Arhiiv May, 2011

Rohi ja õied.

Tuesday, May 31st, 2011

Käimas on hullult kiire töö – esimene niitmine, mis ei anna mahti enesele mõelda või hinge tõmmata. Läheb kaheteistkümnes aasta ühes ja samas kohas, vanal taluasemel, kus kõik oleks justkui sama, aga justkui ei ole ka. Üksteist aastat tagasi istutatud tammed on suureks kasvanud. Mõnedel on tüvekoorel sügavad haavad ühest talvest, mil jänesed tammed peaaegu paljaks koorisid. Paljud põdesid, aga kasvatasid haavad kokku ja nüüd sirguvad edasi. Väga visa hingega puu.

Kevadise suurvee ajal üleujutatud jõekaldal kasvab karulauk ja iga aastaga on seal aina rohkem lehti ja õisi. Suurvesi puhastab maad ja annab sellele rammu. Praegu ongi karulaugu õitsemise aeg ja et neid hoida, tuleb niitmisega selles kohas hoolikas olla.

Mulle tundub, et rohi kasvab 10 cm ööpäevas ja ühe nädalaga ei suuda ma temast seekord jagu saada. Olid ajad, kui põristasin 6 paagitäit jutti, aga nüüd on pärast neljandat võhm otsas. Aastaid ei saa enam tagasi pöörata, paraku. Sellised tööpäevad ei anna mahti niisama ringi jalutada, sest aeg on kallis. Pealegi, pruugib veidi hinge tõmmata, kui kohe on sääsed jaol.

Eile tegin mõned teerajad kuusekultuuride juurde. Mulle tulevad külalised, kellele tahaksin oma kuuski näidata, ja et neile kõrge rohu seest kohe puugid kallale ei hüppaks, tuleb rohi maha niita. Tegin eraldi rajad erinevas vanuses noorendike juurde, kus saab näha nii metskitsede poolt kahjustatud taimi ja neid kasvu poolest ületavaid hoopis hiljem istutatud kuuski. Olen kogenud, et kitsekahjustustest tulevad kuused lõpuks elusatena välja, ainult kaotavad arengus umbes 4 aastat. Repellendist oli vahepealsetel aastatel ulukitõrjel suur abi, aga sel korral ma seda kasutada enam ei kavatse, sest pole kedagi tõrjuda. Suur osa metskitsedest ei elanudki kaht viimast lumerohket talve üle. Järgmised aastad tulevad suhteliselt kitsevaesed ja metsakasvatajale muretud. Hullemat kahju on kahel järjestikusel talvel teinud hoopis lumi, mis vajutas nõrgemaid puid külili või murdis latvu.

Hallrästas.

Monday, May 30th, 2011

Viimasel ajal ei lähe päevagi mööda, kui ma teda selle kuuse ladvas passimas poleks näinud. Tuul sasib sulgi ja kõrgelt näeb kaugele. Elan metsa ääres ja siin on segunenud nii metsa- kui aialinnud. Hallrästas hoiab inimeste ligi, sest aedadest leiab mitmekesist toitu, olgu need ussikesed, tõugud või marjad.

Hallrästas on saanud inimestelt veel teisegi nime, mis kõlab halvustavalt – paskrästas. Niipea, kui esimesed maasikad hakkavad peenral roosatama, on rästad jaol. Neil jätkub kavalust ka kattevõrgu ääre alt marjade juurde pugeda, sest kellele siis maasikad ei meeldiks! Suve lõpu poole, kui punaseid sõstraid pole jõutud mahlaks teha, aitavad hallrästad need ära korjata. Linnud poevad osavasti põõsasse ega lahku sealt tavalise plaksutamise peale kuhugi. Seepärast polegi ime, et aiapidajad neid nahaalsevõitu linde ei salli.

