Arhiiv June, 2011

Mets kui kihiline kook

Wednesday, June 29th, 2011

Käisin Põlvamaa metsi vaatamas ja metsa väärtuste üle mõtisklemas. See oli esimene koolitus minu rohkearvuliste õppepäevade seas, kus ei jagatud akadeemilisi valmistarkusi ega tutvustatud poliitilisi otsuseid. Loodusemees Hendrik Relve pani saalitäie metsaomanikke mõtlema ja kutsus nägema metsa kui tervikut.

Olen ammu oodanud sedalaadi vestlusi ja ka ise selleks valmistunud. Inimesele saab mets lähedaseks üksnes temaga koos elades. Harv kokkupuude võib tekitada küll emotsioone, nii positiivseid (puhas õhk, linnulaul, sisemine rahu) või negatiivseid (lageraielank, võserikud, hävinud seene- või marjakohad), aga sügavam metsa mõistmine tuleb aastatega.

Mets on meie rahva pärimustes ja puud uskumustes. Kui meil seda metsa ees ei oleks, ei tunneks me neid paiku enam koduse maana.

Hendrik Relve võrdles metsa väärtusi mitmekihilise koogiga. Noppisin tema ettekandest üht-teist välja ja kasutan neid oma tekstis.

Alumise kihi moodustavad majanduslikud väärtused, mida saab rahas hinnata. Need on puit, seened-marjad, ravimtaimed, jahiulukid jne.

Järgmise kihi moodustavad mitmekesised loodusväärtused, mille hulka kuuluvad paljude liikide ainuvõimalikud elupaigad, keskkonda parandav toime (hapniku tootmine) jne. Seda juba rahasse panna on oluliselt keerulisem ja vaieldavam kui alumise kihi puhul.

Kolmanda, ülemise ja kõige hõrguma kihi moodustavad metsa sotsiaalsed ja kultuurilised väärtused, mille hulka kuulub metsa tähtsus linnastunud inimese puhkepaigana, vaimse ja füüsilise tervise parandajana, loomeinimeste inspireerijana, rahvuskultuuri kandjana, aga samuti ka tööandjana arvestatavale hulgale inimestest. Ka neile väärtustele on äärmiselt raske anda rahalist hinnangut.

Relve sõnul on see kolmas, ülemine, kõige õhulisem kiht koogist kõige väärtuslikum ja eestlasele kui rahvusele vahest kõige tähtsam.

Oma mõtetes kujutan ette, et kihiline kook vajub ju kokku, kui alumine kiht õõnsaks uuristada ehk teisisõnu – arutult suure koguse puidu metsast välja raiumist (metsamajandajad, metsatööstus) või ulukite populatsioonide kriitilise piirini viimist (jahindus). Teises kihis, mis on alumisega tugevalt ühenduses, kaovad või halvenevad liikide elupaigad. Kolmanda, ülemise kihi väärtuste tarbijad alustavad ilmselgelt aktsioone alumises kihis maiustajate vastu. Üht-teist on juba toimumas (protest palgipõletamise vastu Eesti Energia elektrijaamade ahjudes, metsanduse arengukava kriitika jne).

Kuni ühiskond on jätkuvalt killustunud erinevateks üksteisest isoleeritud huvirühmadeks (riigimetsandus, erametsandus, metsatööstus, looduskaitsjad, metsas puhkajad) ja riigis pole näha neid ühendavat või ülest jõudu, on oht, et kihiline kook, millega Hendrik Relve metsa väärtust võrdles, ei taha koos püsida. Kui iga metsaomanik oleks oma metsa säästlik majandaja, aga samaaegselt ka loodusväärtuste ja kultuuripärandi vabatahtlik hoidja, siis saaksid järgnevad põlvkonnad koogi kõiki kihte võrdselt maitsta.

Ilus, aga tüütu

Tuesday, June 28th, 2011

Proovisin kuusekultuure hooldada, sest väikesed taimed kipuvad rohukasvule alla jääma. Mitu ebameeldivat asja tuli korraga ette ja jätsin pooleli.

