Arhiiv July, 2011

Ettevaatust, herilased!

Sunday, July 31st, 2011

Pildil olev lehmakoogi sarnane hall lätakas nõgesevarte all on herilasepesa. Mul vedas, et lõikuriga sinna sisse ei põrutanud, viimasel hetkel nägin. Mõnel eelmisel aastal pole nii kergesti pääsenud, on tulnud jalgadele valu anda ja omajagu sutsakaid ka saadud.

Ma pole kindel, kas see pesa kuulub metsaherilasele või maaherilasele, sest loetu põhjal on nii, et metsaherilane ehitab oma pesa maapinnast kõrgemale, maaherilane aga pinnasesse mõne teise looma urgu. Huvitav on see, et kui olemasolev urg maaherilase laienevale pesale väikseks jääb, siis suudavad herilased ka ise mullatöid teha, maa-alust urgu suuremaks süvendada. Olen metsataimi hooldades kord ka sellisesse herilasepessa jalgupidi sisse vajunud. Kiireks lippamiseks läks

Herilaste liike on muidugi rohkem kui siin mainisin. Pesa ehitamist alustab suve hakul herilaseema, kes on ületalve elanud ja kes poetab esimestesse omaehitatud kannudesse kohe ka munad. Vastsetest kooruvad valmikud, töölised, kes asuvad pesa järjest suuremaks ehitama. Ema ülesandeks on kärjekannudesse uusi mune muneda ja nii kasvab pesa suuremaks ning täieneb pidevalt uute herilaste põlvkond.

Herilased ise toituvad taimemahladest, õienektarist, aga varastavad ka mesilaste tagant mett või inimestelt magusat moosi. Oma lapsi ehk vastseid aga toidavad nad lihaga – püüavad putukaid, mäluvad need peeneks ja annavad vastsetele. Suuremad putukad nõelatakse mürgise astlaga oimetuks, väiksemad haaratakse otse hambusse.

Olen oma lugudes maininud ka üht röövlindu – herilaseviud. Tema ongi see lind, kes haub oma pojad parasjagu selleks ajaks välja, kui herilastel pesad suve teises pooles juba suured ja kärgedes piisavalt vastseid. Need tõugud on herilaseviu poegadele rammus ja valgurikas toit. On huvitav, kuidas herilaseviu teeb luurates kindlaks, kuhu herilased lendavad ja seejärel murrab pessa sisse, et kärgedest röövikuid kätte saada. Kas turris suled lindu vihaste herilaste eest ka piisavalt kaitsevad, peab herilaseviult endalt küsima.

Herilased on loodusliku paberi tootjad, sest pesamaterjal ongi peeneks näritud ja süljega niisutatud puidupuru – peaaegu nagu paberivabrikus.

Mine siis, kui päike tõuseb.

Friday, July 29th, 2011

Palaval suvepäeval võiks otsida hommikusi kargemaid hetki. Kui kord need äikesevihmad mööda saavad ja edaspidigi suvekuumus kestab, siis soovitan tõusta enne päikest ja minna kusagile veekogu äärde või rabamatkale. Vihmast kastetud maa ja vesi hakkavad aurama, tekib udu. Kõrtel, lehtedel ja õitel sädelevad kastepiisad. Õhk on puhas, inimtühjad paigad hääletud. Nii saab olla iseenda ja loodusega, olla kasvõi mõni tund õnnelik, valmis puhastuma kõigest tühjast-tähjast, mida inimühiskond nii tähtsaks peab. Proovi.

Arvan, et minagi olen mõne tunniga metsas või rabas luusides suutnud end taas rööpaisse juhtida. Tagasi jõudes ei tundu argised asjad enam nii rusuvad ja kohustused ületamatud.

Kui hommikusele rabajärvele päikesekiired valgust hakkavad heitma, ärkab seal elu. Mööda vett lippavad jooksikud, pinnale tõusnud kalake tekitab ringe, vesiroosid hakkavad õisi avama. Nägin, et tõepoolest keegi ööbis õie sees ja nüüd piilub aknast välja. Ei, Pöial-Liisit selle vesiroosi sees siiski pole.

Pruugib selja taha vaadata, et näha, kuidas läbi päikesekiirte ja udu sädelevad tuhanded niidid, võrgud, kuulikesed. On nii vaikne, et kõrvad püüavad kinni kastepiiskade tilkumise heli. Ära võta matkakaaslasteks liiga jutukaid sõpru, siis ei jõua looduse pakutu teieni. Vaikimise, kuulamise ja vaatamise oskus on õpitavad.

