Arhiiv December, 2010

Möödujale järele vaadates.

Thursday, December 30th, 2010

Lumi surub ka aasta lõpus oma tahtmise peale, sunnib paigal püsima ja annab võimaluse mööduvale tagasi mõelda. Mis head ja mis halba oli.

Hästi läks selle poolest, et niiske kevad ja soe suvi olid soodsad metsataimede kasvuks. Kõik kuusetaimed, mis mulda said, jäid ellu. Eelmistel aastatel istutatud puukesed võtsid pikkuses tublisti juurde. Oli suurepärane seeneaasta, eriti puravike ja kukeseente poolest.

Tänu pidevale looduse jälgimisele õnnestus mul esimesena Eestis näha stepikiivitajat ja sellega meelitada juuni alguses kokku hordide viisi linnuhuvilisi nii meilt kui Soomest. Hästi läks ka meie kandi konnakotkastel ja kaljukotka perel, kus oli järeltulijaid. Halvasti aga oli must-toonekurega, sest juba mitmendat aastat järjest jäi pesa tühjaks.

Aasta lõpus võeti maha minu metsi läbivad elektriliinid. Ilmselt kadestavad mind selle pärast paljud maaomanikud, kes jätkuvalt peavad piiranguid taluma ja liinialuse maa eest maamaksu tasuma, ilma et renditasu saaksid.

Natuke muretsen tegemata jäänud tööde pärast, nagu maa ettevalmistamine kevadiseks metsaistutuseks. Lumi tuli liiga vara ja liiga palju, mis lükkas plaanid segi.

Kodus on kõik enam-vähem hästi – vana ema peab vastu. Laste pärast ei pea muretsema, sest mõlemal on töö, pered ja kodud. Kuigi pöörases linnaelus pole kellelgi kerge. Ise ei taha kuidagi sellega harjuda, et aastaid tuleb järjest turjale ja jalad pole enam nii väledad kui varem, pisihädadest rääkimata. Nii tuligi täna külamees palgata, sest garaažikatusele ma ise enam lund rookima ei söanda ronida.

Paljude halbade asjade põhjustajaks oli ja on jätkuvalt lumi. Metsas painutas hulga noori puid looka või murdis pooleks. Lumi katkestas kõik metsahooldustööd ja muutis inimese jaoks metsas liikumise tõeliseks katsumuseks. Lumi tõi enne kevade saabumist surma suurele hulgale metskitsedele ja händkakkudele. Sama kordub ilmselt ka sel korral. Kakud, kes toituvad valdavalt elusatest närilistest, ei saanud neid paksu lume alt enam kätte. Korjuste ehk surnud liha peal nad toitumas ei käi, nagu seda kotkad, kullid või hiireviud teevad. Kuigi kakud võivad näljaga ka teisi linde jahtida, ei aidanud see jahiviis neid veebruaris-märtsis näljasurmast päästa.

Kõigele sellele mõeldes tundub mulle valgete jõulude igatsejate sõnades otsekui kurja väljakutsumise soov. Tahaks vastu karjuda, et eks tulge, te toa- või autoakendest jõululume nautijad, maale hangesid kaevama, eks sumbake märtsikuises metsas ronkade häälte peale ringi, ja lugege üle selle valge unistuse tagajärjed!

Paraku ei saa meist keegi looduse vastu ja sisemisele protestile vaatamata ei jää minulgi muud üle, kui alistuda, leppida ja loota, et tugevamad jäävad ka raskel ajal ellu. Inimestel on keldrid, külmkapid, lumesahad ja -labidad, katus pea kohal ja küte majas. Inimene peab uusaastapidu, kõht täis ja euro-ootus põues. Päikegi käib juba mitmendat päeva kõrgemalt. Aga nukker on ikkagi…

Karukasest kuusikuni

Tuesday, December 28th, 2010

Selle loo kirjutasin ajalehele „Roheline Värav“ ja see ilmus 17.detsembril s.a.
Seda ka siin avaldades arvan, et jutuke selgitab minu metsalugude sündimise tagamaid.

