Arhiiv October, 2011

Vääriselupaikade kaitsja on teadlik omanik.

Monday, October 31st, 2011

Laupäeval käisime vääriselupaiku filmimas. Olin teejuhiks ja kõnelejaks.

Viimasel ajal on räägitud vääriselupaikade võtmisest rangema kaitse alla. On kõlanud ka mõte need metsaosad riigistada. Põhjuseks on paljude erametsades inventeeritud vääriselupaikade hävimine, maharaiumine, sest puuduvad omanikega lepingud nende kaitsmiseks. Pealegi peetakse senistes lepingutes kirjasolevat 20-aastast kaitsekohustuse perioodi liiga lühikeseks, et neis metsades saaksid kujuneda segamatult looduslikud protsessid, tekiksid väärtuslikud taime-, samblike, seente, putukate, looma- või linnuliikide kooslused, mis ongi vääriselupaikade eesmärk.

Vääriselupaik tulundusmetsas on suhteliselt väike (kuni 7 ha suurune) puutumatu oaas, kus leidub loodusväärtusi ja kuhu inimene oma tegevusega vahele ei sekku. Rääkimata metsaraiest.

Kuna mul on selliseid vääriselupaiku kolm, kokku 9,2 hektaril, siis olen läbinud aastate jooksul (alates 2002) erinevaid etappe lepingu sõlmimise protsessis, ära näinud sellega paariaastase viivitamise keskkonnaministeeriumis ja 2007.a. lõpuks Erametsakeskuse kaudu siiski lepingu notari juures alla kirjutanud. Neli aastat olen saanud ka lepingus ettenähtud hüvitise osamakseid (kasvava metsa väärtus : 20 = aastane hüvitis).

Kuni 2010.aastani laekus raha lepingus fikseeritud summas, aga pärast maksuameti otsust hakata vääriselupaikade hoidmise eest saadud tasu tulumaksuga maksustama, viibis millegipärast 2011.a. raha väljamaksmine. Kui see ligi kuuajalise hilinemisega siiski laekus, oli see 21% võrra väiksemaks nuditud ehk – tulumaks kinni peetud.

Aasta algul, kui maksuameti otsusest teada sain, tegin Erametsaliidu abiga pöördumise õiguskantslerile enda kui lepingu ühe poole õiguslike ootuste rikkumise kohta. Paraku on lepingu tekst koostatud sellisena, et rahalist hüvitist käsitletakse vääriselupaiga kasutusõiguse loovutamise tasuna. Paljud metsaomanikud on protestinud taolise maksustamise vastu ning üritatakse lepingust vabaneda, sest esialgne vääriselupaikade põhimõte oli ju see, et omanik seda metsa ei majanda ning saab selle eest ka maksuvaba hüvitist.

Eestimaa Looduse Fond on välja pakkunud idee riigistada vääriselupaigad, et neis saaksid looduslikud protsessid pikemat aega kui 20 aastat vabalt kulgeda. Sellega muutuks sootuks senine põhimõte, kus metsaomanik kaitseb oma metsa väärtusi, aga ei loobu omandiõigusest. Mina ei poolda ELFi poolt väljakäidud ideed. Metsamaa on esivanemate aegadest meie pere jaoks tervik ning sealt tükikest riikliku kaitse alla ma välja lõigata küll ei lase!

Minu meelest on parim looduse kaitsja teadlik maaomanik. Loodusõpet hoopis tuleks metsaomanikele senisest rohkem korraldada, sest see teema on rohkete koolitusprogrammide hulgas seni üpris olematu. Selle nimel tuleb vaeva näha, materjali ette valmistada, lektoreid või teadjamehi ära kasutada.

Päev filmikaameraga minu ja ümbruskonna vääriselupaikades saab tõenäoliselt olema üks osa tulevasest õppeprogrammist. Tunnustatud filmilooja Joosep Matjus kogus suure hulga väärtuslikke kaadreid vääriselupaikadest ja need on kindlasti tulevikus metsaomanikele ja loodusesõpradele vaatamiseks.

