Arhiiv February, 2011

Mulle valimised meeldivad.

Sunday, February 27th, 2011

Hästi meeleolukaks hakkavad valimised muutuma. Täna siis jahimehed ja vabatmees Eerik-Niiles Kross.

Olin aegsasti kodust välja sõitnud ja arvasin, et aega veel on ning teen enne ühe tiiru külateedel. Aga kus sa sellega – vanemad jahimehed olid juba aegsasti oma autodega koosolekupaigas kohal. Sissejuhatuseks kõlasid mõnusad pillilood ja mehed käisid majas jahitrofeesid vaatamas. Täpselt kell 5 istuti kohvilaua taha ja jutud mõnusas õhkkonnas võisid alata.

Vestlus kujunes huvitavaks ja kohati väga lõbusaks. Jahimehed on eluterve maailmavaatega ja huumorist lugupidav rahvas. Räägiti peamiselt uuest jahiseadusest ja tehti ettepanekuid, mis vajaks muutmist ja mida ei tohiks mitte mingil juhul muuta. Oma soovid anti tulevasele rahvasaadikule kaasa, kui ta valituks osutub. Küsiti muidki maailma-asju, räägiti vajadusest valimisseadust muuta, tuletati Tarandi-efekti meelde, kiruti erakondi ning ülemäärast võimu omavaid riigiametnikke. Kokkuvõttes said meie külamehed-jahimehed rohkem rääkida kui külla tulnud saadikukandidaat.

Paar-kolm tundi mõnusat vestlust sundimatus õhkkonnas ja lõppu mõned laulud ja pillilood. Eriti tugeva aplausi vallandas üks kitselaul. Päris lõppu veel suupillilugu.

Oli igati mõnus pühapäeva õhtupoolik. Valimised on aeg, mida peabki huumoriga vürtsitama 🙂



Oma riigiga kahekesi.

Saturday, February 26th, 2011

Mulle tohutult meeldib NO-teatri valimiskooli üks videoklipp, kus näitleja hakkab valimiskabiinis hääletama. Sini-must-valge lipuke põuest rinnatasku ja siis valimissedelilt täitma – olles sel hetkel oma riigiga kahekesi.

Seda näidatakse nüüd valimiste eel aeg-ajalt televisioonis ja ma saan sellest kohe hea tuju – õpetus on nii marunaljakas.

Kodumaa sünnipäev oli eriti pidulik päev. Mul kipub paraadil marssivaid uhke hoiakuga sõdurpoisse või kaitseliitlasi vaadates alati silm märjaks tõmbuma – uhke ja väärikas on nende samm. Puhkpilli marsimuusika lisab ülevust veelgi. Meeldis väga meie presidendi kõne Estonias. Sellisel päeval on uhke tunne, et elan vabas riigis, oma sünnimaal, kus on rahu ja kus kargel talvepäeval sillerdav päike laotab valgust üle lumiste väljade.

Pidupäeva puhul tegin elus esimest korda kartulivorste. Seasooli on mul jõuluajast külmutuses varuks, vaja läks veel läbikasvanud sealiha, kartuleid, sibulat-küüslauku ja natuke maitseaineid. Aega kulus ja mäkerdamist oli, aga maitsev ja ehtne eesti roog kukkus välja, kui praeahjust helepruuniks küpsetatud vorstid lauale tõstsin.

Valimiste eel on olnud üks kohtumine oma piirkonna saadikukandidaatidega ja üle ootuste kujunes metsandust ja metsaomanikke puudutav arutelu asjalikuks. Planeeritud kahe tunni asemel kulus kolm tundi, sest küsimusi ja teemasid oli palju. Mulle meeldis, et räägiti asjast, mitte ei toonitatud pidevalt oma erakondlikku kuuluvust.

Oma valiku olen ammu teinud ja kandidaate kuulamas käin vaid siis, kui on tegemist minu arusaamise kohaselt tarkade inimestega, mitte lihtsalt vali-mind-poliitikutega. Väiksemas auditooriumis õnnestub siis rääkida nii riigist, tulevikust, maast ja metsast.

