Arhiiv November, 2010

Aegadetagused asjad.

Tuesday, November 30th, 2010

Sain koduküla kunagiselt metsavahilt südantsoojendava kingituse – pliiatsijoonistuse sellest talumajast väikese jõe kaldal, mille õuel ja metsades ma sageli toimetan ja kust enamik mu blogijutte tuleb. Siiani pole mul kahjuks olnud õnne leida ühtki fotot sellest talukohast. Minu isatalu põles sõja käigus maani maha ja koos kõige muuga ka pere fotod ja taludokumendid.

Täna käisin jälle linnutoitu lisamas ja üritasin samast talukohast lumiseid vaateid saada. Kõrvuti on neid päris põnev vaadata.

Taluhooned ehitati 19.sajandi lõpuaastatel. Majauks viis otse avarasse kööki, kus oli isegi veevärk sees. Kohe paremat kätt asus köögis käsipump, otse ees suur pliit ja reheahi, mis soojendasid nii suurt rehetuba kui tagumisi kambreid. Uksest vasemat kätt paistev aken oli köögi kõrval asuva sahvri aken. Kui mina seal lapsena jõest kala püüdmas käisin, kutsus vanatädi mind tihti tuppa. Mäletan, et sageli oli köögiakna ees laual suur kauss meekärgedega, mida oli mõnus lutsutada. Rahvas räägib, et Otil, minu vanatädi pojal, oli seal oma karu elanud, kes vanamehe vile peale mõnikord põõsastest õuele ilmus.

Vana talumaja viimane elanik Ott suri 1975.a. Edasi jäid hooned saatuse meelevalda ning pärast rüüstamist tõmmati kogu ehitis lõpuks traktoriga maha. Kõlbulikud seinapalgid veeti minema, ülejäänud risuhunnikut hakkasin pärast maade tagastamist järk-järgult ise koristama. Tänaselt fotolt paistev paekivimüür tähistab maja nurki ja on laotud alles mõned aastad tagasi, kui koristasime keldrist sinna kukkunud võlvikive.

Nüüd vaatan erilise tundega seda pliiatsijoonistust, kus 50 aastat tagasi paistsid maja tagant needsamad suured puud, mis praegugi jõe kaldal kasvavad. Marjapõõsaste ja mesipuude keskele on joonistaja pannud ka vana Oti. Mõned tikripõõsad on praegugi alles. Mesilasedki proovisid ühel suvel puuõõnsusesse elama asuda. Alles on ka köögikaev ja jupike pumbatoru.

Massu-Pealt talumaja ja vana Ott

Sama koht 50 a. hiljem.

Vaikus.

Monday, November 29th, 2010

Jõe poolt kostavad mõned raksatused. Külmaga hakkab vesi alanema ja jääkoorik pole veel nii paks, et vee kohale rippuma jääks. Praod jooksevad piki jõe keskosa ja sealt immitseb jääle vesi.

Kui need üksikud praksatused välja arvata, siis valitseb metsas täiuslik vaikus. Täna ei kuulnud isegi rähni toksimist. Jahimeeste jäljed sihiotstel viitasid, et nädalavahetusel on luurel käidud. Küllap aeti hundi või ilvese jälgi. Paar päeva tagasi nägin neid ka mina, aga kuna kohev lumi oli jälje sisse pudenenud, siis minu oskuste juures oli keeruline aru saada, kumba kiskjaga võis tegu olla. Pikk samm, sirge jäljerida, mõni kõrvalepõige põõsaste juurde.

Läheb krõbedaks.

Sunday, November 28th, 2010

Meie kandil on vedanud, sest nii suurt lumesadu kui olevat põhjarannikul, siin pole veel olnud. Lumikate on 10-15 cm paksune ja teed sõidetavad. Kuigi ühe tuulise ilmaga keerutas põldude vahelisele teele ka tuisuvaalusid.

Kolmandat päeva on ilus ilm. Täna tekkis puudele-põõsastele härmatis ja päikeses sädelesid lumekristallid. Päeval püsis -10 juures, aga õhtul näitas kraadiklaas juba -18.

Sõidan metsa poole ja kirun konarlikuks külmunud teed. Kus nüüd need rekkad siis on? Mõned puiduvirnad on sealt veel ära vedada ja külmaga saaks vanad jäljed suurte masinatega ilusti tasaseks. Kõik käib vastupidi – veetakse märjal ajal ja külmunud maaga on vaikus…

Tööd praegu ei tee, käin lindudele toitu panemas ja passin, millal metsaveotraktor järjega minu metsa jõuab. Nüüd tuleb küll pöidlad pihus hoida, et saaks külmal ajal veod tehtud.

