Tean teda juba kümmekond aastat. Enam ei mäletagi täpselt, kuidas me ta vana metsatalu asemelt leidsime. Oleme seal aja jooksul palju koristanud, küll mahatõmmatud palkmaja riismeid, aidaaset ja sissekukkunud võlviga kivikeldrit, ja aastanumbrid lähevad segi. Ilmselt tuli kivinägu maa seest välja, kui vundamendikive sai oma kohale tagasi tõstetud.

Mõnikord vaatan teda ja mõtlen, kas ta on looduse looming või inimese tahutud… Vanad paigad ei ava kergesti oma peidetud aardeid, enne tuleb kohaga sõbraks saada, oma hinge ja jõudu sinna jagada. See ei kehti ainult inimtegevuse jälgede kohta, sama lugu on ka metsaga, puudega. Sõbraks saadakse pikkamööda. Tasapisi hakkavad aegade uksed paotuma ja kui oled usaldusväärseks tunnistatud, kutsutakse sind hoolikalt hoitud varakambri saladusi avastama. Olen alles poolel teel ega tea, kas sellise täiuslikkuseni kunagi jõuangi.

Hooldan kuusekultuure ja peale kuusetaimede näen muudki huvitavat. Näiteks saab suhu pista hiliseid vaarikaid. See on peaaegu igal aastal nii olnud, et leian sügisel valminud vaarikaid. Tööjärjega edasi liikudes märkan erepunaseid-oranžikaid marju, aga neid ei tasu maitsta – hariliku maavitsa marjad on ilusad, kuid mürgised.

Jõe ääres olen ka varasematel aastatel kohanud põõsastel väänlevat peent maavitsa vart, täna siis silmasin teda tänu kahele eredavärvilisele marjale otse kuusetaimede vahel. Uurisin lähemalt, et taime vars on pikk, roomab mööda maad ja kui leiab lähedusest mõne tugevama oksa, siis ronib seda mööda valguse poole. Harilik maavits on mitmeaastane taim, seepärast jätsin ta maha niitmata ja tema jaoks ühe toomingavõsu alles, et vits saaks ka tuleval suvel edasi kasvada ja ülespoole ronida. Väikeste kuuskede vahel on esialgu ruumi küll ja sinna mahub veel mitu kullerkupu ja kurekella puhmast.

Vali tuul kiskus öö jooksul saared paljaks. Mitte veel kõik, valikuliselt. Mõnel enam lehti pole, aga kõrval samasugusel saarepuul rohetavad need rõõmsasti edasi. Millest see tingitud on, et üks laseb lehed kiiremini lahti, teine hoiab kauem, mina küll ei tea.

Käisin vaatamas, kuidas kevadised kuusetaimed on suve üle elanud ja kasvanud. Võsa ulatub mul üle pea ja seda on ta jõudnud üheainsa suvega! Istutasime ju lagedale maale! Lükkasin kahe käega peenikesi leppi nagu bambusevõsa laiali, et läbi pääseksin. Nende vahel aga on kuusetaimed ilusti kikkis ja ootavad, et tööjärjega neid päästma jõuaksin. Paistab, et kuumal suvel sobib varjus kasvamine kuuskedele hästi. Selge aga on see, et teiseks aastaks nii jääda ei saa ja pean iga hinnaga suutma võsa maha lõigata. Peaaegu hektar tööd, mis nõuab äärmist hoolikust ja tähelepanu, et kuusetaimi ei vigastaks või maha ei niidaks. Praegu on lepad veel lehes ja nähtavus halb, aga kui lehed langevad, näeb paremini. Kogemus varasemast ajast näitab, et esimene aasta ongi kõige hullem, sest taimed veel väikesed, aga võsa juba kõrge. Edaspidi kaotab järjekindlalt mahalõigatud võsa oma jõu ja uus ei kasva enam nii lopsakalt. Umbes kümnendaks aastaks võtavad noored kuused lõplikult võimu üle. Seega – põllulepikust kuusiku kasvatamine on pikk ja palju tööd nõudev asi.

