Arhiiv January, 2011

Loendused ja andmebaasid

Monday, January 31st, 2011

Nädalavahetusel oli talviste aialindude loendus. Tegin seda minagi ja arvukaimaks liigiks osutus oodatult rasvatihane. Arvukuselt teiseks lugesin oma kodu juures leevikese. Olid veel salutihane, tutt-tihane, sinitihane, põldvarblane, harakas, hallvares, pasknäär. Pärast valitud loendustundi ilmutasid end talvikesed ja rohevint.

Seda loendust andmebaasi sisestades tabasin end äkki mõttelt, et miks ei võiks olla ka metsloomade andmebaas, kuhu metsas või mujal looduses liikuja saaks igal ajal nähtud loomaliigid sisestada. Salastatust neis loendustes ei tohiks ju olla.

Metsloomade loendamise mõte tekkis uue jahiseaduse eelnõu ägedaid arutelusid jälgides. Kuna ilmselt üritatakse kaotada riiklik ulukiseire ja jätta ulukiloenduse ülesanne jahimeestele või jahiõigust omavatele maaomanikele, siis on karta ulukiarvukuse üle- või alahindamist, sõltuvalt asjast huvitatud poole soovidest. Sõltumatud hinnangud aga oleksid tõesemad.

Pakun lahendusena pideva elektroonilise ulukiloendusandmete infosüsteemi loomise, samas täiuslikuma ja kaasaegsema kui seni aastaid toiminud Kabli linnuvaatluste andmebaas on. Metsloomadega on oluliselt lihtsam kui lindudega, sest ligemale 400 linnuliigi määramine pole enamusele jõukohane, küll aga tunneb iga lapski jänese või põdra eemalt ära.

Ettepanek oleks siis järgmine. Kuna on olemas Keskkonnainfo Keskus, võiks sinna juurde luua veel metsloomade elektroonilise andmebaasi. Selle kasutajaks saaks registreerida end iga kodanik, kes looduses liigub ja soovib nähtud loomi andmebaasi lisada. Nagu linnuvaatluste puhulgi, tuleks ulukivaatlustel sisestada kasutaja nimi, kuupäev, kellaaeg, kohatud liik, arv, sugu, vanus, tegevus (kas paigal, liikumises, liikumissuund) ja kõige olulisem – loendatud uluki(te) asukoht. Erinevalt suhteliselt üldsõnalisest linnuvaatluste kohamäärangust, peaks ulukite puhul olema võimalik juba kasutada täpseid katastrikaarte. Klikkides – maakond, teisena – vald, kolmandana – küla (mis ei pruugi ka vajalik olla), avaneb piirkonna ortofoto. Aktiivsel kaardil saab siis klikkida just sellele punktile, kus loom(ad) asus(id) või märkida, kuhu suunda liikusid. Neid andmeid saaksid aastaringselt ja iga päev täiendada nii jahimehed, maaomanikud, matkajad, marjulised, seenelised, metsamehed või kes iganes teedel, metsas, põllul, heinamaal või rabades liikuma juhtub. Lähiajal on kindlasti igas peres vähemalt üks arvuti ja internetiühendus. Seega pole kaasaegne info edastamine enam probleem.

Edasi süstematiseeritakse loendusandmed paikkonniti, liigiti, vanuseliselt jne. ning saadaksegi ülevaade meie loomastiku seisust mingil ajahetkel. Kriitiliselt tuleb üle vaadata üheaegselt ja lähestikku tehtud vaatlused ning arvutada võimalik loendusviga (näiteks sama looma samas piirkonnas nägi korraga mitu vaatlejat).

On selge, et süsteemi rakendumine võtab esialgu aega ja andmed jäävad paikkonniti puudulikuks, kuid aktiivsete vaatlejate lisandumise korral hakkavad andmed järjest tõesemaks muutuma. Kabli andmebaasi arvukaid kasutajaid hinnates olen kindel, et inimestel oleks huvi ka metsloomavaatlustega keskkonnainfo andmebaasi täiendada. Pealegi kasvatab see tegevus kodanikuaktiivsust ja suurendab paremat looduse tundmist. Mida arvate?

Jahindusjutud.