Kui palju tegelikult raiutakse?

Friday, October 28th, 2011

Metsaleht kirjutas 2009 ja 2010.aasta raiemahtudest, kusjuures on avaldatud kahtlust, et erametsade andmed ei vasta tegelikkusele. Riigimetsas peetakse täpset arvestust raiutud puidu kohta ja lõppenud aasta andmed on juba uue aasta II kvartali alguseks kokku võetud. Erametsade statistikas aga lähtutakse ainult metsateatise numbritest, mis ei pruugi vastata tegelikkusele.

Metsaseaduse parandusettepanekute juurest leidsin Sakala metsaühistu juhi Olavi Udami arvamuse, et kuna metsaomanik peab nagunii esitama müüdud kasvava metsa või metsamaterjali kohta deklaratsiooni maksuametile, siis miks ei võiks sama teha ka iga-aastaste tegelike raiemahtude kohta. Seda siis juba metsaregistrile. Mina lisaksin sinna juurde ka puuliigid, et saada ülevaade, kui palju okaspuitu, kõva lehtpuud või lepikuid tegelikult raiuti.

Metsateatis võidakse välja võtta näiteks detsembris, aga raiutakse uuel aastal. Statistikas kajastub raie sel juhul vanas aastas, mis aga ei vasta tegelikkusele. Mõnikord jäetakse erinevatel põhjustel (märg mets, liiga paks lumi jne) metsateatise kehtivuse jooksul raie hoopis tegemata või raiutakse ainult osa teatisel märgitud eraldisest, samas statistikasse läheb see raiena täies mahus.

Maksuametile esitatavas deklaratsioonis pole vaja näidata küttepuude raiet omatarbeks, sealhulgas ka sugulastele või naabritele, sest reeglina ei ole tegu müügitehinguga. Metsakasutuse statistika mõttes oleks ka sellise raie tihumeetrid vajalik kirja panna. Kui töötataks välja metsadeklaratsiooni vorm, jääks metsaomaniku ülesandeks aastaaruande ja tuludeklaratsiooni täitmise kõrval ka metsadeklaratsiooni lahtritesse numbrid toksida ja metsaregistrile postitada. Siis poleks tulevikus enam vaja oletada või aerofotodelt uurida, kui palju ikka tegelikult erametsades raiutakse. Tasapisi harjuksid talu- või väikemetsaomanikud oma metsakasutuse kohta täpset arvestust pidama. Suurte metsafirmade omandis olevatest metsadest välja raiutud puidu arvestus on arvatavasti füüsiliste isikute omast täpsem.

Pildil olevat suurt kasepahka himustaksid tõenäoliselt paljud puutöömeistrid, aga minul kasvab see vääriselupaigaks tunnistatud metsas ja tema õige koht on looduses. Vaatamiseks ja imetlemiseks.

Kas üksinda talvele vastu?

Wednesday, October 26th, 2011

Kui lõuna paiku päike udust jagu saama hakkas ja metsataimede hooldamise tööjärjele sammusin, märkasin kuusekultuuride kõige kaugemas nurgas üht heledat kogu liikumas. Binoklit polnud, aga kaamera aitas. Vahemaa minu ja linnu vahel oli üle 300 meetri, seepärast on foto udune.

Sama sookurg, kellest 3.oktoobri postituses juttu tegin. Siis arvasin, et küllap on mahajääja või on tiib vigastatud ega suuda teistele järele lennata. Praegu aga on sellest üle kolme nädala möödas ja sookurg on endiselt kohal. Kõndis ja otsis toitu.

Sammusin lähemale, et kontrollida, kas lind ehk tõuseb inimest nähes lendu. Ei tõusnud, astus nobedalt hoopis kraavi äärde võsa vahele peitu. Rohkem ma teda ei näinud, ehkki töötasin sealsamas kuni päikeseloojanguni.

Mind teeb murelikuks, kas sookurg on tõepoolest vigastatud ja lennuvõimetu ning peab saabuvale talvele siin vastu minema. See oleks hukutav. Käin sealkandis veel kindlasti paar nädalat tööd tegemas ja hoian silmad lahti.

