Arhiiv October, 2010

Pidasime plaani.

Wednesday, October 27th, 2010

Hommikul oli rohul ja põõsastel külmakahutus, sama kordus enne päikeseloojangut. Rohi krõbises saabaste all, kui töö noorendikus lõpetasin. Sügis näitab oma karmimat poolt.

Täna pidasime raieplaane. Üks 40-aastane metsaosa pole mingit hooldust saanud ja vajaks harvendamist. Metsa tihedus on liiga suur ja palju puid on juba teistele alla jäänud. Kased jõuavad enamasti kuuskedest kasvus ette ja kipuvad oma võraga kuuselatvu piitsutama. Pärast harvendusraiet peaks mets jääma ühtlasem nii tiheduse kui kõrguse poolest.

Mäletan seda kohta lapsepõlvest, kui seal veel vana kuusik kasvas. Tol ajal lehtpuid polnudki, ainult suured kuused ja samblane metsaalune. Tohutult võiseeni sai sealt koju tassitud. 50-ndate keskpaiku raiuti mets maha ja palkidest ehitati kolhoosi uus karjalaut. Nüüd on aeg uue põlvkonna metsas hooldusraiet teha. Juba aasta tagasi pidasin plaani, aga jätsin tookord selle sinnapaika, sest oli väga märg sügis ja samblane pinnas õrn. Talvel aga sadas külmumata maale lõputu kogus lund ja tingimused muutusid veelgi halvemaks. Tänavu on siiani hoopis kuivem olnud. Loodetavasti paari-kolme nädala pärast tulevad töömehed ja masinad sisse. Ehk teeb selleks ajaks ka külma, et metsatöödega pinnast võimalikult vähe rikutaks.

Sügistaevas on sinine.

Tuesday, October 26th, 2010

Õhk on puhas ja karge. Kui vihmapilvi parajasti pole, siis on taevas sini-sinine. Jõeveelt peegelduvad oktoobrikuised rahvusvärvid.

Nii hea oli ilusa ilmaga tagasi oma tööjärjele noorte kuuskede juurde jõuda. Bensiinikanister ootas põõsa all juba mitmendat päeva. Kui on sajune, siis ma seda pikka käiku ette ei võta ja püüan autole lähemal tööd leida. Täna aga edenes kõik suurepäraselt.

Üle hulga aja juhtusin metsakanu nägema. Ma pole kindel, kas olid nurmkanad või laanepüüd, sest nad olid vana taluaseme servas varjualuse all, kust umbes 7-8 lindu mind märgates vurinal lendu tõusis ja puude vahele kadus. Kõik toimus nii ootamatult ja linnud kadusid vaateväljast, et ei suutnud palja silmaga liiki määrata. Et püüd olid, see oli kindel. Vana õu sobib vaheldusrikka maastiku poolest mõlemale liigile. Nii laanepüü kui põldpüü (nurmkana) on muutumas järjest harvem kohatavaks, sest rebased ja kährikud vähendavad nende ridu pidevalt. Lisaks veel mõned kanakullid, kes kohmakate metsakanade peale eriti maiad.

Kuusetaimede juurde jõudes nägin Aasta lindu – hallõgijat. Passis kraavi kaldal pihlaka otsas. Hallõgijad tulevadki talveks rabadest ära avamaastikele, kust hõlpsam toitu hankida. Paar päeva tagasi juhtusin nägema üht hallõgijat rappelendu tegemas. Seisis nagu nööri otsa riputatult ühe koha peal õhus, pilk maa poole suunatud. Linnumeestelt kuulsin, et ega väga palju meil neid linde polegi, kes paigal rappelendu tavatsevad saagi leidmiseks ja jälgimiseks teha: tuuletallaja, hallõgija, vöötkakk, vahel ka hiireviu, kalakotkas ja madukotkas.

Talveaeg tulekul.

Monday, October 25th, 2010

Päevad lendavad, hallid, märjad ja lühikesed. Tavaliselt pimedad sügis- ja talvekuud venivad, aga sel aastal kihutavad viimased oktoobripäevad kui pöörased. Suveaja lõpp läheneb, talveaeg tulekul. Siinkohal pean silmas kellakeeramist.

