Arhiiv January, 2012

Aeg küttepuid varuda

Tuesday, January 31st, 2012

Küttepuud on igati asjakohane teema, kui väljas paugub pakane. Arusaadavalt peab selle talve varu kuivi puid kuurist võtta olema, samas on aeg mõelda ettepoole järgmise ja ülejärgmise talve peale. Hea ahjuküte on korralikult kuivanud halud ja selleks kulub aasta, pigem kaks.

Minul on kombeks puid varuda kaks talve ette. Praegu kütan 2009 talvel langetatud puid. Vahepeal ei teinud paksu lume tõttu metsast üldse küttepuid, pealegi oli korralik tagavara olemas. Eelmise talve raiest saadud halud on nüüdseks pea aasta riidas kuivanud ja lähevad käiku järgmisel talvel.

Töömees langetab leppi kunagiselt talukarjamaalt, kuhu koos lepikuga ka kuused kasvasid. Järk-järgult on vahelt leppi vähemaks võetud, et kuuskedele ruumi ja valgust anda. Tõenäoliselt peab lepavõsa tulevasest kuusemetsast veel korra maha lõikama.

Päeval oli 13-14 kraadi külma ja see veel metsatööd ei sega, ainult ei tohi liiga kauaks paigal seisma ja passima jääda. Liikudes ja tööd tehes külm liiga ei tee. Ilmateade lubab järgmisteks päevadeks aina krõbedamat külma.

Väikesed talvitujad

Monday, January 30th, 2012

On mõnusalt külm ilm ja päikegi välja tulnud. Kõige tähtsam aga, et lund pole juurde sadanud. Nii pääseb veel peaaegu igale poole ligi.

Head inimesed (küllap jahimehed) on vahepeal ka minu tee kuni jõeni lumest lahti lükanud. Sellist luksust kahel eelmisel talvel polnud. Lisaks käis veelgi suurem lumelükkaja põlluääri lahti ajamas, ühtlasi oli pika põlluvahelise teegi laiemaks lükanud. Nüüd pääsen autoga otse jõeni välja!

Niisiis juba kolmandat päeva käin korra päevas ikka ühe tiiru ka sealkandis metsaelu vaatamas. Pean kohe ütlema, et linde, peale kahe kohaliku ronga, ma metsas ei näe. Koduõues on neid seevastu kümnete kaupa. Igapäevastele külalistele lisandus eile üks musträstas ja täna üks talvike.

Metsloomajälgi on üldiselt vähe. Muidu tavalised rebasedki pole jälgi teinud. Küll aga lippavad maani ulatuvate okstega kuuse alt teise alla vist nirgid. Seda ma oletan paarikaupa kõrvuti asetsevate hüppejälgede põhjal. Üks metskult on läbi jõe sumanud ja põõsaste vahelt metsa alla liikunud. Jälg on suur nagu väiksemal põdral.

Käisin kaugemal, kus noored kuused talvituvad. Lumi pole neile liiga teinud ja kõigil paistavad ladvad valgete kuhjakeste alt välja. Metskitsi seal liikumas pole, neid loomi on üldse väheks jäänud. Enamasti kohtab kitsi elumajade läheduses põldudel ja metsatukkades, mitte sügaval metsas, kus aeg-ajalt ka hunte ja ilveseid nähakse.

Jõe läheduses on veel ühed paaristõuke jäljed – need peaksid kuuluma nugisele. Kaks käpajälge kõrvuti, natuke nihkes, üks ees-, teine tagapool. Erineva pikkusega hüpped lumes, mõni kuni 1 meeter, enamasti siiski alla poole meetri. Paistab, et loomi on seal rohkem olnud või siis on üks nugis tublisti hiirejahti pidanud ning ringi tiirutanud. Väle loom naljalt end ei näita, siiski olen nugist varem kohanud, kui ta puu otsa peitu ronis. Kord suvel tukkus ühes puuõõnsuses, ainult ninaots paistis välja. Ilus loom, aga ikkagi kiskja, kes sööb pesadest linnupoegi ja mune.

Rahvast palju, kaasarääkijaid vähe

Thursday, January 26th, 2012

Lõpuks ometi on Eesti metsaomanikud koos maadega kokku loetud ja numbrid viimases Metsalehes kirjas. See on väga hea. Olen ammu tahtnud neid arve näha. Mulle meeldib numbrites sobrada, neid kõnelema meelitada, neisse peidetud seoseid otsida, kahtlustele kinnitust leida või valekujutlusi ümber lükata.

