Praegu on suurepärane aeg noorendike hooldamiseks ja muudeks metsas vajalikeks korrastustöödeks. Pole veel tülikat lund ning õnneks on ka päevane valge aeg nii lühike, et tööga pole võimalik liiga teha.

Olen saanud rahulikult võsa lõigata, mis on üks lõputu töö, aga tehtut on rõõm vaadata. Praegu kärbin lepikust toomingaid ja allajäänud väiksemaid või kõveraid puid, seda rohkem ilu pärast, aga ka selleks, et õhk puude vahel paremini liiguks ja lähitulevikus raiesse minevad lepad jämedust ja kõrgust koguksid. Neli-viis aastat tagasi lõikasin samas kohas esimest korda toomingavõsa maha. Nüüd on uus kasvanud, aga seda on hulga vähem kui tookord.

Mõni metsamees võib mind ju välja naerda, et kes siis lepiku hooldamisele aega raiskab. Las naerab. See on minu mets ja minu teha, millele oma jõudu kulutan. Eelmiste aastate kogemustele toetudes tasub vaeva näha küll. Sihvakate tüvedega lepik kasvab nagu palgimets ja endalgi ilus sellist vaadata.

Tööle sõites näen kogu aeg tee ääres sassis lepatihnikuid, kus murdunud kaikad suruvad all kasvavad toomingapõõsad vastu maad. Teatavasti kasvatab toomingas ka okstele juured alla ja sellist padrikut annab harutada, kui ükskord leparaieks läheb. Tavaline on siis, et saega tõmmatakse toomingad poolest saadik puruks, langetatakse sinna peale lepatüved, tallatakse lepatüvede väljaveoga oksad ja risu vastu maad ja sinna need jäävad. Toomingas on kärmas uuesti kasvama. Paari aasta pärast ei pääse sassis padrikust isegi metsloom enam läbi, inimesest rääkimata. Mina tahan, et ka lepikus ilusad puud kasvaksid. Seda saab hooldamisega kujundada.

Ma pole mitu päeva ühtki pilti teinud. Kui on valgust, siis pole olnud töö kõrvalt mahti kaamerat näppida, kui oleks aega pildistada, siis on juba pimedaks läinud. Seepärast otsisin tänase loo juurde 2008.a. 1.aprillil tehtud foto peaaegu samast lepikunurgast, kus viimastel päevadel korda luua püüan. Nüüd on need puud juba hulga maad suuremaks kasvanud.

Kartsin tormiöö järel hullemat. Õnneks polnud ühtki puud metsateele ette kukkunud ja pääsesin jõeni välja. Seal oli olukord eilsega võrreldes muutunud. Veeseis on kõrge, koolmekohad ja lohud kõik üle ujutatud. Kraavidest voolas jõe poole vett aina juurde.

Vana, kuivanud ja seeni täis tüvega kask oli taluõuelt otsapidi jõkke kukkunud. Tema aeg sai sel ööl läbi. Praegu pole võimalik teda ka veest välja sikutada.

Metsas ei olnud aega pikemalt ringi liikuda, aga esialgu suuri tormikahjustusi silma ei hakanud. Küllap edaspidi näen täpsemalt, kui palju tuulehood puudele kurja tegid.

Vahepeal oli heinapõllule parv heledaid linde maandunud. Kalakajakad kogunesid tormituulte eest puhkama.

Kotkaklubi liikmena on mul muude tegemiste kõrval kohustus vähemalt kord aastas ka üldkoosolekul käia. Jätsin kodused mured ja ema hooldamise üheks päevaks maale tulnud poja õlule ja pääsesin välja.

Ainsa naisliikmena pole mul noorte tugevate meeste seltskonnas ette näidata suuri tegusid uute pesade otsimisel või muudel välitöödel. Küll aga püüan omalt poolt kaasa aidata kotkaste kaitsele meedia kaudu (metsablogis) või vestlustes inimestega.

Igal aastal tehakse kõigi Eestis pesitsevate kotkaliikide ja must-toonekure käekäigust kokkuvõtteid. Lennuvõimeliseks üleskasvanud pesapoegade järgi hinnatakse pesitsusedukust ja asustatud pesade vaatluste järgi liigi arvukuse muutusi. Koosolekul kantakse ette põhjalikke aruandeid iga liigi kohta eraldi ning hinnatakse elupaikade ja toitumisalade muutusi aastate, isegi aastakümnete lõikes.