Kuna olen öökulli tüüp, siis päris ootan seda talveajale üleminekut, mil ei pea ärgates ahastama, et kell juba nii palju… tööinimesed ammu platsis, aga mina alles toibun. Kogu aeg olen soovinud, et ei peaks hommikuti kiirustama, et saaks pikkamööda keha üles äratada ja enne tegutsema hakkamist mõtted klaariks mõelda. Nüüd lõpuks on see võimalus käeulatuses. Veel meeldivad mulle pikad ja vaiksed kodused õhtud.

Metsatööd venivad. Pühapäeval oli hulk koduseid toimetusi, nii toas kui õues. Täna sadas lõunani vihma, aga neli tundi sain pärast siiski võsas nokitseda. Liinialuse pajupõõsad saavad varsti lõigatud, väljavõetavate postide ümbrus lagedaks tehtud ja liinikoristusmasinale rada ette valmistatud. Pool liinialusest kasvatab juba uut metsa, nii kaske, sangleppa, haaba kui kuuske. Kümne aasta pärast on ununenud, et seal kunagi elektriliin üldse oli, kõikjal on mets.

Nädal „Viimaste kotkastega“.

Friday, October 22nd, 2010

Veetsin sellel märjal oktoobrikuu nädalal mitmeid pooltunde Vikerraadio järjejuttu kuulates. Teadsin, et loodusfotograaf Remo oli neid lugusid lugenud ja Loodusesõbra selle aasta 2. numbris soovitas ta, et Rootsi ornitoloogi ja fotograafi Bengt Bergi (1885-1967) raamatust „Viimased kotkad“ saab iga kotkasõber väärt elamuse. Ootasin iga päev neid nukker-südamlikke järjejutte, kuni täna õhtul, pärast viimase loo ärakuulamist, tegin otsingu. Ja oh rõõmu! Raamatukoi kasutatud kirjanduse hulgas oli 1972.a. Maailm ja Mõnda sarjas ilmunud „Viimased kotkad“ ka müügis. Loodan tuleva nädala lõpuks raamatu kätte saada.

Mul on suur osa sarja Maailm ja Mõnda raamatuid endal kodus olemas, aga millegipärast seda pole. Nii polnud ma „Viimaseid kotkaid“ ka lugenud. Omal ajal olin väga innukas raamatute ostja ja väärt sarjade tellija, samas olid raamatud odavad. Tellimuste pärast tuli hommikuti varakult raamatupoe ees järjekorras seista. Nüüdseks on kogunenud arvestatav hulk igat sorti raamatuid, millele on keeruline õiget kohta ja ruumi leida. Ära anda ka ei raatsi – vast kunagi lapselapsed tunnevad huvi…

Kotkastele mõeldes rähklesin eile õhtul pikalt voodis ja tegin otsuse, et ilmast olenemata käin oma metsa kotkapuu juures ära. Tundus, et olin liialt kaua pärast kotkaste lahkumist viivitanud pesapuu ülevaatamisega. Vahepeal on tugevaid tuuli olnud ja mine sa tea…

Viimati käisin pesa juures varakevadel, enne kotkaste kohalejõudmist. Kui mõlemad linnud on saabunud, tuleb lasta neil rahus oma territooriumil olla. Nii on igal viimasel aastal pesas ka poeg üles kasvatatud. Täna sadas lumelörtsi ja läbi padriku pesani rühkides sain üleni märjaks. Kõik oli seal enam-vähem samamoodi kui varem, välja arvatud mõni murdunud leparont ja üha suuremaks kasvavad kuused kõrval noorendikus.

Viimaste kotkaste lugusid kuulates ilmnes, et ka Bengt Berg puutus omal ajal (raamatu kirjutas 1923) kokku inimestega, kes käisid kotkapesa all puud kopsimas, kuni emalind sealt lendu tõusis. Siis kärgatas „inimese pikne“ ja suur, heleda peaga vana merikotkas langes elutuna maapinnale. Tapetud emalinnust jäid pessa väetid, alles valgeis sulis pojad. Vaatamata sellele, et isakotkas rohkelt kala ja saaklinde pessa tassis, surid kotkapojad nälga, sest ta ei osanud poegadele allaneelamiseks parajaid palasid tükeldada, nagu emaslinnud seda teevad. Linnulaste edukaks üleskasvatamiseks on mõlema vanalinnu rollid looduse poolt määratud. Siit on ka meie ajal kõigil inimestel, eriti aga metsade majandajatel, palju järeldusi teha.

