Kollendavad kaselehed annavad märku lähenevast sügisest ja kooliaja algusest. Lõõtsuv tuul tõukab pilvi päikesest varjutama. Suvi saab läbi.

Hooldasin kuusekultuure ja lagedal olles jõudsin õigel ajal märgata, kuidas pool taevast halliks tõmbus ja aina lähemale vajus. Peitsin bensiinikanistri kuuse alla ja kiirustasin langilt ära. Viimasel hetkel pääsesin autosse varju ja siis hakkas kallama. Jõevesi on juba tõusnud ja teedel on suured loigud.

Südames on rahu, sest suvine rutt ja siia-sinna tõmblemine asendub mulle paremini sobiva sügisese rütmiga. Kuiva ilma tööd said tehtud ja pole asja enam traktoriga märga maad segi pöörama minna. Rahulikult ja ilma valides saan nüüd käsitsi metsahooldust teha ja vahel puhkuseks ka seenemetsa põigata.

Helistasin pojatütrele, kel on ees elu esimene koolipäev. Kooliasjad pidid valmis olema, koolimaja, õpetaja ja klassiruumgi juba üle vaadatud.

Mulle meenus, kuidas mu vanem poeg omal ajal 1.klassi läks ja saalis aktusel aabitsa laulu laulis. Me olime just enne kooli olnud Gruusias tuttavatel külas ning Tbilisist vahepeal rongiga käinud Musta mere ääres päevitamas ja suplemas. Poiss oli seepärast esimesel koolipäeval teistest kõvasti pruunima näoga. Nüüd, 30 aastat hiljem, on tema kord oma laps kooli saata.

Laupäeval sattusin tööjärjega kraavikalda rajal (kraavi taga vana riigimets, vääriselupaik – haab, kuusk) valgetele laikudele. Ma pole varem selliseid näinud. Katsusin neid käega – kõvad, seenetaolised moodustised maapinnal, mis on põimunud ka rohukõrte ja oksapuru külge. Natuke majavammi moodi. Oletan, et tegu on puiduseenega. Kraavivalli mulla all võib olla puidujäänuseid, kõdunenud lehtpuuoksi jne., mis seentele sobiksid.

Käisin täna uuesti ja võtsin fotoaparaadi kaasa. Nüüd märkasin, et valgete moodustiste peale olid tekkinud pisikesed pruunid täpid, mida kuiva ilmaga veel kindlasti polnud. Proovisin üht suuremat pildistada ja alles läbi kaamera suurenduse nägin, et see on imepisike (ca 2mm) seenekübar valge jala otsas. Arvatavasti kasvavad igast pisikesest pruunist läikivast täpist varsti samasugused kübarad.

Rääkisin nähtust metsamehele, kes põhjalikumalt taimi, samblikke ja seeni tunneb ja kellel on vastavat erialast kirjandust. Lubas lähipäevil vaatama ja pildistama tulla. Ehk suudab ta ka liigi määrata.

Minu makrofotod hästi ei õnnestunud, aga soovin siiski sellest põnevast seenest kirjutada, lootes, et keegi ehk suudab mingeid vihjeid anda, millise liigiga tegu võiks olla.

Üle mitme nädala kohtasin metsas üht looma. Isegi kotkaid näen sagedamini kui loomi. Metskitsi pole enam üldse. Üht üksikut sokku nägin viimati kuu aja eest. Nädal tagasi kikitasid ühel hommikul põllul ädala seest kaks kõrva – jänes oli. Eile tundsin niitmise ajal vänget seahaisu ja peagi paistiski rohtu tallatud rada. Täna siis üks madalate jalgadega pruun kogu nahistamas minu õunahunniku juures. Kavatsesin just kodust kaasa võetud pangetäit metsa alla hunnikusse puistama minna, kui vaatan, et sealt paistab kellegi pruun selg. Kährik!