Sageli toonitatakse, et metsaomanike organisatsioon esindab väga suurt hulka metsaomanikke. Aga kui paljusid, see on segaseks jäänud. Nüüd arvud räägivad.

Kokku on erametsaomanikke 97272, neist füüsilisi isikuid 93271 ja juriidilisi 4001. Metsaühistutesse kuulub vaid 2425 füüsilist isikut 75809 ha metsaga. Juriidilisi metsaomanikke on metsaühistutes 180 liiget 155661 ha metsaga. Metsamaa pindala poolest seljatab käputäis ühistutesse kuuluvaid juriidilisi isikuid füüsilisi isikuid kahekordselt. Pindala aga tähendab ressurssi, mõjujõudu ja rahalisi võimalusi, mis omakorda määrab või kallutab metsandusorganisatsioonide suuna ja eesmärgid, annab võimaluse seadusloomet mõjutada.

Aga ikkagi süvenevad vastuolud suurte ja väikeste vahel, tulevad esile olemuslikud erinevused peremetsanduse ja firmametsanduse vahel, põrkuvad kasumlik majandamine ja maainimeste elukeskkond.

Väikemetsaomanikke on arvuliselt väga palju, aga organisatsioonidesse ühinenud on neist vaid tühine osa, üle 2%. Seega ollakse ise süüdi, kui hääl ei kosta või kui esindusorganisatsioon ei kaitse kõigi huve. Või pole tõesti üks metsaühistu see koht, kuhu sooviks liikmeks astuda? Küsitakse – mis mul sellest kasu on? Samas tundub, et sellise osalusprotsendi juures puudub ka esindajatel täievoliline õigus kõnelda kõigi metsaomanike nimel. Oleme tegelikult tupikus, kõrvaltvaatajad, ja laseme teistel metsanduse arengusuundi kujundada. Siis aga tagantjärele kirume.

Olen ise ka mõelnud, et mis kasu mul metsaühistust üldse on. Esimese vastusena tuleb meelde, et see on info, nõuanne ja kooskäimine. Kas see on minu jaoks piisav, siis vastus on, et päris ei ole. Suurtest ja väikestest metsaomanikest segiläbi kokkuklopsitud ja seetõttu ka erinevate huvidega liikmeskond ei saagi igaühele meeldida. Igasugused vabaühendused tekivad reeglina ühiste huvide ja eesmärkide ajendil. Samas ei keela mul keegi olla ise aktiivne, otsida võimalusi mujalt, kus on huvitavam ja arendavam. Organisatsiooni liikmena on mul siiski õigus öelda siin-seal mõni kriitiline sõna ja püüda kiiva kiskuvaid asju seeläbi paremaks muuta.

Kaske ja leppa

Wednesday, January 25th, 2012

Iga päev vuravad küla tagant puidukoormad suurele teele. Ma pole vaatamas käinud, kus täpsemalt raietööd käivad. Kaske ja leppa veetakse, okaspuud pole trehvanud. Talvekülmad on kohal ning parim metsategemise aeg kätte jõudnud. Pean ka oma metsas sellised ilmad ära kasutama.

Minul suuremaid raietöid sel talvel siiski kavas pole, tahaks vaid paarkümmend tihu küttepuid varuda. Ülejärgmiseks talveks, nagu mul kombeks on, et aasta tagavara ette. Eile oli abivalmis töömees oma traktoriga kohale tulnud, metsaraja läbi sõitnud ja lume kinni tallanud. Loodetavasti külmub veo ajaks pinnas ilusti kõvaks ja kandvaks.

Valgustusraie sai ühes kohas lõpetatud ja töömees hakkab leppi langetama. Pealegi pidavat töö kettsaega külma ilmaga paremini sooja andma kui võsasaega noorendikus põõsaste lõikamine. Ja aina külmemaks läheb.

Sumpasime täna veel kaks noorendikku läbi, kus peapuuliigiks kased. Kui ilm lubab, siis pärast leppade raiet jätkab töömees seal. Kaseraiesmik jäeti mulle päranduseks kolhoosilt, kui vahetult enne omandireformi (maade tagastamist) lahmakas küpset kaasikut küttepuudeks tehti. Asemele nad enam sinna midagi ei istutanud. Paarikümne aastaga on uus noor kaasik ise kasvanud ja see vajab nüüd kohendamist. Riigimetsas pidavat sellist hooldusraiet nimetatama mittelikviidseks harvenduseks. Tähendab see seda, et veoteid sisse ei raiuta ja mahavõetud puud jäetakse sinnapaika kõdunema. Pole minulgi plaanis neid väheseid lehtpuukaikaid kaugest metsanurgast vägisi välja sikutama hakata.