Thursday, January 27th, 2011

Hulk rahvast, niisama metsaomanikud ja jahimeestest metsaomanikud, olid Paidesse jahindusfoorumile tulnud uue jahiseaduse eelnõu kohta arvamusi välja ütlema. Jälgisin arutelusid ja püüdsin kaasa mõtelda. Päris selgeks ei räägitud midagi, ehkki vormistati foorumi otsus ka paberil. Oli eriarvamusi ja need lisati protokollile.

Ühes asjas oldi üksmeelel, et uut jahiseadust, mis asetaks maaomanikud ja jahimehed võrdsetele positsioonidele, on vaja. Selle eelduseks on maaomaniku jahiõigus, mis kaasneb omandiõigusega ja mis võimaldab maaomanikul rentida oma maad jahipidamiseks, olgu siis tasu eest või tasuta. Jääb ka võimalus keelata jahipidamine oma kinnistutel.

Mõistliku suhtlemise eelduseks on, et maaomanikud ja jahimehed jõuaksid omavaheliste kokkulepeteni ja lähedaste arusaamadeni. Oleks vaja piirkondlikke jahindusnõukogusid, kus ühe laua taga istuksid maaomanikud, jahimehed ja riigi esindajad. Pole mõeldav, et jahti peetaks ilma maaomanikega jahimaade kasutamise lepinguid sõlmimata. Seda polegi nii ilmvõimatu teha kui väidetakse (ei leia omanikke üles).

Paide foorumil viis koosolijad kahte leeri väikeuluki teema – et kas metskits ja metssiga oleksid uue jahiseaduse mõistes väikeulukid või jääksid seni kehtiva seaduse kohaselt suurulukiks. Väikeulukeid saaksid maaomanikud ise küttida, kui neil on relv, relvaluba, sooritatud jahimehe eksam ning olemas kehtiv jahitunnistus. Enamus jahimehi ja osa maaomanikke peavad sõraliste väikeulukiks nimetamist aga ohtlikuks otsuseks, mis võib kaasa tuua ulukipopulatsiooni kahjustamise üleküttimise teel.

Kokkuvõtteks võin öelda, et jahindusfoorumist oli nii palju kasu, et sai selgeks, et miski pole veel selge ja ühise meele saavutamiseni on pikk tee.

Mured ühisomandiga.

Wednesday, January 26th, 2011

Puutusin sel nädalal kokku teemaga – ühisomandis olev tagastatud metsamaa. Tegu on siis sugulastega, kellest ühe omandis on 2/3 maast ja kolme osa kokku 1/3 ehk siis 1/9 igaühel. Suurema osa omanik elab kohapeal, ülejäänud väikeosanikud elavad linnas.

Jutuks oli, et oleks aeg ära lõpetada see mitmeks omanikuks olemine, sest maatükk pole eriti suur ja kohapealne omanik on paigaga rohkem seotud. Maa võiks jäädagi temale. Aga milliseid kompromisse see eeldaks, et kõik rahule jääksid?

Kuna metsamaad on 4 ha ringis ja majandamiskava järgi oleks kogu pinnal lubatud lageraie. Seega on võimalik metsast saada kohe ka reaalset tulu. Tegu on jänesekapsa-mustika kasvukohatüüpi metsaga, seega on seaduse järgi kohustus uuendada lank istutamise teel. Istutamisele järgneb tubli kolm aastat kultuuride hooldust.

Miks ma üldse selle üle siin mõtlen ja arutlen? Asi igati õige, kui omanikud klaarivad ühisomandi puhul suhted nii, et kolm väikest saavad metsa müügist oma osa tuluna kätte ning loovutavad seejärel omanikuõigused suurimale, maal elavale osanikule. Küsitav aga on see, et langi uuendamise kohustused jäävad ilmselt ka temale.

Võtsin arutelust osa ja mind hämmastas teadasaamine, et linnas elavad omanikud teavad metsast ikka uskumatult vähe. Õigusi veel teatakse, aga kohustustest pole suurt aimu. Kohustuste all mõtlen teadmisi metsaseadusest, metsamajandamiskavast, metsateatisest, nõuetest raietele, maapinna ettevalmistamisest, taimede ostust, istutustöödest, hooldamisest, rääkimata metsatulude maksustamisest jne. Ega saagi pahaks panna, et linnas muu alaga tegelevad inimesed pole suutnud end metsaomanikuks olemise murede-rõõmudega kurssi viia. Valdavaks teadmiseks on see, et puidul on väärtus, mille eest makstakse raha.