Vändra metsad ja maad Liivimaa põhjapiiril on minu sünnikodu, minu lapsepõlve, terve elu ja praeguste toimetamiste paik. Minu esivanemad on siin elanud vähemalt 16.sajandi algusest, aga võibolla varemgi.

Sünnitalu karjamaa serval kasvava kase otsast 1860-ndate alguses lastud karu pandi laulu „Vändra metsas Pärnumaal, juhhaidii-juhhaidaa…“ sisse, kui minu vana-vana-vanaisa selle kõmaka eestlaetavast püssist tegi. Karu oli käinud kariloomi hirmutamas ja lõpuks hakanud üles kraapima metsaservale maetud hobusekorjust. Selle teo pealt ta siis tabati. Laskja varitses suure harulise kase otsas ja sellest sai puu „karukase“ nime. Karunahk müüdi kohalikule mõisnikule ja saadud raha eest osteti uus noor sälg. Karurasva ja liha jagus nii oma perele kui külarahvale.

Aga laul jäi. Lauldi seda talu tähtpäevadel, õpetas seda mulle vanaema ja kõlab vahel kohaliku rahva pidudel nüüdki. Ka karukask jäi rohkem kui kaheksakümneks aastaks pärast karulaskmist sinna seisma, kuni ta vanadusest jõuetuna haruhaaval maha varises. Mullegi näidati lapsena tema jämedat pool-lagunenud tüve. Kellelgi ei tulnud mõttesse seda kaske sealt ahjupuudeks tuua, sest kask oli seotud legendi ja lauluga Vändra metsas lastud karust.

Olen mõelnud, et mis õieti seob mind nii tugevasti oma sünnitaluga, kus ma paraku juba hulk aastaid ei ela, aga kuhu ma tegelikult iga päev kohale sõidan või metsas toimetan. Kas on see karulaskmise lugu, saest puutumatuna hoitud ja väärikalt vananeda lastud karukask või sajandite tagused inimpõlvede sidemed? Või on see hoopis noor kuusik, mille olen ise mahajäetud põllumaale istutanud ning mis vajab hoolt ja kohalolekut?

Nüüd, mil kunagisest põlistalu inimestest olen mina ainsana paikseks jäänud ja oma esiisade maade eest vastutust kandma seatud, on tekkinud huvi talu ajalugu uurida ja siin elanud inimeste elukorralduse üle mõtiskleda.

Pikapeale olen jõudnud metsas iga puud ja kiviaeda tundma õppida. Minu lapsepõlvemälestused, esivanemate talutoimetused ja tänapäev võivad kokku saada näiteks metsast ülesleitud lubjaahju või linaleoaukude juures. Mida kaugemasse aega oma otsingutes jõuan, seda suurema tähtsuse omandab teadmine, et olen üks lüli põlvkondade ahelas. See lüli kannab vastutust ka metsa ja maa ees, mis on toitnud ja katnud paljusid enne mind. See tähendab kohustust elada säästvalt ja teadmisega, et kellelgi pole õigust looduselt, sealhulgas ka metsalt ainult arutult võtta, kübekestki tagasi andmata.

Olen viimasel ajal jälginud ümbruskonna metsades toimuvat ja jõudnud järeldusele, et kui metsaomanik pole kohalik, kui tal pole selle paiga ja kogukonnaga sidemeid, siis on tema jaoks mets üksnes elutu äriobjekt, mis peab puitu andma ja kasumit tootma. Vaatan neid inimesi – pealtnäha haritud ja siledad vennad, kel on kogu aeg tuli rummus ja telefon kõrva ääres. Ausalt öeldes, ma pelgan selliseid sihikindlaid äriinimesi, kes on raha kaudu saavutanud võimu looduse ja metsade üle.