Enne raudkulli tulekut

Sunday, January 22nd, 2012

Siit-sealt on kuulda, et sel talvel olevat väikelinde tavapärasest vähem. Olen seda märganud ka metsas liikudes. Samas ei saa liigirohkuse ja arvukuse üle nuriseda kodu juures, kus külmade saabumisest alates neile toidulauda katan. Meie õu asub päris metsa ääres, seega liigub õues igasuguseid tiivulisi – väikseid värvulisi, varesid, harakaid ja täna ka üks raudkull.

Loomulikult on kõige rohkem rasvatihaseid, natuke soo- ja põhjatihast, paar sinitihast ja vahel harva üks tutt-tihane. Alati on kohal ka mõned puukoristajad. Jaanuarikuust lisandusid leevikesed ja viimasel ajal rohevindid.

Rohevindid saabuvad hulgakesi. Algul passivad kusagil puu otsas, siis laskuvad üheskoos toidumaja juurde. Üks isaslind on õige võimuka käitumisega. Istub üksinda toidumajas keset seemnehunnikut ega lase kedagi lähedale. Ise ei söö, ainult passib ja ähvardab lähenejaid. Mõtlen siis, et nii nagu inimeste, nii on ka lindude seas igat sorti isendeid 🙂

Rohevindi sulestik on päris värviline. Isaslinnul on tiival erekollane pikitriip, kõhualune ilus roheline, nagu sel linnul, kes profiilis poseeris. Emaslinnud ja noored on värvilt tagasihoidlikumad, hallikasrohelised. Vindi nokk on jäme ja sellega ta jahvatab sihvkasid, nagu kunagi teadsime naaberriigi rahvast külatänava pingil istudes tegevat. Ühest suunurgast lendavad tühjad kestad välja ja tuum neelatakse alla. Samamoodi jahvatavad seemneid ka leevikesed. Tihased, kel pole tugevat nokka, toksivad seemnel kesta katki ja saavad sel moel toitva sisu kätte.

Seisin õues, kui ühel hetkel tuhises mul madalalt üle peal üks pika sabaga röövel – raudkull. Otsejoones kirsipuu okste vahelt läbi ja vuhinal kuuseheki taha. Pisikeste õnneks keegi talle ette ei jäänud ja raudkull jäi saagita. Küllap üritab kull seda rünnakut mõnel teisel ajal uuesti korrata, sest tema on lihatoiduline ja nälg ajab jahile.

Lumes müttajad

Friday, January 20th, 2012

Kimasin piki põllurada metsa poole, lumi tuiskas üle autokatuse. Läbi sain! Noorendiku hooldusmehe autojäljed olid enne ees ja lumme seekord kinni ei jäänud. Eile käisin teises metsas, jõe ääres, ja pidin hoolega ning ühtlaselt gaasi vajutama, et auto nina lumest läbi suudaks murda. Pärast läinudöist sadu aga ilmselt sinna enam autoga asja pole, kui just ekstreemsusi ja kaevetöid taga ei igatse.

Noorendiku hooldemees töötab muudkui edasi – tema on proff ja metsatöö karmide oludega harjunud. Tänasega saab tal umbes 4 ha noorendikku tehtud. Ütles, et praegune lumi on köömes, võrreldes eelmise talvega, kui riigimetsas sama tööd tegi. Küsis, kas olen rahul, et mõned kännud jäävad natuke kõrgemad, kui palja maaga tehes tuleksid. Niigi laseb ta võsasae kettaga lausa lume alt, pimesi. Õnneks pole veel kivisse põrutanud.

Minu meelest on lund juba liiga palju, igal öösel tuleb aina juurde. Hommikuti kulub lumelükkamisele mõttetult palju aega. Jalgsi sumbates ulatub metsas lumi poolde säärde, kõik on alles kokku vajumata ja kohev, seda eriti noorendikes, kus põõsaid ja kuluheina. Hädasti oleks paari sulailma koos vihmaga vaja, et lumi kahaneks.

Pilves ilmaga ei saa lumisest maastikust õiget naudingut – ühtlaselt hall-valge on kõik. Pildistasin üht hooldatud kuusenoorendikku. Ilus mets kasvamas, kas pole!

Rikkus annab võimu, kuid ei tee õnnelikuks

Wednesday, January 18th, 2012

Küll kõmistavad nüüd seal üleval mäe peal! Maainimesele see värk suurt korda ei lähe, aga kui lehed, raadio, telekas ja internet aina seda täis on, siis päriselt mööda ei pääse, midagi jääb külge kah. Hakka või Igor Mangi uskuma, et närused asjad kistakse sel aastal päevavalgele. Ja tore on.