Jahiseaduse muudatused endiselt päevakorral.

Wednesday, October 20th, 2010

Vaikne vihm ei sega väljas töötegemist. Nakitsesin neli tundi elektriliini all võsa lõigata ja polnud hullu midagi. Sain märjaks küll, aga hommikuks kuivavad riided ja kummikud ilusti ära. Omaette olles mõtlesin põtrade peale, kes seal pajupõõsaste kallal on käinud ja kellele jaht veel kestab. Meenusid ka uue jahiseaduse arutelud.

Enam pole palju selleni, mil uus, muudetud jahiseadus peaks vastu võetama. Käin tihti jahindusfoorumist lugemas, mida jahirahvas ise sellest kõigest arvab ja milliseid ettepanekuid või parandusi välja pakuvad. Paraku pole tükk aega midagi asjalikku kuulnud metsaomanike poolelt, välja arvatud mõned ammused arvamused, et praegune jahiseadus on ajast ja arust ja et rohkem peaksid jahimehed arvestama maaomanikega. Või et renti tahaks jahimeestelt koguda. Mõni tahab tüki jahisaagist, mõni keelaks igasuguse jahipidamise oma maal ära.

Mida rohkem ma asjasse süvenen ja jahindusega aeg-ajalt kokku puutun, seda segasemaks uus seadus hakkab muutuma. Olen jätkuvalt seda meelt, et jahimehed peavad maaomanikega arvestama ja kindlasti lepingu vormistama. Seda ei takista ka seni kehtiv seadus.

Uus seadus näeks võimaluse, et maaomanikud saavad jahirentniku välja vahetamist taotleda, kui senine mingil põhjusel ei sobi või ei meeldi. Paraku on sellesse paragrahvi peidetud üks sõna, mis välistab väikemaaomanike võimaluse kaasa rääkida. Nimelt see, et 2/3 jahimaad omavatest maaomanikest saavad otsustada, mitte 2/3 maaomanikke. Järelikult ei saa vahetust taotleda suurem arv maaomanikke, vaid need, kel on suurem pindala maid selles jahipiirkonnas (RMK, metsafirmad). Kui seda põhimõtet ei muudeta, siis lõhnaks see seadusepunkt justkui kellegi tellimuse järele.

Veel tekitab segadust ulukikahjustuste hüvitamise põhimõte ning maaomaniku õigus leida püssimees, kes võiks tülikad metsloomad tema maalt hävitada. Suvaline relvaomanik küll ei tohiks kasvõi näiteks koprad tapma tulla, selles lepitakse kokku kohaliku jahiseltsiga. Just koostöö maaomanike ja jahimeeste vahel peaks tulevikus tihedam olema. Mis ulukikahjustuste hüvitamisse puutub, siis püüab riik selle jätta täielikult maaomanike ja jahimeeste vaheliseks asjaks. Aga keegi peab ju neid kahjusid erapooletult hindama ning määrama omanikuvastutuse määra. Metsaomanikuna pean siiski ka ise hoolt kandma, et ulukikahjustused minimaalsed oleksid (repellendid, tüvekaitsmed, -võrgud). Pealegi on olemas ulukikahjude ennetamise toetused.

Loodan, et enne uue jahiseaduse jõustumist seda veel parandatakse, täiendatakse ja et kõik asjast huvitatud osapooled ka ise agaralt sõna sekka ütlevad. Soovin, et jahiõiguste laiendamine ei lõpeks sellega, et mõnede metsloomaliikide arvukus meil kriitilise piirini kahaneb.

Külas käib liiniehitus.

Tuesday, October 19th, 2010

Nonii – elektrimehed on oma tehnikaga külas kohal, vedasid täna uut jämedat kaablit piki põlluserva tõmmatud kaevikusse. Võsa oli sealt enne maha lõigatud, aga üks ilus noor mänd jäi siiski masina teele ette ning otse minu silme all sõideti see puruks. Ei saavat hoolida mingist puukesest, kes jäi tähtsale tööle jalgu. Mul on põhjust oma metsa pärast pabistada, sest masinad ei salli puid. Kui need teel ees, siis otse peale ja maha.