Panin õunapange maha ja läksin autost fotokat tooma. Tuul oli looma poolt ja minu lõhn temani ulatuda ei saanud, vaatamata sellele tundus mulle, et kährikkoer näeb ja kuuleb tõesti viletsamalt kui seda rebane oleks. Kükitasin maas ja passisin, et ehk saan mõne pildi, kui ta pea söömise vaheajal kõrgemale tõstab. Loom aga oli rahu ise ja muudkui pugis. Ei hakanud minagi talle endast märku andma. Viimaks kadus põõsaste vahelt suure metsa alla. Läikiva karvaga ja terve moega elukas oli. Mõne aja eest nähtud rebasel tundus alles karvavahetus käsil olevat või olid kärntõve jäljed selle põhjuseks.

Mina ei ühinenud erametsaliidu üleskutsega uue jahiseaduse vastuvõtmise nimel jaht keelata. Olen kord elus ühe mõtlematu allkirja andmisega vea teinud ja ei taha seda korrata. Ega meie kandis vist keegi teinegi pole jahti keelata tahtmas. Uue jahiseaduse poolvägisi läbisurumine hakkab halenaljakaks kiskuma.

Tõepoolest olen seda meelt, et jahilistel peavad olema kokkulepped ja lepingud iga maaomanikuga ja jahimeestel tuleb arvestada maaomanike huvidega. Minul seda probleemi pole juba ammu, sest lepingud on vähemalt kümme aastat tagasi alla kirjutatud, tunnen enamikku jahimehi nägu- ja autotpidi, suhtleme sageli, räägime metsloomadest. Nad teavad, et mina liigun metsas praktiliselt iga päev, nemad saavad sinna vaid palgatööst vabal ajal. Pole ma neilt küsinud ei raha, liha ega vorstijuppi. Hoopis metsa käivad nad mul igal kevadel istutamas. Ma ei näe mingit põhjust seda jahiseltskonda välja vahetada või muul moel ahistama hakata. Veelgi vähem sooviksin jahikorraldusega seotud tundmatu lisatööga tegelema hakata. Las sebivad need, kel suured huvid ja rahanoosid soolas. Mina tahan loodusega rahus elada ja mõnda metsalooma, olgu see kasvõi põlatud kährik, vahel vaadata.

Metsaomanike kokkutulekul rääkis professor Tullus lehtpuudest ja ka sellest, et oleks aeg metsaseadusesse sisse kirjutada parkmetsa mõiste. Kuulasin minagi seda loengut ja mõte parkmetsast tundus ahvatlev. Erametsaomanikul on vaba voli otsustada, millisena ta oma metsa tulevikus näha soovib või millisena ta selle järeltulijatele maha jätab. Mets ei tähenda kindlasti mitte ainult majandusliku kasu saamise kohta, vaid loob võimalusi puhkamiseks, looduse nautimiseks ja emotsioonide kogumiseks.

Tegelikkuses olen alateadlikult kogu aeg tegutsenud oma metsas selle nimel, et mõnes metsaservas või muidu lemmikkohas võiksid kasvada teistsugused puud, olla teistsugune metsahooldus ja teistsugune tulevikunägemus kui majandusmetsas. Näiteks on mu kodumetsas üks väike eraldis – vahtrik. Vahtrad ja mõned tammed on kasvama hakanud kuusiku servas vastu põllupiiri. Maaparanduse järel on põld kaugemale nihkunud ja metsaserv, kus vahtrad, hakkab sügiseti oma erksavärviliste lehtedega juba eemalt silma.

Järjekindlate hooldusvõtetega võib kujundada sellest kohast ilusa parkmetsa. Pealegi istutasin paar sügist tagasi sinna kõrvale mitukümmend lehist. Arvan, et ka lehised sobiksid pargipuudeks rohkemgi kui et neist saelaudu peaks tegema.

Paar viimast päeva on ilm kuiv olnud ja võsakettaga töötamine asendunud trimmerdamisega. Püüan hooldada kõik taluaseme platsid sel suvel viimast korda üle. Niitsin ka tammeistandiku aluse maa puhtaks ja laasisin oksalõikuriga noori puid päris tublisti. Vaesekesed on saanud tunda nii kitsede kui jäneste hambaid. Aga tamm on visa, kasvatab haavad aja jooksul kinni ja kosub.

