Arhiiv December, 2011

Tagasivaade

Thursday, December 29th, 2011

Lõpetan 2011. aasta segaste tunnetega. Ühelt poolt vaadates polegi nagu viga – ikka veel elus ja teovõimeline. Teiselt poolt aga – väsinud ja mitmes mõttes räsitud.

Oli head ja ilusat

Mõned päikselised lumised talvemaastikud. Enneolematu suurvesi pärast paksu lume sulamist. Kevadine metsaistutuspäev koos sõpradega, lõkkeõhtu. Õiterohked lopsaka taimestikuga jõeaasad, kotkalend ja linnulaul. Võimalus loodusega iga päev suhelda, lihtsalt olla, elada… Ja siis minna, sammuda rabade ja metsade radadel, otsida ja leida. Puhata ja jälle minna. Meelde on jäänud mõned varahommikud rabas, ihuüksi udust ilmuvat päikest ootamas, sookailude valgeid õisi puudutamas, kastepiiskades ämblikuvõrke lõhkumast hoidudes ja sõtka laukalt lendu peletamist kahetsedes. Järgmisel korral olla tunnistajaks pilvedes peidus olnud õhtupäikese ilmumisele üheksainsaks viivuks, et tõmmata hüvastijätuks üks punane triip üle tumedate pilvede ja seejärel lõplikult kaduda musta metsaviiru taha.

Silme ees on üks imeline varasuvine päev Nõva maastikel: meri, laulvad liivad, vanad rannamännid… Metsapäev Sakalas ja avar heleroheline kevadine Navesti luht. Sõit Põlvamaale, et osa saada H.Relve metsamõtteist ja käia Taevaskoja radadel. Päev Häädemeeste roostikulindude keskel, hõbehaigrute õhtune äralend ja päikeseloojang merre… Need olid aasta kauneimad hetked. Suve lõpukuud olid täis ootust, et kasvõi viivuks osa saada konnakotka poja tegemistest. Nende hetkede nimel tasub aega võtta.

Oli uute tutvuste ja uute kogemuste saamise aasta. Selginesid mõtted ja julgesin neid välja öelda. Õppisin rahva ees esinema ja oma mõtteid jagama. Leidsin palju toetajaid.

Suvi oli pikk ja soe, oli sitikaid ja sääski, oli marju, pähkleid ja seeni. Palju tööd sai tehtud nii maastiku hooldamisel kui metsataimede poputamisel. Jõele panime uued sillatalad ja uue puitkatte. Kodus sai maja uue katuse ja korstnapitsi, natuke sisemist remonti ja uuendatud solgitrassi. Minust sai pedantne prügisorteerija. Ema on elus. Lastel on töö, hobid, pered. Hoian mälestuseks ilusaid ja armsaid eesti rahatähti.

Rohkelt raskusi ja tagasilööke

Talumatult pikk lumerohke talv, mis tõi nälga ja surma looduses. Lumeraskuse all metsas murdunud noored puud ja ülikeerulised liikumisolud rõhutasid inimese jõetust looduse ees. Riik rikkus varasemaid kokkuleppeid (vääriselupaikade lepingulise tasu maksustamine). Stressirohke õigusenõudmise protseduur jooksis ummikusse. Euro rahatähti pole siiani lähemalt silmitsenud – lihtsalt ei huvita see ilmetu väljanägemisega salakaval paber, mis kiiresti peost kaob. Mitmed ettevõtlusega seotud tegevused ja tulud tõmbusid koomale, vajalikud investeeringud lükkusid edasi. Väsitas oskustööliste otsimine, ootamine ja valvelolek. Oli pingeline ja stressirohke aeg mitmes mõttes.

Pettumust valmistas metsanduspoliitika, mis rõhutab majandusliku kasu saamist, mitte kasinust ja keskkonnahoidu. Häirib silmakirjalikkus, omakasu, ükskõiksus ja lodevus.