Hallrästad elavad kambakesi lähestikku ja aitavad üksteist vaenlaste eest kaitsta. Kui keegi juhtub hallrästa pesa lähedale sattuma, siis võib ta saada terve seltsingu rünnaku ohvriks. Hoiatuseks kasutatakse valju kisa, relvaks on „pasaprits“. Küllap sellest ka linnu rahvapärane nimi – paskrästas. Looduslikest vaenlastest kimbutab neid raudkull, kelle jaoks on üks rästas korraga vaid üks väike eine.

Kui aga lähemalt vaadata, siis on nad täitsa ilusad linnud ju. Lauluhääl on küll kehvakene, aga kädistav jutt see-eest vali.

Veel üks paar

Sunday, May 29th, 2011

Pildil on punaselg-õgijad, kes olid koos hallõgijatega aasta lindudeks 2010. Tänavu on aasta linnuks suitsupääsuke, aga teda ma pole veel pildile saanud.

Sarnaselt eelmises loos kirjeldatud kadakatäksidega eelistavad ka punaselg-õgijad pesitsemiseks põõsaid või madalaid puid ja pesa meisterdatakse samuti üsna maapinna lähedale. Avamaastikud ja neil kasvavad üksikud puud-põõsad on punaselg-õgijatele meelepärased just saagi passimiseks ja kiireks sööstuks. Mõnikord kasutavad õgijad saagi varitsemiseks ka rappelendu ehk kiirete tiivalöökide abil õhus „paigalrippumist“. Toituvad nad suurematest putukatest, tirtsudest, väikestest konnadest ja närilistest. Omapärane on punaselg-õgijate komme pista saak „vardasse“ laagerduma. Tegelikult on see viis panna saak „mustadeks päevadeks“ kõrvale. Kui juhtub pikalt olema saagijahtimiseks halb ilm või pole parasjagu kedagi õnnestunud kätte saada, siis on hea mõni orgi otsa aetud ritsikas kõhutäiteks ära ampsata.

Punaselg-õgijad talvituvad kaugel Lõuna-Aafrikas ja mai keskpaiku saabuvad nad sealt põhja poole pesitsema. Neid linde ei ole Euroopas kohatud üksnes Islandil. Eestis pole punaselg-õgijate arvukus kuigi suur ja lind on looduskaitse all.

Sõidan nende lemmikpaikadest piki põldudevahelist teed iga päev mööda. Hõlpsam on kohata siiski isaslinde, aga eile õnnestus mul jäädvustada korraga ühel põõsal istuv paar. Isane on musta kulmumaskiga, halli pea ja heledama kõhualusega. Emane on ühtlasemalt punakas-pruunides toonides.

Kadakatäksid

Saturday, May 28th, 2011

Igal kevadel tulevad kadakatäksid täpselt samasse kohta, teevad rohust pesa madalale põõsaste vahele ja kasvatavad pojad üles. Olen neid jälginud juba mitmeid aastaid, sest minu tee viib mööda sellest metsastuma hakkavast rohumaast jõe kaldal.

Aastatega kasvavad männid aina suuremaks ja täksid liiguvad lagedama ala peale, kus madalad hõredalt kasvavad põõsad ja suvel pikemad putked. Avarus ja veidi põõsaid sobib neile hästi. Kadakatäksid on kohal juba paar nädalat, aga täna õnnestus mul nad mõlemad pildile saada – isane on värvilisem, emane tagasihoidlikuma sulekuuega. Tundub, et emandal pole haudumisaeg veel kätte jõudnud.

Minul on kibe tööaeg käes. Rohi aina kasvab ning niidan metsatalu juures platse ja radasid. Vahelduseks püüan jälgida ka linnurahva tegemisi ja see on huvitav.

Õied ja liblikas

Friday, May 27th, 2011

Pärast paaripäevast eemalolekut (koolitus maksuametis ja Tartus käik) sain tagasi metsa.