Sellest tahtsingi täna kirjutada, sest mulle endale on siiani tundunud enesestmõistetav, et maaomanikul on ennekõike kohustused, vastutus erinevate seaduste ees, ja alles siis mõned võimalused metsast ka tulu teenida. Hea oleks, kui ka emotsionaalsed sidemed hoiaksid inimest metsa ligi. Linnas elavad omanikud pole seda tunnetanud ja kui ilmneb, et maksustamine ning muud seadustest tulenevad kohustused muudavad omanikuks olemise kaugjuhtimise teel mõttetuks, peetakse mugavamaks omanikuõigus kellelegi üle anda või maha müüa. Hea vähemalt, kui metsaomand koondub kohalike inimeste kätte ega müüda seda rammusama tasu lootuses suurtele firmadele või välismaalastele.

Metsa-aastal tuleks metsast rohkem rääkida.

Sunday, January 23rd, 2011

Äsja anti metsa-aasta 2011 avalöök Tallinnas. Metsameeste Forestalia laulis lennureisijatele ja Estonias olid sõnavõtud ja kontsert – nii nägin televiisorist ja lugesin veebist. Mina neist asjust ise osa ei saanud ega taipa siiani, miks suuri asju võetakse ette pealinnas, mitte maakohtades.

Olen tähele pannud, et igakevadised metsanädalad peetakse enamasti linnades, kuulutatakse välja aasta metsapealinn jne. Seekord siis Haapsalu. Kaugeks jäävad need tegelikest metsaomanikest, kes ei tahagi ühe tseremoonia või kõne pärast sõitma hakata, pealegi mugavate metsariiete ja -saabastega hästi minna nagu ei sobiga. Hoopis teine asi on suve lõpul toimuvate erametsaomanike kokkutulekutega, mida peetakse erinevates maakondades, parimate metsaomanike metsi vaatamas käies ja lugusid kuulates. Hea on omasid näha ja neist rohkem teada saada. Omade all mõtlen siin metsarahvast, kes ongi natuke omamoodi, metsa poole hoidvad inimesed. Liigitan ka end nende hulka.

Metsa-aastaga seoses võiks nüüd olla sagedamini Eesti metsast juttu. Nii metsade majandamisest, metsapuhkusest, jahindusest, seene- ja marjaretkedest, loodusmatkadest, metsade pärimusest ja pärandkultuurist, loodushoiust ja liikide kaitsest. Mina seda üksinda oma blogijuttudega ammendavalt teha ei suuda, kuigi väikse panuse neist asjust, mida tean ja kogen, püüan metsalugudega anda küll.

Maalehe vahel ilmub kord kuus Metsaleht, Postimees ilmutab mõnikord metsaomanike teabelehte „Sinu Mets“ ja loodusajakirjadest ilmub kord kvartalis „Eesti Mets“. ETV Osoon käib ka vahel metsas ja teeb teemasaateid. Keskkonnasaadet Tasakaal enam kahjuks pole. Liiga harva kajastavad kohalikud lehed põgusalt mõnd metsasündmust. Kõike seda on metsa-aasta jaoks minu arvates vähe.

Mulle meeldiks, kui sel aastal oleks ajakirjanduses alaline rubriik „Metsa-aasta 2011“. Maalehes võiks lisaks kord kuus ilmuvale metsalehele olla ka iganädalane metsanurk, Postimehe nädalalõpu lisas metsalugude koht, Päevalehes näiteks teisipäevane metsajutt. Mina sooviksin lugeda rohkem lihtsatest metsaomanikest, metsakasvatajatest, metsakorraldajatest, metsatöölistest, metsamasinameestest, loodusvaatlejatest, loomauurijatest, taimetarkadest jne. Huvitavaid teemasid oleks veelgi, näiteks vanade metsameeste mälestused ja arvamused praegusest metsapoliitikast.