Hommikuti on mõnikord raske end liikuma saada, sest tervis pole enam see, mis aastaid tagasi. Silmad väsivad, kui pikemalt lugeda tahan, selg valutab, kui olen raskusi tõstnud. Aga viimasest pole pääsu, sest tuba tahab kütmist, talvine lumi rookimist, maa kaevamist, voodihaige ema vajab tõstmist, pesemist, söötmist. Aeg kaob ja järjest vähem jääb võimalusi iseenda jaoks. Ma pole sel aastal julgenud ühtki ööpäeva kodust ära olla, sest keegi teine ei tea täpselt, mida voodihaige inimesega kriisiolukordades ette võtta. Minus võitlevad kohusetunne ja suur-suur väsimus. Seepärast põgenengi mõnel suvehommikul enne koitu kusagile loodusesse rahu ja unustust saama, endal kuklas tiksumas kell, mis nõuab kiiret tagasipöördumist. Kohustused, väsimus…

Veel vaevab mind süütunne paljude tegemata jäänud asjade pärast. Süütunne mõne inimese ees, kes ootab, süütunne eneseületamist nõudvate tööde edasilükkamise pärast.

Uusaastasoovid

Soovin, et uus aasta annaks mulle kannatlikkust, tervist, mõtetele selgust ja tegudele jõudu. Soovin, et mu sõbrad oleksid mulle toeks, õpetaksid, julgustaksid ja tõukaksid tagant. Soovin, et mu laste peredel läheks kõik hästi.

Kõigile teistele soovin õnne kodudesse ja lähedaste inimeste armastust. Soovin, et meie inimestel oleks rohkem usku iseendasse, usku sõna ja teo vägevusse selle maailma paremaks muutmisel!

Vana kuuse põletamine

Wednesday, December 28th, 2011

Jõulukuuske mul tänavu toas pole, seepärast pole vaja teda ka hiljem ahju panna. Mida rohkem ma ise metsa istutan ja hooldan, seda vähem tahan noori kuuski ainult selleks maha raiuda, et need tuppa piinlema tuua.

Teine asi on muldvanakestega, kel aeg lõplikult läbi saanud ja tuulega jalalt maha kukuvad. Kui see metsas juhtuks, siis jätaksin puu sinnapaika, sest otsemaid leiavad seal tegevust uued elusolendid. Minu vanake aga elas taluasemel jõe kaldal ning mattis kukkudes sama vanad aidapalgid enda alla. Koristasime ja tegime tuld.

Vana kuusk oli alt läbinisti kõdunenud ja tüve alumine osa seest pooltühi. Seepärast me kogu puud ära ei põletanud, vaid jätsime ca 4-meetrise tüüka aida kõrvale lamama, üks ots vee, teine maa poole. Arvan, et selle „tunneli“ vastu hakkavad nii mõnedki vee lähedust armastavad elukad huvi tundma, kasvõi mingid.


Ilm oli üle pika aja superkena. Pärast sadusid ja torme on üks päikseline ja rahulik päev lausa kingitus.

Pühadevahe aeg

Tuesday, December 27th, 2011

Lõpuks ometi said jõulupühad läbi, ehkki kalendri järgi kestab jõuluaeg kuni kolmekuningani välja. Minu jaoks on pühadest tähtsam, et pärast talvist pööripäeva hakkab päev tasapisi pikemaks minema.

Tormituuled elasime üle, ainult mõned tunnid tuli ilma elektrita olla. Esimest korda juhtus see teisel jõulupühal ja siis põrutasin kodust kohe metsa vaatama, mida tuul korda saatnud oli. Tänagi kadus keskpäeval pärast ägedat tormihoogu vool ära ja sõitsin jälle metsa. Ka poed ja tanklad olid pimedad – küllap oli rike kaugemal kõrgepingeliinis. Koju jõudes oli vool tagasi.