Maamaks tõusis.

Monday, February 21st, 2011

Elektroonilised maamaksuteated tulid ära ja üllatusena nägin, et selle aasta maamaks on 1,3 korda suurem kui eelnevatel aastatel oli. Vallavolikogu on teinud otsuse, et maaomanikud peavad rohkem maksma hakkama.

Kohe ei olekski seda märganud, sest pole kuigi osav peast eurosid tagasi kroonideks arvutama. Võtsin igaks juhuks eurokalkulaatori pihku ja klõbistasin natuke. Oligi kohe selge. Säh sulle siis – euro makse ei tõsta 🙁

Isegi maa maksustamishind tundub vahepeal muutunud olevat. Selle kujunemist ma iseseisvalt nuputada ei suuda, peab maakorraldajalt küsima. Maamaks põllumaalt on nüüd endise 1% asemel 1,5% ja metsamaalt 1,5% asemel 2%.

Olen kogu aeg seda meelt olnud, et maamaks on see raha, millega kodanikud toetavad kohalikku omavalitsust ja maaomanikena maksame seda kõik ühtviisi. Olen viimastel päevadel sõitnud lumistel vallateedel ja tahtnud tunnustada teede hooldamist. Need on praegu tükk maad paremas seisus kui suured riigiteed. Lumi on laialt lahti aetud ja tee tasane, ilma jäätunud pikivagudeta nagu suurtel maanteedel. Mõistan, et ka minu tasutud maamaks võimaldab vallal teede eest hoolitseda.

Ma poleks maamaksu teemat hakanudki puudutama, aga kindlustunne lõi kõikuma. Äkki tõstetakse järgmisel aastal jälle. Või muudab uus riigikogu jälle mõnda seadust.

Sabad sooja.

Saturday, February 19th, 2011

Juba eile tahtsin kirjutada ühest naljakast loost, mida nägin ühe taluköögi aknast, kui seal külas käisin. Siis aga polnud fotoaparaati käepärast.

Täna kordus ligilähedane vaatepilt koduõues. Lindude söögimaja all käib mitmendat päeva üks hiireke söömas ja tegin temast läbi akna mõne klõpsu. Liiki ei oska määrata, aga tundub, et tavalise majahiirega tegu pole.

Väljas oli külma umbes 18 kraadi ja kui hiir põõsa alt välja ilmus ning teri nosima asus, tõmbas ta oma pika saba jalge vahelt läbi, suunaga üle tagakeha. Pilt on udune, sest läbi akna võetult ja suurendatult pole kvaliteeti enam ollagi. Kiusatus hiire käitumisest siin kirjutada oli siiski suur.

Veelgi naljakam oli eile nähtud juttselg-hiir. Tema oli mõõtmetelt tänasest tegelasest veidi väiksem, musta pikitriibuga üle selja ja pika musta sabaga. Tavaline hiireke, keda vahel põhukuhja all kohata võib. Kui see juttselg siis samamoodi linnutoidu jääke maast sööma asus, tõmbas tema oma musta peene saba tagajalgade eest risti ümber kõhu. Nagu vöö kasukale peale. Kui hiireke kohta vahetas, siis oli tal saba järel nagu ikka, aga kui peatus, siis käis see viuhti jälle ümber kõhu.

Selline tegevus oli pööraselt naljakas. Kui aga mõelda, miks hiired sedaviisi käituvad, siis võib arvata, et tegemist on kehaosade (saba) kaitsmisega külma eest. Võimalik, et ka kõige selle kaitsmisega, mis saba alla jääb. Ka inimene pistab oma külmast kanged käed näiteks põue, et neid soojendada.

Külm, nii külm.

Thursday, February 17th, 2011

Teen tiiru metsade vahel, sest ei suuda enam taluda igatsust millegi ilusa järele, millegi elusa ja eheda järele.

Peatun ja kuulan. Külmunud mahlad paisutavad tüvesid ja panevad puud oigama. Naks, naks…äähh. Metsasihil kulgevad suusajäljed, kraavi ääres on põder käinud. Veel paar rebast. Nugis on puu otsast maha tulnud. Linde pole näha ega kuulda. Nii külm.