Pole paremat vahendit rahvaga suhtlemiseks kui ajakirjandus, raadio ja televisioon, kiireimat vastukaja aga võimaldab internet. Seepärast tahaks kuulda valimiste eel ka erakondade saadikukandidaatide mõtteid metsade kohta. Nemad hakkavad kord metsaomanikke puudutavaid otsuseid vastu võtma ja seepärast oleks hea teada, kellel mingi side metsaga üldse on olnud või on.

Kõik pole saiapardid.

Friday, January 21st, 2011

Oma metsaretkel kohtasin sihi ääres kraavis sulistamas neid kahte, kes ka pildile jäid. Hiilisin vaikselt, et lumi ei kriuksuks ja linnud ei ehmuks. Õnnestuski. Minust jäid nad sinna kraavinurka oma toimetamisi edasi tegema.

Sinikaelpardid pole küll metsalinnud, aga talvel leiavad nad üles kõik vaba veega jõed, ojad või isegi kitsad kraavid, kust vee all toitu leidub. Päris sügavasse metsa nad siiski ei lenda, aga lagedamates metsaosades võivad päeval elutseda. Need on metsikud pardid, mitte inimeste poolt saiaga poputatud poolkodustatud linnalinnud.

Meie alevi juures veedab suurem osa talvituvaid sinikaelparte külma aja reoveepuhasti settetiikidel, millest osa on ka talvel jäävabad. Olen näinud, et mõned linnud ujuvad otse suures reservuaaris, kus labad pidevalt solki liigutavad ja kus jämedast torust uut kraami juurde soliseb. Miks nad küll sinna tahavad minna… Sadade lindude olemasolu meelitab solgijaama juurde mõnikord kanakulli ja siis tõuseb parv ärevusega lendu. Sellise segaduse keskel võib mõne pardi teekond kulli küüniste vahel lõppeda.

Kevadel juhtun sageli jõel ujuvaid sinikaelapaare nägema. Valmistutakse pere loomiseks ja ollakse pesapaiga otsinguil. Kaldaäärsete maani ulatuvate puuokste või põõsaste alla teeb emaslind pesa ja muneb sinna munad. Kui läheb õnneks ja rebased või kährikud pesa ei avasta ning udusulgedesse peidetud mune ära ei söö, kooruvad nelja nädala pärast pojad ja veelindudele omaselt viib pardiema pisikesed kohe jõele toitu otsima. Nii võibki hea õnne korral jõel mõnda pesakonda ujumas näha.

Isaslinnud on praegu, jaanuarikuus, juba ilusa värvilise sulerüüga. Emased on tagasihoidlikumat pruuni tooni, mis sulandub ülejäänud loodusvärvidega paremini kokku ja võimaldab haudumise ajal märkamatuks jääda. Loodus on hoolitsenud, et isased oleksid silmatorkavamad, vajadusel valmis võitlema või end ohvriks tooma, emased aga tagasihoidlikumad ja seeläbi paremini kaitstud.

Nõgikikkaid piilumas.

Thursday, January 20th, 2011

Sulailmaga oli üks metsaveotraktor riigimetsa peasihilt läbi sõitnud ja jäljed lumme tallanud. Auto jätsin teeristile maha ja läksin sinna, kuhu polnud rohkem kui kuu aega pääsenud. Mööda jälgi oli päris mõnus käia.

Kohe alguses oli mitmeid metskitse jälgi. Loomad olid liikunud kõvaks külmunud traktorijäljes ja sihtide ristumiskohtades ka kõrvale põiganud. Põdrajälgi oli paksus lumes rohkem, nemad olid kraavi ääres pajusid söönud.

Jälgisin hoolega, ega pole ilvese või hundi jälgi näha. Kuulatasin ronga häälitsusi ja püüdsin aimata, kas linnud annavad märku mõnest hukkunud looma korjusest. Just neis kohtades nägin eelmisel kevadel mitmeid kitsejäänuseid ja rongad, terased linnud, ei jäta väärt toitu niisama ripakile.

Korraga kostusid metskitse haugatused. Tema märkas mind enne, kui mina teda sihil lumes ukerdamas nägin.