Kümmekond päeva on mul veel varuks, enne kui metsast vanu õhuliine maha võtma tullakse. Homme siis üritan teise liinitrassi pealt ise pajupõõsaid lõigata. Kahtlen, kas liinimeestel on aega maaomanike soove või, tule taevas appi! – nõudmisi ära kuulata. Mis loeb neile mõni katkisõidetud puu või porine rööbas. Et seda metsamaad võimalikult vähe rikutuna lõpuks tagasi saada, peab ilmselt ise asjade käiku sekkuma. Nii lasingi külamehel ühe trassiosa aegsasti võsast puhtaks lõigata, et ellujäävad noored puud oleksid tulevasele metsale n-ö seemneks. Tegin sellest ka pildi.

Kuusenoorendik jääb vahepeal ootama. Täna jõudsin eelmise kevade taimedeni ja töö läks keerulisemaks, sest puukesed on pisemad kui aasta vanemad taimed olid.

Töö ei lõpe.

Monday, October 18th, 2010

Ilmad on olnud töötegemiseks head ja pole aega olnud puhkepäevi pidada. Olin vahepeal 2008.a. istutatud kuusekultuuris, kus töö selle võrra kergem, et kuused pikemad ja võsa vähe. Siiski tuleb tiheda kastiku kohtades tugevasti mütata, sest võimas rohi võib koos lumega noored puud viltu vajutada. Mäletan, et eelmisel sügisel kirjutasin, kuidas sellise rohu sees niitmine oli nagu heinahunnikus vehkimine. Täpselt sama on ka praegu. Sealt üle astudes on tunne nagu tallaks lakas krabisevaid heinu – sahh-sahh. Õnneks on selliseid kohti vaid paiguti, mitte üle pinna. Enne niitmist on seal põdrad magamas käinud. Ja mis kõige rõõmustavam – öökülmade järel pole metsas enam põdrakärbseid.

Oktoobripäevad on ettearvamatud. Hommikul paistab päike, keskpäeval tuleb sahmakas vihma, tuul tõuseb ja ilm selgineb uuesti. Päevad on just parajalt nii pikad (või lühikesed), et ei lase tööga liiga teha. Kui piki jõe kallast metsast välja tulin, paistsid üle koolmekoha vaadates eemalt uued tumedad pilved. Madala päikese kiired heitsid kaldaäärsetele põõsastele viimast mahedat valgust. Kiirustasin koju, et hommikul pestud pesu enne vihma nöörilt korjatud saaks.

Viirpuu lugu.

Friday, October 15th, 2010

Lõpetasin kevadel istutatud kuusetaimede hooldamise õhtuks ära. Ise ka ei lootnud, et viimane osa täna nii kiiresti läheb, aga pingutasin hirmsasti – ja ära tegin! Oli selline tunne nagu oleksin võidujooksus esikoha saanud – raske küll, aga pärast õnnetunne suur.

Meie kandis polnud ilm nii kuri kui kuuldavasti Virumaa pool, kus lumi maha sadas. Hommik oli küll nukra näoga, aga pärast piilus pilvede vahelt isegi korraks päike välja.

Metsahoolduse käigus tuleb üllatusi. Naabrimees, kes eelmisel talvel sealt leppi kütteks maha saagis, oli ühe isemoodi puu kasvama jätnud ja esimese hooga vaadates arvasin, et küllap türnpuu. Aga lehed olid teistsugused – hoopis viirpuu! Ma pole teda mitte kordagi metsikult ja püstise puuna kasvamas näinud, rohkem aedades hekipõõsana. Lugesin, et harilikku viirpuud esineb looduslikuna mõnikord Läänemaal, rohkem Saaremaal. Nüüd siis on minulgi oma viirpuu. Ehk õnnestub teda kunagi seal ka õitsemas näha. Käisin naabrimehelt küsimas, et kuidas ta oskas talvel teda märgata. Kõrvalt on kaks suurt toomingat maha võetud ja nende kändude vahel nüüd üsna peene tüvega viirpuu kasvabki. Mees vastas, et kuna ma olin palunud kõik õunapuud, saared või muu huvitava kraavikaldale alles jätta, siis see puu oli ka kuidagi teistmoodi paistnud ja teda ta maha ei saaginud. Olen naabrimehele viirpuu eest väga tänulik!