Minu esivanematele tuli mets appi, kui oli vaja uus laut, küün või mõni muu hoone ehitada või katus lüüa. Metsa austati ja niisama tühja-tähja pärast kirvest puusse ei löödud. Hoolega valiti, kust võis palgipuu langetada, et mets lagedaks ei jääks. Ahju või pliiti köeti hagude ja okstega, mis kokkuseotud kimpudena metsast välja kuivama veeti. Kui noor kuusik liiga tihedaks muutus, lõigati sealt peenemaid puid välja ja lattidest tehti karjaaedu. Mäletan lapsepõlvest ka roigasaedu ja nägin, kuidas peenikesi kuuski lõhki aeti, kooriti ja neist aiapostide vitsu painutati.

On eriline nauding, kui oma metsatööde kõrval saan mahti niisama ringi uidata, puid vaadata, lindude tegemisi jälgida või samblasel maal end selili visata ja läbi puuvõrade taevas ujuvaid pilvi uurida. Täpselt nagu lapsepõlves.

Igal kevadel, kui mujal veel esimesi sinililli pole, leian kasvõi üheainsa oma kodumetsa vana kuusiku servalt. Suurt rõõmu teevad iga suvega aina kõrgemaks sirguvad noored kuused, mille kasvamist olen istutamisest saadik jälginud.

Metsaga on mul seotud veel hulk salaasju, millest justkui ei tohiks rääkida, sest siis nad kaotavad oma väe. Need on emotsioonid ja tunded, mis mind metsas liikudes erinevatel hetkedel saadavad ja mis mind tagasi kutsuvad, et neid uuesti ja uuesti kogeda võiksin.

Kodumuld, kasepungade või vaigu lõhn, konnakrooks või kakuhüüd on need, mis sunnivad metsas olijat paigale, otsekui tahaksid jalgade küljest juured maasse tungima hakata. Need metsast külge jäävad nähtamatud niidikesed toidavad vaimu ja köidavad põlisrahva oma maaga kokku.

Uus võsasaag ära nähtud.

Sunday, December 26th, 2010

Kui pühad ära tüütavad ja kapsast-vorstist kõht punni söödud, on õige aeg end lumises metsas proovile panna. Nii tegid meie metsaühistu liikmed. Paraku oli osa rahvast lumevangis ja jäi tulemata, aga Taavi Ehrpais oli kohal ja tõelised asjahuvilised samuti.

Eilne sadu ja tuisk ei tõotanud head, sest enne pühi sisselükatud metsatee ja plats, kuhu autodega koguneda saaks, tuiskas uuesti täis. Täna hommikul tuli sama lumelükkaja uuesti kohale ja keskpäevaks, kui rahvas kogunes, oli parkla puhkeplatsi rajatiste kõrval lumest puhas. Seevastu riigimaanteel oli hangede keskel vaid üks sissesõidetud jäljerida. Kitsal teel aga on kahel pool tuisuvaaludes nähtamatud ja talvemärkidega tähistamata, hiljuti kaevatud „eurokraavid“. Lund sadas küll juurde, aga ilm oli soojem ja tuulgi taltunud.

Tuli soojendamas, tassike kuuma teed ja jõuluglögi rüübatud, algas Husqvarna võsasae uue mudeli 535 FBx tutvustus ja proovitöö noorendike hooldusel (ehk lumises võsas). Taavi käsutuses on Eestis siiani ainus seda tüüpi võsasaag ja et on olulisi erinevusi tavalise ketas-võsasaega võrreldes, sai kohe selgeks, kui mehed masinat uurisid ja hiljem proovida said.

Positiivse poole pealt mainiti kohe tööriista mugavust ja kergust ning peeti oluliseks, et lõigatavas võsas saab hõlpsasti endale liikumiseks raja sisse lõigata, ilma et lund või puid kaela kukuks. Põõsad-puud saab saelati küljes oleva tõukekonksuga eemale suruda. Negatiivse poole pealt mainiti, et mootori võimsust võiks rohkem olla.

Ma ei hakka siin blogiloos tehnilisi asju kirjeldama, sest minu teadmised sinna ei küüni. Uuel aastal tuleb mudel ka meie saepoodide võrku müügile ja huvilistel on võimalik järele proovida.