Kui metsast kodu poole liikuma hakkasin, oli põllu kohale taas valge udutriip tekkinud. Juba kaks päeva järjest pole tuult olnud ja udu võimutseb.

Tee uttu.

Tuesday, October 25th, 2011

Nii paksu ja terve päeva püsivat udu pole ammugi olnud. Kuuldavasti ei olnud see kõikjal nii, aga Pärnumaal igatahes ei hajunud udu ka päikesetõusu järgsetel tundidel põrmugi vähemaks.

Oli asja linnas käia. Suurel maanteel tuli ettevaatlikult sõita, sest eesliikujaid oli raskem märgata kui tuledega vastutulijaid. Metsateedel ja puude vahel oli nähtavus parem, kuid üle lagedate väljade laotus ühtlaselt hall ja läbipaistmatu sein.

On tore teada, et mõnes selgema taevaga Eestimaa paigas vaadeldi ööl vastu teisipäeva võimsaid virmalisi. Neile, kes suutsid terve öö nähtuse jälgimiseks väljas olla, kinkis loodus unelmate vaatemängu. Kahjuks mind nende õnnelike hulgas polnud.

Jälle muudavad!

Monday, October 24th, 2011

On käimas arutelud Metsaseaduse muutmiseks. Ega avalikult seda veel polegi kusagil näha, aga siit-sealt on siiski võimalik järele uurida, mida muuta tahetakse.

Hakatuseks siis §2, mis puudutab metsaseaduse põhimõtteid. Siiani kehtiva seaduse eesmärk on metsa kui ökosüsteemi kaitse ja säästev majandamine. Parandusettepanekus ei räägita enam kaitsest ega säästmisest, vaid ainult jätkusuutlikust majandamisest!

Nojah, olen sellist juttu ka kuulnud, kui üks metsafirma, kelle tööstiili kuulub üksnes lageraie ja kelle lankidel pole ma kordagi näinud ühtki metsaistutajat ega noorendiku hooldajat, väidab olevat oma eesmärgiks jätkusuutliku majandamise. Kui metsa ei uuendata ja hooldamisele raha ei kulutata, siis ongi metsamajandus taolise omaniku jaoks kindlasti tululik.

Ostetud mets lageraie korras maha ja kõik edasine jäägu looduse meelevalda. Kümne aasta pärast sealt veel suurt midagi veel võtta pole, aga 20 aasta pärast kindlasti on ja võib uuele raieringile minna. Küllap leiab ka sobiva raieliigi, mis liberaalseks nuditud seaduse raamidesse mahub. Siis juba saab arvestatava koguse energiapuitu, kui võpsik taas giljotiiniga paljaks tõmmata. Väärtuslikke metsapuid iseenesest tavaliselt juurde ei tulegi, kui lähedal pole isegi nii palju küpset metsa, kust seemneid leviks. Selline metsamajandamine hakkab sarnanema põllupidamisega, ainult selle vahega, et künda ja külvata polegi vaja ja tsükkel on sutsu pikem kui põllul.

Kas seda siis nimetatakse kaasajal metsade jätkusuutlikuks majandamiseks?

Mets ja looduskaitse

Sunday, October 23rd, 2011

Minu ettekanne TEDxloodus konverentsil 22. oktoobril.

Metsaomanikuks saamise lugu.

Minust sai 90-ndate keskel maaomanik, kes vastutab kunagiste esivanemate metsade ja põldude eest. Mul pole metsanduslikku erialast haridust, olen viimased 15 aastat õppinud ise, lugenud, uurinud, käinud koolitustel, saanud nõu metsameestelt ja suhelnud looduskaitsjatega. Aga kõige olulisem – ei lähe enamasti päevagi, mil ma metsas ei liiguks või töötaks. Vaatlused, kuulamine ja tunnetamine sulandavad lõpuks inimese loodusega üheks. Sellest seisundist on juba lihtsam mõistmiseni liikuda.

Iseõppimise aeg.

