Arhiiv March, 2012

Kodumetsa sinilill

Thursday, March 29th, 2012

Salapärane käsi juhtis mu sammud sinna, kust nad leidsin. Selle kevade esimesed sinililled.

Tavaliselt on see ikka aprillis sünnipäeva paiku olnud, kui sinililli otsin, aga praegu on ju alles märts ja lootus mõnd õienupukest leida polnud eriti tõenäoline. Aga keegi justkui kutsus…

Alles ma sumpasin päeval jalgupidi lumes, kui noorendikust võsa lõikasin. Aga enne metsast väljatulemist pöörasin korraks kodumetsa kuusiku äärde, kus kõige vanemad ja jämedamad kuused taluaegse põllukraavi ääres kasvavad. Just sealt olen kevade esimesed sinised õied varemgi leidnud. Ma ei nopi neid mitte kunagi, ainult vaatan ja rõõmustan.

Olen oma metsa risti-rästi nii lapsena kui nüüd viimased 20 aastat samm-sammult läbi käinud, nii et koha leidmine on enamasti vaid minemise vaev. Kodumetsas tulevad igal sammul silme ette varem olnud ja praeguseks juba kadunud pildid. Iga vana puu või kiviaiaga on seotud mingi lugu või mälestus. Järjest olulisemaks aga muutuvad viimasel ajal kohad, kus oma kätega olen puutaimi mulda pannud või neid hooldanud. Nii jätabki inimene järgmistele põlvedele endast jälje ja kirjutab oma loo kodumetsa puutüvedesse.

Kõndisin mööda tuttavat rada suurte kuuskedeni. Hetk tähelepanelikku silmitsemist – ja esimene imepisike sinine nupp sambla ja lehtede vahel paistiski. Sammuke eemal teinegi.

Kodumets ei peta, ta on mu sõber ja kaaslane, mu haldjas, mu hoidja, mu rõõmude allikas.

 

Kevadine noorendikuhooldus

Wednesday, March 28th, 2012

Võsalõikus kuusenoorendikus

Hetkel on selline natuke ootamise moodi kevadaeg, kui mullas ei saa veel midagi teha ja raietööd peaksid unustatud olema, samas sobib see suurepäraselt pooleli jäänud metsahoolduse jätkamiseks.

Autoga küll metsale lähedale ei pääse, aga kergemat sorti hooldusriistadega jõuab mõnisada meetrit jalgsi ikka käia. Vanema kuusemetsa alune sammal on lumest paljas, lepikutes ja noorendikes on lund veel üksjagu.

Viimati hooldasin seal kultuure paar aastat tagasi ja vahepeal on lepavõsa juurde tulnud. Selliseid noorendikke, mis on 4-6 aastat vanad, on mul üksjagu ja kõik nad tahaksid aeg-ajalt ülekäimist.

Tükike kiviaeda

Noorendiku kõrval on kiviaed, ka seda püüan paakspuu- ja toomingavõsast puhtamaks teha. Iga hoolduse ajal olen märganud, et istutatud taimede vahele tuleb pidevalt looduslikke kuusehakatisi juurde. Selleks, et seemned kohapeal mulda satuksid, peab lähedal vanemat, käbikandvat kuusemetsa kasvama.

Noorte kuuskede kõrvale on sättinud end mõned saared, siit-sealt leian tammesid. Võsatööde hoos peab olema tähelepanelik, et näsiniint maha ei lõikaks, teda kasvab mu metsas hästi paljudes kohtades. Poolelioleval noorendikutükil leidub võimsaid sõnajalapuhmaid, mille pruunid möödunudsuvised varred on lume all laiali vajunud, suveks aga kasvavad uued ja uhkemad.

Heldelt jagab kodumets oma liigirikkusi, ande ja vaatamisrõõmu neile, kes temast hoolivad.