Kodumetsa ma veel pole jõudnudki, kuigi kardan, et just seal võis tormituul pahandust teha. Jõe kaldal oli ta jagu saanud vanast kuivanud kuusest. Kuusk omakorda lõhkus ära kunagise aida seinapalkide jäänused. Ringi liikudes nägin ka mõnda murtud leppa. Teised suuremad puud on kõik vastu pidanud.

Üks lepatüügas hakkas jõe ääres silma. Suurem osa puust lebas vees, aga mulle meeldib see õõnsus, mis püstijäänud tüveosas paistab. Ehk sobib see kevadel mõnele tiivulisele koduks.

Lõikasin võsa ja sain pärast pühadeaegset logelemist töörütmi ja hea meeleolu tagasi. Rõõmustan sooja ilma ja lumeta maa üle, sest saab takistamatult noorendikus nokitseda.

Talikülaline

Wednesday, December 21st, 2011

Rohkem kui kaks nädalat näen pea iga päev seda lindu – külalist põhjamaa tundraaladelt. Ta kas istub metsaserval mõne haava või lepa ladvas, tiirutab heinapõllu kohal või „ripub“ seal saaki passides õhus.

See on karvasjalg-viu ehk taliviu (Buteo Lagopus), kes sarnaneb meil pesitseva hiireviuga, ainult tundub viimasest justkui suurem, mida rõhutavad ka pikemad tiivad. Tiivad meenutavad lennul natuke loorkullide tiibu, kes hoiavad neid V-kujuliselt üleval. Sageli rapib taliviu paigallennul õhus, kui maapinnalt saaki passib. Kui hiirt näeb, siis sööstab ja jääb eduka jahi korral seda maas sööma. Ka heledam, beežikas sulestik kaelal, rinnaesisel ja tiibade alaküljel erineb meil pesitseva hiireviu omast. Tähelepanu väärib, et kui hiireviu jalad on paljad, siis põhjas pesitseval tali- ehk karvasjalg-viul on sulgedest „püksid“ jalas. Poolest saadik sulgedega kaetud jalgade pärast on neil kotkastega natuke ühist.

Põhjamaistel pesitsusaladel on taliviu toiduks lemmingud või uruhiired. Talve lähenemise ja lume tulekuga toiduolud raskenevad ning taliviud rändavad lõuna poole. Nii leidiski üks neist olevat sobiva koha peatumiseks ja toitumiseks just minu maade väike-konnakotka territooriumil. Mida kauemaks taliviu sinna jääb, seda kindlamalt saab järeldada vaid üht – konnakotkas on omal ajal valinud selle paiga pesitsemiseks välja paljude soodsate tingimuste kokkulangemisel: liigendatud maastik, kus vanemad ja nooremad metsatukad vahelduvad, on piisavalt nii heinamaad, haritavat põldu, jõeaasasid ja raiesmikke. Lähedal pole elumaju ning kuni metsaomanikud ja jahimehed kaitse nõuetest kinni peavad, siis pole ka pesitsusaegset häirimist. Põldudel töötavad traktorid, niidukid või kombainid kotkaid ei häiri, sest need liiguvad pesast kaugemal, pigem ajavad toidu (hiired, mutid, konnad) liikvele ja siis on söömaaeg rikkalik. Küll aga pelgavad kotkad igasuguseid metsatöid ning inimeste ja masinate liikumist pesa lähistel metsas. Seepärast ongi kaitsealuste liikide territooriumidel kehtestatud piirangud metsade majandamisele ja liikumisele.

Homsest elame juba talveajas ja varsti hakkab ka päev pikemaks minema. Täitsin Toomapäeval selle aasta viimased kohustused ära – tasusin valmis saanud akende eest ja tõime puidutöökojast need ära. Sealne aknameister küsis, kas olen veel seda sookurge näinud, kes viimati 11.novembril põllul patseeris. Küsisin, et kust ta seda teab. Ütles, et loeb mu blogi (vaat kus üllatus!) Tema olevat alles kaks nädalat tagasi (detsembris) minu mainitud põllust veidi eemal sama sookurge kohanud. See asi hakkas nüüd kripeldama ja edaspidi pean hakkama sõitmiseks teist teed kasutama ja kindlasti tuleks veel mõnelt kohalikult pärida. Ehk on sookurg endiselt elus ja liigub veel siinkandis ringi. Vapper lind, kes tõenäoliselt tiivavigastuse tõttu lennata ei suuda, on väga kaua üksinda vastu pidanud.