Suhteliselt hästi käib käsi merikotkastel, kes on uusi pesitsusalasid leidnud lisaks rannikule ja saartele ka sisemaa veekogude ääres. Olulisim on toitumisalade olemasolu ja merikotkas jahib peale kalade ka teisi linde ning väiksemaid imetajaid. Üks huvipakkuv pesitsus leiti sel aastal Saaremaa lääneranniku väikselt laiult, kus ei kasva ühtki puud, aga kus paikneb madal majakatorn. Selle platvormil leidiski merikotkas olevat sobiva ja segamatu paiga oma pesa ehitamiseks. Toidumuret seal pole – kormoranipojad ja kalad kohe lähedalt võtta.

Väiksearvuline kalakotkas ehitab oma pesad isegi kuivanud puude kõrgesse latva ja pesitseb seal edukalt. Seda ma varem ei teadnud. Kõik teised kotkaliigid eelistavad tiheda võraga elusaid, tugevaid, vanu puid.

Uue asjana oli sel suvel juhus, mil kaljukotkas ründas pesale poegi rõngastama roninud kotkameest. Selliseid asju juhtub äärmiselt harva, et kotkas tiivalöökidega inimest peksma hakkab ja küüned pähe vajutab. Sarnast käitumist esineb händkakkudel, kui nende pesale liiga lähedale satutakse. Kotkameestel tuleb poegade rõngastamiseks puu otsa ronides alati mõelda ka enda turvalisusele, kinnitada kõrgelt puult allakukkumise vältimiseks end trosside ja konksudega nagu alpinist, käia välitöödel mitmekesi koos ning kanda tugevat riietust.

Info, mida kotkaste elu kohta klubi kokkusaamisel meeste käest kuuleb, on mahukas, põnev ja hariv. Kotkaste maailm on avar, inimesele raskesti ligipääsetav, aga seetõttu ka ahvatlev. Kotkauurijad on eriline rahvas. Kõike lühikeses blogiloos ümber jutustada pole võimalik.

Kogesin, et meie alevi serva hiljuti rajatud jäätmete kogumise plats on ikka üks väärt asi. See on korralik, asfalteeritud, tarastatud, eri liiki jäätmete konteineritega ja valvetöötajaga, kes kliendi nime kirja paneb ning mõnd tüüpi lammutusjääkide eest ka raha kasseerib ja kviitungi annab. Teenindab Ragn-Sells.

Koduse remondi üks etapp saab selleks korraks lõpule ja nii tekkiski suurel hulgal ülearust sodi. Puiduga pole muret – need tükeldan ja põletan ahjus või pliidi all ära. Pärast saab tuha seest naelu ja muud metalli välja korjata. Papi ja vanad tapeedid kogusin kottidesse ja need sobivad metsas risupõletamisel tulehakatuseks. Vanad korstnakivid said metsateele rööbaste täiteks. Jäätmejaama viisin tühjad värvi- ja muud potsikud, vanad elektrijuhtmed, WC poti jne.

Paar päeva tagasi käisin üle vaatamas eelmise talve lageraielanki, kuhu kevadel plaanis kuusetaimi istutada. Mööda piirisihti minnes jäi silma, et naabrite metsa kunagi puistatud purgi-pudelid on endiselt samas kohas põõsa all. Ega ma naabri nime ei teagi, sest see mets on käinud mitme omaniku vahel käest kätte. Vaevalt keegi sellest klaastaarast seal midagi teabki.

Loodetavasti väheneb tulevikus metsade prügistamine, eriti seepärast, et on loodud võimalused olmejäätmeid mugavalt ära anda. Plastpakendid ja klaastaara käivad kenasti suurtesse ühiskonteineritesse, papp ja paber teise. Kõik muud ülearuse saab aga kogumisplatsile ära anda, suuremalt jaolt tasuta. Miks peakski sodi viimiseks kaugele metsa sõitma?

Uduhall november möödub õnneks kiiresti, sest töid ja sekeldusi on palju olnud. Loodetavasti saan jälle rahulikult metsas toimetada, kestaks vaid lumeta sügis edasi.

Olen kimbatuses, sest ei oska Elurikkust või Wikipediat kasutades leida minu poolt nähtud seentele vastavaid kirjeldusi, fotodest rääkimata. Jutt on siis seeneriigi sarvikutest.

Olen sarvilisi seeni ka suvel metsas näinud ja pildistanud, aga siis olid need ere-, pigem apelsinikollased. Andmebaasides leiduvatel fotodel ongi suur sarvik ja väike sarvik kollast värvi. Kolmanda sama perekonna liikme, harkja sarviku kohta pole ma fotosid näinud.

On hilissügis, novembri teine pool. Võsa lõigates märkasin maas kõdunenud lepakaikal pisikesi hallikasvalgeid haralisi moodustisi ja tegin nendest pilte. Lähedusest leidsin ka sammaldunud lepakännu, millelt turritasid ülespoole viis samasugust sarvikut, kes siia lisatud pildile said. Et tegu on seentega, sarvikutega, selles olen enam-vähem kindel, ainult et segadust tekitavad hele värvus ja mustjas jalg. Kas see on tingitud hilissügisesest ajast või tegu on muu sarvikuliigiga, seda ma ei tea. Liigi täpseks määramiseks puudub mul ka vastav materjal.