Sookurgi otsimas

Tuesday, March 27th, 2012

Kõige suurem päevaüllatus oli, et üleöö oli vesi jões sedavõrd alanenud, et mahtus sängi ära. Alles eile vaatasin binokliga, kuidas sillale viiv astmelaud oli kaldapuude vahel kinni jäänud ning lootsin, et ehk ta enam edasi allavett ei lähe ja saab veel kätte.

Ainult kolm päeva kestiski tõsisem uputus. Täna võis juba autoga n-ö treppi sõita. Lohistasin vettinud plate ära, panin oma kohale tagasi ja käisin sillal olukorda uurimas. Suurvesi pole midagi hullu teinud, ainult silla alla talade vahele on kõvasti peent risu kinni jäänud. Sinna teeb võibolla mõni lind veel pesagi… kui kannatab sillal käijate sammud välja. Igal aastal on linavästriku paar seal askeldanud, ka sillal meeldib neil istuda, aga viimati tegid nad pesa siiski kuivale maale paekividest laotud aia vahele.

Noh, aga peamine eesmärk olid ikka sookured. Ja kohal nad olidki! Algul käisin kodukülast läbi järgmiste väljade vahel passimas ja seal kaugel metsa ääres põllul silmasin nelja kurge. Mulle tundus, et kaks paari, sest sedamoodi hoidsid nad omavahel kokku, tõstsid nokad üles ja panid pasunad hüüdma. Samal põllul olen sookurgi igal aastal näinud, nii et oli üsna teadlik minek.

Teine koht oli meie talvise sookure peatumispaiga lähistel. Külamajadest kaugemal nägin kolme kurge taliviljapõllul toitumas. Pildistamise mõttes jäid nad ikka väga kaugele, aga mingisugused klõpsud siiski tegin. Üks paar ja üks üksik. Paarid moodustuvad juba rändele asudes. Ilus oleks ju mõelda, et keegi neist äkki meie talvituja on…

Kevadbukett rabast

Monday, March 26th, 2012

Hommikul oli ilm selge, kruusateed kahutanud. Sõitsin rabakevadet vaatama. Tasapisi ta seal tulebki – igirohelised varred sirutavad end urbse lume alt välja.

Rabajärv ja laukad on alles paksu jää all ja puude varjus on kohati lumelaike. Lage rabamaastik on lumevaba, pinnas külmunud. Lootsin kuulda tetresid või kogunisti sookurgi, kuid jäin tühjade pihkudega. Küll aga lendasid rabaäärses metsas pasknäärid, keda sel talvel oli eelnevatega võrreldes kasinalt. Küllap rändasid seekord need linnud talvituma parematele toidumaadele lõuna pool. Nüüd aga jõuavad tagasi nii läbirändajad kui pesitsema jääjad.

Üleujutused on ka meie kandis mitmed teed läbipääsmatuks muutnud. Kohalik jõgi on kusagile jääsulu ette kogunud ning vesi surub põldudele ja teele. Valisin kojutulekuks ühe jõeäärse tee, aga plaan ei läinud läbi. Vesi oleks vist auto põrandani ulatunud ja polnud mõtet riskida. Ots ringi ja ümber raba tuldud teed tagasi.

Palgiparvetamine võib ellu ärgata

Sunday, March 25th, 2012

Kui kevadist veeuputust ja üht teeäärset raielanki vaadata, siis meenuvad vana aja lood parvepoistest. Palgiparvetamine oli kangete meeste karm töö, kus oli vaja loodust tunda, olla osav, tugev ja nutikas.

Tänavune kevad saabus vist mõnedele metsameestele ootamatult, sest palju suuri puiduvirnasid jäi teedelagunemise tõttu lõksu. Kes vähegi ringi liigub, see neid virnasid ka näeb. Muist neist lähevadki allavett, otse Pärnu sadamasse, vaja vaid nottidele õige suund kätte näidata. Kahjuks on eesti parvepoistest järel vaid mälestused ja laulud.

Mõnikord juulikuus tulevad soomlased meile Jänedal seda vana kunsti näitama ja siis oleks ka meie meestel hea kevadiste veeolude ärakasutamiseks palgiparvetust meelde tuletada :).