Hakkest ja halgudest

Tuesday, December 20th, 2011

Sügiseti pean aegsasti plaani, kust talvel küttepuudeks leppa raiuda. Juba kolm aastat on kõige ilusamad, pikemad ja jämedamad lepad, mida kogu aeg enda tarbeks olen hoidnud, jäänud ilmaolude tõttu kodumetsast raiumata. Kas on liiga vesine või liiga lumine, nagu viimasel kahel aastal. Eelmisel talvel sain harvendusraie kõrvalt õnneks vajaliku küttekoguse kätte ja lepik jäi taas oma järge ootama. Kas ka sel talvel?

Vormistasin sügisel metsateatise, kauplesin isegi saemehed, aga siiani ei pääse sinna ligi. Isegi metsaservani ei kannata pehme maa tõttu pinnaseteel sõita. Kui külma ei tule või, hoidku taevas, et sula maa peale paks lumi sajab, siis… Kui pole külma ja maa traktorit ei kanna, ei tasu ka puid langetada.

Vaatasin mööda sõites, kuidas läbi mudase põllu võsakoormaid metsaveotraktoriga kokku koondati. Mõni aeg tagasi langetasid seal töömehed metsa ja põllu piirilt leppa ja võsa, ladvad ja tüved põllu poole. Aga nüüd oleks nagu viimnepäev tulekul, et ei kannatanud külma ära oodata ja kõige märjemal ajal vedu ette võeti. Mis pärast sellist maa solkimist küll põlluharijad ütlevad.

Pilt on tehtud siiski minu metsatee ääres, kus külamees tööst vabadel päevadel tasapisi kraavi kaldalt noorte kuuskede vahelt oma tarbeks küttepuid teha nokitseb. Ladvad ja oksad põletab tee peal ära, sest minu tingimus oli, et teed palistavad kuused peavad kasvama jääma ja kraavikallas puhastatud saama. Tema saab sealt hõlpsasti need puud autoga kohe koju vedada. Ise ma nii kaugest paigast endale kütet tegema ei hakka. Minu laoplats on sünnikodu avaral ja tuulisel õuel, kus paariks aastaks ette varutud puuriidad kuivavad ja kust suviti kuivi halge koju puukuuri veame.

Kui vihma asemel oleks lund sadanud…

Monday, December 19th, 2011

Ei taha ettegi kujutada, kui sügav lumi oleks praegu maad katnud, kui kõik see vesi oleks taevast valge ollusena maha sadanud. Nabani, nagu aasta eest. Õnneks sel aastal nii veel pole.

Maa on roheline ja nii vett täis, et minusugune keskmise naiskaaluga inimolend koos suurte kummikutega tunneb, kuidas maa jalge all kõigub ja vajub. Justnagu liiguksin rabajärvel hulpival saarel. Pole sellist õõtsumist isegi kevadise suurvee ajal kogenud.

Käisin vaatamas, ega hullud mehed ometi pole sellise ilmaga riigimetsa valgustusraiet tegema tulnud. Või mis mul meestest, hoopis tee pärast muretsen, kuhu nad oma Nivaga trügivad. Sadas ja saehääli ei kostnud. Ka autot polnud. Hingasin kergendatult.

Tahtsin näha, kui palju jõgi on maalt ruumi juurde vallutanud. Teerada kaldapealsel oli vee all ja kraavilohkudest enam kummikuga läbi ei pääse. Pidin kauge kaarega ringi minema.

Kes on vaadanud viimast sademete kaarti, see teab, et kõige rohkem vihma on tulnud Pärnu jõgikonnas ja Läänemaal. See vastab tõele ka tegelikkuses. Paari päeva pärast on pööripäev. Vaatame, kas ka ilm pöörab.