Töötingimused on nii paksu lumega praegu noorendike hooldamiseks ja võsalõikuseks lausa ekstreemsed, sest inimene kipub kohati vööni kohevasse lumme vajuma, lõigatavate puude tüükad jäävad kõrgeks ja puud-põõsad ise ei taha pikali kukkuda, vaid kipuvad otsapidi lumme kukkudes püstiasendisse jääma. Kui seda tööd teha varakevadel või enne lume tulekut sügisel, on jõudlus ja tulemused kordades paremad.

Igatahes oli üks karastav vaheldus jõulupühade reas. Taavi oli hommikul kõhklejatele öelnud, et õige metsamees ei karda lund ega tuisku ja kui autoga ei saa, tuleb traktor võtta, ja kui seegi ei aita, siis tuleb suusad alla panna :)

Jõuluhommik akna taga.

Saturday, December 25th, 2010

Terve jõuluöö sadas ja tuiskas. Hommikul aknast lumesadu vaadates oli tunne, et ei taha üldse nina välja pista, sest ees ootas ränk lumekühveldamise töö.

Jõin kohvi, pidasin päevaplaani ja samal ajal jälgisin, kuidas sebimine linnusööklas käis. Leevikesed võimutsesid, tihased püüdsid nende kõrvalt ka midagi nokka saada, aga siis ilmus karvasaba, ronis posti mööda üles ja lõi platsi puhtaks. Mõni tihane püüdis veel orava selja tagant terakese napsata, millest pugija ka numbrit ei teinud.

Hoopis närvilisem oli teine tegelane, kes jälgis sööklas mõnulejat kõrvalt kirsipuu otsast. Lõpuks ei pidanud tal närv vastu, hüppas alla ja krabinal posti mööda üles linnusööklasse. Otsemaid tegi toidul istuja tulija poole ähvardava hüppe, mille peale äraaetu sabaga vehkima ja vihaselt edasi-tagasi tuuseldama kukkus. Siis aga avastas, et toidupalukesi on lumele pudenenud ja mõne pisike suutäie võib ka maast üles korjata.

Mõlemad loomakesed on mul igahommikused kostilised ja kuni nemad söövad, peavad linnud pealt vaatama. Pealtnäha armsad oravad on tegelikult üpris riiakad ja ahned tegelased. Lisaks seemnete söömisele närivad nad vahel nööri läbi ja viivad tihaste peki kaasa. Pärast nende külaskäiku tuleb lindudele uut toitu panna.

Talvepühade soovid.

Friday, December 24th, 2010

Soovin kõigile loodusesõpradele, metsarahvale ja siinse blogi lugejatele vaikset jõuluaega, armsate inimeste lähedust, sooja tuba ja hingerahu! Uskugem, et päikselisemad päevad on ees.

Talve algus.

Wednesday, December 22nd, 2010

Loodus ehtis end saabunud kalendritalve puhul värvide, udu ja tuulevaikuse rüüga. Päike liigutas end pesas, sest mõne päeva pärast on tal aeg kõrgemat kaart pidi liikuma hakata.

Koduküla väljad olid mattunud paksu uttu. Valgus joonistas lumele vaheldumisi kuldseid ja siniseid toone.

Mets oli hääletu ja okstel sädelesid päikesekristallid. Ükski auto polnud metsateel enam sõitnud ja paistis, et kuuse otsijadki on tänaseks oma sumpamised lõpetanud.

Kitsepõllu kohal oli nii tihe udu, et läbi selle polnud ainsatki looma näha. Küll aga reetsid rohked jäljed, et seal käib elav liiklus. Läbi udu säras aina madalamale vajuv päikeseketas.

Imekaunis oli see talvine pööripäev. Just samasugune vaikus, udu ja rahu valitses ka päev enne „Monikat“. Kas tänagi andis loodus hingamise enne järgmist lumetormi?

Rikutud jõulurahu.

Monday, December 20th, 2010

Kui metsast tulles arvuti avasin ja postkastist kirju lugesin, oli jõulurahu rikutud. Metsaühistu oli saatnud maksunõustamise talituse juhtivspetsialisti Eha Kütt’i infokirja ühistu liikmetele edasi. Proovin seda veidi lahti harutada.