Arvan, et minu vahetu, hästi isiklik ja emotsionaalne suhe metsaga ja loodusega üldse on saanud kujuneda tänu sellele, et olen üles kasvanud koos sellesama metsaga, mis karjakopli taga kasvas, kus lapsena linnupesi sai otsitud ja sügiseti seeni korjamas käidud. Minu looduslähedased arusaamad on jäänud akadeemilisest haridusest rikkumata. Iseõppija areng on olnud pikk, samas kinnistub paremini, harjutab mõtlema ja kestab siiani.

Vastuseis levima hakanud seisukohtadele.

Miks ma rõhutasin sõna „rikkumata“? Aga seepärast, et kõik viimaste aegade stamp-seisukohad metsade majandamisest räägivad metsast kui kiiret saaki andvast viljapõllust. Vähe räägitakse metsast emotsionaalselt, metsast kui tervendajast, inspiratsiooniallikast, õpikohast, hingehoidjast. Ometi on palju neid inimesi, kes metsa ainult nende väärtuste pärast hindavad. Marja- ja seenemetsad, jaht ja ulukid puudutavad üksjagu laiemat ringkonda kui metsaomanikud või metsamajandajad. Sõna „looduskaitse“ ajab sageli metsaomanikud kaitsepositsioonile, sest kardetakse sellega kaasnevaid keelde ja piiranguid.

Kõik me oleme kuulnud räägitavat, et mets läheb „raisku“, kui me teda õigel ajal maha ei raiu. Teine jutt käib CO2 sidumisest, väites, et vanad puud enam seda teha ei suuda, hoopiski et neist eralduvad kahjulikud gaasid. Kolmas võrdlus räägib viljapõllust või porgandipeenrast. Et no kes siis jätab kevadel külvatud saagi sügisel koristamata.

Surve on nii suur, et kuuldu pidev kordamine hakkab inimeste ajusid mõjutama ja nagu mingisse ususekti värvatuna, hakkavadki uskujad samu tõdesid edasi levitama ja kordama. Raiuge, muidu läheb mets raisku, põllumees ei jäta ka vilja koristamata, vanad puud reostavad õhku!

Isemõtleja.

Maainimene teab, et kui raiume küpse metsa maha, jääb sinna mitmeks aastaks lage kännustik. Süsihappegaasi aga seovad väidetavalt parimas kasvueas puud. Lagedal langil kulub kümme aastat, enne kui sinna kasvab nii palju noori puid, et need suudaksid seda eesmärki täita. See on pikk aeg. On muutunud ka veerežiim, sest pole puid, kes vett tarbiksid.

Metsade majandamisel tuleks hoiduda massilisest lageraiest, mida viimasel ajal üha enam majandusliku tulukuse huvides tehakse (lageraie on kõige mugavam, odavam ja kiirem moodus metsast puit kätte saada) ja mida soosivad kehtivad ja kuuldavasti ka muutmisel olevad õigusaktid. Raiemahtude taganttõukajaks on muidugi ka aasta algul vastu võetud metsanduse arengukava aastani 2020. Majandussurve metsandusele aina kasvab. Raiuge, raiuge!

Olen nõus, et metsa peab majandama, aga on ka loodussäästlikumaid raieviise peale lageraiete.

Vanad puud on elurikkuse allikas.

Metsameeste seas on hakanud levima mõtteviis, et vanad puud, vana mets on vaja kiiresti maha võtta. Seda võrdlust võiks laiendada ka ühiskonnale, kus vanad inimesed on justkui jalus (tuleb hooldada ja pensioniraha maksta) või targutavad liigselt ja pidurdavad nooremate tegutsemiskihku (nagu mina praegu siin). Olen vanade puude kaitsest rääkimise järel saanud küllalt tunda suhtumist, et kas sa oled siis nii rikas, et võid lubada oma metsal jala peal seistes ära mädaneda. Olen endiselt seisukohal, et pärast puu elu lõppu saab seal alguse uus elu uute liikidega. Olen metsanaine, kes metsa rahaks vahetamist pelgab, kartes selle tõttu palju olulisemast rikkusest ilma jääda.