Just seda tammesalu ja jõeäärset ala koos teiste laialeheliste puudega kujutangi tulevikus parkmetsana. Tammik kasvab mitusada aastat. Oma kätega panin 10 aastat tagasi pisikesed istikud mulda, olen kaitsnud neid kõrvetava päikese eest ja pritsinud ulukite peletamiseks repellenti. Tabasin end mõttelt, et seesama tammesalu võikski olla kohaks, kuhu kord minust järelejääv tuhk saab laiali pillatud.

August ja vana kuu peaksid sobima võsalõikuseks. Ega ma seda tegelikult järgida ei saa, sest minu võsatöö kestab lume tulekuni välja. Või niikaua, kuni jõud otsa saab.

Vahepeal niitsin läbi rohu ka käimisradasid, sest rootsi metsanaised pidavat varsti tulema eesti metsandusega tutvuma. Mõtlesin, et mine tea, järsku saavad pikast rohust puugid külge, kui minu metsatöid vaatama tulevad. Just pikkade kõrte küljes puugid oma ohvrit passivadki. Ma ei tea, kas Rootsimaal ka nakkusekandjad puugid probleemiks on.

Meil igatahes puuke jätkub. Aeg-ajalt tõmban jälle mõne kusagilt välja. Ei karda nad pesemist ega saunalaval vihtlemist – kui juba küljes, siis enam lahti ei lase. Aitab vaid keha korralik ülevaatus. Olen veel mõelnud, et äkki passivad nad metsariiete sees järgmise korrani, mil inimene need uuesti selga tõmbab.

Kuusekultuurid on selle suvega hästi sirgunud, kuigi lõplikke järeldusi veel teha ei saa. Hooldamine on tüütu, tohutut tähelepanu nõudev, aeglaselt edenev ja väsitav. Vanemad noorendikud teevad rõõmu – ladvakasvud pikad ja lumevajutusega puud on end sirgu ajanud.

Pildil on pisike hundipaju, üks meil kasvavatest arvukatest pajuliikidest. Põlvepikkune põõsas, lehed süstjad, sarnaneva kujult ja karvasuselt hõberemmelga lehtedega. Minu metsas hundipaju pole, mulle näidati teda soostunud liivakarjääris.

Kiire nädal sai mööda. Hommikul käis korstnapühkija, kontrollis uue korstna ja katuse üle, sahistas terasluuaga ja tõmbas tahmaimuriga lõõrid tühjaks. Selleks aastaks asi jälle korras.

Üks külapere käis metsatalu platsil abiks oksi kokku korjamas ja põletamas ning kui mina lõpuks sinna jõudsin, oli tuli juba lõpukorral.

Kõige suurem heameel aga on uue sillakatte üle, mis sai reedel valmis. Külamees saagis ja kopsis planke, mina võõpasin puidukaitsevahendiga need üle. Otsustasime, et käsipuud enam tagasi ei pane. Uus sild on tükk maad kõrgem ja sellele tuleb astuda trepiastmeid mööda.

Nagu viimastel päevadel pidevalt juhtub, oli konnakotka poeg täna jälle pesa lähistel metsateel jalutamas. Kui lähedale jõudsin, otsustas ta lendu tõusta ja ei lennanud eemale, vaid otse autole vastu. On ikka sel linnul võimsad tiivad! Kui auto esiklaasi kohalt madalalt üle tuhises, tundus, et tiivad on sama laiad kui auto. Vaatepilt oli vägev. Polnud mahti pildistamisele mõeldagi.

Kui hiljem lõkkeplatsil tuld segasin ja uuesti suitsu hakkas tõusma, kostus ülevalt kilkamist ja jälle oli kotkas kohal. Tegi tiiru ja maandus jõekaldal kasvava suure kuuse latva. Noored on uudishimulikud ja tahavad kõike järele uurida – justnagu inimlapsedki.