Kui niisama hakata jalgadega rohtu kuusetaimede ümbert maha tallama, siis peab end riietama sääsekindla rüüga, sest just rohu seest vereimejad ilmuvadki. Aga katsu sa sooja ilmaga paksu jaki ja kummikutega päikese käes sebida. Kui kergemalt riietuda, on kohe sääsed jaol. Kümned pisikesed vereimejad oskavad end käevartele nii vaikselt sokutada, et ei kuule ega tunne. Palja silmaga ei näe, aga pildilt paistab, et sääse tagakeha on vöödiline nagu mõnel herilasel. Kui ta end verd täis imeb, siis punab see peaaegu läbi.

Üks päev üritasin kuuskede vahel ka rohukettaga niita, aga see töö on meeletut tähelepanu nõudev. Hea on muidugi see, et müra ja liikumisega ei tule sääsed kallale. Halb aga see, et rohu sees lihtsalt ei näe väikesi puutaimi ja pärast kahe-kolme kuusehakatise mahaniitmist sai isu otsa.

Isegi vanemate taimede hooldamisel on tänavu see eripära, et mõned puukesed on talvel viltu vajunud ning latv ja tüvi ei pruugi olla ühel püstsirgel. Kui tundub, et tüveni on veel palju ruumi, siis alati nii pole. Ketas riivab – ja ongi kuuseke maha niidetud.

Kolmandaks takistuseks on pesitsevad linnud. Kuigi tundub, et enamikul pesitsejatest juba pojad väljas ja iseseisvalt lendama hakanud, pole see kaugeltki nii. Mitmed liigid munevad ka teise kurna ja pojad lahkuvad pesadest alles juulikuus. Äsja vaatasin lehelinnuga tõtt, kes oli rinnakõrgusel okste vahel oma kõrrepesas haudumas. Linnupesi leidub nii maapinnal, noorte kuuskede võras kui lehtpuupõõsastes.

Kesksuvine õiteaeg on omamoodi kaunis, eriti sööti jäänud põllumaadel, kus liigirohke taimestik aina jõudu kogub. Muretult prääksuvad seni veel rukkiräägud. Mõtlen hirmuga, millal sinna mürgipritsid tulevad ja enda järel kõik kõrbenud-pruuniks muudavad. Kas hiired, keda näiteks viud, kakud või kotkad toiduks püüavad, ka mürgiga üle piserdatakse? Seeläbi siis ka nemad mürgiga kokkupuutunute ahelas… Või putukad, keda paljud linnud söövad? Mõnda sellist kõrbepõldu täna juba nägin. Varem hekseldati rohi koos muude elusolenditega lihtsalt sinnasamasse ja kurgedel-kullidel-ronkadel oli söömapidu. Hooldustoetus muudkui laekus maaomaniku kontole. Ilmselt nüüd valmistutakse põllu taaskasutusele võtmiseks ja üleskündmiseks.

Kasekedriku röövikud.

Friday, June 24th, 2011

Proovisin seekord ise neid röövikuid määrata, sest üle-eelmisel suvel nägin samasugust moodustist paju oksal rippumas ja kirjutasin sellest ka blogis. Tuntud putukauurija, bioloog Mati Martini kommentaar oli tookord, et tegemist on kasekedriku röövikutega.

Eile, jaaniõhtul, märkasin samasugust kotikest rippumas kase oksal. Tegin ka pildi. Kotikese pikkus oli umbes 25 cm ning selle peal ja sees liikusid röövikud. Osa kase lehti oli oksalt juba kadunud.

Kasekedrik ise on pruun liblikas, keda mul pole olnud oskust või juhust märgata. Aga küllap ta oli mu jõeäärsel maatükil olemas, munes munad ja pärast sooja juuni algust koorusid röövikud, kes nüüd kase lehti söövad.

Rikas on meid ümbritsev loodus ja väikeste olendite maailm, keda inimesel annab terve elu tundma õppida ja kellest ikkagi nii vähe teame.

Jaaniõhtu öösorri jorinaga.

Thursday, June 23rd, 2011

Jaanituld tegime sel aastal meie metsatalu platsil. Olime omadega ja võõraid sedapuhku ei käinud. Ilus ja rahulik jaaniõhtu oli.

Koduteele asusime tund pärast südaööd ja tegime peatuse metsateel, lootes öösorri kuulda. Just selles kohas ja sel aastaajal olen teda varemgi kuulanud. Seisime ja kuulasime. Sorr soriseski oma pikka joru. Jaaniöö hakkas päikesetõusuks valmistuma.