Liikusin aeglaselt, et lumi saabaste all väga valjult ei kriuksuks ja seisatasin sageli, et hääli kuulatada. Juba kostusidki tugevad koputused, paaril korral käis vägev lajatus, mis metsast vastu kajas – must nõgikikas oli ametis kuivanud puutüve lammutamisega. Ta ei saanud seal üksinda kaua toimetada, sest varsti lendas teiselt poolt sihti teine samasugune kõrvalpuule. Esimesele see ei meeldinud ja korraga olid mõlemad kadunud. Okstelt rabises vaid lund ja mustad kogud vilksatasid hetkeks tüvede vahel.

Umbes kilomeeter edasi kuulsin uuesti valju koputamist. Seekord oli üksik isane musträhn puu lammutamisega nii ametis, et ma ei tihanud teda oma minekuga segada. Vaatasin seda punase peanupuga musta lindu eemalt, klõpsisin pilte nii ja naamoodi. Ei vedanud mul tema jäädvustamisega – ühtegi teravat ja korralikku võtet ei õnnestunudki puude vahelt saada. Pöörasin tuldud teed tagasi ja rähn jäi minust edasi kopsima, hea seegi.

Metsaomanik ja jahimehed.

Wednesday, January 19th, 2011

Tuleval nädalal on Paides jahindusfoorum ja seal on oodata kindlasti huvitavaid sõnavõtte nii metsaomanike kui jahimeeste poolelt. On selge, et nii metsandus kui jahindus on teineteisega tihedalt seotud ja mõjutavad vastastikuseid suhteid. Aga kas vastuolud huvigruppide vahel ongi ületamatud või pole neid tegelikult olemas? Või on asi isikutes ja oskamatuses suhelda? Selleks avanebki foorumil võimalus suud puhtaks rääkida.

Uue jahiseaduse ettevalmistamine hakkab lõpusirgele jõudma ja veel on antud võimalus pooltel oma seisukohti välja öelda. Jõudumööda jälgin jahindusfoorumit, looduspiltnike arvamusi ja metsaomanike organisatsioonide väljaütlemisi.

Maal kasvanud ja elanud inimesena olen õppinud hindama looduslikku mitmekesisust, vaimustunud metsloomadega kohtumistest ja kurvastanud, kui rasked talveolud neile hukatuseks on saanud. Samas mõistan ka jahimeeste olemasolu vajadust ja seda mitte nende kirgliku hobi, trofeede või saagihimu pärast, vaid võtan seda kui ajaloolist traditsiooni meie maal. Mõnel määral tekib ju vajadus reguleerida teatud loomaliikide arvukust ja tekitada suurkiskjates aukartustunnet (või ka hirmu) inimese kui liigi ees. Kokkuvõttes aga on nii metsaomanikud kui jahimehed loodusega ühtmoodi seotud inimesed, mõni sügavama, mõni vähema tunnetusega, olenevalt isiksusest.

Siiani on minu jaoks kõik lihtne olnud. Minu maid, mida poolitab jõgi, kasutavad kaks kohalikku jahiseltskonda, ühed ühel pool, teised teisel pool jõge. Suuremat osa meestest tunnen nii nägu- kui nimepidi. Kui kohtume mõnel metsa- või põlluteel, ei lähe me üksteisest kunagi mööda ilma juttu ajamata. Vahetame infot nähtud loomade, jälgede või arvukuse kohta.

Olen korra mehi ka noominud, kui mulle tundus, et lastud kitsede hulk kippus liiga suureks minema. Nii imelik kui see ka pole, oli mul õigus. Jahimeestele oli tol ajal antud korraldus võimalikult palju sõralisi lasta, sest metsaomanike kaebused ulukikahjustustest metsanoorendikes jõudsid otsapidi jahinduse korraldajateni. Paraku jäi see info kaks aastat hiljaks. Loodus reguleeris loomade arvukust vahepeal ise ja metsanoorendike kahjustusi enam ei järgnenud. Seetõttu tuli mul ka kohalikele meestele märku anda, et võtke hoog maha – loomi pole enam kuigi palju!

Enne jahindusfoorumit tahaksin rõhutada, et metsaomanikud mõistaksid jahimehi ja jahimehed omalt poolt austaksid maa- ja metsaomanikke. Kõike on võimalik kokku leppida, unustada ülbus, olla avatud ja suhtlemisvalmis mõlemalt poolt.