Juba ammu on selge, et võim on rahvast eemaldunud. Talvisel ajal pole suuremaid rahvakogunemisi, nagu laulupeod, mis inimesi liidaksid ja usku vaba maa tulevikku üleval suudaksid hoida. Pimedal ja külmal ajal on masendus kerge tulema. Argielu tegelikkusega tuleb igaühel endal hakkama saada, olgu need rahapuudus, hinnatõusud, lumised teed või kurjad külakoerad. Pagana vapper, kannatlik ja rahumeelne rahvas need eestlased – ei streigi, ei kõmmuta püsse, ei kutsu oma valitud saadikuid tagasi. Vaikne kui tapale viidud lammas – järgmistel valimistel hääletab jälle samamoodi.

Kuni majandusedukus on meie valitsejate silmis esikohal, samas maainimeste rahulolu keskkonna ja elutingimustega aina halveneb, siis on midagi tõeliselt valesti. Eestlasest ei tohi teha rahvast, kes loobuks oma maast ja koliks massiliselt ümber linnadesse, nagu hiljuti on soovitanud üks nn. majandusuurija. Jätkuks meil ometi veel kannatust ja jonni elada kasvõi natuke vaesemalt, hoida oma esiisadelt päritud maid ja metsi, vabaneda pangaorjusest ning tunda end õnnelikena.

Mina maandan oma sandid emotsioonid metsas ära. Sealne elu on karm, samas aus koosolemine loodusega, kus pead unustama vaenu, kõrvale heitma kurjad mõtted, maha jätma ahnuse ja rumaluse. Mõnikord see õnnestubki. Näiteks täna, kui võsalõikaja mootorimürin vait jäi, lendas meist mõne meetri kaugusele noore kuuse latva üks värbkakuke, kuulas pealt inimeste juttu ja kallutas oma jässakat pead. Ühtäkki oli hea olla.

Tükike kaasikut

Monday, January 16th, 2012

Üks osa noorendikku, 2 eraldist, said täna lõunaks töömehel tehtud ja juhatasin ta järgmistele tükkidele. Lumi on õnneks võsalõikaja jaoks esialgu talutav ja tulemus saab korralik.

Üldiselt on mul metsas enamasti vaid kuusenoorendikud, kust armu andmata liiga suureks kasvanud kased hoolduse käigus kuuskede vahelt maha lähevad. Juba parajad puud, kuuskedest poole kõrgemad, millest kasvõi kütet saaks, ainult et neid ei saa sealt mingil viisil kätte.

Ühes kohas piirikraavi ääres, mis enne kraavi kaevamist 1998.a. oli liigniiske, on peamiselt noored kased. Ilus kaasik peaks sealt tulema ja tegin pilti. Kirusin sombust ilma, mis viimasel ajal kõik mu pildid ühtmoodi halliks ja ilmetuks jätab. Rohkem päikest ja värve tahaks!

Ilmakaare suhtes jäävad noorendiku kased lääne poole kuuski, mis on omakorda edaspidi hea kaitse valdavalt sellest suunast puhuvate tuulte eest. Kuivenduskraavist on samuti suur kasu, sest liigne niiskus on sellest metsaosast kadumas. Üldse on kuivendust õigem teha raie järel, sest uus metsapõlvkond kohastub muutunud niiskuseoludega paremini kui vanemad puud. Raie põhjustaski omal ajal vajadus koristada ära liigniiskes pinnases tuulega ümber kukkunud kased.

Järgmised noorendikud, kuhu täna töömehe viisin, teevad üksnes rõõmu. Seal on kasvamas segamets – kuusk, mänd ja kask. Palju kaski ja väiksed haavad lähevad hooldustööde käigus maha, metsasihi äärde jätame mõned noored haavad põtradele koorimiseks. Seal on kasvamas üks tõeliselt ilus noor mets, mida julgeksin igaühele näidata.

Talvituv sookurg

Saturday, January 14th, 2012

Jahimehed helistasid, et üksik sookurg kõnnib ühe küla lähedal põlluteel, otse auto ees. Kohe oli mul selge, et seesama kurg, kes juba alates oktoobrikuust jõe ääres korduvalt silma jäi ja keda metsataimi hooldamas käies veel viimati 11.novembrilgi põllul toitu otsimas nägin. Ka detsembris püüdsin teda otsida, kui külamees rääkis teda näinud olevat. Esialgsest liikumiskohast oli tänane asukoht umbes 3 km eemal.