Noored hiireviud on lärmakad.

Thursday, July 28th, 2011

Kui ma eile hommikul raba poolt mööda metsateed koju sõitsin, kostis autosse valju kisa. Võtsin hoo maha ja hakkasin jälgima, kustpoolt hääled tulevad. Vanem metsaosa sai läbi ja kõrval oli lageraielank. Seal eristas kõrv kuni kolme erinevast suunast kostvat nõudlikku häälitsust. Langi serval vastu vana metsa jäi kaseoksal silma ka üks asjaosaline – noor hiireviu. Põõsaste vahelt õnnestus mõni pilt teha, aga vahemaa oli üle paarisaja meetri, mistõttu ka pildi kvaliteet kehvake.

Kiusatus blogis hiireviudest juttu teha ikkagi oli, sest oksal istuvast hiireviust pilti saada on mõneti vedamine. Vanalinnud panevad otsemaid plehku, kui auto juhtub peatuma, inimesest hoidutakse võimalikult kaugele. Noorlindudel aga pole veel ohu kogemust. Neil on tegemist, et toidutooja tähelepanu endale tõmmata, umbes nii, et „mina siin!“.

Pärast lennuvõimeliseks saamist püsivad viupojad mõnda aega üsna pesa läheduses ja oma asukohast või tühjast kõhust annavad nad võimsa kisaga teada. Ööseks lennatakse turvalisuse mõttes veel koduseks saanud pesale. Kui aga on kätte õpitud nipid, kuidas ise toiduks hiiri või muid väiksemaid linde-loomi püüda ning tuntakse end piisavalt iseseisvana, siis loobutakse pesal käimisest. Vanalinnud jätavad toidutoomise kasvatuslikus mõttes üha harvemaks ja nii ei jäägi näljastel noortel muud üle, kui ise jahti pidama hakata. Linnulapse aeg saab sellega läbi ning algab maailma avastamine ja iseseisev elu.

Sel aastal on kõigil hiiretoidulistel röövlindudel pesades poegi üles kasvamas, sest toitu leidub piisavalt. Nii võib hiireviudel olla kaks või rohkemgi poega. Konnakotkaste seire näitas, et ka neil on hea poja-aasta, aga reeglina kasvatavad konnakotkad üles vaid üheainsa järglase. Kotkamehed räägivad, et söömata toidukraami hulgas on konnakotkaste pesades enamasti uruhiired, aga ka rohukonnad või mutid. Kui pojal pole isu kõike toodut kohe ära süüa, tähendab see, et kõht on täis ja et vanalinnud hangivad saaki hõlpsasti. Sama edukalt peaksid ka sarnaselt toituvad hiireviud endale ja poegadele saaki leidma.

Hommikused võrgutajad.

Wednesday, July 27th, 2011

Lõpuks saabus ka meie kõrbevale maale värskendav vihm. Õhtuse saju järel võis oodata erilist hommikut.

Kuigi mul on varahommikuse tõusmisega raskusi ja nõuab eneseületamist, jõudsin üsna päikesetõusu järel rabasse. Vaatepilt oli lummav, mille kirjeldamiseks on sõnad liigsed.

Kui kõrgelt tornist olid maastikuvaateid piisavalt nauditud, liikusin allpool ringi. Seal paotas suvine raba oma teisi saladusi, mida on võimalik üksnes madala päikese ja uduniiske ilmaga märgata. Loendamatud võrgud ja niidid sädelesid okste vahel. Mõnel puul rippus neid nii rohkelt, et tahtmatult tekkis võrdlus jõulukuuse kaunistustega.

Kuidagi ei raatsinud hommikuse värskuse ja ilu keskelt lahkuda, aga mis parata – ees ootas järjekordne kuum ja tegemata töid täis päev.

Kanarbiku õitseaeg.

Sunday, July 24th, 2011

Kevadest sügiseni kestab rabas õitsemine ja viljade valmimine samaaegselt, vahelduvad õitsejad ja järgemööda valmivad ka marjad.

Praegu on kanarbiku õitsemise aeg. Pisikesed kellukakujulised lillakasroosad õied meelitavad nektarit ammutama rohkelt putukaid, sealhulgas mesilasi. Kanarbikumett hinnatakse kõrgelt tema erilise maitse ja aroomi poolest.