Vaikus. Päike veab lumele sinakaid varjutriipe. Metsa põhjapoolset külge katab härmatis, sest päike sinna ei ulatu.

Raadios laulavad Johansonid: Nii külm, nii külm… ootan ja vaatan… Igatsus silmili teel… Head teed, head teed soovin sul vaid, head teed…

Tagasi koju, teevesi tulele ja pirukad küpsema. Puud pragisevad ahjus. Varsti saab sooja.

Otsustatud!

Tuesday, February 15th, 2011

Metsanduse saatus järgmiseks kümneks aastaks on otsustatud. Punkt. Vastuvaidlejaid enam ei kuulata. Riigikogu liikmed on oma töö teinud ja võivad valimistel hääli noppima minna. Peotäis rohelisi ja pr. Kelam seda kava heaks ei kiitnud, aga see oli pisike hiirepiiks Euroopa viieks rikkamaks püüdlejate kõrval. On mõtteainet 6. märtsiks.

Minul aga ei keela esialgu siin keegi oma arvamust avaldada ja mõtteid kirja panna. Sest olen metsaomanik ja vastuvõetud arengukava puudutab ka mind.

Kujutagem nüüd ette, et mina oma 90 ha metsamaaga olengi terve Eesti riik ja hakkan metsanduse arengukava 2011-2020 järgi oma metsa majandama. Hoiatan kohe ette, et ei kavatse oma maad ühelegi firmale või välismaalasele maha müüa ega kasutusvaldusesse anda ja seda ei luba teha tulevikus ka minu lapsed. Järelikult peame metsa säästlikult majandama, nagu ütleb ka Metsaseadus, ja nii võiks ju kogu riigis olla. Arengukava aga räägib raiemahtude mitmekordistamisest, töökohtade (?) ja rikkuse loomisest.

Eesti keskmisena on ka minu metsast 10% vääriselupaikadena kaitse all ja leping kehtib kauem kui uus metsanduse arengukava. Lisaks on tulundusmetsast 6,5% range piiranguga ala kotkapesade ümber. Kokku on raieküpses metsas kaitstavat metsamaad mul üle 16% ja seegi sobib võrdluseks kogu Eestis kaitse all oleva metsamaa protsendiga.

Kuidas siis kasutada oma metsa nii, et rikkus tuleks? Eelmise arengukava perioodil sai ju ka raiutud ja lageraielankide asemel on esialgu vaid noorendikud. Olen palju istutanud ja hooldanud, seepärast uus mets sinna peale kasvabki.

Aga arengukava ju nõuab, et tuleb rohkem raiuda. Arutame siis edasi, mis kasvamas ja mida maha võtta saaks. Erinevalt üleriigilistest hinnangutest on minul päris täpsed inventeerimisandmed. Siin avalikustan siiski vaid pindalad ja protsendid, mitte tihumeetrid.

Puistute koosseis on järgmine: kask 36,3%, kuusk 25,5%, mänd 3,7%, haab 3,1%, saar 0,5%, sanglepp 6,1%, hall lepp 12,8%. Kuusekultuuride ja noorendike all on 12% metsa pindalast.
Metsa tagavarast oleks 10 aasta jooksul võimalik lageraiete korras välja raiuda 48,5%, valdavalt kuusk, kask ja hall lepp. Selle eest saaksin umbes 135000-140000 eurot, millelt maksaksin tulumaksuna ära 21%. Istutamise teel uuendamisele läheks umbes 20 ha metsamaast, valdavalt kuusikud. Istutamine koos järgnevate hooldusega nõuaksid vähemalt 1500-2000 eurot aastas.