Siinjuures mainin, et jagan ise jahimeestega oma vaatlusi nii metsaloomade liikumisest kui ka lindudest. Nemad vastavad samaga. Seepärast mulle alati ka helistatakse, kui kusagil mõni kotkas, kull või nagu täna – sookurg ebatavalisel ajal liigub. Millistest metsaomaniku ja jahimeeste erimeelsustest sellise suhtlemise puhul üldse tuleks mõttesse rääkida! Oleme kõik loodusega seotud.

Kui ma novembrikuus siin blogis sookurest kirjutasin: „Otsisin suurt, leidsin väikese“, siis lubasin, et ehk tuleb kureloole tulevikus veel järg. Ja nii nüüd ka läks.

Täna sadas lund ja põllul puhus vali tuul, mis sasis sookure sabasulgi. Kuna siiani olime kõik veendunud, et kurel on mingi tiivavigastus, mille tõttu ta sügisrändel kaaslastega ei saanud ühineda, siis on mitmel korral välgatanud mõte kurg kinni püüda ja turvakodusse saata. See mõte jäi teoks tegemata, kuna linnumeeste sõnul tugevate torujate tiivaluude kokkukasvamine ka lahastamise korral üldiselt ei õnnestu ja lendama nad ei hakka.

Et aga sookurg nii kaua on vastu pidanud ja pole rebaste või hulkuvate koerte saagiks läinud, siis tundus, et vapper lind siiski väärib talveks turvalisemat paika kui karm lumine loodus. Mehed olid isegi valmis otsinud ja kokku leppinud ühe taluperega, kus laudas teisigi ebatavalisi elanikke on. Ka sookurele oleks pererahvas seal koha leidnud, süüa andnud ja kevadeni poputanud.

Inimene mõtleb küll, aga loodusel on teised plaanid. Ma ise juures ei olnud (olin alles teel), kui mehed olid autodest välja tulnud ja kure suunas liikuma hakanud. Seepeale sirutas sookurg tiivad laiali ja – lendas! Lendas küll vaid sadakond meetrit teelt eemale põllule, aga see näitas, et päris lennuvõimetu lind ei ole. Või on vigastusest paranemas. Inimesel pole mõtet rohkem sookurge kiusata, stressi tekitada ja linnu nappi energiat kulutada. Sookure saatus jääb nüüd looduse meelevalda. Kui lund juurde ei saja ja põldudelt midagi söödavat leida on, seni võib sookurg veel mõnda aega vastu pidada. Ehk koguni kevadeni… Jälgime siin mitmekesi ja vahetame infot, sest paljudele inimestele läheb vapra linnu saatus korda.

Kaasikus on tetri

Wednesday, January 11th, 2012

Tundub olevat üpris linnuvaene talv. Imelikult vähe olen näinud metsas väikesi linde, vaid harva kuuleb tihaseid. Mõnikord häälitseb musträhn. Põllul passib rongapaar, hoiab oma pesaterritooriumi lähedusse. Seevastu kohtan viimasel ajal üha sagedamini tetresid. Suured linnud on sättinud end kõrgele kase otsa ja upitavad okstelt pungi nokkida. Sedapuhku tundus kanu rohkem olevat kui kukkesid. Vahel kostab ka isaslindude kudrutamist. Ju neil kipuvad aastaajad sassi minema, kui mängivad juba sügisest alates peiupoisse.

Koduaias on linde hoopis rohkem. Kui ilm külmakraadides, siis tuntakse suuremat huvi ka toidumaja vastu. Tihaseid on peaaegu igat liiki: rasva-, soo-, tutt- ja sinitihane, siis puukoristajad, põldvarblased, mõni rohevint ja kamp leevikesi. Sel talvel pole aias näinud musträstaid, kes eelmistel talvedel pidevalt kohal olid. Kohalikud hallvaresed hoiavad silma peal, mida kompostikasti viin ja sekka sebivad ka mõned harakad. Vaid korra nägin üle õue lendavat pasknääri. Ka neid on sel talvel vähem kui varem. Alevi külje all jões ujuvad siinsed alalised talielanikud – sinikaelpardid.

Töömees võsasaega peab lörtsisajus noorendiku hooldusel vastu ja peagi saab üks osa tehtud. Ise küll ei tahtnud sajuse ilmaga metsatööd teha. Leidsin talumehe, kes on nõus endale võtma ja metsast ära viima jõulutormis pikali kukkunud üksiku suure männi, millest siin varem kirjutasin. Ütlesin, et annan niisama, kui ise ära koristab, sest on kahju ilusat puutüve, millest saab väärt ehitusmaterjali, niisama maha kõdunema jätta.