Arhiiv September, 2011

Hooldustööd ei saa teistele usaldada.

Wednesday, September 28th, 2011

Jõudsin kuusetaimede hooldamise järjega kõige pisemateni, sel kevadel istutatud puukesteni. Vaat see on alles täppistöö! Vihm muutis prilliklaasid märjaks ja nähtavuse halvaks, seepärast tulin enne plaanitud aega ära. Pean mõneks päevaks lõikuri kõrvale tõstma ja enne käsitsi kõik taimed üles otsima. Lepavõsa on selles kohas vähem kui vanemate taimede juures, aga rohtu jälle rohkem.

Kevadel istutatud kuusetaimed on suvega hästi kasvanud. Nad on erksat tumerohelist värvi ja ladvast umbes 10 cm juurde võtnud. Esiotsa suutsin küll tähelepanelik olla ja hoiduda taimede vigastamisest. Kindluse mõttes peab siiski jalaga enne niitmist rohtu eemale lükkama. Seepärast otsustasin vahepeal kogu langi enne läbi käia ja alles siis lõikuriga tagasi tulla.

Tööd tehes mõtlen sageli neile, kes sedasama kultuuride hooldust igapäevaselt teevad ja sellega palgaraha teenivad. Kuigi olen ise ka üle 10 aasta seda sügiseti pidevalt teinud, tekib ikkagi küsimusi, kuidas saaks kergemini või kiiremini. Milliseid töövõtteid kasutatakse jne. Kindel on see, et võsa ei tohi kasvama jätta, muidu on järgmisel aastal veelgi keerulisem hooldada.

Tean, et korraldatakse noorendike hooldamise õppepäevi, aga võiks olla ka praktiliste töövõtete õppimine vilunud kultuurihooldajate juures. Omalt poolt arvan, et oluline on ka istutamise süsteem, kvaliteet ja taimede vanus. Kas panna taimed ridadesse või läbisegi? Ridade hooldamine on selles mõttes lihtsam, et leiab väiksed taimed kergemini üles. Puude korrapäratu paiknemine aga on ilusam, looduslikum, samas hooldajale tülikam.

Õppelehes „Sinu Mets“ toonitab Eda Tetlov kevadel istutatud taimede hooldamise tähtsust. Õrnad puukesed ei tohi talveks rohu alla jääda, kuhu omakorda paks lumi peale sajab, taimed maadligi kõveraks vajutab või hoopistükkis hukutab. Eks ma siis pingutangi, et kõik, kes kasvama pandud, ka ületalve elaks ja tulevikus metsaks kasvaks.

Silmad ja kõrvad peavad lahti olema.

Wednesday, September 28th, 2011

Metskitse nägemine on sel aastal sündmus. Neid peaks kokku kolm olema, kui just mõni pole vahepeal salaküti või kiskja kõhtu läinud. Mõni aeg tagasi nägin sellel ristikheinapõllul üht sarvilist sokku, nüüd siis kaht kitse. Üks lesis rohus, ainult kõrvad paistsid. Teine jälgis mind seistes, aga ohtu ei paistnud tundvat. Kõht oli rammusat rohtu täis söödud, mäletsemise aeg tuli kätte ja temagi heitis maha. Nii lehmad, lambad kui kitsed mäletsevad ikka lamades.

Õhtuti või varahommikuti liigub metsateedel ka muud rahvast ja autosid. Tunnen sõidumaneeri järgi kohe ära, kui võõras auto on käinud, sest keegi on kurvi kaapinud, otse poriaugust läbi sõitnud (mida ise väldin, sest siis läheb see ju veelgi sügavamaks) või kohapealt liikuma hakates siduri järsult päästnud, nii et muld lendab. Ei tea, miks võõrad närviliselt kiirustavad…

Ükspäev käis jõe taga sõda. Pärast paari-kolme pauku arvasin, et jahimehed. Aga lasud aina tulid ja tulid. Olin parasjagu teekraavist võsa niitmas ja tänasin õnne, et sel korral kuusekultuure jõe taha hooldama ei läinud. Hetkeks kuulsin üht kahtlast vilistavat heli üle põllu tulevat. Kurat! – kuuli vihin! Lask pidi vintrelvast tulema. Kobisin autosse, sest tahaks veel elada, ja jäin ootama. Vaatasin kella – 15.25, reede õhtupoolik. Pauguseeriad jätkusid väikeste vaheaegadega ja neid tuli kõvasti üle kümne. See ei saanud jahipidamine olla, vaid mingid tüübid olid relvi katsetamas.