Metsakaja videost ja oma praktikast

Sunday, December 18th, 2011

Metsakaja on metsanduslik videosari, mida saab vaadata eramets.ee portaalis. Hetkel on vaatamiseks kolm videot, milles muude üldisemate teemade hulgas jagavad erametsanduse tugiisikud ja konsulendid metsaomanikele praktilisi nõuandeid.

Vihmasel ja pimedal pühapäeval oli aega neid vaadata ja õpetused tekitasid mõtteid, sest mulle on kõige südamelähedasem teema noore metsa kasvatamine ja kõik sellega seonduv. Tugiisik ja metsanduse konsulent Aadu Raudla näitas kahes videolõigus kultuuride hoolduse võtteid. Mulle tundus näidatu liiga primitiivne olevat ja tahaksin omalt poolt üht-teist juurde lisada.

Eks ma natuke maksimalist ole ja vajan tõhusamaid hooldamisviise. Hr.Raudla näitas 2-aastase kuusenoorendiku hooldust sügisel ning demonstreeris võsanuga ja võsakiini, millega taimede ümbert rohtu ja vaarikaid maha lõigata või peenemat võsa raiuda. Lisaks tallas ta maha ümbritseva rohu, et hiired seal all talvel end mõnusasti sisse ei seaks ega noorel puukesel koort närima ei hakkaks.

Minu jaoks, kes on oma metsakultuure hooldanud alates 1999-ndast aastast, ei sobi neist kumbki tööriist, sest mõlema puhul peab pidevalt kummardama ja töö edeneb liiga aegamööda. Olen mõlemad ära proovinud ja kõrvale heitnud. Rohu tallamisega olen nõus, aga seda kasutan oma töövõtetel kaasneva tegevusena.

Hr. Raudla poolt näidatud langil oli enne istutamist tehtud maapinna ettevalmistus, kuid rohu- ja võsakasvu pidurdamiseks pole sellest suurt kasu. Taimed on piki vagusid ritta istutatud ja neid leiab kergemini hooldamise ajal kätte. Mina maapinda eelnevalt ette ei valmista, sest langid asuvad masinatele raskesti juurdepääsetavates kohtades ja pole mõõtmetelt kuigi suured, mis paisutab teenuse kalliks. Taimede kergemaks ülesleidmiseks istutame need kevadel kindlate vahedega – 2 sammu igas suunas. Nii suudan hooldamise ajal ära aimata, kus väike taim asub, kui ta kohe nähtav ei juhtu olema.

Ehkki kuusk on varjutaluv puu, edeneb istutatud taim Kesk-Eesti viljakatel ja parasniisketel muldadel üle pinna hooldatud kultuurides hoopis kiiremini kui võssa varju jäänud kohtades. Meie kliimas harva ette tulevad soojad suved võivad kuusele kahjulikuks saada üksnes kuivadel liivastel küngastel. Sinna sobibki mänd paremini.

Aga kõige olulisem vahe Metsakajas näidatuga võrreldes on minu hooldamistehnikas. Nimelt kasutan nii rohu kui peenvõsa niitmiseks Husqvarna 323 neliteraga rohu(peenvõsa)ketast. Olen „läbi töötanud“ ühe HQ325 ja nüüd on korraga kasutusel kaks uuemat 323 mudelit. Ühele neist panen suvisteks platside ja radade hooldamiseks ette trimmeripea. Need on väga kerged (alla 5 kg), naistele jõukohased, traksidega, samas töökindlad ja toimetada saab sirge seljaga. Kasutan kallimat spetsbensiini, millest loodetavasti eraldub vähem kahjulikke heitgaase. Siiski hakkab aastatepikkuse töötamise järel kätel tunda andma vibratsiooni mõju. Sinna aga pole midagi parata, kui sellise tööga tegelda.

