mõnda langevat tähte nägin ka. Kui teist korda välja passima läksin, olid tähtede ette tulnud tumedad pilveräbalad ja uut elamust taevast ei saanud. Aga sain hoopis midagi põnevamat näha.

Kükitasin heki ääres, vahtisin taevast ja tundsin, et ma pole õues üksinda. Keegi krõbistas ja naksutas. Arvasin esiotsa, et siil, aga köögiaknast tuleva valguse taustal liikus mingi teistsugune väike loom. Korraks upitas ta end tagajalgadele, justkui tahaks köögiaknast sisse vaadata. Sel hetkel paistis looma hele kurgualune. Selge – tuhkur, tõhk! Olin endiselt paigal, loomake liikus piki maja seinaäärt minu poole ja mõni hetk hiljem niuksatas keegi mul otse selja taga. Mind peaaegu riivates kihutas ta kõrvalt mööda ja kadus peenramaa suunas. Vaat seda looma pole ma ammuilma näinud. Või siiski. Sest ühel päeval lippasid kaks väikest tumepruuni looma kuuseheki alt üle sissesõidutee metsa. Tol korral veel mõtlesin, et vist oravad, sest ka nende tavaline rada käib sealtkaudu. Aga kuidagi teistsugune ja väledam tundus nende loomade liikumine ning jäin kahtlema.

Käisin vahepeal toas fotoaparaadi järel, seadistasin selle öövõtete peale ja jäin uuesti õue passima. Loomulikult ei tulnud tuhkrut enam kusagilt.