Mis siis jääks 10 aasta pärast järele, kui kasutaksin raieõiguse täies mahus ära? Aastatel 2020-2030 mu lapsed enam raieid teha ei saa, sest noorendikud ja keskealised metsad pole raievanust saavutanud. 16% küpset metsa on endiselt kaitse all. Kiirekasvulistes lepikutes saab oma tarbeks veidi küttepuid raiuda. Tarbepuidu raiet saaks jätkata alles pärast 2030.a. Vahepeal tekib kodumaise puidutoorme kriis saeveskites.

Siit ka minu järeldus. Metsanduse arengukava raieprognoosid on tehtud suures eufoorias, nõukogude perioodist jäänud suhteliselt rohke raieküpse metsa arvel. Seda ei tuleks maha võtta mitte järgneva 10 aastaga, vaid jaotada raied ja omanikutulu pikemale perioodile. Männikutes pole vahet, kas neid raiutakse 90, 100 või 110 aastaselt. Ka elujõulised ja terved kuusikud püsivad kauem kui 80 aastat. Nii säiliks meil olemasolev metsatööstus ning oleks tagatud pidevalt omamaine ehitusmaterjal ja energia tooraine. 20 aasta pärast saavad raieküpseks praegused keskealised ja latimetsad ning mõõdukas raie jätkub.

Kahjuks on erametsanduses palju ühepäevaperemehi, kasumiahneid firmasid ja tehakse liiga vähe metsakasvatuslikke töid. Eesti tuleviku, inimestele soodsa elukeskkonna ja stabiilse puidukasutuse nimel on vaja kaugemale, kui üks arengukava ulatub, mõelda ning suhtuda metsa kui kogu rahva ja riigi rikkusesse.

Külm ajab tuppa.

Monday, February 14th, 2011

Alles olid päevad kõik ühtmoodi hallid, lumi paks, teed tuisanud ja metsa ei pääsenud. Nüüd särab selges taevas päike, aga külm näpistab sõrmi ja hakkab ninna. Ei tahagi minna. Öid valgustav tähistaevas ja ümarat kuju võttev täiskuu annavad pakasele hoogu juurde.

Tuleb kuidagi see aeg üle elada ja tegelda asjadega, mis eluliselt tähtsad. Eks ikka kütmine, et tuba soe oleks ja kusagil veetorud ära ei külmuks. Kuuris on talvepuudest neljas riit lõpukorral, aga õnneks on kolm veel alles. Pakasega kulub puid tunduvalt rohkem kui kuni 10 kraadise külmaga.

Üks iga-aastane tegu on tuludeklaratsiooni täitmine, mida püüan tavaliselt nii pikalt edasi lükata kui kannatab. Tänavu seda enam, et üks vaidlus on õiguskantsleri juures menetlemisel. Eeltööd saab aga teha küll, numbreid lahtritesse kanda ja oma raamatupidamises korda luua.

Metsaühistu saatis info, et linnas on tulemas maksuameti teabepäev FIE-dele. Selgus aga, et kohti on saalis vähem kui kuulajaid oleks. Seega polnud enam võimalik end sinna registreerida. Oleksin ehk targemaks saanud. Ei tea, kas sellised näost näkku kogunemised ongi tänapäeval enam asjakohased või piisaks põhjalikust infost maksuameti veebilehel. Vajadusel saavad näiteks metsaühistud oma liikmeid ka maksuküsimustes nõustada. Paljud metsamehed, kes töötavad FIE-dena, kasutavad oma tulude-kulude deklareerimisel vilunud raamatupidajate teenust.

Metsaomanik otsustagu ise rohkem.

Thursday, February 10th, 2011

Üle nädala on kommenteeritud ETV saates Pealtnägija kõneks olnud metsatehinguid, õigemini nende luhtumist. Esimese asjaoluna selles sasipuntras jäi meelde see, et maaomanik ei elanud kohapeal ega taibanud tõenäoliselt metsade majandamisest, omaniku õigustest ja kohustustest tuhkagi. Seega tuli kasutada abilisi, nõuandjaid, vahendajaid, ostjaid. Nii mässiski omanik end, oma nõuandjad ja lepingupartnerid lõpuks sellise pori sisse, mida annab veel hulk aega rookida. Seepärast on igal metsaomanikul kasulik metsandusega paremini kursis olla, et julgeks ise otsuseid langetada, aga ka hoolikalt valida, kellelt erapooletut nõu küsida ja kellega kahju või soovimatuid sekeldusi kartmata lepinguid sõlmida.