Tehtud vigu parandamas.

Kuidas ma oma esimestel metsaomanikuks olemise aastatel siis toimisin? Alustasin kindlasti vigu tehes, sest sülle kukkunud metsast tekkis soov igal aastal paremaid tukakesi rahaks teha. Mõnes mõttes võib seda tolleaegse vaesusega põhjendada, aga hoopis enam teadmatuse süüks panna. Rikkamaks ei saanud põrmugi, pigem vaesemaks, sest kadusid mu vanad võiseenekuusikud. Lisandusid süümepiinad. Õnneks polnud seda aega pikalt. Pidevalt metsas olles ja õigete nõuandjate abiga tulid ka teadmised. Õppisin mõtlema tulevikule, mitte ainult tänasele päevale.

Esialgu tehtud vigade leevendamiseks hakkasin metsastama kunagisi kasutusest välja jäänud talupõlde, sealt leppa välja raiuma ja kuusikuid asemele rajama. Uue metsa rajamine nõuab pidevat hoolt ja pühendumist. Pean metsaistutamist ja noorendike hooldamist oma viimaste aastate elutööks. Läbi selle loodan leida rahu ja leppimise metsa ja kogu loodusega.

Kotkaste kaudu looduskaitsele lähemale.

Sellest hetkest, mil 10 aastat tagasi avastasime, et minu metsas pesitseb kotkas (tol ajal polnud mul erinevatest kotkaliikidest õrna aimugi), läks asi põnevaks. Sain teada, et tegu on looduskaitse all olevate lindudega ja on auasi neid oma metsas pesitsemas näha. Suurenes huvi kotkastest rohkem teada saada, lugeda, neid vaadelda. Istusin tundide ja päevade kaupa binokliga ühel põllunurgal metsa lähedal ja aina jälgisin kõiki suuri linde, kust nad tulevad ja millisesse metsatukka kaovad. See oli ilus aeg, nagu väike laps avastasin uut, põnevat ja senitundmatut maailma!

Selleks ajaks oli kodus ka arvuti ja internetiühendus ning suhtlemine linnumeestega ornitoloogiaühingust hakkas edenema. Innustunud üleskutsest kõiki suuremaid risupesi registreerida, ma aina rändasin peale oma metsa veel mööda ümbruskonna metsi, mille tulemusena leidsin arvestatava hulga suuri pesi. Järgnes tutvus Kotkaklubi liikmetega, kes pesad ka üle kontrollisid. Minu oma metsadest leiti kaks väike-konnakotka, üks händkaku (händkakk pesitses hiireviu ehitatud risupesas) ja üks herilaseviu oma. Tol päeval, kui selle noormehega Kotkaklubist esimest korda kohtusin ja pesi vaatamas käisime, ütles ta lahkudes mulle, et „te olete väga rikas inimene“. Ma ei saanud esiotsa pihta, et kuidas. Nüüdseks oleme juba aastaid temaga suured sõbrad ja ammuilma selgeks räägitud, mida ta tol korral mõtles. Ta mõtles loodusrikkust!

Loodus kosutab ja jagab oma rikkusi.

Seda rikkust on nii palju, et mu igasse päeva puistatakse mõni pärlike. Olgu selleks kevadine konnakotkaste saabumine, kotkapoja esimesed lennuharjutused või esimene iseseisev hiirejaht, olgu need hämaruses puult vastu vaatavad händkaku mustad silmad või keskpäevased kanakulli poegade kriisked. Ootamatult võib ehmatada laanepüüde vurisev lendutõus või pähklimänsaku vali hääl, jõel ujuva kopra sabalöök või soku haugatus. Kannatlikkuse krooniks on olnud võimalus näha ilvese rünnakut kitseperele või jääaugust tulnud saarma lippamist lumel. Rääkida võib lõputuid lugusid metsloomadest ja lindudest.

Kuidas on metsamajandamine võimalik, kui tahaks loodusega hästi läbi saada?