Kultuure hooldan kohe esimesel istutusjärgsel sügisel ja jätkan seda kuni kuusetaimed on igasugusest rohust ja võsast kõrgemaks sirgunud, seega 3 aastat kindlasti. Hooldan üle pinna, mitte ainult taimede ümbrust. Nii lükkub esimene noorendikuhooldus mõne aasta võrra edasi, sest olen juba eos võtnud võimaluse mittevajalikel lehtpuudel ja põõsastel kuuskede vahel laiutada. Väiksem on ka lumevajutuse oht. Tegelikult ei saa ma kiidelda ideaalse hooldamisega oma kõikidel lankidel, seda ma lihtsalt ei jõua igal aastal teha. Esimeses järjekorras teen neid lanke, kus kuusk on hall-lepiku asemele istutatud. Põlistel metsa-aladel pole võsa ja rohukasv nii intensiivne kui kunagistel põllumaadele tulnud lepikutes, seepärast kannatab sinna ka üle aasta hooldama minna.

Kokkuvõtteks tahaksin öelda, et hr.Raudla poolt näidatu sobib imepisikestel lankidel nokitsemiseks ja on paras töö pere lastele, kel aeg kodumetsas metsakasvatusega tutvust teha. Kui lank juba 0,5 või rohkem hektarit, siis peaks tehnika appi võtma. Metsanduslike toetuste ja kohaliku metsaühistu abiga saab hooldusvahendeid poehinnast poole soodsamalt soetada.

Fotodest ühel on 2008.a. septembrikuine ülepinnaline hooldus aasta varem kevadel istutatud kultuuris, kus suurim oht oli tihe lamanduv rohi. Teisel fotol on 2010.a. oktoobris pooleliolev hooldamistöö samal kevadel kasvama pandud taimede ümber, kus kõrge lepavõsa neid varjama kippus.

Uputab!

Friday, December 16th, 2011

Üleöö on sogane jõevesi üle kallaste tõusnud, oja on uputanud ühe talutee otsa. Kõik see sarnaneb kevadise suurveega, kuigi päris talv pole veel kohale jõudnudki. Võimas vaatepilt igatahes, mis peaks peatama igasuguse metsatöö.

Tegelikult nii see siiski pole. Kui solistasin läbi vee, et sillale pääseda, hakkasin kuulma metsast saehääli. Kole lähedalt kostsid, otse minu metsa kõrvalt. Esimene mõte jõulueelsel ajal on muidugi see, et kas kuuse- või muidu puuvargad tegutsemas. Sammusin häälte suunas kohale.

Niva seisis otse minu vanal taluteel, kaks töömeest aga ragistasid kõrval riigimetsas. Olin natuke hirmul, et ju nad nüüd rööpad pinnaseteele sisse sõitsid. Natuke oligi, aga ehk paranevad aja jooksul ära. Mehed olid RMK valgustusraiel tööotsa saanud. See eraldis oligi arutult kauaks jäetud looduse meelevalda, sassis kaikaid ja lääpas sarapuid täis. Nüüd aga paistis sealt ilus sirgetüveline kaasik välja kooruvat. Jälle see paljukirutud RMK, aga ei saa kuidagi tunnustamata ka jätta, sest hooldustöid teevad nad sootuks rohkem kui era(firma)metsades.

Ajasin meestega mõne sõna juttu ka. Esimene mure oli, et kas nad ikka koristavad kõik langetamisel kukkunud ladvad ja oksad minu vanalt taluteelt ära. Otse loomulikult, ütlesid nad ja asusidki kohe oksi tõstma. Saime tuttavaks. Olid vanemad mehed naabervallast, sama jõe äärest. Rääkisid, et on ka ise maaomanikud ning uudishimu oli neid ajanud minu jõeäärset taluaset ja korrastatud ümbrust vaatama. Oli hea kuulda, et neile meeldis, eriti ilus olevat jõeäärne pärna-allee. Saime metsaelust ka vastastikku mõtteid vahetada. Toredad, asjalikud metsamehed olid. Kui neid rööpaid teele vähem jääks, oleks kõik parimas korras…