Ei tunne isiklikult teleloos nimetatud Erametsakeskuse nõustajaid ega pole olnud metsatehingute kaudu seotud ka kõne all olnud firmaga AP Mets. Kuigi viimasega on olnud muud laadi kokkupuuteid ja ka vaidlusi, kuna nad on ühe oma kinnistuga minu naabriteks ja minu metsas paiknev kotkapesa seab piiranguid ka nende raieplaanidele. Mul pole üldiselt kombeks halbu asju pikalt meeles pidada, aga eks minu poolt tellitud metsakorraldaja töö ja kava kehtestamise pidurdamine häiris mind tookord kõvasti.

Kui keegi kõrvalt minu asjadesse sekkub, siis tekib huvi visata pilk nende endi töömeetoditele. Nii luusisingi kevadel oma koduküla maadel sellesama metsafirma lankidel ning käisin nende poolt sügisese väljaveoga üles küntud riigimetsa sihil. Pani jahmatama ulatuslik lageraie pind ühel kinnistul ja ühekorraga, mida ei näe riigimetsas ega mida ei korralda ka ükski kohalik talunik. Sel kevadel ongi paras aeg minna vaatama, kas sellele „lennuväljale“ ka metsataimi on istutatud või jäetakse… nagu ikka. Mulle tundub, et metsafirmade eelarved on nii „pingelised“, et ei luba uuendamiskulutusi teha ja kui firma enda poolt tehtud inventeerimisandmed näitavad sellist metsa kasvukohatüüpi, kus pole seadusest tulenevat istutamise nõuet, jääbki lank looduslikule uuenemisele.

Ega ma poleks tahtnudki sel teemal nii pikalt kirjutada, aga metsas käies tuleb igasuguseid mõtteid, mis õhtuni kummitama jäävad. Ilm oli suurepärane, taevas selge, tuulevaikus ja päike. Kerge koorikuga kaetud lumi soodustas räätsadega liikumist ja nii võtsingi kursi ühele oma eraldi asuvale metsakinnistule raba külje all. Käin seal harva, peamiselt külmunud maa või lume aegu. Märjal ajal ajab rabakraav üle ääre ja metsas nii palju vett, et tuleb mööda mättaid turnida.

Viimane kord sai seal harvendusraiet teha 2003.a. ja 2004.a.talvel. Kasutasin kohaliku firma ja vilunud saemeeste teenust. Täna liikusin räätsadega piki vanu kokkuveoteid ja hindasin mitme aasta taguse harvendusraie tulemusi. Pildistasin erinevaid metsaosi ja siia lisan pildi harvendatud kaasikust, millest hakkab kujunema segamets. Teisel pildil on üks männieraldis, kust 2003.a. sai kask välja raiutud. Vahepeal on tublisti sirgunud ka teise rinde kuusk.

Sedaviisi lumekoorikul puude vahel ringi krõbistades oli täitsa mõnus tunne, et harvendusraiet tehes sai omal ajal õiged otsused vastu võetud. Rabakraavi lähedal, kus on kõige vesisem metsaosa, on lubatud lageraie ja metsauuendust poleks tarna kasvukohas seaduse järgi vaja teha. Olen vaadanud neid kõveraid, puntidena kasvavaid sangleppi ja kunagi heinamaana kasutusel olnud kohas hõredalt kasvavaid jämedate okste ja keerdus tüvedega raugaealisi kaski ning mõelnud – kas peaksin üldse seal lageraiet tegema? Rohurinne on lopsakas, okslikud sanglepad võib eemalt vaadates tammepuuga segi ajada, maa vesine, koht kauge, metsloomadel hea varjuline ja rahulik paik. Ühe kõvera kase harude vahel oli kunagi hiireviu pesa, seejärel hõivas selle händkakk. Nüüdseks on pesast alles veel mõned risuriismed. Aastate jooksul lisandub mõni sirgem noor kask või sanglepp, kuivemale mättale sätib end sisse pisike kuusehakatis. Miks peaksin praegu sinna rahu rikkuma minema?