Päeva lõpuks korjasin ühest mulle teada olevast metsanurgast veerand tunniga pangetäie kivipuravikke. Panen need praetult talveks sügavkülma. Kui seeni on korraga liiga palju, siis olen ka varem puravikke külmutanud ja nad säilitavad kenasti oma värske maitse. Puravikke on sel aastal päris palju, aga kuna läinud nädalal ei saanud ülepäeviti seal vaatamas käia, siis oli juba liiga suuri ja ussitanud seeni seas. Parajad puravikud on kuni tennisepalli suurused ja kõvad. Suuremad ajavad kübara laiali ja ussid on selleks ajaks oma töö teinud. Juba leiab metsast ka noori kuuseriisikaid ja haavariisikaid.

Taasiseseisvuspäeva 20. aastapäeval kogunesid Eesti metsaomanikud Kõrvemaale. Oli parimate talumetsamajandajate järjekordne kokkutulek eelmise aasta võitja Vahur Eenmaa maadel.

Ringsõit metsades oli muljetavaldav. Kõrvemaal on vahelduv maastik – sood, jõed, järved ja valdavalt männimetsad. Metsateedel liigub palju autosid ja puude vahel linnast tulnud seenelisi. Mulle tundub, et sellistes kohtades, kus tundmatuid inimesi käib nii palju, ei tunne maaomanik end kuigi turvaliselt. See on erinevus pealinna lähedaste ja sisemaal paiknevate metsade vahel.

Sügava mulje jättis 2005.a. metsapõlenguala nägemine. Lage maa kuni silmapiirini. Ühe metsaskäija lohakusest alguse saanud tulekahju hävitas maaomaniku 600-st hektarist 350 ha metsa, lisaks ka kõrval asuvat riigimetsa. Põlenud puutüved koristati ära ja külvati männiseeme, millest on praeguseks põlvepikkune männik kasvama hakanud. Kasvab veidi kanarbikku ja põdrakanepit ning kaski. Hävinud on ilus samblavaip, mida nägime põlengust puutumata jäänud männimetsa all.

Põlengualale jõudes hakkas lõõtsuma kõle tuul ja taevasse kerkisid tumedad pilved. Ilmamuutus süvendas tühja maa nägemise süngust ja kokkutulnud näod tõmbusid tõsiseks. Metsapõleng on looduskatastroof, rääkimata omaniku hingelisest ja materiaalsest kahjust.

Järve lähedal, kus lookleb liivane metsatee, istutasid kokkutulekulised vaba Eesti auks tammeallee.

Nelijärve puhkekeskuses kuulati loengut lehtpuumetsade kasvatamisest ja arutati jahiseaduse muudatusettepanekuid. Pärast sööki oli 1-kilose paku saagimise võistlus, kus napsasid esimese ja kolmanda koha mitte mehed, vaid just metsanaised.

Iga aastaga tuleb juurde uusi tunnustatud metsaomanikke ja nii kasvab kokkutulekul käijate arv. On võimalus ajada mõttekaaslastega juttu, luua uusi tutvusi ja ühiselt mõelda erametsade tuleviku üle.

Kotkateema ei saa veel läbi. Kui hommikul kella 9 paiku suundusin metsa silla ehitamise asju korraldama, oli taas noor kotkas metsateel maas toimetamas. Eemalt vaadates selline kõrgete jalgadega ja tume kogu nagu metssea hakatis.

Vahepeal liikusin veel paar korda edasi-tagasi ja siis olid lennus nii kotkapoeg kui vanalind. Vaatasin, kuidas nad metsa ja põllu kohal koos ringe tegid. Hommikused soojad õhuvoolud kandsid linde aina kõrgemale. Kotkapoeg kilkas rõõmsalt, justkui näidates, kui tubli ta on ja mida kõike oskab.