Olgu sarvikutega kuidas on, igatahes annavad isegi tavalises hall-lepikus leiduvad liigid tunnistust sellest, kui rikas on metsaelustik. Kui puu või oks maapinnale kukub, ei ole elu sellega läbi, vaid otsemaid asustavad neid järgmised liigid – putukad, bakterid, seened.

Olen 12 aastat jõe taga erinevaid võsatöid teinud, aga endiselt avastan uusi asju, mida pole enne märganud.

Neid vesiseid auke, kus kevadeti turritavad värske rohelisega tarnamättad, enne jaani õitseb kollane võhumõõk, lõhnab kalmus ja suve teisel poolel õõtsutab pikkadel vartel oma õisi vesikanep, tean ammust ajast. Kõik nad on mu lemmikud. Suvel on seal pikk rohi ja tihe pajuvõsa, kus üksnes koprad pimeduse varjus nagistamas käivad. Millegipärast polnud ma tihniku sisemusse seni lähemalt süvenenud.

Olin siiamaani kindel, et kogu niiske lohk on vanajõe kinnikasvanud säng, kust vesi päriselt ära ei kaogi. Nüüd, kui tegime selle ühel kaldal natuke korrastustöid, lõikasime pajuvõsa, vähendasime lääpas toomingaid ja andsime ruumi noortele künnapuudele, selgus, et vanajõe sängi kõrval on kaks sügavamat auku, mille ääri on suurte kividega kindlustatud. Sedamoodi tehti vanasti linaleoaukusid, ikka kaks tükki lähestikku. Tõenäoliselt sai kõrvalt jõest neisse aukudesse ka vett juurde lasta.

Linaleoaugud talumaadel on inimtegevuse märgid endistest aegadest ja seepärast nimetatakse neid pärandkultuuriobjektideks. Kaitsmine on omaniku vaba tahe ja hooldamine soovituslik. Toetust selliste tööde jaoks ei maksta, aga see pole kõige tähtsam. Kui on tahe säilitada mõnd vana aja märki looduses, siis pole sugugi ülejõukäiv neid kohti aeg-ajalt võsast puhastada ja pere noorematele nendest rääkida, näidata. Et ei unustataks.

Proovisin natuke võsatöid teha. Lõikasin kraavikaldalt pajusid ja mis ma näen – kollased õied vees! Kevadõis – varsakabi. Oh, jääks ometi nii, et talve asemel hoopis kevad tuleks! Sinililled ja varsakabjad, päike ja linnulaul… Rumal jutt muidugi, aga kas siis unistada ei võigi?

Praegu loodus puhkab. Raagus puud, kolletav rohi ja vaikus metsas. Ka see on tore. Ja ootamatult need kollased õied kraavis, mis kohe mõtted kevadesse viivad.

Veel 36 päeva pimedust ja siis hakkab päev pikemaks venima. Jõulud oma tilu-liluga ei oma minu jaoks sellist tähendust kui just talvine pööripäev. Jõuluaeg on valgusesse liikumise algus, pimeduse lõpp, millele on inimesed kristliku tausta juurde pookinud.

Laupäevases Postimees Online’s oli palju õelaid kommentaare loole, milles kirjutati, et metsaomanikud saavad miljoneid eurosid metsanduslikke toetusi.

Hakkasin mõtlema, et millest küll selline vaenulikkus. Kommenteerijad nimetasid metsaomanikke rikkuriteks ja ahnitsejateks. Pealegi pidavat metsaomanikud maksudest kõrvale hiilima ja rahva arvelt neid toetusi saama. Ja et tavaline palgatööline ei suudakski endale metsamaad osta. Tundus muidugi, et kirjutajad olid kibestunud õelutsejad, keda poleks mõtet tähele panna.

Aga turri ajas ikkagi ning pani mõtlema. Küsides, kui palju meil üldse erametsaomanikke on, arvan kusagilt meelde jäänud hinnangute järgi neid olevat umbes 5% elanikkonnast. Nende hulgas on peale talumetsaomanike ka metsa- ja kinnisvarafirmad. Seda on tõepoolest vähe ja pole siis midagi imestada, et enamus lehelugejatest metsast suurt midagi ei tea. Ainus asi, mis kõigile silma ja jalgu jääb, ongi metsade raie, ja seepärast ollaksegi valmis kõiki metsaomanikke ahnuses ja loodusega halvas ümberkäimises süüdistama. Nüüd võeti metsanduslikud toetused hambusse.