Suits lumises metsas.

Friday, November 26th, 2010

Täna tuli viimaks päike välja ja tekitas hoopis rõõmsama meeleolu. Lund enam juurde ei sadanud. Käisin vaatamas, kas metsateed hakkavad külmuma ja sattusin vahvat vaatepilti nägema.

Saehääled vaikisid ja lumiste kuuskede vahelt hakkas korraga suitsu ülespoole tõusma. Töömeestel oli väike lõunapaus, teritati saekette ja võeti lõkke ääres einet. Astusin ligi, vestlesime veidi ja ära tulles olin rõõmus, et minu metsa sattusid tööd tegema päris metsamehed, mitte elektroonikat täis tuubitud ajudega tuimad rauakolakad – harvesterid.

Lund krae vahele.

Thursday, November 25th, 2010

Minu raietööd saavad selle nädalaga lõpule. Saemeestele pudiseb lumi krae vahele, kui puid liigutavad. Kahe päevaga tuli päris korralik kiht seda valget maha, peitis langetatud puude hunnikud enda alla ja kattis kuused talverüüga.

Täna tuli metsaveotraktor sihte tallama. Koos sõitsime veoteed läbi ja sain masinamehele ära näidata kohad, kus tean kõige pehmemad metsaosad olevat. Laiade ratastega traktor, mis ilma koormata metsaveohaagisega kaalub kokku 13 tonni, tallas mitu korda, et oksavaalud kokku vajuksid ja järgmisteks päevadeks lubatud külm maa kandvaks külmetaks. Tore rahuliku olekuga ja metsast hooliv masinamees tundub olevat. Loodan, et tulevaks nädalaks, kui materjali vedama saab hakata, on teed külmunud ja õnnestub töö ära teha.

Kadripäeva lumi tulid minu jaoks liiga vara. Põhjusi on mitu. Esiteks see kodune teede rookimine käsitsi, sest selg hakkab vastu. Teiseks läbipääsmatuks muutuvad metsateed ja piiratud liikumine. Kolmandaks segab ta mu pooleliolevaid võsatöid. Tagatipuks ei unune eelmine, metsaelanikele nälga ja surma toonud pikk talv, mis tekitas lootusetuse tunde ja tegi minust peaaegu lumevihkaja. Seepärast ei saa ma hästi aru neist, kes juba novembris unistavad valgete jõuludest. Olgu pealegi – laste jaoks on valge lumi nauding, jõuluvana saaniga jne. Maa- ja metsainimesele aga katsumuste aeg.

Äkki läks ka lindude toitmisega kiireks. Nad lihtsalt tulid hulgakesi – tihased, varblased, rohevindid, puukoristaja – vaatasid aknast sisse, mõni koputas, enamik ootas. Kaerahelvestest üksi ei aidanud, tuli ka sihvkasid panna. Kui eile jõe äärde sõitsin, kus samuti linnumaja ripub, ja kuhu ma seni veel polnud midagi puistanud, nägin kohe, et linnud on kohal ja ootavad. Soojaga polnud ühtki näha, kohtasin neid vaid metsas. Eile aga hakkasid tihased minu auto ja punase mütsi peale kokku lendama ja häälitsema. Kas tõesti on paljud neist vanad asukad eelmistest talvedest, et punase mütsi kohe ära tundsid? No kuidas sa siis jätad sõbrad toiduta. Ka täna viisin sinna täiendust.

Ilma rööbasteta, palun!

Wednesday, November 24th, 2010

Elektrimehed võtsid täna minu metsast läbimineva kõrgepingeliini voolu alt välja, lõikasid traadid läbi ja külani jõuab nüüd elekter hoopis teisi traate pidi. Vana liin on veel metsa vahel püsti – traadid kokkukerimise, postid väljatõstmise ja äravedamise ootel.

Liini kõrval käib mul metsaraie ja õnneks pole saemeestel nüüd vaja hirmu tunda, kui mõni puu juhuslikult traate riivab. Rääkisin sellest ka liinimeestega ja nemad ütlesid, et lasku aga käia. Liin koristatakse nagunii ära.