Metssead on seal kõvasti ringi luusinud, tustinud ja radasid ajanud. Põlluotste mudastesse lohkudesse on püherdamiskohti tehtud. Kuusetaimedele pole nad õnneks häda teinud. Kaks raudkulli heitlesid istandiku kohal tuuleiilidega. Kamp rohevinte istus lagedal pihlaka otsas, aga kullide ilmumine ajas nad varju otsima.

Lagled ja haned lendavad hommikust saati üle, ikka suurte häälekate kolmnurkadena, mitusada üheskoos. Kirdetuul pillutab lehti ja toob jahedust. Vihm krabistab vastu akent, kui neid ridu tipin. Pruugib õhtupimeduses hetkeks trepile ilma uurima minna, kui läbi tuule ja vihmakrabina kuulen jälle taeva alt kostvaid rännuhääli. Kirdest edelasse või idast läände suunduvad need.

Septembri lõpupäevadel on sügise nägu. Aga mulle see meeldib. Eriti armsad on pikad tubased õhtud, mil jääb aega kõigeks selleks, millest suvel puudust tundsin – lugemiseks ja iseendaga olemiseks. Veelgi imelisemad on looduse värvid. Ka nende haaramisega läheb kiireks, sest tuul tuuseldab ja külm ähvardab. Seepärast peab kogu aeg kohal ja jaol olema.

Olin päeval enne suurema saju algust metsas. Minu saatjateks kuusikus olid pisikeste pöialpoiste salgad. Kuused pea kohal olid sagimist ja imepeent vidinat täis. Hiljem koduteed sõites nägin põllul valgeid luiki puhkamas. Nemadki on teel.

Juhani ja Ingmar jätkasid oma poolelijäänud teekonda piki 58-ndat laiuskraadi. Kuumal suvepäeval juuli alguses lõpetasid nad jalgrattamatka minu metsas ja sealt täna ka uuesti alustati.

Seekord oli rohkem aega juttu vesta ja veidi metsaradadel ringi käia. Värviline sügispäev 20 soojakraadiga oli imekaunis. Hommikul, kui ise metsa sõitsin rändajaid ootama, tõusis kasteselt maapinnalt udu ja seda valgustasid puude vahelt paistma hakkavad päikesekiired. Sügis on tõesti imeline aastaaeg.

Ajakirjas „Loodusesõber“ on mitmendat aastat ilmunud Juhani ja Ingmari matkalood mööda Eesti vähetuntud paiku. Meeste rännuteele satuvad ette erinevad inimesed, mahajäetud talukohad ja rohtuma hakkavad teed. Seekordne retk on pühendatud Eesti looduskaitse 100-ndale aastapäevale ja huvi suunatud kaitstavate maastike, metsade ja liikide käekäigule. Seekord vestlesime ka mulle südamelähedastel teemadel – vanad metsad ja kullid, kotkad, kakud. Mulle pakub alati huvi ning hingekosutust kohtuda inimestega, kellega tunnen mingit hingesugulust, ühtmoodi mõtlemise ja loodustunnetuse sarnasust.

Tööd teen. Ilm on suurepärane ja sügis jõudis ka kohale. Uskumatu, aga eile, suve viimasel päeval, nägin veel konnakotka noorlindu pesast umbes 120m kaugusel kuuselt õhku tõusmas. Arvasin ikka, et ta on rändele läinud, aga noorlind püsib endiselt sünnipaigas.

Ragistan kuusenoorendikus, mis sai istutatud 2001.a. Rootsist ostetud taimedega. Kuuseseeme oli omakorda pärit Valgevenest. Nii et mul kasvavad nüüd riikidevahelised või piiriülesed või segarahvusest kuused. Ja kasvavad mis mühiseb. Isegi inimestega pidavat nii olema, et mida rohkem verd segada, seda andekamad ja võimekamad lapsed tulevad. Mis siis veel kuuskedest rääkida!

