Arhiiv April, 2011

Metsaistutustalgud.

Saturday, April 30th, 2011

Kuusetaimed said kunagise lepiku asemele mulda pandud ja talgud peetud. Kuigi rabelemist oli palju, siis nüüd on väga hea tunne – ära tegime! Üle riigi hakatakse metsanädalat alles eeloleval nädalal tähistama.

Tegelikult on talgud vahvad! On põhjust, et kord aastas kokku saada oma piirkonna jahimeestega, kelle abile võib iga kell loota. Sama tore on kohtuda kauaaegsete sõpradega üle Eesti – looduspiltnikega. On inimesi, kes käivad igal metsaistutuspäeval, samas tuleb juurde uusi, nooremaid. Igal aastal on kellelgi mõni lapsuke sündinud ning ka nemad on metsa kaasa võetud. Täna istutas Elen kuusetaimi nii, et 11-kuune tukkuv pisipõnn oli kõhule kinnitatud. Veidi suuremad proovisid juba ise taimekesi mulda panna. Kõigil oli sära silmis, rõõm kevadisesse loodusesse tulemisest ja omavahelisest suhtlemisest. Ei tule kõne allagi, et tuleval kevadel julgeksin mõelda ilusast traditsioonist loobumisest ja võimalusest olla koos lõkketule ääres.

Kui kuusetaimi käisin taimlast ära toomas, oli seal enne mind meie metsaühistu juht ja laadis maasikuauto kasti ääreni taimekotte täis. Tema on siinkandis ainus suurmetsaomanik, kes järjekindlalt ja väga palju igal kevadel metsa istutab ja kelle noorendikke töömehed ka korralikult hooldavad.

Küll tahaks metsaistutajaid näha ka nendel „lennuväljadel“, mis kaugemad metsafirmad meie külas kahe-kolme eelneva aasta jooksul on lagedaks tõmmanud. Nüüd jääb mul oma töö kõrvalt mahti mõni tunnike ringi käimiseks ja kavatsen kindlasti neid lanke vaatama minna. Eesti ühed suuremad metsafirmad, kes ka raiemahtude poolest esirinnas, on registrisse kantud just meie maakonnas ja siin nad ka kõige rohkem metsa raiuvad.

Sain uue kaamera kätte ja tegin pildiharjutusi. Pean veidike kohanema ja ümber õppima, aga põnevust on palju.

Rohelised lehed ja okkad.

Friday, April 29th, 2011

Kevad on rõõmus ja kiire aeg, on metsaistutamise ja külvi aeg. Looduses saab valitsejaks roheline värv. Jões on vesi suvisele tasemele alanenud. Suurvee poolt kohalt lükatud sild sai eile vanasse asendisse tagasi ja talgulised pääsevad üle. Võib ette kujutada, kui kõrgel oli vesi, kui suutis silla kaasa tõmmata.

Tõime eile kuusetaimed istutuskohale ja panime kraavi kosuma. Täna käisin juuri kärpimas, et poleks enam talgupäeval seda tööd istutajatele ette tarvis teha. Väänasin jala kraavis ukerdades natuke põlvest ära ja see sunnib ettevaatlikumalt käima ega luba enam üle kraavi hüpata. Jalg tuletab meelde, et peaks hakkama passi vaatama 🙂

Homme hakkame metsa istutama. Olen elevil, sest tulevad sõbrad-looduspiltnikud ja punt kohalikke jahimehi. Nii on juba hulk aastaid olnud, et saame kevadeti metsas kokku. Ilmateade lubab järgmisteks päevadeks jahedamat ilma ja vihma. See teeb metsataimedele ainult head, sest muld ongi juba liiga kuiv. Loodan uue kaamera kätte saada ja siis ehk tuleb talgupäevast mõni uus pilt ka.

Valged.

Wednesday, April 27th, 2011

Metsaservi ja jõeääri katab praegu valge ülasevaip. Üleöö on põõsastesse tekkinud rohelist – toominga lehepungad paisuvad ja avanevad. Koduaeda istutatud maarjakask on hiirekõrvus. Kõrge remmelgas metsaveerel on täis suuri karvaseid ja tolmavaid „tibusid“. Keskhommikul kukkus küla taga esimene kägu.