Helistasin jahisektsiooni esimehele ja veel paarile jahimehele. Mitte keegi neist polnud sel ajal metsas ega ulukilubasid polnud ka välja antud. Järelikult pidid mingid relvadega hullud olema. Hiljem rääkisin külamehega, kes samuti laske küla lähedalt metsast kuulis ja oli arvanud, et politsei ajab kedagi taga.

Hull lugu küll, kui oma metsas peab helkurvestiga käima hakkama.

Metsa-aasta kajastused

Tuesday, September 27th, 2011

Kui selle aasta algul kuulutati, et 2011 on rahvusvaheline metsa-aasta, ootasin, et nüüd saab ajakirjandusest (olgu siis veebis või paberil) lugeda rohkeid metsalugusid inimestest, probleemide tõstatamist ja tulevikunägemusi. Praegu tunnen, et päriselt nii see siiski pole.

Positiivse poole pealt väärib esiletõstmist ajakiri „Eesti Mets“, eriti viimane, septembrikuu number, mis on suuresti pühendatud erametsandusele. On külas käidud talumetsamajandajate konkursi kolme esimese koha saavutanud metsaomanikul. Meeldisid põlise metsamehe Enn Raide seisukohad metsade säästlikust majandamisest, veendumus, et metsast võttes tuleb metsale ka tagasi anda.

Õppeleht „Sinu Mets“, mille väljaandmine on tagasi Maalehe kätes, läheb iga numbriga aina paremaks. On looduslugusid, jahinduse teemasid, Olavi Udami metsaomaniku kool, praktilisi nõuandeid metsa hooldamisest ja palju muud huvitavat. Lisaks kaunid loodusfotod ja ilus kujundus. „Sinu Metsas“ on kokkusurutult olemas kõigi seni Eestis ilmuvate loodusajakirjade parimad küljed. Just selline on ju ka metsaomaniku elu, mis nõuab igapäevase töö juures nii metsanduslikke kui ka loodusalaseid teadmisi.

Vaatamata suurele reklaamimahule on Maalehe Metsaleht iga kuu lõpus üks oodatud lugemine. Võiks veelgi teravamalt kajastada neid vastuolusid, mis erametsanduses on üles kerkinud. Mõtlen siin talumetsade ja firmametsade erisusi. Jahiseaduse muudatused ilmselt jõuavad osapooli rahuldavate lahendusteni, aga vääriselupaikade kaitse tingimused veel mitte.  Ajaleht, mis igas kuus ilmub, oleks koht, kus saaks vaielda, vastulauseid öelda. Pealegi saaks teemasid dubleerida erametsa portaalis ja tekitada kommenteerimise võimalusi. Sellest aga pole suurt midagi välja tulnud.

Iga päev klikin ka erametsa portaali aadressil ja pettun. Infot koolitustest, nõustamisest ja toetuste taotlemisest sealt küll leiab, aga uudiseid tuleb harva. Kas pole enam inimest, kes portaali sisu eest pidevalt hoolitseks või on tegu ajanappuse, oskamatuse, ükskõiksuse või millegi muuga? Portaali nimetus eeldaks, et see on suunatud erametsaomanikele ja teemasid leiaks olenemata aastaajast rohkemgi kui neist seni kirjutatud on.

Sügis on kultuuride ja noorendike hooldamise aeg. Iga ilus päev kulub ka minul praegu kultuurides võsa ja rohtu niites. Seepärast napib ka minul mõni päev jõudu oma kirjatükke blogisse lisada.

Hiiumaa sepa amulett.

Saturday, September 24th, 2011

Paunvere väljanäitusel ringi käies jäin peatuma laua juures, kus olid välja pandud sepised. Raud ja puit mulle meeldivad. Mees laua tagant vaatas mulle korraks otsa, sebis toosist välja ühe nööri külge riputatud sepanaela ja riputas selle mulle kaela. Ütles, et on minu fänn. Olin hämmingus, seepärast ei mäleta, kas märkasin mehele aitäh öelda. Rääkimata nime küsimisest. Ütlen siis tagantjärele oma tänu ja usun, et amulett kaitseb mind kurja eest. Näe, satelliidi tükid kukkusidki seekord meist mööda :).

Tagasiteel (siis sadas meeletut paduvihma) mõtlesin, et kuidas ikka sedamoodi juhtus, et keegi tunneb mind inimhulga seast ära, ütleb tere ja teeb lihtsalt ühe kingituse. Kuna sepiste uudistajaid oli seal teisigi ning tahtmata kauplemist segada, jäi meie vestlus lühikeseks. Küll aga sain teada, et ka sepp on metsaomanik, Kidaste kandist. Paraku jäävat sepatöö kõrvalt vähe aega metsaga tegelda. Selle pidavat korvama metsa- ja looduslugude lugemine minu blogist.