Piilusin üle piiri.

Thursday, October 14th, 2010

Kui sajab, saab puhata. Postkastist vaatas vastu värske Loodusesõber, kus muu hulgas olid pildid ja jutuke Juhani ja Ingmari matkapeatusest minu metsas. Veel käisin hooldushaiglas tuttava memme juures, veidi viinamarju, karbike meekooki ja mõned internetist välja prinditud lehelood näpus. Sain vana aja mälestusi kuulda ja täpsustasime varem räägitut. Põnevat elu on inimesed elanud 1930-ndatel ning uskumatuid raskusi tunda saanud, kui vene võim neid kodudest välja kihutas.

Vihmasajust hoolimata otsustasin teha õhtupoolikul ühe sügismatka üle oma piiride riigi maadele. Tahtsin teada, kuidas näeb praegu välja see metsasiht, mis eelmisel sügisel metsatööde ajal rööpaid täis sõideti ja mida mööda ma talvel läbi paksu lume oma metsa poole sumpasin. Kui kord võsafrees mulle tööle tuleb, siis on ainus ligipääs selle sihi kaudu. Suvel sihi teisest otsast autoga mööda sõites tundus, et sihti on tasandamas käidud. Täna veendusin selles ka teiselt poolt lähenedes. Oli ilusti korda tehtud.

Veelgi suurem austus riigimetsa vastu tekkis mul nähes sihi kõrval ideaalselt hooldatud kuusekultuuri. Kuusetaimede pikkuse järgi võisid need olla umbes 3 aastat tagasi istutatud. Talvel mööda käies tundus seal olevat üks tavaline lumine lageraielank, aga täna rohetasid noored kuused ja mõned männid kenasti üle kolletuva rohu. Tuleb tunnistada, et vaatamata palju kõmu tekitanud suurtele raiemahtudele, peetakse riigimetsas au sees ka häid metsamajandamise tavasid. Omajagu kohustab neid muidugi FSC säästva metsanduse sertifikaadi olemasolu. Kui raiutakse, siis ka istutatakse. Kui istutatud, siis ka hooldatakse. Siin oleks mõnel erametsal paljustki õppust võtta.

Oma koht.

Wednesday, October 13th, 2010

Iga päev astun üle selle silla ja vaatan veepeegeldust. Kevadel õitsevad paremat kätt veepiiril varsakabjad ja kollaste õite peegeldust püüan siis iga kandi pealt silmitseda, kõrgemalt ja madalamalt. Vasakut kätt kaldaservas kasvab üks suur sinilillepuhmas, millest on mul vee taustal mitmeid pilte tehtud. Kallast pidi edasi vasemat kätt õitseb maikuus seahernes, üks kaunimaid kevadõisi minu meelest. Ja siis piibelehed. Palju kasvab seal ka lillakat, kes roomab aastatega mööda paeklibust maapinda aina edasi.

Hiljuti lõikasin kalda äärest väikesi vahtraid vähemaks, sest kõigi jaoks pole seal kasvuruumi. Peamised kaldapuud ongi vahtrad, saared, pärnad ja haavad. Üks igivana kuivanud mänd seisab nende vahel ja mina teda ei puutu, las loodus ise otsustab. Väga sageli vaatan teda eemalt ja imetlen ta vastupidavust kevadisele jääminekule ja suurveele. Ilusad harulised oksad on tal ja halli samblakirmetisega kaetud keerdus tüvi.

Kui palju erinevat valgust olen ma õhtutaeva poole vaadates seal 12 aasta jooksul näinud! Eriti magus on loojang nüüd, sügisel. Just sel ajal tulen noorendikust töölt ära, sest madal päike hakkab pärast kella 4 hooldustööd segama – varjud petavad, valgus peegeldub kaitseprillidel, ei näe enam ja võin kogemata kuusetaimi vigastada. Asjad autosse pakitud ja riided vahetatud, leian mõne hetke niisama olemiseks, kuulamiseks. Hetked, mille nimel tegelikult ma seal igapäev käingi… Mõnikord kopsib läheduses rähn, teinekord häälitseb pasknäär või kostab üle lendavate rändlindude hõikeid. On aeg hüvasti jätta, sest kodus ootavad hoopis teistsugused toimetused ja kohustused. Kohtume homme jälle!