Ühes vanemas metsaosas sama liini ääres lasen ka lageraiet teha. Ma poleks seda muidu ette võtnud, aga tuli valida, kas lubada liinimeestel oma tehnikaga suurte puude vahel metsas seigelda või puud enne eest ära koristada. Peale liinimeeste on üle langi liikumine sobiv ka harvendusraiest saadud materjali veoks teiselt poolt elektriliini. Nii et igati kaalutletud otsuseid sai tehtud, kuigi vanadest puudest on kahju. Nagu teenust osutava firmaga kokku leppisime, tuleb väljaveotraktor metsa alles siis, kui pinnas on külmunud ja rööpaid sihile ei jää. Sama lubasid ka Eesti Energia liinikoristajad.

Ei jõudnud seda lugu veel lõpuni kirjutada, kui nägin AK uudistest mudamülkaid Saaremaa metsades. Seda võiski ette aimata, sest kõige rohkem vabade riigimaade pakkumisi tuli just Saaremaalt. Selge oli ka see, et kohalikel pole ostjatena erilist võimalust metsafirmadega konkureerida. Ja kui metsafirma midagi ostab, siis ta ka kohe raiub, sest kulutused peab kiiresti ja kasumlikult tagasi teenima. Kui raiutakse, tuleb materjal tee äärde välja vedada ja müügiks saata, hoolimata ilmast, porimülgastest või teedele jäävatest rööbastest.

Sellest tuleb ka suur erinevus kohalike metsaomanike ja suurfirmade vahel ning keskkonnasäästlikust majandamisest on viimaste puhul raske rääkida. Peaasi, et raha liiguks ja riik saaks kuulutada – ennäe! metsade majandamine hakkaski 2010.a. elavnema! Paraku looduse ja kohaliku kogukonna elu-olu arvelt. Mitte ainult Saaremaal, vaid kõikjal üle Eesti. Lõhutud metsateed jäävad pikkadeks aastateks kohalikele muret ja liikumistakistusi tekitavaid raharaieid meenutama.

Lume-eelne metsajutt.

Monday, November 22nd, 2010

Ma armastan väga sügisel metsas ringi luusida, samal ajal vaikselt paludes, et lumi oma tulekuga veel viivitaks. Kõik, mida suvel lehed varjasid, on nüüd nähtav, alasti. Märgade lehtede vahel märkan metsa all trobikonda valgeid tossusid – auklikud murumunad, mille eosed on laiali lennanud. Pimedal novembripäeval teeb isegi nii tagasihoidlik leid meele rõõmsaks.

Praegu on ideaalne aeg tegeleda võsalõikusega. Kõike saab maapinna lähedalt kärpida, näeb hästi tihnikuid korrastada või harvendada. Ikka avastan uusi kohti, kus eelmise talve ränk lumi on lehtpuid painutanud ja noori kuuski maadligi surunud. Seal ei jää muud üle, kui kõik need maha lõigata ja metsarammuks kõdunema jätta.

Ma ei tea, kas teised metsaomanikud on kogenud erilist tunnet, kui mõnda kohta pole pikka aega sattunud ja siis ühel päeval avastad, et sinu eelnev töö on täie ette läinud. Minul küll süda hüppab rõõmust, kui näen, et noorendik on järsku nii kõrgeks kasvanud, et seda võib päris metsaks nimetama hakata. Loodus on inimese istutatud puudele omalt poolt lisanud kaks korda samapalju. Ühes kohas, kus kuused väga visalt tahtsid kasvama hakata, on juurde puistatud noori männihakatisi. Peame tänulikud olema, et loodus meid hoiab ja kingitusi teeb. Kas oskame teda vääriliselt hinnata ja tema jagatuga säästlikult ümber käia?

Punt punaokkalisi.

Sunday, November 21st, 2010

Avastasin need hiljuti. Käisin seal augustis, kui nisu hakkas põllul küpsema ja kui jahimees küsis luba metsaservale sigade passimise jahiistme ehitamiseks. Siis ma üraskikuuski ei näinud, kuigi käisime mõlemad kuusiku alt redeli ehituseks sobivaid latte otsimas.

Ka septembri lõpus ei märganud ma kuuskedel muutusi, kui põllu ja metsa vaheliselt kraavipervelt sai peenikest võsa niidetud. Võimalik, et lehtpuud peitsid need oma varju. Nüüd on rähnid koore lahti toksinud ning helendavad tüved ja punased okkad reedavad koorejärajate tegutsemise juba kaugelt.

