Arhiiv March, 2011

Kihiline mets.

Tuesday, March 29th, 2011

Olen kogu aeg huviga jälginud, kuidas käib riigimetsa majandamine. Siiani usun, et seal järgitakse metsanduse häid tavasid ja seadusi, millest tasuks erametsaski õppust võtta.

Pildid, mis täna tegin, ei anna tegelikku olukorda hästi edasi, oleks vaja kõrgemalt õhust vaadata. Kõrvuti asuvatel eraldistel on rakendatud järk-järgulisi raievõtteid. Nii on kvartal pidevalt kaetud erivanuselise metsaga: küps mets, latimets, noorendik, kultuur. Enamasti alustatakse raieid idapoolsest küljest ja kuna valdavad tuuled puhuvad meil edela-lääne-loode suunalt, siis ei avata metsa tuulepoolset külge ning sellega välditakse tormikahjustusi.



Ühe pildi esiplaanil paistavad lume seest üksikud kuuse- või männitaimed ja mõned tormis pikali kukkunud seemnemännid. Seal tehti lageraie 6 aastat tagasi ja paar aastat hiljem rajati kuusekultuur. Kui torm vahepeal seemnepuid maha murrab, siis jäetakse need enamasti sinnapaika, sest väljaveoga võib ära tallata liiga palju noori istutatud puid.

Järgmine kiht on noorendik, 11 aastat tagasi istutatud kuused, looduslikud kased ja männid. Kolmas kiht on veelgi vanem, 18-aastane kuusenoorendik, mille taga 90-a. männi enamusega segamets.

Nii ongi kvartal kaetud erivanuselise metsaga, mida ühest otsast raiutakse ja teises otsas kasvab uus peale. Hea majandusmets ei teki iseenesest: tuleb istutada, kultuure ja noorendikke hooldada, valgustus- ja harvendusraieid teha. Metsaistutaja ise ei saa oma töö vilju lõigata, selleks jääb inimese eluajast väheks, ja seda teevad teised.

Käisin ka jõe lähedal oma kuusekultuure vaatamas. Nii eelmise kui üle-eelmise kevade taimed on üleni lumega kaetud, 2008.a. istutuse kuuseladvad natuke paistavad. Vanemad on rohkem lumest väljas. Metsas oli vaikne, ainult üksikud jänesejäljed värskelt sadanud lumel. Tagasiteel nägin sihil rebast. Kostus sookurgede hääli. Külapõldude kohal hiireviu ja alevi lähistel üks suurte tiibadega loorkull tiirutamas. Kulli lend ajas varesed ja harakad närvi.

Looduse kingitus metsaomanikule.

Monday, March 28th, 2011

20. märtsi postituses kirjutasin männikäbidest ja männimetsa looduslikust uuenemisest. Nädalavahetusel käisingi vaatamas üht loodustekkelist noorendikku. Inimkäsi pole seal istutanud ega külvanud, üksnes tänu ühele heale käbiaastale on lageraielangist saamas noor männik.

Mäletan, kui 90-ndate lõpus, kui esimesed maade erastamised algasid, aeti maavalitsuses toimunud oksjonil selle talumaatüki hind algselt 500 tuhandelt 1,5 miljoni kroonini. Tol ajal oli see ikka uskumatult kõrge hind ja kohalik talupere lõi miljoni juures juba käega, st. loobus edasisest pakkumisest. Selliseks ostuks polnud kusagilt raha laenata. Mingi kinnisvarafirma (variisikute kaasabil) võitis.

Tol ajal oli vaja vaid 10% maksumusest sisse maksta ja metsaraie võis alata. Pikalt ei läinudki, kui metsa ilmus üks imemasin ja vali soomekeelne jutt kostis külamajadeni. Sai seal tee pealt piilumas käidud ja esimest korda harvesteri töötamas näha. Jäädvustasin iga päev, kuidas mets aina kadus ja kadus. Tolleaegsed pildid on paberil, siis oli filmiaparaadi aeg.