Sajandivahetusel algas vääriselupaikade kaardistamine. Minu metsades on neid kokku kolm, pindala järgi 9,2 ha, mis teeb 10,2% majandamisest väljas olevat metsa. Lisanduvad veel väike-konnakotkaste püsielupaigad ja kokku tuleb 16% kaitstavat metsa.

Ma pole tundnud, et looduskaitse minu metsamajandamistöid oleks seganud, sest käitumisreeglid olen enda jaoks ise kehtestanud. Jõeaasal asuva puisniidu ilmelise ala niitmise lükkan teadlikult aega, mil taimed on ära õitsenud. Isegi ohakatel ja nõgestel on oma roll putukate ja liblikate elus. Ma võin ju oodata, kuni õienektarit veel korjata saab ja alles pärast seda tulen vikatiga.

Võsatöid tehes jälgin hoolega lindude haudumisperioodi. Tegelikult ma ajavahemikus aprillist kuni augusti lõpuni väldin igasuguseid raie- ja võsatöid, et võimaldada lindudel pojad välja haududa ja üles kasvatada. See on lihtne soov elada metsaga ja sealsete olenditega heas läbisaamises.

Raietöid pole ma mitu aastat suuremas mahus enam teinud, ka siis mitte, kui puidu hinnad kõrgele tõusid. Eelmisel talvel lasin veidi harvendusraiet teha ja küttepuude saamiseks lepikuid vähendada. Kunagised lageraielangid on edukalt uuenenud ja noorendikes kasvavad kenad kuused-kased. Loodus teeb mulle ka kingitusi ja külvab puuseemneid juurde. Nii peab pidevalt noorendikke hooldama.

Omaniku tarkus.

Kõige tõhusam viis metsa kaitsta on omaniku tarkus. Tarkus tuleb õppimisega, teadlikkus kogemuste ja läbielamiste kaudu. Loodushoid saab olla ainult siis efektiivne, kui iga inimene oskaks oma elu looduskeskkonda arvestades korraldada. Kõik keelud ja piirangud tekitavad inimestes vastumeelsust, protesti.

Seepärast – õpi mõtlema!

Kuidas siis korraldada nii, et metsa saaks majandada ja ta oleks samal ajal ka loodusele tekitatud pöördumatute kahjude eest kaitstud?

Kõigepealt teeme selgeks, kelle eest me loodust kaitsma peame? Inimese eest ju, tema rumaluse ja ahnuse eest. Kelle pärast me loodust kaitseme? Samuti inimese pärast, meie laste ja tuleviku pärast.

Erametsaomanikud vajaksid õppusi liikide (olgu need kaitsealused taimed, samblikud, pisiputukad, liblikad, kahepaiksed-roomajad, linnud või imetajad) tundmaõppimiseks, nende elupaikade ja eluviiside tutvustamiseks, nende kaitse vajaduste teadvustamiseks. Inimesi on tarvis iseseisvalt elurikkuse ja keskkonnateemade üle mõtlema õpetada, sest tarka isemõtlevat inimest võib usaldada.

Seda saaks teha nendesamade metsaomanike koolitusprojektide kaudu, mida juba aastaid ja ka tulevikus riiklikult või EL kaudu rahastatakse. Siiani on õpetatud, kuidas metsast paremini rahalist tulu saada, aga ühestki mõttemaailma avardavat koolitusest pole eriti kuulda. Nii ei saagi praegu veel igalt maaomanikult nõuda, et ta oma metsa ja sealset loodust põhjalikult tunneks.

Meeldetuletuseks.

Metsa on eestlane pühaks pidanud, sest mets on alati vanem kui ühe põlvkonna elu siin maamunal. Õppigem ka tänapäeval elama säästlikult, tulevikku vaatavalt. Need, kes ise metsaomanikud pole, aga näevad metsade intensiivses majandamises ohtu loodusele, võtku julgemalt sõna. Kodanikuühiskonnal on aeg aktiivsust näidata.

Lõpetuseks.

Kui sulle antakse, siis võta tänuga vastu. Võta nii palju, kui sulle vaja on, mitte rohkem. Inimene tarbib liiga palju, surve loodusele ja sealhulgas metsale on liiga suur ja lõpuks ta seda välja ei kannata.