Esimene kohtumine teel oli kährikuga. Polegi sel kevadel neid varem näinud. Teine kohtumine oli põnevam. Läksin piki jõe kallast vaatama, kuidas pärast korrastustöid seal välja näeb. Kuulsin eemalt, et puude vahelt kostab lindude ägedat häälitsemist ja see tähendab alati, et mõne ohtlik tegelane on läheduses. Sihil vilksataski üks hele lendu tõusev lind, aga jäi kaugeks ja polnud kohe võimalik aru saada, kellega tegu. Liikusin lähemale ja puulatvade kohal liugleski seesama heledate tiibadega tegelane, tegi mõned hääletud tiirud ja kadus metsa puude vahele. Pildile ei saanud. Händkakk oli, laiad tumedamate vöötidega tiivad tundusid vastu taevast kaunilt läbipaistvatena. Kaks aastat tagasi samal ajal ja samas kohas olid seal 2 karvast kakupoega, keda maas ronimas ja tukkumas nägin. Pesa või õõnsus on siiani leidmata.

Kontrollisin üle ka laanepüü kännu. Polnud seal enam kedagi, ainult mõned poolikud tühjad munakoored. Loodetavasti on pojad koorunud ja pesahülgajatena lähevad nad koos emaga metsa alla liikuma. Pessa tagasi ei tulda. Küll tahaksin neid seal mõnel päeval kord kohata.

Viimati istutatud kuusetaimed hakkavad lopsaka rohu sisse kaduma. Vihmad on hästi mõjunud ja helerohelised võrsed hakkavad kuuskedel paisuma. Kõikjal õitsevad kullerkupud ja kraaviäärtes metsikud õunapuud. Käisin vaatamas, kas sügisel leitud viirpuu ka õitsema hakkab. Hakkab küll! Tema oksad on tihedalt õienuppe täis ja mõne päeva pärast, kui nuppudest õied saavad, tuleb kindlasti seda ilu vaatama minna. Kaunid on ka kevadised nõgeseliblikad, kellest ühe koos kärbsega võilillelt pildile püüdsin.

Tartus tasakaalu otsingutel

Friday, May 27th, 2011

Käisin Tartus TA Looduskaitse Komisjoni ettekandepäeval, mida peeti botaanikaaia külastuskeskuses. Kuulasin haritud inimeste ettekandeid ja proovisin ka ise rääkida metsaomaniku suhetest loodusega. Kahtlesin ja närveerisin kõvasti, enne kui julgesin mõni aeg tagasi tehtud ettepanekuga nõustuda. Mitte et ma ei teaks või tunneks seda teemat, pigem seepärast, et rääkimisainet on piiratud aja kohta liiga palju ja ega pole ka esinemiskogemust. Rahvas oli heatahtlik ja ühe „maalt ja hobusega“ metsamuti jutt kuulati ilusti ära.

Endale meeldisid enim Urmas Tartese käsitlus loodusest vaimse keskkonna osana, Tiit Marani ettekanne loodushoiu arusaamade liikumisest ja euroopa naaritsa taastamisest, Palupõhja Looduskooli hinge Robert Oetjeni lood Ameerikast Emajõe luhani ning lõpuks folklorist Mall Hiiemäe ülihaarav vestlus loodushoiu usundilisest taustast.

Ega ma end kinnises ruumis juttu vestes kuigi vabalt ei tundnud, pigem oleksin kõigest soovinud metsas rääkida. Looduskeskkond võtaks esinemispingeid maha, avab meeled ja paneb ise vestjale sõnad suhu. Kui kord olin võtnud ülesande esineda, siis rääkisin metsaomanikuks olemisest, mõtteviiside muutumisest aja jooksul, oskusest näha metsas peale puude veel teisi väärtusi. Rääkisin vääriselupaikadest, looduskaitselistest piirangutest ja kuidas need annavad omanikule oskusi loodust paremini tundma õppida, temaga sõbraks saada. Metsaga koos elades õpib inimene endas tasakaalu leidma, piirama tarbetuid vajadusi ja avardama mõtlemist. Üldjoontes läbis see teema ka enamikku teisi ettekandeid.

Mõni hetk enne kojutulekut jäi aega botaanikaaias ringi jalutada, et kevadlillede ja sirelite õitsemist nautida. Nagu kingituseks viis rada mind mööda Eesti jämedaimast vahtrapuust. Paraku on hiiglasel üks haru äsja maha saetud. Hetkel polnud pargis kelleltki küsida, mis puuga juhtus.