Eks külarahvas oli šokis, sest siis tundus nii uskumatu, et tulevad puruvõõrad soomlased ja lihtsalt võtavad MEIE metsa maha. Tänapäeval pole selleks enam soomlasi vajagi… Eks iga asjaga harju pikapeale ära.

Mets müüdi pärast paremate palkide mahavõtmist peagi edasi ja õnneks ostis selle kohalik mees, meie metsaühistu liige. Loodus kinkis varsti talle omalt poolt ilusa männinoorendiku lisaks. Ei tea, kas põhjuseks on küla lähedus, et ükski põder pole sinna veel pahandust tegema sattunud. Tore on igal aastal vaatamas käia, kuidas männid aina pikemaks sirguvad.

Üks koer tuli metsast.

Sunday, March 27th, 2011

Sõitsin mööda kruusateed küla poole ja nägin, et üks kollakat tooni elukas tuleb kraavi tagant metsast. Krabasin fotoaparaadi, sest lootsin rebast või ilvest näha, aga lähemale jõudes selgus, et oli koer. Pildi mõttes jäi kaugeks ja kohe kadus loom ka põõsaste vahele. Lähima majani oli umbes 400 m. Omanik ilmselt tunneks ära, kui juhtub vaatama.

Ausalt öeldes pole ma sellist siiruviirulist koera varem kohanud. Ega vist peakski, sest koerte vastu huvi puudub. Meeldivad vaid vähesed: valvekoertest hästikoolitatud ida-euroopa lambakoer, jahikoertest vapper laika ja väike tragi taks ning karjakoertest kolli. Andku koerasõbrad mulle andeks… Olen kassi-inimene, ega kavatse kunagi koera majja võtta.

Siit ka siis vaenulikud mõtted, kui näen mõnda tegelast omapead metsas liikumas. Nähtud koer oli isane, tunnused olid nähtavad teisel pildil, mis sai veelgi udusem kui siia riputatu.

Käisin metsas ringi. Lumi kandis taas väga hästi peal. Jälgisin, et äkki on kusagil murtud kits maas, aga õnneks mitte. Tegelikult pole metsas juba ammu ühtki kitsejälge. Loomad hakkasid lume tulekuga külade või farmide juurde kogunema ja sel talvel jääb tänu sellisele paiknemisele neist ehk rohkem ellu kui eelmisel. Siit-sealt loeme ju, et isegi linnamajade aedades on nad end sisse seadnud. Kui inimesed ka oma koeri suudetaksid kodu juures kinni pidada…

Paastumaarjapäeva tuisutants.

Saturday, March 26th, 2011

Paastumaarjapäeval riietutakse valgesse. Et valget ikka jätkuks, selle eest hoolitses taevataat ning puistas aeg-ajalt juurde. Rituaalsed tuisutantsud võisid alata.

Mõne hetkega keerutas tuulehoog tantsutüdruku seelikusaba kõrgele üles, kust see alla langedes tuhises piki põldu, üle lumevallide ja tee. Iga teeline pidi selles rituaalis tahtmatult osalema, sest valge kangas tõmbas ta enda sisse, embas ja keerutas kui meeletu.

Siis äkki sai tants läbi. Vaikselt helisesid veel sädelevad jäähelmed ning ere päike hakkas tantsijate põski punaseks võõpama. Puhkepausi pikalt ei peetud, sest pöörasest talvepeost tuli enne lõppu võtta kõik mis võimalik.

Taevaserval ootas järgmist tantsu tumesinise seelikuga pilv. Enne platsile jõudmist hingas ta paar korda sügavalt ja siis algas kõik uuesti. Paariliseks sai talle teine pikajuukseline tuulepoiss ning maruline tuisutants jätkus, kuni sinine seelik valgeks pleekis ja pilvetüdruku huuled õhtu eel veinpunaseks värvusid.

Kaduvate külade maa.

Friday, March 25th, 2011

Märtsiküüditamise aastapäeval mõtlen oma kodukülale. Kunagisest 21-st korstnast tuleb täna suitsu vaid 6,5-s. Koos viimaste üksikute vanadega on kustumas lähiaastatel veel paar-kolm. Viimase põliselaniku viisid lapsed linna, sest vana mees ei saanud üksinda maal enam hakkama. Seal käiakse vahel maja vaatamas ja kütmas. Ülejäänud rahvas on kolhooside ajal sisse rännanud.