Foto öösorri munadest pole tehtud jaaniõhtul, vaid päev varem rabarinnakul, kui pesa juhuslikult meie teele jäi. Vanalind lendas hetk enne meie kohalesattumist pesalt ära. Tegin munadest ja kõrval passivast särtsrohelisest röövikust paar fotot ning eemaldusime kiiresti.

Just selline ongi tüüpiline öösorri pesa, mille ehitamisega pole erilist vaeva nähtud, sest lind kasutab looduslikke pinnaselohke, kuhu omad munad poetada ja pojad välja haududa.

Selle suve haruldused.

Tuesday, June 21st, 2011

Tänane, suvise pööripäeva kohtumine metskitsega oli sel aastal arvult alles viies. Vähevõitu ju, kui võrrelda mõne aasta taguste aegadega. Metskits meie kandis on haruldus. Rebaseid on hulga rohkem.

Ega muidu poleks neid fotosid saanudki, kui metsa niitma minnes avastasin, et olen kummikud maha unustanud. Sõitsin tuldud teed neile koju järele ja siis sokku märkasingi. Poleks unustanud, poleks näinud.

Pulksarvedega sokuke puhkas esiotsa rahulikult elektriliini trassil pikas rohus, paistsid ainult kõrvad, mida ta nagu lokaatoreid erinevatesse suundadesse pööras. Mulle tundus, et kohalt tõusmise põhjuseks polnud üldse mina, vaid keegi teine, keda ta tihedama metsa all märkas või kuulis. Sain teha mitmeid pilte.

Sokkudel on jooksuaeg. Kas sellist pulk-poissi keegi ka tõsiselt võtab, pole kindel. Kevadel nägin seal läheduses üht väga uhke krooniga isandat, kelle alles karvased sarved ulatusid kõrvadest poole kõrgemale. Paariliseks oli tal sama suurt kasvu emasloom. Hiljem pole ma seda sokku näinud. Küll aga ajasin hiljuti oma tulekuga kraavis põõsaste all puhkava kitse üles. Lootes samast leida ka talle, läksin lähemalt vaatama. Metskits jätab ohu korral talle maha ja jookseb ise eemale. Tõenäoliselt tõmmatakse sellise käitumisega vaenlase tähelepanu endale, et talle säästa. Hiljem otsib kitseema oma talle üles. Sel kitsel talle polnud.

Jahimehed on lubanud, et sel suvel metskitsejahti ei peeta, nii ka traditsioonilist jaanisokku õige jahimees sel korral ei söö. Las loomad taastuvad kahest rängast talvest, mil hukkus neid nii liikumis- ja toitumisprobleemide, huntide, ilveste ja hulkuvate koerte läbi.

Metsaonni hingevalu.

Monday, June 20th, 2011

Mõtlesin, et pean sellest enne jaanipäeva kirjutama.

Pärast läinud nädalavahetust tahaks vaid üht – saaks ometi see suvi kord läbi! Pole teine ametlikult veel alanudki, aga mulle hakkab aitama.

Suitsukonid õhkkuivade onnipõranda laudade vahel, õllepurgid põõsas, paberitükid, ümberlükatud (või kukutud) puuriit – see on vaid üks osa sellest, mis tuli koristada või korda seada. Metsakeldri kamina suitsutõke ära võetud, känkrasse sulanud topsikud või muu mittepuiduline sodi tuha sees. Maas õllepurgid, klaasikillud.

Koristasin ja sees keeras. Mitte sellepärast, et pidin võõrast sodi koristama, vaid et hing valutas. Mind oli solvatud, armsal maal oli soovimatu jalg tallanud, ükskõiksus hoolega hoitud metsarahu rikkunud. Justkui oleks poriste saabastega mu magamistoas käidud…

RMK puhkeplatse reklaamitakse ja kutsutakse puhkama riigimetsas. Küllap sealsetele korrashoidjatele on kõik see tuttav, mis mullegi praegu haiget teeb. Mina ei reklaami erametsa puhkevõimalusi ega kavatse seda ka teha. Mul pole eurotoetuste pärast kohustust lasta 5 aastat puhkerajatisi avalikes huvides kasutada. Olen vana metsatalu õue üle 10 aasta hoidnud korras kui vanade aegade mälestusmärki iseenda ja oma pere jaoks, kutsun sinna oma sõpru ja võtan hea meelega vastu loodusinimesi. Mets on pühapaik, mitte rüvetajate, lärmajate ja roolijoodikute peidukoht.