Seahernes ehk kurelääts

Tuesday, May 24th, 2011

Praegu õitseb jõe ääres lehtpuumetsades ja kraavipervedel põõsaste vahel kevadine seahernes, rahvapäraselt ka kurelääts. Seahernes on aedades kasvatatava lillherne sugulane. Eriti ilus on kevadine seahernes siis, kui ta kasvab puhmana ja palju õisi on koos. Mesilastele see taim meeldib ja kui oleks veel kariloomi, kes metsa all ringi liiguksid, siis sööksid nemadki seda taime meelsasti.

Suve lõpu poole valmivad kaunades seemned ja kui kuivanud kauna puudutada, avaneb kaun krõpsti! ja seemned lendavad laiali. Küllap siis on kurgede kogunemise aeg käes, miks muidu seahernes ka kureläätse nime on saanud. Aga võib-olla kurenoka taolise pika kauna järgi?

Kollane maikuu.

Saturday, May 21st, 2011

Toomingate ja kirsipuude valged õied pudenevad ja valitseb kollane värv. Väljadel õitseb taliraps, kollased õied on ka põldudel laiutaval „rakvere raipel“ ja kõikjal massiliselt õitsval võilillel. Ilus ju, mis sest, et inimeste meelest umbrohi. Kullerkupuaeg on samuti käes.

Esimesed lillad sirelid toovad värvidesse vaheldust ja roosakad õunapuuõied kaunistavad aedu. Koos nendega lõpebki kevade ilusaim aeg.

Müttasin koduaias. Kaevasin maja tagant lilli välja ja istutasin neid teise kohta ringi. Varsti tulevad töömehed maja katust vahetama ja lilled saaksid kannatada. Veel vanast ajast on meil kuningakroonid (liilialised) ja neid tahaksin tingimata säilitada. Sibullillede ümberasustamiseks pole praegu muidugi parim aeg, aga mis parata. Vähemalt jäävad ellu.

Muruniitmine ja peenarde vahel kükitamine pole mu lemmiktööd. Õhtul sõitsingi metsa rahu nautima, mõtteid ja jõudu koguma. Päike valgustas pähklipõõsa punaseid lehti. Need kaks taime kinkis mulle kord üks Viljandimaa metsamees ja nad on päris suureks kasvanud. Millal pähkleid saab, seda veel ei tea.

Suurvee järeltööd.

Thursday, May 19th, 2011

Paar viimast päeva on sellise mahv peal, et õhtuks olen omadegi üsna läbi.

Eile trimmerdasin pärast metsast tulemist veel paar-kolm tundi õhtul koduaias. Just nimelt trimmeriga, mitte muruniitjaga, sest põõsaste vahed, õunapuude ja pargipuude alune on tihedalt täis haavataimi. Sellist asja pole varem kogenud, et mets kavatseb aeda vallutada.

Metsas aga käib meil jätkuvalt üleujutuse järgne jõekallaste puhastamine. Laanepüü pesast oleme kaugemal ega tohiks teda segada. Piilusin õhtul enne kojutulekut – püü mamma oli ilusti omal kohal.

Kutsusin saemehe appi. Ise lõikan oksalõikuriga jämedamaid oksi või panen võsalõikuri mürisema ja niidan sellega peenemat võsa. Külamees saeb ja sikutab jõkke vajunud toomingaid või kobraste näritud sarapuid ja saab sealt enda jaoks isegi küttepuid. Kaldal on mitmeid ärakuivanud noori saari. Neil on tõbi kallal. Vanemad saared on terved, aga mõned alla 10 cm läbimõõduga noored puud kuivavad ja ajavad koore maha. Ka lääpa vajunud leppi saeme vähemaks. Suurvesi on käinud kaugel üle kallaste ja kandnud endaga kaasa igasuguseid ronte ja tõuganud kaldapuid viltu. Püüame sasipuntras nüüd korda luua.