Kui olin lennukohast mööda sõitnud, peatusin veel põldude vahel, et tagasi metsa poole vaadata. Kotkapojale meeldivad teel olevad veelombid ja juba ta oligi uuesti metsatuka vahel maas. Samas märkasin, et vanalind ei lasknud lapsukest igaks juhuks silmist ning sättis end kõige kõrgema kuuse latva ümbrust jälgima. Tänu heale valgusele sain päris kaugel asuval kuusel istuvat väike-konnakotka vanalindu pildistada. Sellist võimalust pole varem olnud.

Sõitsin metsa poole ja juba eemalt nägin mingit tumedat kogu metsatuka vahelisel teel. Esimene mõte oli, et vist kährik. Lähemale jõudes sain aru, et hoopis uhkem tegelane.

Peatusin umbes 100 meetrit enne ja haarasin fotoaparaadi, teades, et nähtu ei pruugi kaua kesta. Noor väike-konnakotkas, selle aasta poeg, oli iseseisval toiduotsingul midagi leidnud. Noorel linnul pole välja kujunenud teravat ohutunnet ja nii sain teda mõne minuti jooksul jälgida ja mõned pildid teha. Kuna ilm oli äikse-eelselt lämbe ja õhk väreles, siis pildistamine suurelt kauguselt eriti ei õnnestunud, foto sai mürane. Viletsa kvaliteediga pildile vaatamata on siiski soov noort konnakotkast näidata ja temast jutustada.

Tegu on siis minu metsas pesitseva väike-konnakotka paari selleaastase järeltulijaga, kes sai endale rõngad mõlemasse jalga 10. juulil. Pildil on need ka näha. Pesast oli ta umbes 150 meetri kaugusel metsateel. Noorlinnu tunnusteks on valged laigud tiivasulgede tipus ja hele kuklalaik, mis väike-konnakotkastel on oranžikat tooni, suur-konnakotkastel valgem. Suur-konnakotkad on hoopis haruldasemad linnud kui tema väiksemad sugulased.

Konnakotka noorlinnud alustavad iseseisvat lendamist umbes poolteist kuud pärast koorumist. Seni toidavad teda mõlemad vanalinnud ja emaslind viibib pidevalt pesal, kuni pojale udusulgede asemel pärissuled kasvavad. Hiljem jäetakse poeg mõneks ajaks ka üksinda pesale, kuid öösiti või vihmasaju ajal on kotkaema oma lennuvõimetu poja seltsis.

Ühel hetkel, kui tiivad kandma hakkavad, proovib noorlind ka lühemaid lennutiire ette võtta. Toiduotsinguteks pole esialgu kogemusi ja mõlemad vanalinnud toovad pojale endiselt toitu. Täna aga arvan, et kotkaema on siitkandist lahkunud, sest poeg katsetab ka iseseisvalt endale toitu hankida. Kohale jääb vaid isaslind, kes on emaslinnust erinevalt kogu suve saanud vabalt ringi lennata. Tema suurimaks kohustuseks on olnud kaasale ja hiljem ka pojale toitu tuua ning territooriumi sissetungijate eest kaitsta.

Emane konnakotkas on maikuu algusest kuni augustikuu keskpaigani olnud pidevalt ametis haudumise, järglase kasvatamise ja valvamisega. Nüüd on tema kord vabamalt ringi vaadata. Tavaliselt lendavad emaslinnud varakult lõuna poole. Inimesena on kurb seda ette kujutada, kuidas piiritu ennastsalgavuse ja ema-armastusega üles kasvatatud pojast lahkutakse alatiseks. Isaslind on territooriumil septembri lõpuni või oktoobri alguseni koos pojaga. Seni võime neid mõnikord imetleda koos taeva all lihtsalt ringi tiirutamas.