Palamusele minnes ei võtnud ma meelega fotoaparaati kaasa, sest kavatsesin osta peipsi sibulaid ja muud kraami, mida niigi raske parkimisplatsini autosse sikutada. Seepärast ei saanud ka sepast pilti. Hiiumaa rannikust aga tegin eelmise aasta suve lõpul pildi, kui metsaomanike kokkutuleku ajal enne praamile kiirustamist lippasin korraks ka rannaliivale merd katsuma. Taevas ja meri olid tookord üht värvi hallid.

Green.

Thursday, September 22nd, 2011

Green (roheline) – selline on Matsalu loodusfilmide festivalil kategoorias Inimene ja Loodus auhinna saanud filmi pealkiri. On öeldud, et kui inimene jõuaks vaid üheainsa filmi ära vaadata, siis vaadaku Green’i. Et hakkaks mõtlema.

Vaatasin minagi seda 48 minutit kestvat jutustust Indoneesia metsades toimuvast. Palmiõli, roheline diisel, punane puitmööbel, parfümeeria, paber – kõik looduslikud, nimekate firmade tooted, mida üle maailma müüakse. Tossavad tehasekorstnad, paberi- ja trükitööstuse mõttetu reklaamtoodang, mis õige kähku prügikonteinerisse lendab.

Maharaiutud metsad, hävinenud looduslikud elupaigad, väljasurevad haruldased loomaliigid – kõik on inimese kätetöö. Suurte kontsernide masinavärk on hoo sisse saanud ja oma ahnuses aina uusi alasid vallutama asunud.

On aeg meilgi kaugemale ette mõelda. Kas nõndanimetatud taastuvenergia on ikka looduses nii taastuv ja probleemivaba, kui räägitakse?

Ometi tahan uskuda põhjamaa inimeste mõtlemisvõimesse ja tarkusesse, et meie metsaga ei juhtu selliseid katastroofe. Vaevalt oleme nõus oma tavalisi metsloomi ja linde ainult aedikutes või loomaaia puurides uudistamas käima, kuna nad on muutunud üliharuldaseks. Troopiliste vihmametsade hävitamine ja haruldaste liikide kadumine on maailmale, sealhulgas ka meile hoiatuseks.

Soovitan kõigil seda filmi vaadata (leiab täispikkuses ka internetist) ja mõelda tulevikule. Mul igatahes hakkas kõhe.

Pesapuu kesk lageraielanki.

Wednesday, September 21st, 2011

Seaduse järgi on kõik korras. Hiireviu pesa männi otsas jäi alles. Pesitsusaeg on selleks aastaks möödas. Nii ei keela ükski paragrahv lageraiet teha.

Leidsime selle pesa kesksuvel, kui hiireviu pojad olid äsja sealt välja lennanud ja kisasid ümbruses puude otsas. Männil, kus pesa, oli punase värviga ring ümber, et puu raiest välja jäetaks, lank oli tähistatud ja metsateatis lageraieks vormistatud.

Hiireviu on III kaitsekategooria liik. Varasema korra järgi tuli metsaraiete puhul hiireviu pesa ümber 50m laiuselt puud kasvama jätta, et lind ka edaspidi sama pesa kasutada saaks. Uuema korra järgi aga kaalub metsast puidu kättesaamine üles liigikaitse ehk teisisõnu öeldes: majandus kaalub üles looduskaitse. Nõuded on nii leebeks kohendatud, nii et ainult pesapuu tuleb alles jätta ja raiet ei tohi teha pesitsusperioodil, seega kevadest suve lõpuni. Selle aasta pesitsusperiood ongi läbi. Kõik oleks nagu korras.

Sadas tihedat vihma ja valgusolud olid pildistamiseks olematud, kui seal käimasolevat tööd vaatamas käisin. Lageraie on tehtud korralikult, nagu riigimetsale kohane, lank on puhas ja puidu kokkuvedu metsatee äärde lõpukorral. Seemnepuudena on alles jäetud 4-5 mändi, millest kõige vasakpoolsema otsas ühel külgoksal hiireviu pesa asubki.

Tean, et see on uus pesa, ehitatud kas eelmisel või sel kevadel. Lähikonnas, kuni 1,5 km raadiuses, on veel paar pesa varasemast ajast, kus sel aastal ei pesitsetud. Röövlindudel ongi kombeks uusi pesi juurde ehitada, mille järel mõni aasta hiljem taas vanadesse kohtadesse kolitakse. Männil asuv pesa jääb nüüd kindlasti kasutusest välja, sest kesk lagedat lanki hiireviud enam pesa omaks ei võta. Metsaraiete korrast ja seadustest, mis on tehtud inimeste soovide järgi, peetakse kinni. Hiireviude arvamust ei küsi keegi.