Olin 5-aastane, kui 25.märtsi hommikul meie tee otsas peatusid suured veoautod, püssimehed autokastis istuvaid inimesi valvamas. Vaatasin õues ja kuulsin, kuidas üks naine minu ema hüüdis. Et neil on Siberisse minek. Mind kamandati kähku tuppa.

Meile ei tuldud. Tagantjärele mõeldes oleksid ju võinud, arvestades talu kunagist suurust. Sõda oli vahepeal kõik hooned hävitanud, isa oli sõtta jäänud, elasime saunas ja võtta polnud meilt peale kolme naise, invaliidist onu, minu ja loomade midagi. Püssimehed suundusid hoopis meie vastas elanud pererahvast otsima. Sealne peremees aga oli lihakaupmees ja läbi mõjukate tuttavate küüditamisest aegsasti kuulnud ning peitu pugenud. Nii nad voorist maha jäidki.

Siin oli talu.


Rööpad jäävad.

Tänases Postimehes kirjutab Eerik-Niiles Kross vanatädi tiibklaverist ja püsimajäämisest. Mulle seostub klaveri lugu meie lähedal tühjaks küüditatud talumajja jäänud suure harmooniumi ja tolle aja kohta tavatult ilusate tubade, värvitud põrandate, heegeldatud kardinate ja krohvitud seintega kambritega. Inimesed, kes olid talu pidades olnud töökamad, edasipüüdlikumad, haritumad, oskasid muusikast ja raamatutest lugu pidada, tundusid uuele võimule ohtlikud.

On hea, et ma veel mäletan oma lapsepõlvest õige pisut ka neid inimesi ja aegu enne küüditamist, mil kõigis mu koduküla taludes elati. Kui nüüd neile uusasukatele, kes praegu seal elavad, vahel juhtun talunimesid mainima, siis ei saa nad aru, millest räägin. Neil on omad seosed, mis mulle vastuvõetamatutena tunduvad. Eriti nende puhul, kes tühjaksjäänud majades elasid senimaani, kuni viimnegi palgijupp seinast oli ahjus ära põletatud ja järgmisesse tühja talumajja üle kolima ajas.

Ma ei tea, kas on kohane võrrelda praegu külametsades tegutsevaid metsafirmasid just uusasukatega, aga ühtmoodi põletatud maa taktika on neilegi omane. Käiakse, kuni on, mida võtta, järele jäetakse hääbuv võsaküla. Kõige hullem on, et pole ise suutnud küla püsimajäämise nimel suurt midagi ära teha ja see piinab ilmselt surmatunnini.

Sanglepikusse igal ajal ei pääse.

Wednesday, March 23rd, 2011

Käisin mõni päev tagasi räätsadega oma metsad risti-põiki läbi, sealhulgas ka sanglepikus. Varsti pole sinna isegi tavaliste kummisaabastega enam võimalik minna, sest vesi jääb vähemalt poole suveni metsa alla pidama. Vaid mõni krapsakam ehk suudab lodumetsas mättalt mättale hüpates kuivalt pääseda.

Minu sanglepamets asub justkui kausis, mida ümbritsevad kõrgemal ja kuivemal maal kasvavad segametsad. Seal lähedal künkal on ka need suured ja vanad sõjaarmidega puud, millest paar postitust tagasi kirjutasin. Sanglepikusse jõudmiseks tuleb künkalt alla astuda, üle kraavi minna ja korrapealt on tegu hoopis teistsuguse pinnase ja teistsuguse kasvukohaga. Eraldise suuruseks on 3,8 ha ja kava soovitab lepiku lageraie korras, siiski kahes järgus maha võtta. Seda ma veel kaalun, sest praegu 70 aasta vanuseks saav sanglepik on olnud erakordselt vastupidav tuultele ja tormidele. Lodumetsa saab raiuma minna ainult tugevasti külmunud maaga, mitte sellise paksu lume ja sula maaga talvel, nagu praegune oli. Kindlasti peab eelnevalt uurima ka turuseisu, sest sangleppa lihtsalt küttepuuks maha saagida oleks patt.