On meeletult kiire aeg. Kohe algab metsaistutus. Homme lähen kuusetaimedele järele. Jälle on mul vedanud, et olen hoidnud jahimeestega häid suhteid ja nad tulevad kastiga maastikuautoga appi ning aitavad mul taimed istutuskohani välja viia. Oma autoga peaksin mitu tiiru tegema, ligi ei pääseks nagunii ja taimi tuleks veel mitusada meetrit käe otsas tassida.

Kirun metsaomanike koolitajaid, kes ei kujuta ette, et praegu pole enam õige aeg igasuguseid tubaseid õppepäevi korraldada. Oleksin kindlasti tahtnud kuulata nõuandeid kaitsealuste metsade majandamise kohta, aga pole aega minna, töö tahab tegemist. Terve märtsikuu oleks võinud koolitusi pidada, kui metsas nagunii midagi teha polnud. Nojah – ega nemad seal linnakontoris laua taga selliseid asju planeerides ette oska näha, et metsaomanikel kevadel kiire…

Kirjutasin varem, et külas algab põhjalik teeremont ja et tee äärest peab puid maha saagima. Naabrimees langetaski ema metsa äärest mõned kased ja vedas need kohe ära. Ekskavaator kaevab mitmendat päeva seal uusi teekraave. Teetöölised langetavad kurvidesse jäävaid suuri puid.

Ka minu sünnikodu tee otsast läheb üks vana vaher igavikku, pidavat jääma otse keset teekraavi. Ütlesin teemeistrile, et minu käsi teda puutuma ei tõuse. Kui peab, siis las teevad ise. Vaatasin vana vahtrapuud, kus ladvas juba helerohelised pungad pakatamas – kurb hakkas. Lapsepõlvest meenub, kuidas valge hobusega ja vankril kolisevate piimanõudega tema alt suurele teele sai pööratud… Vahtrapuu mäletab hoopis kaugemaid aegu ja teab teelisi, kes seal liikusid.

Juba kerkivad ka äsja lõhutud küttepuudest riidad ja naabrimees käis kultivaatoriga mu kartulimaad kobestamas. Sel aastal on muld raske, sest küntud maa ei külmunud paksu lume all üldse ära. Kui lähiajal vihma tuleb, teeks see ainult head ja seejärel võib mulda teist korda veel kobestada, enne kui peenraid ja kartulivagusid sisse ajama hakata.

Hetked.

Monday, April 25th, 2011

Ma ei tea, kui palju on neid inimesi, kes suudavad ühe põgusa kevadise jalutuskäigu jooksul koguda endasse nii palju kosutust, et metsast välja tulles olla otsekui uus inimene – õnnelik ja rahul. Mul on vedanud, sest olen enda jaoks sellise võimaluse loonud, et korraks eemale minna ja omaette olla. Vahel on seda hädasti vaja.

Võimalik, et aastate jooksul on see pinnas mu jalajälgi nii tihedalt täis tipitud, et iga järgmine samm satub varem tallatud koha peale. Nii tunnebki maa mu kohe ära ja võtab vastu kui hea sõbra.

Jõeaas on õisi täis puistatud – sinililled, valged ja kollased ülased, lepiklill, kopsurohi ja õitsva näsiniine põõsas. Pea kohal sinine taevas ja puuvõrades lakkamatu linnulaul. Vaatan üles ja seal ta mind jälgibki – konnakotkas liuglemas puulatvade kohal. Teeb tiibu liigutamata mitu ringi, suur ja väärikas – meie maastike uhkus. Mulle tundub, et kotkas pöörab pead, et täpsemalt uurida, kas on ikka oma. Nähes, et nii ongi, võib muretult lasta end soojadel õhuvooludel järjest kõrgemale kanda, kuni muutub taeva all palja silmaga vaevunähtavaks täpiks.

Olen saanud elamuse. Uut jõudu on juurde tulnud ja võin minna tagasi argipäeva. Kui mõtted kord taas ummikusse kisuvad, tulen jälle.

Kollased kevadpühad.

Sunday, April 24th, 2011

Kevade kõrghetk on saabumas. Maa kuivab, kruusatee tolmab, vesi kraavides ja jõgedes alaneb. Mets rõkkab lindude laulust, inimesed askeldavad aedades. Päike pruunistab põski. Metsateel säravad erekollased paiselehe õied.