Tuppvillpead õitsesid varakevadel ära ja praegu näeb kõikjal nende valgeid sassis juukseid. Kukemarja roosad-valged õied on asendunud mustade marjadega, mis on paljude lindude maius. Valgete õitega rabamuraka punakaid-kollaseid maitsvaid vilju sai korjata juba mitu nädalat tagasi. Mätaste vahel silman rohelisi pohlakobaraid. Samblale on külvatud tibatillukesi jõhvikakuulikesi. Nende rohkuse järgi võib tõotab hea jõhvikasügis tulla.

Sookail on ära õitsenud. Kahju, et sel aastal tema turritavate karvadega valgeid õiekobaraid pildistamas ei käinud – need on nii erilised. Laukaservadel ja õõtsikutel valendasid maikuus ubalehe kaunid õied. Praegu valmivad kupardes seemned. Rabajärve pinnal on palju lehti, kus kindlasti kusagil istub ka Pöial-Liisi. Tol hommikul ta magas veel avanemata valge vesiroosi õie sees…

Haigru lugu.

Saturday, July 23rd, 2011

Ühel õhtupoolikul helistas külanaine, et tulgu vaatama, neile toodi üks lind, kes oli konutanud külas majade vahel ega suutnud lendu tõusta. Ehk aitan otsustada, mida temaga teha.

Sõitsin kohale. Lammaste kopli varjualuses oli hallhaigur. Tundus, et tiivaga on midagi lahti, sest see polnud vastu keha, vaid oli vajunud ebaloomulikult allapoole. Jalad olid terved ja käidud sai ta küll. Külast oli haigur nende juurde toodud seepärast, et majade vahel võivad koerad või mõni muu loom linnule kallale minna, kui see lendu ei suuda tõusta. Üksiku talumaja juures on ohutum, lammaste koplil aed ümber ja koerad sinna ei pääse.

Oli selge, et ise me haigrut aidata ei saa ega tea ka seda, kuidas ja millist toitu (kalad, molluskid?) linnule kosumiseks otsida. Hankisin Nigula loomade turvakodu rehabilitatsiooni spetsialisti Kärdi telefoninumbri ja helistasin. Lubas varsti järele sõita.

Käisin täna vaatamas ja haigrul oligi samal õhtul järel käidud. Kui tiivaluu on murdunud, siis olevat väga keeruline teda uuesti lennuvõimeliseks turgutada. Nigulas on hulk aastaid haigeid või vigastatud linde-loomi elule poputatud ja tagasi vabasse loodusesse päästetud. Tahaks loota, et ehk ka haigrul hästi läheb.

Juulikuumus.

Friday, July 22nd, 2011

Kui vähegi võimalik, siis väldin kuumal päeval igasugust töötegemist väljas. Kel puhkus ja rannas meeldib peesitada, neile on selline ilm muidugi meele järgi. Alles õhtul, kui end päevahigist puhtaks olen pesnud, tuleb eluvaim uuesti sisse.

Käisin õhtul rabas ja seal oli ilus. Laukavesi on leige kui tagakatlas. Sumeda juuliõhtu loojangu värvid tumeda metsa kohal – selline on rahuliku Eestimaa suvi.

Tulin koju ja lugesin ehmatusega, et minu meelest ühe turvalisema riigi Norra pealinnas kärgatasid pommiplahvatused. Miks küll seal, rahumeelsete inimeste riigis? Maailm on hulluks läinud.

Raske otsus.

Wednesday, July 20th, 2011

Vana jalakas lamab nüüd taluplatsil, oksteta ja tükeldatud. Tüvi puudutab maapinda, kus ta aastakümneid toitnud juurtest jäädavalt lahti lõigati. Peagi sõidutab traktor ta kaugemale.

Emotsionaalselt oli vana puu langetamise otsus raske, samas mõistuse järgi talitades oli viimane aeg, enne kui tormituuled oleksid keskosast pehkinud ja seeni kasvatanud raske tüve keldrikatusele kukutanud. Tõsisemad väsimise märgid ilmnesid eelmisel aastal ja sel kevadel enam ülemistele okstele lehti ei tulnud. Jalakatüve ristlõige on värviküllane. Kui suur osa selles tugevat, kui palju kõdunevat puitu on, vajab ületorkimist ja uurimist.

Nüüd uhkeldab ja kaunistab vaadet temast hoopis suurem tammemürakas, kes siiani eemalt vaataja jaoks jalaka varju oli jäänud.