Imetlust väärivad veel paar ülisuurt sangleppa, mil on kõrgust 25-30 meetri vahel ja jämedust 30 cm kanti. Võimatu oli leida kohta, kust saaks puud üksinda ja täies suuruses pildistada, aga kui tahtmist uurida, siis see sanglepp on pildi keskel. Ladvaosas on laiali ulatuvad oksaharud.


Sanglepp on väga vahva puu. Paljuneb pärast raiumist ka kännuvõsudest ja tal pole noores eas vaenlasi, sest millegipärast loomad sanglepa võrseid ei söö. Vanaks saades võib ühtlase jämedusega oksavaba tüve olla tal lausa mitme palgipikkuse jagu. Olen varasematel aastatel mitu korda lasknud sanglepast laudu saagida ja hööveldada. Suurepärane viimistlusmaterjal sisetöödeks – inimsõbralik, kerge ja ilus puit, pealegi oma metsast.

Laasida või mitte?

Tuesday, March 22nd, 2011

Sain oma raamatupidamisega enam-vähem ühele poole ja et pärast arvuti taga istumist väheke kevadist õhku sisse hingata saaks, käisin tiiru koduküla metsas. Õigemini küll sammusin mööda sisselükatud metsateed. Sulalumel pole räätsadega enam kuigi mõnus liikuda.

Sattusin nägema, et meie metsaühistu mehe metsas käib puude laasimine. Üle-eelmisel aastal oli meil samas kuusikus laasimise õppepäev, kus Vahur Kurvits maaülikoolist demonstreeris mitmeid laasimise tööriistu ja ka jaapanlaste iseronivat laasimismasinat. Sellest kirjutasin siin blogis 6.septembril 2009.

Juba tol korral jäin kõhklevale seisukohale kuusikute laasimise suhtes. Võrdluseks tulevad kohe meelde käimasolevad vaidlused tuumajaama ehitamise pooldajate ja selle vastaste vahel.

Kui lugeda Luua metsanduskooli õppejõu Veiko Belialsi seisukohti, siis tema ei soovita kuuski laasida. Laasimine sobivat männile või kasele. Laasida võiks kuni 15 cm läbimõõduga tüvesid, mände talvel, kaski aga suve lõpul, augustis. Kaskedel algab kevadel mahlajooks ja isegi okste lõikamine põhjustab sel ajal asjatu mahlakaotuse, vigastuste kaudu ka haigusetekitajate juurdepääsu tüvele.

EL metsanduslike toetuste raames on meede 1.5.1, milles on metsa majandusliku väärtuse tõstmise peatüki all üheks tegevuseks ka kasvavate puude laasimine. Praegu kehtiva korra kohaselt peaks hektari kohta olema laasitavaid puid 200 tk. Ja toetust makstakse 2200 kr ehk 141 eur hektari kohta. Minu arvates üsna hästi toetatav meede, eriti kui võrrelda noorendiku hooldusele makstava toetusega (2500 kr/ha). Töömaht on noorendikus ikka tublisti suurem kui 200 puu laasimisel 5-6 m kõrguseni või nii kõrgele, kui töövahendiga alt ulatab seda tegema. Laasitud puu peab tähistatud olema ja tavaliselt kasutatakse selleks punast aerosoolvärvi. Peamiselt siiski selleks, et toetuste määramisel kontrollijad puud üles leiaksid 🙂

Kas aga kasvavate noorte kuuskede laasimine üks tark tegu on, seda ei julge mina öelda. Igaks juhuks ise ei hakka järele proovima, sest paraja tihedusega kuusikus peaksid puud ise laasuma. Mida rohkem oksi, seda vähem pääsevad põdrad kuusekoort hammustama. Aga mina olen vaid praktik ja lähtun oma loogikast. Laasimise eesmärk aga on kasvatada oksavaba tüvepuitu. Tegin ühe pildi ka laasitava metsaosa kõrvalt keskealisest kuusikust ja minu mäletamist mööda pole inimene seal kunagi kuuski laasimas käinud ning sealsed sirged, peaaegu oksavabad kuusetüved on kujunemas pärast kuusiku vahepealset hooldamist loodusliku laasumise teel.