Tänu abilistele sain pühade ajal küttepuud lõhutud. Vahepeal jõudsin metsaski veel ühe lepikutuka toomingavõsast puhtaks rookida. Enne metsaistutustalguid on mitmeid muidki toimetusi vaja teha.

Kodutööd on endiselt pooleli, viimane lumehang õues alles sulab. Mulle tundub, et metsas peab varem kõik vajaliku ära tegema, küll kodus ükskord ka jõuab.

Jälgisin 2011.a. loodusfoto konkursi lõpuürituse ülekannet arvutiekraanilt. Sel aastal ise linna kohale ei sõitnud. Mitmed mu head tuttavad said auhinnalisi kohti ja tunnustust. Erilist rõõmu teeb aga see, ka meie oma metsamees Andres sai looduspiltide taimekategoorias karusambla foto eest peaauhinna – Tantsiva Hundi. On suurepärane, kui metsamees on ühtlasi väga hea loodusetundja, oskab märgata mitte ainult puud, vaid kõike, kes seal kasvab või liigub. Oleks vaid selliseid eeskujusid ja suunajaid meie metsanduses rohkem.

Pruunid.

Friday, April 22nd, 2011

Kohe, kui oksavaal hakkas lume alt välja sulama, ärkasid talveunest konnad ning asusid teele suurte kraavide ja jõe suunas. Praegu käib juba kudemine.

Konnasid on mitu liiki ja mina pole suutnud neid selgeks õppida. Seepärast ei tea ka, kes pildil veest vastu vaatab. Mõned konnad on pruunid, mõned rohekad, on suuremaid ja on väiksemaid. Erinevusi on veel seljamustri ornamendis.

Sarapuupähklid on küpsetena ka pruunid, aga enne, kui üldse pähklid tekiksid, on vaja õisi ja õietolmu. Praegu sarapuu õitseb ja see on imeline, kuidas üks tibatilluke pung, mille otsast turritavad välja punased karvakesed, ongi tulevase pähkli alge. Sel aastal on õiepungi väga palju – küllap on loota rikkalikku pähkliaastat.

Konnakotkas kilkas täna pesa juures. Ainult häält kuulsin, lindu ennast ei näinud. Veel ei tea ka seda, kas paar on koos või häälitseb alles üks, keda nägin ka nädal tagasi korraks jõe lähedal õhus liuglemas. Konnakotkad on samuti üleni pruunid, vanalinnud heledamad, justkui pleekinud, noorlinnud tumedamad, heleda kuklalaigu ja valgete täpikestega tiivasulgede otstes.

Külamees sai juba rästiku käest hammustada. Oli risuhunnikust oksi hakanud sikutama ja korraga rippus tal uss käe otsas. Õnneks oli töökinnas käes ja palju mürki hammustuse kohalt naha alla ei jõudnud. Kaks pisikest täppi, hambajälge, paistsid parema käe pöidla all päkas. Käsi oli natuke paistes ka. Sellel mehel ei lähe peaaegu ühtki suve mööda, kui ta mõnd risuhunnikut või vana lauavirna koristades rästikult naksata poleks saanud. Ta ise arvab, et on ussimürgi suhtes immuunseks muutunud.

Sinised.

Wednesday, April 20th, 2011

Täpselt nädal tagasi tahtsin sinistest kirjutada, aga pildid olid kaamera mälukaardil kinni. Nüüd lõpuks sain mälukaardi lugeja postiga kätte ja vahepeal tehtud pildid arvutisse laadida.

Kui looduses vaadata, siis ei teki kahtlust, et sinilill on sinine, nii oleme harjunud. Aga on ka lillasid, roosasid või isegi valgeid. Kui ekraanilt vaadata, siis võib mõelda nii ja naa. Vähemalt see õis, mis siin on, oli nädal tagasi mu selle kevade esimene sinilill. Pealegi leidsin ta oma metsast, seega erilise väärtusega. Praeguseks on päiksepoolsed metsaalused ja kraaviperved sinililli täis. Samas on küllalt varjulisi kohti, kus valendab veel lumi.

Töö ajab tagant. Täna pingutasin päris tugevasti ja lõpuks lausa sundisin end, et metsaistutuseks mõeldud vana põld peenest lepavõsast lõikuriga puhtaks niita. Üle mitme kuu harjumatult raske töö.