Ka teine muudatus saab kohe teoks. Nimelt lõhub töömees senisel sillal katte maha. Kevadine suurvesi räsis seda ja lükkas poolest saadik allavoolu. Veeseis jões on praegu madal ja seega sobiv aeg uut silda ehitama hakata, kõrgemat kui senine, et suurvesi enam ei uputaks. Ehk õnnestub seda teha tuleval nädalal, kui traktor tuleb, uued talad üle jõe sikutab ja lahkudes ka jalaka ning hiljuti murdunud kastaniharu kaasa viib.

Nupud, kõrred, õied.

Tuesday, July 19th, 2011

Juulikuine niitmata rohumaa on metsik ja ilus. Selliseid pilte hakkab inimene heldimusega vaatama kusagil pimedal ja vihmast kõledal novembrikuul või aknalauani hangedes veebruaris ning mõtleb – oli alles imeline suvi!

Tegelikkuses on asi praegu proosalisem, eriti kui tuleb sellisest rohumüürist läbi minna, parme ja sääski tõrjuda ning pärast riietelt või mis veel hullem, nahalt puuke noppida. Nii et – vikat või ketas teravaks ja tööle!

Niitsin rohumüürist mõned rajad läbi, et kergemini metsa pääseda. Kuusenoorendik, mis on kasvama pandud kunagisele lageraielangile, aina sirgub. Lopsakas on ka lehtpuude kasv ja hooldamisel hakkab päris kahju, kui peab isegi saarepuid vähemaks lõikama. Olen harjunud, et lepp, toomingas ja pihlakas lähevad maha, aga paar talve on lõpuks ka saared ilma kitsehammustusteta saanud kasvada ja nii ulatuvadki nad mul mõnes kohas üle pea. Tugevamad, sirgemad ja pikemad jätangi kasvama.

Otsisin langilt üles vana oksavaalu, sest tahaksin seda mööda liikudes traktoriga ära tuua tuules murdunud 5-6 seemnemändi. Kõrvale ei saa traktoril lasta sõita, sest kõikjal on noored istutatud kuused ja needsamad ilusad saared. Suured männitüved annavad peaaegu koorma välja ja sobivad suurepäraselt veel küttepuudeks tükeldada. Aga kus on seal oksavaalul vaarikaid, suured ja oksad lookas. Kui kannatust ja tahtmist oleks, võiks korjata. Aedvaarikate aeg ongi läbi saamas.

Tammiku tamm ja teised puud.

Monday, July 18th, 2011

Nädalavahetusel oli võimalus käia Virumaa metsi vaatamas. Nägin erinevaid metsakultuure ja noorendikke, vana metsa kahjuks vähem. Aga kõige tähelepanuväärsemaks pean siiski uhket vana tamme Tammiku mail. Võral on igas suunas laiust 25 meetrit, tüve ümbermõõt aga üle 4 meetri.

Virumaa on kant, kus erinevatel aastatel on kõige suuremad tormid maad räsinud ja seetõttu tundub mulle, et nii uhkeid metsi nagu Põlva- või Viljandimaal veel näha on, seal enam alles polegi. Oma osa on kindlasti ka viimaste aastate aktiivsel metsamajandamisel.

Tasakaalustamaks vanade metsade kadumist näeb eramaal palju metsakultuure ja –noorendikke, mille sirgumiseni päris metsaks kulub aastaid. Viru-Lemmu metsaseltsi metsanduslikku õpperada läbides näeb huvitavaid võõrliike, mida meie metsades mujal naljalt ei kohta. Need on ebatsuuga, hübriidhaab ja eurojaapani lehis. Õpperajal käies näeb ka arukase, maarjakase ja tamme istandusi endisel põllumaal.

Huvitavad on sealsed pinnavormid, voored, mis muudavad metsamajandamise keerulisemaks ja metsa tõenäoliselt ka tormihellemaks kui tasasel maastikul. Ikka lohk ja küngas, küngas ja lohu põhjas lodu, kus voolab oja, mis viib veed järve, kus elavad haruldased suured järvekarbid.

Metsakultuure vaadates jäid nende vahel silma ilusad erepunaste marjadega põõsad – punane leeder. Seda liiki ma oma metsas pole kohanud. Kuidagi ei saanud neist pilti tegemata mööduda. Pidavat veidi mürgine olema, aga sedasama räägitakse meie kandis tavalisema põõsa, lodjapuu marjade kohta. Neid viimaseid aga pistan ma talvel ikka suhu, kui külm on juba näpistanud. Siiani elus. Marjad sisaldavad rohkelt C-vitamiini.