Kõned loodusele.

Saturday, October 22nd, 2011

Sain kutse Eestimaa Looduse Fondi 20.aastapäeva konverentsile, kus peeti kõnesid TEDx-formaadis. Kõik salvestati videolindile. Kõned olid huvitavad, sest formaat seab piirid ajale ja kõnelejale. Peab rääkima sellest, millesse ise usud, mis puudutaks kuulajat ja paneks teda kaasa mõtlema.

Olin palutud rääkima metsast ja metsa kaitsest, säästlikust majandamisest ning sellest, kuidas olen ise nendega seotud. Esineda saalitäie rahva ees ja kõnelda sellest, millesse ise usud, on ühtaegu lihtne, aga samas keeruline. Keeruline ja hirmutav seepärast, et mul puudub esinemiskogemus, aga korraldajad ilmselt rõhusidki sellele, et rääkijad oleksid erineva tausta ja erinevate kogemustega. Valmistusin aegsasti ette ja panin mõtted paberile kirja, et need laiali ei valguks. Tegelikult ikka valgusid küll, sest olen parem kirjutaja kui peast rääkija. Aga tänu saalisistujate erakordselt soojale ja toetavale kaasaelamisele, said valmis mõeldud mõtteid kuuldavaks.

Lõpetasin sõnadega, millesse ise sügavalt usun:
Loodus jagab oma ande heldelt, oska neid vaid tänuga vastu võtta. Aga inimene, ära võta rohkem, kui sul vaja on, ära ahneks mine. Surve loodusele, sealhulgas metsale, on liiga suur ning ühel hetkel ei kannata ta seda enam välja.

Umbes nii kõlas mu sõnum. Kõne lõpus jäi ekraanile üks loojangupilt, mille siiagi lisan.

Noorendiku hooldus.

Wednesday, October 19th, 2011

Sain näha, kuidas profi käes üks noorendiku hooldus käib. Põhimõtteliselt oskaksin samamoodi teha, kui vaid jõud suuremat sorti võsasaest üle käiks.

Kogesin, et istutatud kuusenoorendiku keskele ei jäeta kuuskedest poole pikemaks kasvanud kaski, kuigi need tunduvad olevat ju väga ilusad ja elujõulised puud. Mina poleks raatsinud nii teha. Põhjus mahasaagimiseks aga on see, et kuusega ühevanused kased kasvavad väga kiiresti kuuskedest üle, kipuvad „hundiks“ kätte ära minema ja hiljem kuuski „terroriseerima“. Selliseid ülekasvanud kaski ei saa ülejäänud puid kahjustamata vahepeal, enne kuusiku raieküpseks saamist enam vahelt kätte.

Kuulsin, et RMK töömeestele on nimelt sellised juhendid antud – kuusenoorendikust kiirekasvulised lehtpuud maha. Kui kusagile jääb vaba ruumi, siis tuleb kuuskede vahele hiljem näiteks kaski nagunii.

Mehed, kes Soomes noorendikke hooldamas käivad, räägivad, et seal kästakse okaspuude vahelt kõik lehtpuud välja saagida. Meie kandis on viljakam maa ja seetõttu tormihellemad metsad, kus on õigem puhtkuusikute asemel segapuistuid eelistada.

Oma metsas jätan noorendikul mõned looduslikud tammed kuuskede vahele alles. Tamm pole kiirekasvuline, hoiab kuusega ühesugust tempot. Pealegi on tamm minu arusaamade järgi nii uhke puu, et alati võiks tema jaoks Eesti metsas koht leiduda. Kui põder näksibki, siis peab sellega leppima. Kui jääb ellu ja kasvab vanaks, on veel parem.

Pildil on nurgake hooldatud kuusenoorendikust, kus tagapool mõni kolletavate lehtedega tammepuu paistab.

Metsahoolduselt tagasi künnapuude juurde.

Tuesday, October 18th, 2011

Noor künnapuu.