Ühel keskööl, kui sadas kõvasti vihma, tuli signaal, et autod sõitsid jõe äärde. Ajasin end välja ja sõitsin järele. Noortekamp, pigem teismelised, oli end keldris ümber laua sisse seadnud. Pärast vestlust ja selgitusi lubati varsti lahkuda. Järgmisel päeval käisin kontrollimas – oli kõik enam-vähem korda tehtud. Lootsin, et järgmisel ööl enam ei tulda.

Eksisin. Kraad kõvemad vennad olid uue peo maha pidanud. Sealt ka need õllepurgid, konid ja muu sodi. Kui päeval kohale jõudsin, oli kamin veel soe. Naridel oli magatud. Autojäljed olid tee kõrval rohus vingerdava kaare teinud. Äkki Rabarocki väsinud rahvas?

Peatusin eile õhtul ühel metsatee äärsel puhkeplatsil, mille omanik rajas eelmisel suvel metsatulekahju ennetamise programmi toetustega. Platsil on kõik olemas, ka prügikastid, aga õlle- ja viinapudelid olid loobitud ikkagi üle õla põõsaste vahele ja kraavi. Koristasin veidi, sest ei suutnud niisama sealt ära tulla.

Vähe sellest. Nüüd, pärast kooli, on külalapsed hakanud õhtuti metsas telkimas käima. Ühel ööl otsustasid ühe pere ema-isa minna kontrollima, kus lapsed on. Selgus, et metsas võeti napsu ja tehti suitsu. Ühe pere 4. klassi poiss purupurjus. Mõned aastad vanem poiss oli laianud, et oma viga, kui veel ei kanna…

Sellepärast ei soovigi ma enam suve, ei taha jaanipäeva pidusid, ei taha kohata koolivaheajal ringi luusivaid igavlevaid külanoori, ei taha joominguid, lärmi. Tänagi õhtul istus külakamp ühe metsatiigi puhkeplatsil, kui mööda sõitsin. Isa otsis seda poissi, kes „veel ei kanna“.

Linnulaste aeg.

Sunday, June 19th, 2011

Suvine jäätmaa oma rohkete puhmaste, õite, lehtede, varte, seemnete ja kõrtega pakub muinasjutulist vaatemängu. Pärast vihma sädelevad rohus veepiisad ja lendab rohkelt putukaid. Laste toitmiseks püüavad linnuvanemad sealt priskeid nokatäisi.

Sellised paigad koos põlluserval kasvavate põõsastega sobivad paljudele liikidele nii toitumiseks kui varjumiseks. Praegu on esimene aasta, kui suur väli minu igapäevase metsamineku tee ääres jäi sügisel kündmata ja seda ei haritud ka kevadel. Nii said kiivitajad oma pojad rahus üles kasvatada ja praeguseks on neist suurem osa juba ranniku poole ära lennanud. Päevast päeva patseerivad seal kolm sookurge, ilmselt noorlinnud, kes sel aastal veel ei pesitse.

Esimest suve kuuleb igal õhtul seal ka rukkirääku. Rohumaid, mis räägule sobivad, pole kuigi palju, sest elu niidetaval heinapõllul on ohtlik ning hooldamata jäätmaa kasvab kiiresti võsa täis. Põllumaa on aga läinud hinda ja naljalt ei leia enam põlde, mis harimata jääksid. Nii ongi lausa ime, et kõnealusel looduse hoolde jäetud väljal saavad tänavu lõõritada lõokesed ja liigirikka metsiku taimestiku vahel sebida ringi kadakatäksid. Üks puhkepaus kulub kindlasti ka maale ära. Põllumehed muidugi neavad mind maapõhja, et julgen rõõmustada ülesharimata põllu üle.

Praegu ongi aeg, mil esimesed linnupojad on pesast välja lennanud ning korraga võib lähestikku näha vanu ja noori linde üheskoos. Paar päeva tagasi pildistasin üht toimekat linavästrikku, kes oli teel poegade juurde, nokatäis sitikaid kaasas. Linavästrik, va kavalpea, ei reeda võõrale silmale, kus ta pesa ja pojad asuvad. Enne toidunutsakuga pessa lendamist peatutakse korraks mõnel oksaraol või kivil, et vaadata, kas keegi jälgib või mitte. Kui tundub, et vaadatakse, siis pessa ei lennata, vaid oodatakse, kuni vaataja pilgu (või objektiivi) mujale pöörab.