Eile töölt koju sõites nägin, et metsafirma langi äärde oli toodud suured rootsikeelsete kirjadega kilekotid, kuusetaimed sees. Igatahes on meeldiv teada, et peale RMK mõni suurem erafirma ka metsa istutab. Täna, kui tööle sõitsin, tuli parasjagu langilt metsaistutaja järgmisele portsjonile taimedele järele ja ajasime juttu. Istutab toruga ja potitaimed (väga ilusad, ühepikkused) olevatki ostetud Rootsist. Taimed on säilitatud külmutatuna ja nüüd sulavad aegamööda üles. Mullapall on seetõttu ilusti niiske.

Mõtteainet on siin kõvasti, kui erametsaomanikud peavad välismaalt (lisaks Rootsile pidavat ka Leedust ostetama) metsataimi hankima. Samal ajal lõpetasid paljud meie omad taimekasvatajad tegevuse ära, sest nõudlus oli väike, ettevõtmine pikemale, halvasti prognoositavale perioodile jaotuv ja töömahukas, väiksemas taimeaias omahind kõrge ja tulukus nigel. RMK taimlad erametsadesse aga kuusetaimi reeglina ei müü. Kui metsanduspoliitika kohalikku taimekasvatust järjekindlalt ei erguta, jääbki erametsade uuendamine tulevikus kannatama.

Kuku, kuku.

Tuesday, May 17th, 2011

Kui on sombune ilm, nagu tänane, siis kuuleb käo kukkumist terve päev. Praegu ei õnnestu teda eriti lollitada ja lähedale meelitada, sest õigeid kukkujaid on tal metsas teisigi, keda tähele panna. Suvel olen küll puu all istunud, käole vastu kukkunud ja sel viisil linnu päris lähedale peibutanud. Siis võib käoisand kukkuda nii, justkui kipuks konkurenti kuuldes hing vihast (või okas kurku) kinni jääma.

Kangesti raudkulli moodi, rinnavöötide ja pika sabaga tegelane on see kägu. Kukuvad siiski ainult isased, et paarilist meelitada. Sätitakse end kõrgele nähtavale kohale, tõstetakse saba püsti, lastakse tiivad ripakile ning siis põrutatakse lakkamatult „kuku-kuku“! Eemalt kostab samasugust kukkumist – see on konkurendi hääl. Järelikult tuleb temast valjemini hõigata.

Paarilise meelitamine kestab kägudel mai algusest jaanipäevani. Emakägu muneb kevade jooksul mitmeid mune teiste lindude pesadesse. Seega on käoelu üks lust ja „kuku“ ning nad ei tea pesa punumisest ega laste üleskasvatamisest midagi. Ekslikult on inimeste kõnepruugis kasutusel sõna „rongaema“, selle asemel võiks rääkida käoemadest. Rongad on väga korralikud perelinnud ja elavad koos poegadega kuni järgmise varakevadeni, kuni uus pesa järgmiste poegade üleskasvatamiseks valmis seatud.

Kevadine mets on hääli ja liikumist täis. Käisin pühapäeval ühe riigimetsa kaevatud tiigi ääres, sest üksildases paigas on alati palju linde. Kohe märkasingi tiigi kaldal sinikaelpardi paari. Neil peaks seal pesa olema. Samast kohast on tehtud ka käopilt, mis kauge vahemaa ja õhtuse napi valguse tõttu hästi ei õnnestunud. Lakkamatu linnulaul ümberringi, nii et raske oli lauljaid eristada. Korraks saabus tiigi kohale metstilder, puudutas vett ja kadus.

Käin igal aastal mõned korrad selle tiigi juures ja mõtlen, et küll oli metsameestel hea mõte selline veesilm metsade keskele kaevata. Ühes küljes vana mets, teises küljes noorendik, tee pool kaitseks väike kuusetukk ja neljandas küljes raielank üksikute vanade haabadega. Nii meeldib see paik paljudele lindudele ja loomadele. Ka minule.