Pilte ühest noorest hiireviust leiab minu blogi postitusest 5. septembril 2011.

Sügis kärbib ridu.

Tuesday, September 20th, 2011

Sügis on karm ja kärbib suviste lendlejate tiibu. Ma pole kindel, kas see tondihobu, keda pärast öösel sadanud vihma nägin jõuetuna rohul lebamas, üldse elus oli. Märkasin teda seetõttu, et veepiisad tema läbipaistvatel tiibadel sädelesid kui pärlid. Puudutasin kiili jalgu ja need olid tugevasti lehe külge klammerdunud. Ehk tuul pühkis veepärlid hiljem ära.

Teine tiivuline lamas metsas tööjärjel. Hoburästas. Tema jaoks oli suvi jäädavalt lõppenud. Vigastusi polnud näha, aga eluvaim oli läinud.

Olen paar päeva metsas tublisti tööd teinud. Ühe väikese langi lõpetasin eile, täna jätkasin teises kohas. Eks see hooldustöö ikka paras eneseületamine ole, kui selg tuld lööma hakkab. Märja rohuga pole võimalik vahepeal korraks pikali visata, et puhata ja lihased lõdvaks lasta. Tuleb lõpuni kannatada, hilissuve kohta erakordselt verejanulisi sääski peletada ning põdrakärbseid juustest nokkida.

Lugesin erametsa infost, et jälle hakatakse metsaseadust muutma. Ministeeriumis tulevat osapooled aruteluks kokku. Miks metsaomanikele pole teada antud, milliseid muudatusi kavatsetakse seadusesse panna?

Lageraiet õppimas.

Sunday, September 18th, 2011

Kui mingit asja pelgad, tuleb sellega lähemalt tutvust teha. Et suudaks mõista või leppida.

Igast kandist kostab ütlemisi, et metsaomanik ärgu lasku metsal raisku minna, ärgu lasku puudel jala peal vananeda ja surra. Kuna kuulen seda pea igal õppepäeval, loen igast metsaasjameeste kirjutisest, siis minus hakkab protestivaim tööle. Vaat, ei taha nii teha nagu kästakse! Mul on oma metsaga lähedased suhted, sest olen temaga lapsepõlvest saadik koos kasvanud, seal ringi uidanud, ka ära eksinud. Aga ta on mind alati hoidnud. Kolm korda ka füüsiliselt karistanud, nii et käisin paar kuud keppidega, lonkasin. Oli aega järele mõelda.

Ja karistamine on imelikul kombel toimunud siis, kui ma nimelt kodumetsas lageraiet olen teinud. Mets andis märku, et, tüdruk, pea hoogu! Sa pole minu heaks veel piisavalt teinud, et arvad endal õiguse olevat siit võtta…

Viimased 10 aastat on mets minuga leebem olnud. Tagantjärele mõeldes algas andestamine sellest hetkest, mil hakkasin ise metsa istutama ja igal aastal oma kätega vaevanõudvaid hooldamistöid tegema. On tulnud leppimine.

Jälgin erametsa portaalis üles riputatud õppepäevade või nõustamiste ajakava ja valin sealt enda jaoks mõne, kuhu minna. Kui koht ja aeg sobivad, panen nime kirja ja sõidan kohale. Nii ka sel laupäeval, mil Metsanduse Arendamise Ühing korraldas naabermaakonnas Käru lähistel Kopraoja kinnistul lageraiete teemalise õppepäeva. Eestvedajaks oli metsanduse konsulent Taivo Raudsaar, endine metsülem.

Kuulasin ja mõtlesin kaasa. Midagi seniteadmatut ja uut ju lageraie tegemisel pole. Igaühele on selge, et kui korraga ja palju ühest kohast küpset metsa maha võtta, siis see on omanikule rahaliselt kõige tasuvam. Kunst on vaid õiget teenusepakkujat ja puiduostjat valida.

Minu peas aga tiksub lageraiet tehes alati hoopis teine hoiatus. Suurelt metsapinnalt näiliselt lihtsalt saadud rahal on ka hind. Omanik peab otsuse vastuvõtmisel olema valmis sellesama langi taastamiseks, uue metsa kasvama panemiseks. See pole ainult taimede ost, istutamine, vaid aastatepikkune hooldamine.