Kotkapaar lahkub oma pojast alatiseks. Kui rändeteekond õnnestub, saabuvad vanalinnud järgmisel kevadel samasse kohta tagasi. Noored kotkad jäävad mõneks aastaks peatuma Lõuna-Euroopasse. Kui linnud saavad suguküpseks (umbes 4-ndal eluaastal), siis lennatakse põhja poole, otsitakse endale paariline, ehitatakse uus pesa ja alustatakse pere-elu. Mõnikord tulevad siit sirgunud pojad ka sünnipaika tagasi, kuid enamasti valitakse mõni teine piirkond kodu loomiseks. Nii välistatakse sugulus uute paaride vahel. Sedalaadi uuringuteks ongi vajalikud kotkapoegade rõngastamine ja rahvusvahelised andmebaasid.

Kotkateema lõpetuseks üks tõrvatilk. Heitsin pilgu metsaregistrisse ja avastasin, et minu piirinaabril (omanik on metsafirma!) on kehtiv metsateatis lageraieks kotkapesast ca 45 m kaugusel. Õnneks pole veel raiuma tuldud, muidu seisaksin ise kasvõi harvesteri ette, kui nad tööd ei peata.

Juhtisin keskkonnaameti töötajate tähelepanu sellele apsakale, sest teatise esitaja on soovist teada andnud juba maikuus 2011. Alati muudes metsaasjades tähenärijalikult täpne olla püüdev metsakorraldaja, kes on samas ka firma raiete korraldaja, on esitanud täiesti seadusevastase metsateatise lageraieks. Mis imega keskkonnaamet (tean, et sel hetkel oli meie piirkonna ametnik puhkusel) sellele raiet lubava otsuse pani, ei suuda ma aru saada. Loodetavasti tühistatakse väär otsus siiski ära. Kotkapesast olid metsafirma ja ka teatise esitanud töötaja juba aastaid teadlikud. Ainuüksi katse sellist metsateatist esitada näitab ühe metsafirma keskkonnavaenulikku palet.

Eelmises loos kirjutasin, et käisin endises liivakarjääris huvitavaid taimi uurimas. Seal on ka niiskemaid lohke, kuhu on hakanud sammal kasvama. Sambla vahel aga leidub siin-seal koldasid – haruldane sookold ja sagedamini esinev karukold. Nende kasvuala sai kaardistatud.

Sookolda polnud ma varem näinud. Teda esineb Eestis harva. Fotol on ta sambla vahel pikemate tõusvate harudega. Sookold on II kaitsekategooria alune liik ning tema kasvupaikasid tuleb hoida.

Teisel pildil on sookollast tavalisem karukold, kellel on roomavad varred ning valge karvake iga lehe tipus. Ilusa ja pehme välimuse tõttu kasutati pikkade sitkete vartega karukolda varem pärgade punumiseks. Nüüd on karukold kaitse alla võetud.

Koldasid ei tohi maa seest välja kiskuda, nad paljunevad ja arenevad väga aeglaselt. Eostest uue taime kasvamiseni kulub üle paarikümne aasta. Koldasid ohustavad ka nende kasvukohtades tehtavad metsatööd ja pinnase lõhkumine.

Mul on olnud õnn saada juba aastaid nõu küsida meie piirkonna metsaspetsialistilt, kes pole metsateatiste ja aruannetega mässav kuiv ametnik, vaid looduseinimene, kes vabal ajal ise palju ringi matkab, suvel jalgrattaga või talvel suuskadega, tegeledes selle kõrval ka looduse pildistamisega. Seetõttu oskab ta omal vaiksel moel metsaomaniku tähelepanu loodusväärtustele juhtida ja soovitusi anda. Selline võikski iga tõeline metsamees olla! Tema tegi meie kandis ka vääriselupaikade valiku ja tunneb suurepäraselt metsataimi, samblaid, samblikke ja koldasid. Temaga koos käies kuuleb igal sammul midagi harivat, sest paraku on tavaline metsaomanik liiga väheste loodusteadmistega. Kui soovid mõista metsa kui tervikut, tuleb kinni haarata igast õppimisvõimalusest. Minu arvates on saabunud aeg, mil lisaks metsakasutuse ja metsakasvatuse koolitustele peaks Erametsakeskuse kaudu toimuma ka metsaelustiku koolitusi.