Habemega puud.

Monday, February 7th, 2011

Igatsesin ammu sellisesse metsa, kus hing rõõmustaks ja silm puhkaks. Kuigi ilm polnud täna talviselt särav ja päikseline nagu alles eile oli, ei riskinud ees ähvardava saju ja tormituule kartuses sõitu edasi lükata. Järsku ei pääse enam niipea ligi.

Võtsin sihiks Saarjõe maastikukaitseala. Seda kanti Järva-, Pärnu- ja Viljandimaa piirialal ilmestavad suured metsamassiivid, mida liigendavad Saarjõgi ja mitmed ojad. Ma polnud pikka aega sealkandis käinud ja pärast tänast olen kindel, et pean sinna ühel lumevabal aasta-ajal tagasi minema. Ilusad, enamasti riigile kuuluvad metsad, mida vaadates jääb mulje, et Eesti on tõeline metsariik. Väärtuslike maastike ja vanade metsade püsimajäämise on taganud nende kaitse alla võtmine. Palju on ilusat männimetsa, niiskemates kohtades kuusikuid ja lehtpuumetsi.

Kaitsealalt riigi tulundusmetsa jõudes muutub ka metsa ilme – on lageraielanke, noorendikke, keskmisi ja vanemaealisi metsakvartaleid. Samas on kord kõikjal majas. Siin-seal on näha värskelt harvendatud kaasikuid ja männikutes allajäänud puude väljaraiet. Need metsakasvatuslikud võtted muudavad vaated ilusaks ning puudel paranevad ruumi ja valguse lisandumisega kasvutingimused.

Ühel kvartaliristmikul silmasin kuusiku serval habemega puid. Pikad rippuvad habesamblikud kaunistasid kuuseoksi. Pildile võetud ripp-habesamblik oli umbes 20 cm pikk, seega mitte kõige tähelepanuväärsem. Tõeliseks harulduseks on Eestis muutumas üle 30 cm pikkusega habesamblikud. Puuhabemed annavad tunnistust põlismetsa piirkonnast ja saastamata õhust. Rõõm on teada, et endiselt leidub meie metsades palju muudki väärtuslikku peale puidu ja et Eestis on õnn elada inimesele soodsas elukeskkonnas.

Ootus.

Sunday, February 6th, 2011

Küünlapäev on möödas. Tahaks loota, et hullem aeg pikast talvest on samuti läbi. Viimane lumeraasuke tuli ühel hilisõhtul kohinal maja viilkatuselt alla. Toast isevärki mühisemist kuuldes oli veidi kõhe tunne, aga õues asja uurimas käies sai selgeks, et see oli õnneks ainult lumi 🙂 Täna vaatasin, et pungad hakkavad paisuma, puukoristaja laulab valju häälega ja varestel on omavahel rohkem tegemist kui siiani. Märgid näitavad, et vist ei jää ka sel aastal kevad tulemata.

Pärast tüütuid kirjavahetusi ja arvuti juures istumist olen õnneks paaril korral saanud ka metsade vahel ringi sõita. Sai ilvese jälgi uuritud ja metsakraavidel sinikaelparte vaadatud.

Vahepeal olid räätsad poja käes, kes kasutas puhkusepäevi looduses liikumiseks. Nii jäigi mul teadmata, miks rongad metsa ääres põllul sekeldavad. Külarahvas rääkis midagi kitse jäänustest seal põllul… Homsest võin jälle ise räätsaretki plaanida.

Olen mitmel korral kurtnud, et riigimetsa teed pole lumest lahti lükatud, aga ilmselt on see vaid minu maade naabruses nii. Mitmes teises kohas autoga ringi tiirutades nägin, et suuremad metsateed on kõik sõidetavad. Ja neis paigus on hoopis rohkem metsaloomade jälgi kui minu kodukandis.