Männikäbi jutt.

Sunday, March 20th, 2011

Passisin männitukas suur-kirjurähni tegemisi. Rähn toksis järjekindlalt üht kuivanud männioksa ja mulle näis, et see tegevus oli rohkem territooriumi kuulutamiseks, mitte toidu otsimiseks. Minu lähenemist märgates lendas ta hetkeks kõrvalpuule ja algas peitusemäng. Korraks nägin teda tüve tagant piilumas, seejärel polnud hulk aega enam kedagi. Toetasin selja vastu puud ja ootasin kannatlikult.

Ühel hetkel potsatas mu pea kohalt lumele käbi. Rähn oli üleval männiladvas.

Pilk jäi puude-alusele peatuma. Lumi oli paksult männikäbisid täis. Käbid polnud veel korralikult avanema hakanud, aga küllap on neil ikkagi seemned sees, sest miks muidu rähn neid lahti kisub. Maha kukub käbisid tükk maad rohkem kui rähn neid oma sepikotta töötlemiseks jõuab tassida.

Mõtlesin, et selline käbisadu on ilmselge raiskamine. Männid ei kasvata käbisid igal aastal ja seemneid saab perioodiliselt, umbes 7-aastaste vahedega. Seepärast võiks inimene männikute raiumisel hoolega jälgida käbiaastate tsüklit. Ja kuna männikäbi valmib mitte esimesel, vaid alles teisel aastal, siis saaks raiete planeerimisega samaaegselt tagada ka loodusliku uuenemise. Valminud käbidega puude langetamise käigus satuksid seemned langil laiali ja hakkaksid idanema. Huvitav, kas keegi metsameestest seda tavatseb jälgida?

Männikute raiumisel ei langeta hea metsaomanik kõiki puid, vaid jätab lageraielankidele ka seemnemände kasvama, et looduslikku järelkasvu saada. Paraku võib sellega ka kehvasti minna, sest kui näiteks alles 7 aasta pärast juhtub seemnemändidel käbiaasta tulema, on selleks ajaks lank juba rohtu ja lehtpuuvõsa täis kasvanud. Pisike ja habras, seemnest idanema läinud männitaim aga vajab valgust ja avarust, et ellu jääda. Nii võibki juhtuda, et kunagise männiku asemele ei kasvagi tulevikus uut männimetsa. Metsade oskuslik majandamine tuleks tingimata sobitada looduse tsüklitega, mitte seada esikohale üksnes puiduhindade hetkeseisu.

Sõja armidega mets.

Thursday, March 17th, 2011

Tänasega sai ring oma metsadele peale tehtud. Kogunes veel mitme järgmise blogiloo tarvis jututeemasid.

Käisin ühel künkal, kus mets on vääriselupaigana arvele võetud ja kus kasvavad vanad, okslikud ja viimase sõja ajast pommikilde täis kuused ja männid. Ma ostsin selle metsa erastamise käigus üle 10 aasta tagasi ja see piirneb nii minu kodumetsa kui ka minu ema sünnikodu maadega. Sealse peretütre Veldaga vantsisime mitu aastat koos kooliteed käia. Nemad ei ela enam ammu siinkandis, majaasetki pole alles ega tahtnud ka maad, vaid võtsid kompensatsiooni.

Algusest peale võlus mind seal üks koht keset metsa, kus kasvasid eriti jämedad ja okslikud vanad puud, metsa all aga oli mitu lohku. Hiljem selgus, et need on sõja ajast jäänud pommiaugud. Rinne seisis 1941.a. mitu päeva nii, et ühes talus olid sakslased, küla teises otsas aga venelased. Vahele jäi ka see mets, millest jutt. Ühe lahingu käigus põletati maha kõik minu esiisade põlistalutalu hooned, olevat leekkuulidest süttinud – nii räägiti. Samast ajast on ka pommikillud metsas puude sees.