Käru mail toimunud õppepäeval oli kohal 25 metsaomanikku. Kunagises talukohas on kobraste oja tiigiks süvendatud, ümbrus hooldatud ja tee ääres metsas oli näha hiljuti tehtud valgustusraiet. Käisime vaatamas üht pooleliolevat lageraielanki, kus töötavad raiemehed saagidega. Olen alati olnud seda meelt, et inimene teeb metsas ilusamat tööd kui masin.

Teisel langil, kuhu sõitsime, töötas harvester. Oli näha, et see ei olnud põline metsamaa, vaid metsastunud talukarjamaa. Kohtades, kus olid maha võetud üksikud ülekasvanud või poolsurnud vanad kuused ja haavad, oli mahatallatud alusmetsa tõttu vaatepilt inetu. Kui omanik soovis ala tingimata lagedaks raiuda, siis oleks pidanud raie eel võsa maha lõikama. Nüüd on katki või looka tallatud vibalikest lehtpuudest raske uut korralikku metsa saada. Alles aastakümnete pärast suudab loodus seal ise korra majja lüüa. Võimalik, et ma pole oma hinnangutes õiglane, aga vähemalt oma metsas toimetades püüan mujal nähtut meeles pidada.

Piltidel on konsulent Taivo Raudsaar, õppepäevalised Kopraoja palktares loengut kuulamas, käsitsi langetatud puudega lageraielank ja võrdluseks sassis võsaga lageraieala pärast harvesteri tööd.

Nõustamine.

Kuulajad.

Õppus lageraielangil.

Harvesteri lageraie.

Seenesügis.

Thursday, September 15th, 2011

Olen igal aastal innukalt seentest kirjutanud, neid pildistanud, korjanud, söönud ja talveks varunud. Sellel aastalgi olen neid piisavalt korjanud, aga pilte pole teinud. Seeneaeg veel kestab, ehkki huvitavam aeg on möödumas. Pole olnud mahti männimetsa minna, kus mõnedes teatud kohtades liivastel küngastel olen heinikuid, üht maitsvamat ja suhteliselt hilist söögiseent – hobuheinikut – leidnud. Tean vaid, et seal on palju muutunud, metsateid ehitatud, harvendusraieid tehtud, liivaste nõlvade harju laiemaks raiutud ja suusarajad sisse tallatud. Tõenäoliselt vuratakse seal ka ATV-dega. Enam pole alles endist puutumata loodust ja männimetsa vaikust ning seepärast pole ka tahtmist olnud neid mitukümmend aastat sügiseti käidud radu vaatama minna. Kardan valusalt pettuda.

Rohkem kui tuntud söögiseened pakuvad avastamisrõõmu veel paljud tundmatud liigid. Mul polnud tol päeval fotoaparaati kaasas, kui leidsin kaks sinakaslillat värvi kübaraga seent. Varem polnud selliseid mitte kunagi näinud. Eile oli üks samblaga kaetud puuront täis valgeid herneid – tõenäoliselt tillukesed murumunad.

Seeneherned.

Käisin otsimas maatähti, mida olen mitmel järjestikusel sügisel ühes ja samas kohas näinud. Sel korral aga oli vaid üksainus vaevu aimatava tähekujuga äbarik. Mõnel aastal on neid seal terve koloonia, üks uhkem kui teine.

Maatäht.

Metsa hooldustööd on vahepeal toppama jäänud, enamasti muude toimetuste pärast, vahel ka ilma pärast. Katsun end kiiresti käsile võtta ja usinamalt tööle hakata.

Olin täna metsaomanike õppepäeval, aga tavapärase käigu oma metsa tegin hiljem siiski ära. Viisin taas õunu, mis tormituul puudelt maha raputas. Sööjaid seal käib, sest eilsest polnud pabulatki järel. Metssead on järjega asunud vana taluõue rohukamarat ümber kündma. Oli suuremaid ja väiksemaid sõrajälgi. Nemad pole teiselpool jõge käinud, kus õunahunniku koht. Vesi jões on kõrge. Koprad pole vana tammi uuendanud ja sellest järeldan, et tuleb vesine sügis.

Uduehted metsas.

Tuesday, September 13th, 2011

Selliseid kuuseehteid, millega loodus sügishommikul puid kaunistab, igatseks inimene jõuludeks. Õnneks selliseid siis pole ja parem ongi. Uduehteid näeb ainult looduses.

Sajuse tormiilmaga on ehted peidus, aga oodake, kui ilm rahuneb. Kui tõusev päike ulatub kuuseoksteni, hakkab hommikune uduniiskus ämblikuvõrkudel helisema. Selliseid loodushetki tasub kuulda ja näha. Inimese valmistatud jõuluehted ega suuda ealeski võistelda eheda looduse loominguga.