Mind (ja ilmselt paljusid teisigi metsaomanikke) puudutab sealt järgmine lõik: „Alates 2010.aastast on vääriselupaiga kasutusõiguse tasu maksustatav tulumaksuga ja 2010.a. saadud tasu tuleb deklareerida kui kinnisasja isikliku kasutusõigusega koormamise eest saadud tasu.“

Keskkonnaministri määrusi vääriselupaikade kohta on muudetud nii 2009. kui 2010.a. Keskkonnaministri uus määrus, mis jõustub 2011.a. 1.jaanuarist ja avaldati Riigi Teatajas I, 16.12.2010,3, lähtub Metsaseaduse §23-st („Vääriselupaik ja selle majandamine“) ja sellest on välja jäetud MS §10 (toetused erametsandusele). Samamoodi on ka hetkel kehtivas määruses, mis jõustus aprillis 2010.

Mulle on jäänud arusaamatuks, millal ja kuidas Rahandusministeerium, kelle haldusalasse maksu- ja tolliamet jääb, salamahti selle maksumuudatuse VEPi (vääriselupaikade) lepingutest tuleneva hüvitise saajatele „jõulukingituseks“ välja mõtles. Millegipärast pole ka erametsaomanikke esindav organisatsioon Erametsaliit seda märganud, aegsasti sekkunud ega püüdnud metsaomanike kaitseks samme astuda. Ajal, mil püütakse aktiivselt raiest saadava tulu maksustamise vähendamise eest seista, sünnivad selja taga hoopis uued metsaomanike maksustamise ideed.

Need, kes raiest tulu saavad, suudavad lõpuks maksusoodustused välja võidelda, aga need, kes üldriiklikes huvides on lubanud oma metsa loodusväärtusi 20 aasta jooksul puutumatuna hoida, saavad maksukoormuse kaela, ja isegi tagasiulatuvalt!

Kui mina sõlmisin 2007.a. lepingu vääriselupaikade kaitseks 20 aasta jooksul, siis tegin otsekohe järelepärimise rahandusministeeriumile ja sain vastuse maksuametilt, et nii füüsilisele isikule kui ka FIE-le on vääriselupaiga kaitseks sõlmitud lepingu järgi makstav hüvitis maksuvaba. Kuidas peaksin käituma, kui riik minu õiguslikke ootusi nüüd põrmustab?

Selgitab maksunõustaja pr.Kütt, et: „… ka 2010. aastale eelnenud aastatel sõlmitud lepingute puhul on nimetatud hüvitis alates 2010. aastast tulumaksuga maksustatav.“ Sest: „puudub rakendussäte selle kohta, et enne seadusemuudatust kehtiva lepingu puhul tuleks kõnealust tasu ka edaspidi toetusena käsitada.“ Kas siia ongi peidetud seesama §10 (toetused), mille keskkonnaminister uuest määrusest välja jättis? Ja rakendussätet, mis eristaks varasemad lepingud pärast 2010.a. aprilli sõlmitutest, ka pole!

Ootan ära juristide selgitused ja pean plaani, kas tuleb õiguskantsleri poole pöörduda oma õigustatud ootuste rikkumise pärast. Mis jõulurahust saab veel juttu olla!

Tuisukitsed.

Sunday, December 19th, 2010

Nüüd tean, kuhu kitsed praegu kogunevad. Ma pole ammu nii palju loomi koos ja korraga näinud kui täna – kokku 16 tk talirapsi põllul, kus lume all rohelised taimed peidus. Kaht püüdsin põõsaste vahelt ka pildistada, kuigi vahemaa oli kauge ja ilm tuisusegune. Ülejäänud nosisid kõik sama põllu servas või magasid võsa varjus. Lähemate majadeni on vaid mõnisada meetrit.

See kari on arvatavasti osa neist kitsedest, kes elasid läinud talve üle suurfarmi söödahoidlas. Ja küllap sündis suvel tallesidki juurde. Kambas on karmil ajal ohutum.