Kuigi seenejutud hakkavad sel aastal kõiki ära tüütama, mainin siiski, et tulevikus pole enam kuuseriisikate järele kaugele vaja minna. Paar sammu autost välja, üle kraavi – ja korja aga! Võsa maha lõigates pean kohta otsima, kuhu astuda, sest seeneringid on iga noore kuuse ümber. Kui puud veel suuremaks kasvavad, nii et oksad naabri omadega kokku puutuma hakkavad, jääb ka rohukasv all väiksemaks. Praegu näeb juba hästi, kas 10 aastat tagasi sai istutamisel puude vahekaugused (2x2m) õigesti seatud. Esimestel aastatel niitsin seal igal sügisel rohtu ja võsa ja nüüdki tuleb meelde, millist vaeva sai nähtud, et taimi rohu seest päästa. Paar viimast aastat polnud ma hooldust teinud. Natuke leppa ja muud võsa hakkas mööda sõites üldmuljet rikkuma. Nüüd on jälle ilus vaadata.

Loodus ise hoolitseb, et inimene tööga endale liiga ei teeks ja leiaks vahepeal aega ka mõtlemiseks. Vihmapäev selleks ongi. Tegelikult ikka oleks parema meelega metsas tööd teinud, sest mõni lugemine võib asjatult ärritada.

Uurisin mitmeid arvamusi uue jahiseaduse kohta. Neid ikka kerkib hooti ajakirjandusse ja internetti, et maaomanike ja jahimeeste kirgi korraks üles kütta ja siis jälle vaibuda.

Just samamoodi hooti käivad üliemotsionaalsed sõnavõtud ka metsade üleraie teemal. Ja jälle vaibuvad. Millest on kahju, sest asjalike aruteludeni ja tagajärgede analüüsini ei jõuta. Aga raha tahab tegemist ja laaned lagedaks raiumist. Seadusedki on raha toel just nii tehtud, nagu parasjagu teatud grupil kasulik on. Küla vaatab ja ei saa aru, miks see kõik peab nüüd korraga ja ühes kohas juhtuma.

Kuidagi ei sobi liberaalses Eesti riigis omavahel kokku edukas majandus ja säästev mõtlemine. See ei käi ainult metsade kohta, vaid kehtib kõigi loodusvarade kasutamise kohta, olgu need maa sees, maa peal või õhus. Isegi vett, mida meil sadude järel tundub külluses olevat, raiskame ja solgime arutult.

Valimised lähenevad ja poliitikud muutuvad aktiivseks. Olid ajad, kui see tsirkus mulle isegi meeldis, sest väitlusi sai nagu teatrietendust vaadata. Nüüd aga on kõik läbinähtav, tüütu ja kohati lapsik. Kasvõi see IRL-i küsitlus. Omal ajal olin kunagise Isamaaliidu tuline pooldaja, eelkõige tema aadete pärast. Roheliste põhimõtted (mitte kõik persoonid) meeldiksid isegi praegu, aga nende hääl on mannetu ja suuna määravad jätkuvalt need, kes meid viie rikkama sekka lubasid lähetada. Ma tahaksin teada, kas raha ja vara poolest rikkad on õnnelikumad kui materiaalses mõttes vaesemad, aga mõtlemise poolest vabad kodanikud? Kas loodusvaradega pillavalt ümber käiv riik on rikkam kui inimest ja keskkonda arvestav ühiskond?

Täna jätkasin kuusenoorendiku hooldamist jõe taga kunagistel põldudel. Töö edeneb tasasel maal kiiremini kui metsalangil, kus jalgealune oli ebaühtlane ja risune. Ja aina kuuseriisikad! Neid kasvab ringidena seal põllukraavide ääres iga vanema kuuse ümber.

Koduaias mul tänavu õunu peaaegu polegi, aga metsas, õigemini vanadel põllukraavidel kasvavatel õunapuudel on õunu piisavalt. Hooldustöö käigus jõuan kord ühe, siis teise puuni. Enne mind olid käinud nii metssead kui kährikud. Need punased õunad, millest ühe pildile võtsin, on väga mahlased, magushapud, õrna koorega, seest siiru-viiru-punased ja igati söömist väärt. Tõin neid kojugi kaasa. Selle puu all söömata õunu polnud. Loomad teavad, mis hea on! Teise all vedeles rohkem õunu, sest need olid hapumad ja kõvad. Näis, kas edaspidi järgmiste puude juurest ka midagi kojutoomist väärivat leian. Nii varakult ei tahaks neid ülelakitud välismaiseid poeõunu, mis koorimata süüa ei kõlba, veel ostma hakata.