Vanadelt kaartidelt on näha, et see küngas on ainuke põlismetsa osa ülejäänud metsade kõrval, mis on tekkinud karja- ja heinamaadele alles eelmise sajandi esimeses pooles.

Kui olin esimest korda seda metsa vaatamas ja kui tegime maamõõtmiseks ettevalmistusi, oli mul külast abiks üks saemees. Tänu temale sai minust ootamatult kotkahuviline. Nimelt leidsime me pommiaugu kõrval harulise männi otsast suure pesa ja mees ütles, et siin on juba ammust ajast olnud konnakotkas. Mis „konna-“? Millest ta räägib? Ma polnud sihukest linnunime oma rohkem kui 50 eluaasta jooksul kuulnudki. Mees seletas pikalt, et kotkas on uhke lind, keda imetletakse. Ja et on mitu kotkaliiki, lisaks teisigi suuri röövlinde – hiireviud ja kanakullid. Igaühel omad kombed ja tunnused.

Asi muutus eriti põnevaks, kui lõpuks selle maa omanikuks sain. Hakkasin raamatukogu lugemissaali vahet käima ja joonistasin sealsetest linnuraamatutest endale märkmikku kotkaste, hiireviude ja teiste kulliliste eritunnuseid ja kirjeldusi. Istusin sageli põlluserval puunotil, vana veneaegne binokkel ees ja passisin kõiki, kes metsa kohal lendasid.

Vana männi otsas olnud pesa jäeti siiski maha, sest rohekaks tõmbunud tüvega puu kuivas ära. Aastatega pudenes ka pesa laiali. Täna nägin, et tüve jäänus oli varisenud risti üle pommiaugu maha. Konnakotkas asus pesitsema 200m eemal, samas metsas suure kuuse otsas.

Läks veel paar aastat, kuni sain Kotkaklubi meestega tuttavaks ning koos nendega paljusid pesi ka vaatamas käia. Sealt algasid mu linnuõpingute ajad. Aastatega kogunes teadmisi ja kujunes arusaam loodusest kui tervikust. Nüüd pole ma enam valmis kergekäeliselt langetama otsuseid, mis võiksid küll mulle inimesena kasulikud olla, kuid hävitaksid mingi osa loodusrikkusest, mis taastub võibolla alles saja aasta pärast. Seda on keeruline meie materiaalses maailmas kõigile selgeks teha, see on sisemise tunnetamise asi, eluhoiaku või ilmavaate küsimus.

Nõialuud männikus.

Wednesday, March 16th, 2011

Mitte kuidagi ei suuda toas paberite taga istuda, kui väljas sirab kevadpäike! Paberihunnik las jääda pilvist ilma ootama, mina lähen metsa. Tahan ära unustada kõik selle, mis talve jooksul piinanud ja tuska teinud.

Öised miinuskraadid olid tugeva kooriku lumele külmetanud ja üle põllu astumine oli naljategu – krõps ja krõps. Kiitsin ennast, et seda käiku edasi ei lükanud, sest metsa ääres ojas on vesi juba enamasti lahti. Leidsin õnneks ühe koha, kus põllupoolsel pervel kasvav kuusk oja päikese eest varjas ja riskeerisin räätsadega jääle astuda. Pragises küll, aga kandis.

Tahtsin käia küla taga männitukas, kus teadsin ühel männil tuulepesa olevat. Äkki raiuvad selle männiku ka maha ja siis pole enam midagi vaadata.

Leidsin puu üsna kohe üles. Minu meelest on see moodustis seal hulga suuremaks kasvanud kui kaks aastat tagasi oli, mil viimati selle männi juurde sattusin. Altpoolt vaadates tundub, nagu oleksid peenikesed oksaraod üksteise kõrval pesa pununud. Võimalik, et mõnikord kasutabki keegi seda oma pesana.

Selliseid moodustisi kutsutakse tuulepesadeks või ka nõialuudadeks ja nende tekitajaks olevat seen, mis põhjustab võrsete vohamist. Tuulepesi esineb meie kaskedel, kuusel ja männil. Mida vanem mets, seda suurem tõenäosus on sealt ka mõni tuulepesaga puu leida.