Mitte mina üksi, vaid ka mitmed teised räägivad sama juttu, et metsades kitsesid praegu ei näe. Tundub, et loomad võtsid eelmisest talvest õppust ja hakkasid lume tulekul kohe inimeste lähedusse hoidma, kus aedadest suurem tõenäosus toitu leida ja kiskjate oht väiksem. Kui vaid need hulguskoerad…

Aina sagedamini võib kuulda või lugeda, et metskitsed satuvad isegi linnadesse. Eks inimene jälle tungib oma masinatega metsa, võtab suured alad puudest lagedaks ja muudab loomade elamispaiku. Pole ime, et loomad kolivadki uude keskkonda (taluaiad, suvilate ümbrus), kus on rohkem lootust ellu jääda.

Üks vorstitegu.

Friday, December 17th, 2010

Puistasin poolteist pakki leedu odrakruupe (need tunduvad ilusamad olevat) ja 4 korda samapalju vett suurde potti keema ning paari tunni õrna podisemise peale sai mõnus puder valmis. Hautamispannile tükeldasin suure käntsaka (üle kilo) üsna rasvast sea kõhuliha ja kui see oli poolküpseks praetud, kuumutasin koos lihaga 7-8 suurt tükeldatud sibulat ja peotäie küüslauguküüni. Natuke musta pipart sinna peale ja lõpuks peoga soola.

Ajasin praetud liha ja sibulad hakklihamasinast läbi ning kallasin kõik pudru sisse. Hakklihamasinast seepärast, et mulle ei meeldi nähtavad pekitükid vorsti sees. Siis veel peoga loodusest korjatud kuivatatud majoraani. Maitseks nii palju soola juurde, kuni maitse paras või pigem soolane tundus.

Kui pudrusegu oli leigemaks jahtunud, segasin juurde kurnatud vere (umbes 0,8 l). Seejärel võis alustada soolte täitmist. Kui üks ots on enne kinni seotud, siis peab jälgima, et õhk saaks vahepeal vorstist välja pigistatud ja ka seda, et soolt liiga tihkelt pudruga ei täidaks. Oluline abivahend vorstiteo juures on mul vana plekist vorstilehter. Ma ei tea, kas selliseid enam kusagil müüakse. Puust pudrupulk oli aastatega kaduma läinud, aga puukulbi vars asendas pudrupulka edukalt.

Sooltest tuleb eraldi rääkida. Sain need koos vere, sealiha ja muu hea kraamiga talunikult, kes sigu pühadeks tapab. Sooled olid tapa järel puhtaks töödeldud, aga vorsti tegemiseks tuli sisemine limane kiht ka eemaldada. Enne kiskusin soolerasvad väljastpoolt ära ja need panin talviseks linnutoiduks tagavaraks külma. Seejärel pöörasin sooled ümber. Pööramiseks kasutan lehtrit ja vett. Hästi lõbus töö. Järgmine etapp pärast pesemist on soolte lõplik puhastamine. See on kõige tüütum töö, aga hea nipi õpetas mulle üks tuttav naine. Nimelt tuleb võtta 2 sukavarrast, ühed otsad teibiga kõvasti kinni mässida ja siis kahe varda vahelt hakata sooli läbi tõmbama, kusjuures teise käega tuleb lahtiste otste poolt vardaid tugevasti kokku suruda. Limane kiht tuleb varraste vahel soole küljest ilusti ära. Jääb vaid mitu korda pesta ning sooled ükshaaval peo vahelt läbi tõmmates ühest nõust teise panna. Seejärel on aeg parajad jupid lõigata ja ongi sooled vorstiteoks valmis.

Läksin kergema vastupanu teed ja sidusin vorstirõngaid linase nööriga. Puupulgad oleksid hulga kihvtimad olnud, aga nende voolimine oleks liialt aega võtnud.

Kui pudrupoti sisu lõpuks sooltesse sai, algas vorstide keetmine soolaga maitsestatud vees. Keemise ajal paisuvaid vorste peab terava puutikuga torkima, et sealt õhk välja pääseks. Muidu võivad lõhki keeda. Kui vorstid olid küllaldaselt keenud, tõstsin need potist välja liudadele jahtuma. Peagi tuli kiusatus esimene pannitäis proovimiseks ahju küpsema panna.