Linavästriku nokatäis.


Kadakatäks.

Üks suur liblikas.

Saturday, June 18th, 2011

Haavalumik on pildil oleva liblika nimi, keda võib nüüd, juuni teisel poolel, siin-seal metsateedel kohata. Tema tiibade siruulatus on 6 – 8 cm, mis on teiste liblikatega võrreldes üks suuremaid. Elupaigaks on tal niisked segametsad. Oma nime on haavalumik saanud sellest, et tema röövikud toituvad haabadel.

Nende liblikate käekäik sõltub talvedest. Külma talve järgsel suvel on neid vähem, soe talv aga mõjub liblikatele soodsalt. Arvatavasti võib sel suvel neid veelgi kohata.

Nägin täna ka niidu-võrkliblikat, kes on haavalumikust poole väiksem, aga see-eest väga ilusate oranžide tiibadega, mida katab tume võrkmuster. Olin niitmisega ametis ja kaamerat polnud käepärast, seepärast temast mul pilti pole.

Suve ilusamad hetked niitudel ongi õite ja liblikatega seotud. Kõik ülejäänu – niitmistöö, higistamine, võitlemine sääskede, kihulaste, parmude ja herilastega – on tüütu paratamatus ja tuleb välja kannatada.

Põlenguala maasikad.

Friday, June 17th, 2011

Selle suve esimesed punased metsamaasikad leidsin täna, kui Erametsakeskuse korraldusel toimus meie vallas metsatulekahjude ennetamise õppepäev erametsaomanikele.

Viimasel ajal on olnud nii palju ringisõitmist ja koolitusi, et oma metsatöö on jäänud tagaplaanile. Eks tuleb see järgmistel päevadel tasa teha. Vihmahood on pannud rohu veelgi lopsakamalt vohama, aga samas on vähenemas ka metsade tuleohtlikkus.

Just see teema oligi tänasel koolitusel jutuks. Alustasime tuletõrjedepoo juures, kus kohaliku päästeameti pealik Toomas andis põhjaliku ülevaate tuletõrjujate valmisolekust, näitas tehnikat ja rääkis ka metsatulekahjude kustutamise keerukusest. Jaanipäeva eelsel ajal oli õige aeg meelde tuletada, kes ja millistel tingimustel võib jaanituld loata teha, millistel kordadel aga peab päästeametit eelnevalt informeerima või luba taotlema.

Pärast lõunat käisime ühel metsapõlengu alal, kus 5 aastat tagasi süttis mets kõrvalasuva heinapõllu niitmise ajal lennanud sädemest. Päästetehnika kiire kohalejõudmise ja kustutustöödega hoiti ära tule levik laiemale metsaalale. Ka praegu on hästi näha mustaks põlenud koor suurtel mändidel. Vanemad, paksu koorega puud jäid ellu, aga ülejäänud mets tuli pärast põlengut kiiresti maha võtta. Omanik sai korralikud palgid veel hea hinnaga maha müüa.

Põlenguala mets on taastumas. Männid on andnud seemet ja väikesi taimi leiab kõikjal kasvamas. On ka kuusetaimi ja noori kaski. Samalt langilt leiab metsmaasikaid ja kõrgub põdrakanep.

Neljapäeval Maalehega.

Thursday, June 16th, 2011

Olin kutsutud linna Maalehe simmanile ja seal ka käisin. Oli palju toredaid inimesi ning maa- ja merelähedane loodus vabaõhumuuseumis. Sai seal näha nii ammuseid teretuttavaid kui ajalehest tuntud nägusid, mõnd riigikogulast ja eurosaadikut, ministreid ja eelmist presidenti koos prouaga. Oli mõnus ilm, rõõmus meeleolu ja muusika. Lõpuks sai isegi hobuvankriga sõit muuseumi teedel ära proovitud.

Kui tagasi koduküla põldude ja metsade vahele jõudsin, tervitas mind imelise suveõhtu vaatemäng. Vihmast märg soe muld hingas. Seisatasin ja vaatasin üle välja oma sünnitalu poole. Päike vajus järjest madalamale ja maa kohale kerkis juuniõhtune udu. See oli ilus lõpetus Maalehe neljapäevale.