Ilus sügispäev oli, aga millegipärast ei soosinud see mu hooldustöid. Niitsin kogemata maha mitu väikest kuusetaime 🙁 Ma tean küll, millest see tulla võis. Tahtsin enne ilma halvenemist tükiga lõpuni jõuda ja lisasin tempot. Peaksin aga rahulik olema ja aeglaselt töötama, hoolikalt ette arvestama ja vaatama, kus järgmine taim rohus olla võib ja vajadusel see enne üles otsida, alles siis rohtu lõikama asuda. Ja rohi – metskastik ja jäneskastik – oli seal tagapool selline, nagu sahistaks lõikuriga heinahunnikus. Kaks suve kasvanud kuusetaimed on päris ilusad, sekka mõni kiduram ka.

Mina aga kiirustasin, mõtted olid laiali. Tööpäevadel on liiga palju muid segavaid toimetusi, käimisi ja kohustusi. Seepärast meeldib mulle töötada puhkepäevadel, kui keegi ei helista ega oota.

Käisin uuesti künnapuid vaatamas ja tähistasin kõik markervärviga. Hoopis rohkem noori puid leidsin, kui olin eile arvanud. Väikeste vahedega kokku 9 künnapuud, kõik sellesama vana jõesängi ääres, mis omakorda jääb vääriselupaiga piirile. Künnapuud annavad alale väärtust juurde. Päris kena puudegrupi võib sealt kujundada, kui muud võsa, eriti toomingaid ja pajusid vähemaks raiuda.

Unistus künnapuusalust.

Tuesday, October 18th, 2011

Sügis on hea aeg erinevate puuliikide vaatlemiseks. Praegu on kõrgematelt ja vanematelt puudelt juba lehed langenud, aga madalamal need veel püsivad.

Künnapuu lehed.

Aasta puuks 2011 nimetatud harilik jalakas ja tema haruldasem sugulane künnapuu hoiavad veel oma kollaseid lehti ja on seetõttu teiste poolpaljaste puude vahel hõlpsasti leitavad.

Künnapuu on kantud kaitsealuste taimeliikide III kategooriasse. Temaga samas on veel metsõunapuu ja metspirnipuu. Kõrgemasse, II kaitsekategooriasse, kuuluvad puudest Viidumäel ja Sõrves looduslikult esinev tuhkpihlakas ning Saaremaal ja Hiiumaal kasvav harilik jugapuu. Neid võib leida ka inimese poolt istutatuna parkidest või aedadest, aga kaitset vajavad just loodusliku levikuga puud.

Künnapuu kui üks väärtuslik, tugev ja hästi painutatav puu on muutunud haruldaseks. Omal ajal raiuti teda hobuvankrite, regede ja lookade valmistamiseks. Ta vajab kasvamiseks niisket ja viljakat mulda, seetõttu võib künnapuid leida jõgede või ojade kallastelt.

Minu metsas kasvab jõe ääres kaks künnapuud ja kodumetsas veel üks, kõige suurem ja vanem. Kuna rahvapärimuste kohaselt teatakse künnapuud kasvavat kuni 600-aastaseks, on teda peetud ka pühaks puuks nagu tamme või pärna. Seepärast tuleks olemasolevaid noori puid hästi kohelda ja neilegi anda võimalus palju aastaid elada. Kavatsen uued leitud noored künnapuud märgistada, et neid võsalõikuse tuhinas kogemata maha ei saetaks. Tänane saak oli kolm uut noort künnapuud. Kõik nad kasvavad lähestikku vanajõe sängi põhjas või kaldal. Minu maad läbivat jõge süvendati 1950-ndate lõpus, põhjast lõhati paasi ja jõgi tõmmati sirgemaks. Kadusid kalad ja vähid. Kõverad käärud jäid aga kõrvale alles ja täituvad suurvee ajal samuti veega. Nii püsib niiskus seal ka kuival kesksuvel. See ongi vanajõgi. Rammus muld ja piisav niiskus meeldivad künnapuule. Vanajõe ümbrus on liigirikka lopsaka taimestikuga ja suviti linnurohke koht.