Kolmekesi talvele vastu

Thursday, December 15th, 2011

Pärast mitmepäevast nukrat tühjust oli lõpuks rõõmsam päev. Kohtasin põllul toitu otsivat kitseperet. Kasinavõitu juhtus see salgake küll olema, aga kehval ajal asi seegi. Ema oma suvise tallega ja sarved maha ajanud sokuke. Ega muidu neil suurt vahet talvisel ajal ei teekski, ainult et emastel on valge pepupeegel suurem ja lisaks ka pisike sabajupp õrnu kohti varjamas. Sokul sabajuppi õieti polegi.

Kitsed eemal liikuvat autot ei kartnud ega lasknud end segada, kui seisma jäin ja mõne pildi eemalt klõpsutasin. Kui metskitsi on jahitud, siis loomad peavad seda kogemust meeles, kardavad paaniliselt autosid ja inimesi ning kappavad kohe metsa poole. Nendel loomadel arvatavasti see kogemus puudus. Kuni lund pole, on toidulaud veel mitmekesine. Seepärast tuleb kasutada iga võimalust enda kosutamiseks. Mine tea, mida pikad talvekuud tuua võivad.

Lõikasin natuke võsa ja vaatasin suurvett. Jõgi ja kraavid on äärteni täis, loigud põldudel ja metsa all. Astudes teeb saabas märjal maal lirts-lirts. Sellise ilmaga saabki ainult jalgsi metsas ja põllul käia. Oleks lausa kuritegu masinaga kusagile rööpaid sisse sõitma minna. Metsameestel oleks aeg puhata ja külma ootama jääda.

Veel nädala jagu läheb pimedamaks

Wednesday, December 14th, 2011

Vaatasin pikaajalist ilmaennustust ja kui see paika peab, siis vihma- ja lörtsisadu jätkub, alles Toomapäeval (21.dets.) on selgem ilm, pööripäeval (22.dets.) vahelduvalt pilves. Külmakraade võib olla mõnes kohas õige napilt ja sedagi öösiti. Jõulud tulevad rohelised ja mulle see sobib. Kui on aasta pimedaim aeg, siis las ollagi pime. Juba kella 3-st päeval kisub väljast sisse õhtule. Tuli koldes ja küünal laual annavad nii sooja kui valgust. Tuletagem meelde, et enne jaanipäeva pole loojangu ja päevatõusu vahel ka rohkem kui paar tundi hämarikku. Siis on valgete ööde, rinnuni rohu, lilleõite ja sääskede aeg. Meie maal on pime ja valge aastaaeg tasakaalus.

Viimastel päevadel olen väga lühikest aega saanud metsas olla. Sellegipoolest püüan tasapisi oma võsatöödega edasi liikuda. Kasvõi paar-kolm tundi tööd – ja jälle on mõni koht korda tehtud.

Mul oli õigus, kui sügise keskpaiku kirjutasin, et tuleb vesine aeg, sest koprad ei tõstnud oma tamme kõrgemaks. Targad loomad teadsid ette, et jões tõuseb vesi kalda ääreni, kus saab niigi vabalt ringi ujuda ja ümbruskonnas pajusid söömas käia. Kallastel vedelevad mitmel pool valged kooritud kepijupid.

Käisin Pärnus metsarahva kohtumisel riigikogulastega. Vestlus kaldus otsemaid jahiseadusele ja kui kord see teema jutuks tuleb, siis enam muust rääkida ei jõutagi. Nii palju kui inimesi, nii palju ka eriarvamusi, eestlaslikku jonni ja järeleandmatust. Mina saan ka praeguse seadusega hakkama, küllap saan ka järgmisega.

Metsas praegu loomi naljalt ei näe, ka jälgi pole porisele maale jäetud. Erakordselt vaikne aeg on, kõik on kusagil peidus. Isegi mõne rähni või ronga kuulmine on juba sündmus.