Laupäev oli vihmapüha, sain seenepirukaid küpsetada, sauna teha ja puhata. Pühapäeva hommikuks jäi sadu järele ja võis metsa tööd jätkama minna. Ikka ilma järgi käib see asi mul.

Kiirustasin, sest tahtsin noorendikuga lõpuni jõuda. Pidevalt liikuvad tumedad pilved ähvardasid tööd segama hakata. Õnneks läks ja sain kuiva nahaga töö valmis. Päikegi tuli vahepeal välja.

Korraks vaatasin ka metsatukka, kus tavaliselt metsšampinjonid kasvavad. Olidki seal täitsa olemas! Sihile on ilmunud nüüd hulganisti kuldmampleid. Ilus vaadata, aga mina neid ei korja, kuigi pidavat söödavad olema. Nii palju punaseid kärbseseeni kui tänavu, pole ma ammu näinud.

Metsaääred rõkkavad praegu linnuhäältest. Suured salgad metsvinte ja teisi tegelasi sebivad ringi. Arvan, et konnakotkad on rändele läinud ja seepärast võtavad metsas nüüd võimu üle talvised peremehed – rongad, kelle pesa on samuti samas piirkonnas. Kuni konnakotkad on kohal, hoiduvad rongad konfliktide vältimiseks kaugemale. Reedel nägin veel üht konnakotka vanalindu tee äärest lendu tõusmas, aga noorlindu pole enam kohanud. Praegu võivad liikuda ka läbirändajad, seepärast ei pruugi alati kohalike lindudega tegu olla.

Peatun iga päev veidi aega metsa ja põldude vahelisel teel ja sageli näen seal üht-teist huvitavat. Täna siis olin tunnistajaks, kuidas raudkull üritas üht väiksemat värvulist rünnata. Siia-sinnapoole, üles-alla pikeerides püüdis ta lennult väikest lindu haarata. Selle peale hakkasid rongad häält tegema ja lendasid kulli suunas. Tundus, et kullil jaht ei õnnestunud. Igatahes lendas ta rongakisa saatel üle välja metsa poole.

Toomingas on juba alasti, pärn ja kask kolletavad, vaher kogub värve. Jalge ette kukuvad mõned karedad jalakalehed. Muidu varane langetaja saar pole veel lehti kaotanud. Lepp püsib endiselt roheline. Niipea aga, kui öökülma tuleb, algab pudenemise aeg. Nädala pärast saabub kalendrisügis.

On hea rahulik ja töine aeg. Ainsateks häirijateks on krae vahele ja kuklasse kippuvad põdrakärbsed. Kaks päeva pole enam konnakotka poega näinud ega ta häält kuulnud. Aeg-ajalt lendavad ringi värvuliste salgad. Musträhn teeb häält.

Müttan jätkuvalt võsas. Tööjärg on väga suur ja aeg aina kulub. Täna ei saanudki mahti sillalt vaadata, kas vesi on pärast sadu jões kerkima hakanud. Lõikasin maha need lepad, kus kuu aega tagasi herilasepesad küljes rippusid. Üks oli pooleldi laiali lammutatud ja teist polnud ka näha. Küllap lindude töö. Nii sain selle kraaviserva lõpuks puhtaks rookida.

Mõtlen, et mis metsaga mul seal jõekaldal üldse tegu on. Minu arvates ei ole see enam majandusmetsa moodi, pigem puhkemets, linnumets, liigirohke parkmets veekaitsetsoonis. Mõned hiigelsuured ja vanad harulised haavad, mõned vanemad kased, paar parajat kuuske ja nende kaaslasteks saared, vahtrad, pärnad, pihlakad, jalakad, sarapuud, mõni kuslapuu ja lodjapuu. Toomingas on pealekauba ja seda saab nüüd järk-järgult vähemaks raiutud, sest lumi vajutas vanemad puud looka. Hall lepp, kes oli kümmekond aastat tagasi seal kõige arvukam liik, on kahes järgus küttepuudeks maha võetud ja praegu ma juurde kasvavaid võsusid enam alles ei jäta. Hoolduse käigus leidsin vähemalt kümme noort tamme ja kolm hobukastanit. Puude vahel leidub magesõstart ja näsiniint. Nii muutubki kunagine talukarjamaa liigirohkeks metsaks.