Sain just vormistatud oma järjekordse toetusetaotluse. Nii et olen ka süüdi. Süüdi selles, et olen suure hulga metsataimi kasvama pannud ja neid igal aastal hooldanud, kaitsnud ja poputanud. Süüdi selles, et pole maha müünud oma esivanemate põliseid maid ja endiselt maale elama jäänud. Süüdi selles, et minugi süda valutab metsade tuleviku pärast.

Tahaksin neile, kes metsaomanike kallal hambaid teritavad, selgeks teha, mille eest toetusi üldse võimalik taotleda on, milliste seaduste järgi neid määratakse on ja kust tuleb raha, mis toetustena välja makstakse. Postimehe loos jutuks olnud miljonid on 75% ulatuses Euroopa Liidult, ülejäänud osa oma riigi eelarvest. Tahaksin kadedatele selgitada, et toetuse saamiseks peab enne metsaomanik ise töö ära tegema ja et toetused on mõeldud metsa väärtuse tõstmiseks, metsakasvatuseks, hooldamiseks. Need tööd on oluliselt kulukamad kui loodetavate toetustena võidakse välja maksta. Siin aga pole mul mõtet edasi kirjutada, sest need, kes asjaga kursis pole, minu blogi nagunii ei loe.

Pole peaaegu nädal aega saanud metsas käia. Kodus on käimas koridori ümberehitus ja olen jooksupoisi ning varustaja rollis. Pärastlõunal leidsin paar tundi ja tegin tiiru jõe ümbruses. Oi, kui mõnus oli pärast närvilisi päevi seal rahus ja üksinda ringi käia!

Olen pidevalt mõelnud sellele sookurele, kes üksinda siia maha on jäänud. Et kas ta on veel elus ja kus ta liigub. Teine suur, kellest mõtlen, on vana hall – händkakk, metsa valvur. Käisin ja käisin, vaatasin ja kuulasin – ei kedagi. Paar korda vurisesid puude vahel laanepüüd. Isegi väiksemaid talilinde, nagu tihased, polnud kusagil.

Olin autoga juba mõnisada meetrit kodu poole sõitnud, kui märkasin põllu ja metsa vahelise tee ääres taeva taustal oksal üht pisikest tumedat tombukest. Aimdus ütles, et see pole keegi muu kui värbu, värbkakuke. Kaamera kotist välja ja puude vahele passima. Suurem jagu klõpse läksid erutusest värisevate käte ja kaku taustaks oleva halli taeva tõttu prügikasti, aga näidata kannatab siiski mõnda, mis enam-vähem teravad said.

Ilus lind ju, pisike kui varblane, aga kus on pilk! Enamuse ajast jälgis ta maapinda ja ümbrust, aga fotole sain ka minu suunas altkulmu visatud pilguheidu. Süda põksus rõõmust, et pärast paariaastast vaheaega nägin kakukest üsna samas kohas, kus olin teda kunagi enne kohanud.

Tagatipuks kinkis kodutee ja ilus kuupäev 11.11.11 ka kohtumise suure linnuga. Sookurg on endiselt elus ja otsis viimati kohatud paigast umbes 2 km kaugusel põllul toitu. Temast tuleb juttu kindlasti veel edaspidigi.

Kui hädavajalikud metsataimede hooldustööd tehtud, jääb natuke aega ka korrastustöödeks jõe ääres. November, kui veel lund pole, on selleks väga hea aeg. Fotodel on vaated ühest ja samast kohast nii alla- kui ülesvoolu.

Allavoolu viib teerada piki kallast vanale taluõuele, ülesvoolu aga on metsik loodus, kuhu inimene ei sekku. Ongi nii, et see, mis inimsilmale korrastatud ja hästi käidav paistab, pole sobilik looduslikele liikidele. Millegipärast on tahtmine mõni koht ka inimese järgi kujundada, lumevajutusest lääpas toomingad maha võtta ja suurvee aegsed rondid kaldalt kokku korjata, et raja kõrval kasvavad vanad pärnad ja vee piiril uhkeldav hiigelsuur remmelgas paremini välja paistaksid. Jõe teisel kaldal jääb esialgu kõik nagu on. Taoline korrastamatus pakub varju nii lindudele kui väiksematele metsaelanikele.

Ülesvoolu hargneb jõgi kaheks – süvendatud uueks sängiks ja vanajõeks. Nende kahe vahel on vääriselupaik, kuhu inimesel sae või lõikuriga pole asja. Seal on roostikku ja tihnikuid, kus suvel kõlab linnulaul ja peaaegu aastaringselt toimetavad koprad.

Mulle meeldib novembrikuine pime aeg, lühike tööpäev ja lootus, et kõik, mis praegu kolletab ja kõduneb, elustub taas uuel kevadel. Oleks vaid jõudu lähenev pikk talv üle elada.