Tujutu jaanuar.

Monday, January 17th, 2011

Talvine elu on kulgenud enamasti kodu lähedal ja toas konutades. On tulnud tegeleda kirjavahetusega ja oma õiguste eest võitlemisega. Esialgu pole edusamme märgata ja asjade selline seis viib tuju nulli. Lisaks muudab segased ajad kurvemaks veel hall, sajune ilm.

Ühel õhtul vaatasin oma suviseid pilte ja metsaistutuse päevast tehtud videot. See on ju hoopis teine maailm – rõõmus, lootusrikas, värviline, tegusid ja ootusi täis. Tärkav rohelus, ülased, varsakabjad, linnulaul… Oi, kuidas ma vihkan seda talve ja ootan uut kevadet!

Viimasest räätsaretkest jäid raja ääres silma lumest välja upitavad takjanupud. Nii okkalised ja kuivanud teised, aga siiski meenutasid nad, et kunagi oli siin suvi ja elu. Kes neid okkalisi nuppe siis oleks märganud, aga nüüd, kesk lumiseid välju olid nad imearmsad!

Hange all on vesi.

Thursday, January 13th, 2011

Nii palju kui olen saanud metsas ringi liikuda, näen kõikjal kraavides lahtist vett. Jääst pole seal haisugi. Maa on paksu lume all soe ja sula. Otse hange alt niriseb ojake kraavi poole.

Jõe ääres on sama lugu. Kohati on vesi jääle tulnud, kiirema vooluga kohtades aga jõgi hoopis lahti. Sellises kohas võib lumel näha mingi või saarma jälgi. Mis viga sedaviisi vette toitu otsima sukelduda. Kui kala just pole võtta, kõlbavad talveunne pugenud konnad samahästi.

Üle kraavide ronimisega peab ettevaatlik olema, sest paksu lume all on seal vesi. Kui jalg hangest läbi vajub, sulistadki kohe vees.


Kahed jäljed metsateel.

Wednesday, January 12th, 2011

Juba tundus, et elan nagu vangis, sest polnud mitu päeva kusagile kaugemale pääsenud. Katused ja igasugu paberitega sekeldamine raiskasid päevase valge aja ära ning õhtuti oli tunne, et elul polegi mingit sisu.

Täna polnud õnneks tüütuid asju segamas, võtsin räätsad ja asusin külast jalgsi teele. Isegi jäätunud maanteed oli metall-nagadega varustatud liikurite abil mõnus ületada – ei libise mitte kusagile.

Sulailmade järel on lumi natuke kokku vajunud ja koorik peale tekkinud. Vaat nüüd on kõige parem räätsa-aeg käes! Enam ei vaju jalg üldse lumme ja saab julgelt astuda. Selline käimine ei väsita ka nii hullusti kui eelmisel nädalal pehmes lumes oli. Ainus paha asi on heli, see krõbin, mida koorikul käies räätsad tekitavad. Pole lootustki mõnda metsaelukat kohata. Paar rähni ei lasknud end lumel krõbistajast siiski segada.

Metsasihil olid otse minu eelmise räätsa-retke ajal tallatud raja peale tekkinud suusajäljed. Küllap kandis seal lumi suuski paremini kui tallamata lumel. Nagu hiljem metsas aru sain, oli liikuja ilmselt jahimees, kes loomajälgi uurimas käis, mitte suusamatkaja. Ma ei raatsinud sissesõidetud suusarada oma laiade käimadega rikkuda ja tegin kõrvale uued jäljed. Pildilt on näha, et räätsad vajuvad suuskadega võrreldes hoopis vähem lumme.

Üle pika-pika aja jõudsin oma armsasse paika jõe ääres, et kõigile sealsetele – puudele, kividele, jõekesele, vanale tammele ja keldrile – „tere“ öelda. Ääretu vaikus ümberringi: lumme mattunud matkaonn ja kivikelder, hangedes sillapuud ja jõel kivide vahel lahtisulanud vesi. Suusamees on sillast üle sõitnud. Mina täna ei läinud. Hoian selle retke mõneks järgmiseks talvepäevaks, kui päike kord taevas ja valgust rohkem.