Kui väsimus kallale tuleb ja töö aina raskemana tundub, siis tulevad sünged, sinised mõtted. Tulevad meelde need, kes täiesti süüdimatult metsa lagedaks lõikavad ega kavatsegi sinna midagi tagasi anda. Pagana pärast, miks viimasel ajal vaadatakse läbi sõrmede metsakorralduskavadele, mis on koostatud nii, et istutada nagu polekski vaja. Et pärast lageraiet võibki langi jätta looduslikule uuenemisele (esiotsa vaid võsa kasvatama). Mis edasi saab, seda näitavad järgmised 10-20 aastat.

Iga firma võib palgata oma metsakorraldaja, kes aga pole sõltumatu, sest töötab firma kasumi nimel. Võib juhtuda, et kaks erinevat taksaatorit kirjeldavad ühel ja samal metsaeraldisel erisuguseid kasvukohatüüpe. Metsaseaduse järgi peab teatud kasvukohtades kindlasti metsa istutama või külvama, teistes kasvukohtades võib jätta looduslikule uuenemisele. See takseerimisel tehtud (teadlik) vääratus annab võimaluse mitte teha kulutusi metsaistutamisele ja raiete kaudu metsaomanikule suuremat kasumit teenida. Olen kuulnud ütlemisi, et eelarve ei kannata langi uuendamiskulusid välja??? Mida paganat, selline firma ei tohiks metsamajandusega tegeledagi! Metsandus ei saagi olla ülikasumit teeniv majandusharu. Võiks tutvuda RMK tulemustega. Pealegi ei koosne metsa kasvatamine üksnes istutamisest, taimi ja noorendikke tuleb ka hooldada, et istutamisest kasu oleks. Kõige sellega peab iga metsaomanik raietulu saades kohe arvestama.

Riigimetsas kavatsetakse sel kevadel istutada 13 miljonit taime. Vaatamata kõigele, mis RMK-st ka räägitakse või mida kirutakse, on seal ajast aega metsa kasvatatud ja hooldatud. Käin iga päev mööda riigimetsa teid või sihte ja näen seda. Kahjuks uuema aja erategijad ainult raiuvad, justkui oleks viimnepäev kohe käes. Mitu taime kavatsevad metsafirmad pärast tulusaid lageraieid tänavu mulda panna? Kas talumetsadesse istutamiseks üldse enam taimi kusagilt osta saab, sest enamus metsataimede kasvatajaid on oma tegevuse lõpetanud – pikale perioodile jaotuv ja töömahukas, suurt kasumit kohe ei tule. Või pole piisavalt ostjaid?

Roosast siniseni.

Tuesday, April 19th, 2011

See on harilik kopsurohi, varakevadine õitseja. Noored õied on roosad, hiljem lillad ja vananedes muutuvad pleekinud-siniseks. Kopsurohi kasvab viljakate muldadega lehtpuu- või segametsades ja esimesed õied avanevad üheaegselt sinililledega. Sel kevadel on kõik hilisem kui eelmistel aastatel, siiski mõni kopsurohi juba avab päikse käes oma õisi.

Mitmendat päeva olen võsatöödel. Pärast talvist masendust on tõeliselt innustav ilusa kevadise ilmaga väljas mütata. Õhtuks on käelihased pingutusest hellad, selg ja jalad väsinud. Pikk maa tuleb enne tööle asumist läbi kohati lumise metsasihi astuda ja sama teed ka tagasi tulla. Kui poleks koduseid kohustusi ja jõuaks täispikki tööpäevi metsas teha, siis on just praegu kõige soodsam aeg kuusenoorendike vahel võsa lõigata. Tegelikult parem kui sügisel, sest paks lumi on rohu vastu maad surunud ning lepa-, toominga- või pajuvõsa saab hõlpsasti maha lõigata. Ka rohus või põõsastikes pesitsevad linnud pole kõik saabunud ja pesi tegema asunud, et võiks neid häirida. Aeg aina kiirustab tagant, kuna see võsalõikus oli mul sügisel kavas. Liiga vara tulnud ja väga sügav lumi lõi plaanid uppi.