Kui kuuse-kooreüraskid maa sees kevadeni edukalt talvituvad, siis jätkatakse uut ringi järgmistel kuuskedel. Isane mardikas valib ilmade soojenedes sobiva puu, millel vaigujooks nõrgem, puurib augukesed, uuristab käigu ja meelitab sinna emaseid, kellega paaritub. Emased uuristavad koore alla oma käigud ja munevad selle äärtesse munad. Munadest tulnud vastsed hakkavad koorealusesse kõrvalkäike ajama ja täissöönutena nukkuvad käigu lõppu näritud süvendis. Nukkudest saavad jaanipäevaks tiibadega üraskimardikad, kes poevad puult välja. Koorealused üraskikäikude mustrid on tõeline kunstiteos.

Kui on kuum suvi ja kuused seetõttu veepuudusest nõrgestatud, võivad üraskid teha n-ö teise ringi – paljuneda isegi juulis-augustis. Kardan, et nii juhtuski sel suvel minu kuusikus.

Arvan, et kuna raiemehed nagunii lähedal harvendust teevad, siis lasen need 6-7 kuuske vist maha võtta. Põllult pole metsaäärseid kuivavaid puid meeldiv vaadata, kuigi ürask on oma töö ära teinud ja talle need puud enam huvi ei paku. Pigem asustavad neid nüüd järgmised mardikaliigid, kes omakorda hävitavad kooreüraskit.

Liigirikkuse mõttes poleks igal pool vaja meeleheitlikult kuivanud puid metsast välja tuua. Olen tähele pannud, et kohtades, kus mõni väike kuivanud puudegrupp teiste vahele püsti on jäänud, pole üraskikahjustus sealt edasi levinud. Olen ühel tormijärgsel aastal proovinud kevadel avastatud vaigupisaratega kuused kohe maha raiuda ja metsast välja tuua ning tookord suutsime selles metsaosas üraskite leviku lõpetada. Paraku alati ei satu õigel ajal selliseid puid nägema ja kahjustusi ennetama.

Hall ja pime päev tetredega.

Friday, November 19th, 2010

Luiged lendasidki põllult ära ja korraks tuli lumi maha. Kui eile sillalt vette vaatasin, siis paistis see lumiste kallaste vahel täitsa mustana. Järgmiseks hommikuks oli ka valge kadunud.

Raiemehed mu metsas on kannatlikud ja okstelt krae vahele tilkuva märjaga tegid nad oma tööd. Et ise mitte niisama uitajaks jääda, lõikasin kuusetihnikust veidi võsa ja allajäänud väikesi kuuski välja. Metsas kaob päev kiiresti ja kell 3 läheb hämaraks.

Üldiselt meeldib mulle lumeta ilm palju rohkem, sest mõni hele kuluheina puhmas ja roheline kuusemets tuletavad meelde, et loodus küll puhkab, aga ta on siiski elus. Oleks vaid raasuke rohkem valgust!

Raagus puul märkasin vahvaid pontsakaid tegelasi – tedred. Isegi lõuna ajal oli nii hullult pime ja hall, et silm ei seletanud, kas kase otsas on kuked või kanad. Jälgisin nende söömaaega eemalt. Tetredele meeldivad kasepungad.

Luiged lähevad, lumi tulekul.

Wednesday, November 17th, 2010

Teist nädalat näen mööda külateed sõites põllul peatuvaid luikesid. Enamasti on tegu laululuikedega, kelle seas on ka hallikama sulestikuga noorlinde. Paistab, et kogu aeg pole kohal samad linnud, vaid osa neist lendab edasi ja uued tulevad juurde. Huvitav, kas nad sealt ka midagi nokka pistmiseks leiavad – põllule on külvatud taliraps.

Täna ei lasknud päeval raisku minna. Võtsin saemehe külast kaasa ja rookisime mahavõetava elektriliini alt need jämedamad pajud-lepad maha, millest ma ise jagu ei saanud. Nüüd on metsavahelisel liinialusel elektrimeeste masina jaoks liikumisrada sisse lõigatud. Lubati kord külmemal ajal sealt traate ja poste välja vedama tulla.

Koristasime veel ära jõe kaldal mahamurdunud vana kase ladvaosa ja tassisime rondid lõkkeplatsile koonusesse. Tüveosast kirjutasin siin juba varem, et jõkke kukkunud jupid läksid allavett. Saemees ütles, et vana kase ladvaosa oli ülikõva ja keerdus puiduga, mida andis läbi saagida. Küllap oli mädanik allpool tüves sees, et vana kask tuules murdus. Hea, et koristustööd saime tehtud enne, kui lumi kord kõik enda alla matab.