Mis on vahet poe- ja koduvorstil? Koduvorsti puhul tean täpselt, mismoodi ja millest need tehtud on. Oluline on kvaliteetne talukaup – värske sealiha ja ehtne seaveri, mitte verepulber. Minu verivorstid pole võõramaiste maitseainetega ülemaitsestatud, sest piirdusin ainult vanaema aegsete koduste võtetega. Eriti oluline on ehtsa majoraani ja suhteliselt rohke pekise liha, sibula ja küüslaugu lisamine. Kui esimene pannitäis ahjus ka küpsetatud sai, jäin maitse ja iseendaga rahule, et polnud pärast mitmeaastast vaheaega vorstitegu ära unustanud.

Mööda kitsejälgi.

Wednesday, December 15th, 2010

Riigimetsa peasiht, mis lõpus läbib ka mitmeid eraomanike kinnistuid, lükati üleeile lahti, nii et autod pääsevad sealt läbi. Kõrvalsihid on küll kinni, välja arvatud üks, mida mööda paar päeva tagasi ma liinimeeste ekskavaatori kaugesse jõekääru juhatasin.

Seda sihti mööda siis täna ühe matka tegingi, et uurida, kuidas metsaelanikud elavad. Sellest käigust tegin mõned järeldused.

Nimelt algas kohe sihi otsast metskitsede jäljerida ja minu hinnangul oli rivis liikunud 3-4 looma. Jälgisin hoolega, kas kõrvalt metsast või lankidelt on mõni muu loom ka teele tulnud, aga ei põtra, metssiga, rebaseid, ilvest ega hunti selle umbes 1 km pikkuse lõigu kohta polnud liikunud. Kitsed olid teinud ühe paarimeetrise kõrvalepõike lumme, kus noorte kuusetaimede kõrval paistis üks kuivanud lehtedega haavaoks. Kuuski polnud nad hammustanud, hoopis haavaoks oli huvi pakkunud. Kui sihi ääres algas vana mets, pöördusid jäljed korraks sinna. Tean eelmisest talvest, et see tihe vanade kuuskede ja lehtpuudega metsaosa oli kitsedel ööbimispaigaks. Seal on võimalik puude all samblane maapind paljaks kraapida ja magamisase teha.

Üks huvitav asi jäi veel silma. Nimelt harrastavad kitsed parempoolset liiklust. Kaks roomikurada suundus riigimetsa kaudu minu maadeni, kustkaudu lõpuks ekskavaator üle suure kraavi edasi oma teed Raplamaale roomas. Käisin siis minagi üle kraavi, et uurida, kuhu kitsed suundusid. Oletasin, et läksid masina jälgi mööda edasi, aga ei. Nad olid tagasi pööranud ja parempoolse liikluse reeglit kasutades tulnud piki teist jälge. Kuni taas selle vana metsatukani, kus teelt puude alla pöörasid.

Terve tee mõtlesin selle üle, kui tähtis on metsloomadele kasvõi osaline metsasihtide lumest lahtilükkamine. Metskitsed saavad seda mööda käies napsata mõne oksakese või kuivanud rohututi, et midagi kõhusoppi koguneks. Ohu korral jõuavad kitsed piki puhastatud metsateid kiiresti ära joosta. Nagu eksperdid on väitnud, vajavad metskitsed normaalseks seedetegevuseks ja ellujäämiseks võimalust talvel külmaga liikuda. Kõhuni ulatuvas lumes aga on nad üsna abitud. Kui riigimetsas parasjagu raie ei käi, siis teid lahti ei hoita, kuigi looduse nimel võiks üks riigiettevõte siiski sedalaadi kulutusi teha. Vanasti oli see nii. Ehk leiavad jahimehed mingeid võimalusi metsateede lahtihoidmiseks, sest keegi meist, ei metsaomanikud, loodusesõbrad ega ka jahimehed, pole huvitatud, et kevadel loendame taas metskitsede korjuseid.