Olen iga päev natuke käinud pisikesi, eelmise kevade kuusetaimi upitamas, sest mõned laiskvorstid alles pikutavad, ladvad vastu maad. Käin siis ringi ja toksan neid, samal ajal rääkides, et kuule, kevad käes, lumi läinud, aeg ärgata ja pea püsti ajada! Ja ennäe, kuulavad sõna. Üksteise järel saan sel moel väikesed kuusekesed jälle jalule.

Puhkepausi ajal juhtusin lepalatvade kohal kanakulli lendamas nägema. Ta tuli just selle metsatuka poolt, kus eelmisel suvel kolme kanakullipoega kisamas kuulsin ja puudel istumas nägin. Ehk võib ka sel suvel kulliperre lisa loota.

Mustad.

Monday, April 18th, 2011

Järg on musta käes. Kasutan eelmisel nädalal tehtud rongapesa pilti, mis õnnestus veel arvutisse tõmmata.

Rongad on mustad linnud – targad, ettevaatlikud, paigatruud ja seltsingulised. See talv ei olnud neile kerge ja toiduga oli raskusi. Eelmisel talvel elasid nad priskemalt, sest hukkunud metskitsede korjuseid vedeles kõikjal. Sel aastal pole ei kitsi ega ka korjuseid näinud.

Juba veebruaris alustasid rongad pesa korrastamist ja märtsis nägin, et vanalind oli pesal. Märtsi lõpus, paastumaarjapäeval, möllas kõva raju, tuiskas lund ja tuul räsis puid. Pärast seda sõitsin metsateel mööda ühest metsatukast, kus oleks pidanud samasugune pesa männi ladvas olema. Aga seda enam polnud. Tuul oli rongakodu ära lõhkunud.

Minu metsas on samuti mõnda aega rongapesa ümber vaikus. Täna vaatasin, et ka pesa on kahanenud ja imelikult sassis. See ei tähenda head.

Isased musträstad on muidu täitsa mustad linnud, ainult nokk on neil kuldne ja silma ümber kollane sõõr. Kuldnokk, kes kevadel eemalt ka mustana paistab, pole tegelikult must, hoopis tähniline ja mitmes varjundis helklevate sulgedega.

Mõnel aastal on musträstaid väga palju. Nad elavad nii metsaservades, põõsastikes ja ka vanades taluaedades. Toitu otsitakse tavaliselt põõsaste vahelt maapinnalt. Inimese lähedus musträstale ei meeldi ja sellest annab ta rästale omase kädinaga ka teada. Osa linde jääb meile talveks ja siis käiakse lindude söögimaja all pudemeid otsimas. Suvisel ajal aga on menüü rammusam – ussikesed ja putukad.

Musträsta kevadine laul on üks kaunimaid meie lindude seas. Tavaliselt alustab isaslind õhtul ja laul võib kesta pimeduseski (sarnaselt ööbikuga). Laulmiseks valitakse kõrge puu, enamasti kuuse latv, ja sealt siis hõisatakse üle metsa ja maa. Olin täna metsas võsatööl ja jõe poolt kostuski musträsta laul.

Hallid.

Sunday, April 17th, 2011

Sookured on hallid, haigrud ka. Täna nägin neid mõlemaid. Sookured tuututasid ja otsisid põllult toitu. Pilt üle lendavatest sookurgedest on tehtud eelmisel nädalal. Haigur tuli jõe poolt. Tema ei liugle, aina vehib tiibadega, kael kõveraks tõmmatud.

Konnadel algas krooksuaeg ja „jooksuaeg“. Mõni hõikas nii madala ja ebamaise häälega, millist polnud ma varem kuulnud. Kraavidest kostus sulpsatusi ja rahvast aina vooris ja vooris. Mõned olid jõudnud ka paarilise välja valida ja kaksiratsi koos ukerdati vee poole.

Lõikasin kraavi ääres võsa ja seal lähedal on üks vana oksavaal, mille kõrval on natuke sulamata lund. Pidin hoolega vaatama, et konnadele peale ei astuks. Külmas lumes on nad üsna aeglased ega suuda hüpata.

Juba pääseks ka autoga jõeni, sest lumi on läinud, eilne vihm tegi head ja tänane tuul kuivatas põlluteed tublisti. Üks lepp on aga risti üle tee kukkunud ja enne sealt edasi ei pääse, kui sae kaasa võtan. Võsatööle aga on lühem tee hoopis teisest kandist metsasihti pidi jalgsi käies. Kiired ajad on käes.