Üleujutuse aegu Soomaal

Sunday, March 25th, 2012

Käisime Soomaal. Valisime tee Hüpassaare kaudu, mis hiljem ühineb selle teega, mis kulgeb Suure-Jaani ja Kildu kaudu. Tõenäoliselt pole lähipäevil seda teed enam autoga mõtet sõita, sest vesi võib teekatte mõnes kohas minema uhtuda. Meiegi käisime maasturiga ja seepärast ei olnud kusagil vaja tuldud teed tagasi pöörata. Tori-Riisa-Tipu-Kõpu peaks kauem läbitav olema. Aga korralik veetõus alles kestab, lumi sulab ja suurtes jõgedes, nagu Halliste, Navesti ja Pärnu, pole jää eest ära läinud.

Lemmjõgi Oksal laiutab võimsalt ja Mulgi heinamaa on vee all. Raudna jõgi on Kuusekääral taluhooned ja mägiveised lõksu pannud. Soomaa külastuskeskus Tõramaal pakub oma veteväljaga uhket pilti. Kuusekäära poolt tulev tee on enne Tõramaale jõudmist vee all ja sealt pääseb läbi vaid kõrge maasturiga (või kanuuga). Raudna jõe silla juurest Karuskose suunas saab ainult paadi või kanuuga – tee on vee all. Samas võib lausa kodus istudes Karuskose igapäevasest veeseisust ja ujutusest osa saada looduskalender.ee kaudu veebikaamera pilte vaadates, kui huvi on.

Lindudest nägime tee ääres kolme hiireviud ja ojades ujuvaid sinikaelparte, Lemmjõel isegi sõtkaid. Päeva jooksul lendasid mitmed laglede ja hanede kolmnurgad ida poole, hiljem üks väiksem rivi ka tagasi läände.

Üks vägevamaid elamusi pakkuv ainulaadne loodusnähtus – viies aastaaeg – on Soomaa Rahvuspargis kätte jõudnud.

 

 

Kiivitajad saabusid

Friday, March 23rd, 2012

Nüüd siis jõudsid kiivitajad ka sisemaale. Kui metsa sõitsin, kostis põllult kiivitajatele iseloomulikke häälitsusi. Peatusin ja vaatasin. Põllu kohal lehvitas heledaid tiibu umbes kümmekond kevadlindu.

Lumi on üleöö jõudsalt kahanenud ja paljast maad on nii palju, et kiivitajatel õnnestub üht-teist nokka leida. Õhtu eel, kui tagasi sõitsin, nägin ja kuulsin sama põllu kohal ka lõokesi. Tee kõrval teisel põllul hakkab sulavesi kogunema ja kui seal parajad „järved“ tekivad, siis on oodata peatuma tulevaid luiki. Vähemalt nii on igal kevadel olnud.

Sookurgi veel pole näinud ega kuulnud, ehkki olin terve päeva põllu ääres tööl. Üks hiireviu tegi küll häält. Pärast talvituvale sookurele kaasaelamist on need linnud minu jaoks sel aastal eriti oodatud. Loomulikult mõtlen meie talvitujale ja tahaksin uskuda, et äkki tunnen ta teiste seast siis ära, kui kurgede lendu juhtuksin nägema.

Päev möödus jätkuvalt võsa lõigates ja uusi puid-põõsaid avastades. Rookisin toomingavõsast lagedale kolm ilusat lodjapuupõõsast. Leidsin ka ühe suure elujõulise õunapuu. Tal olid teravad ogad okste küljes, aga ainult selle järgi pole võimalik määrata, kas tegu on metsikult kasvama läinud aedõunapuuga või on ta metsõunapuu. Peab lehte minemise ära ootama või sügisel ubinaid uurima. Teatavasti on õunapuu Aasta Puu 2012 ja metsõunapuu on looduskaitse all.

Metsik kirsisalu kaldalepiku vahel

Thursday, March 22nd, 2012

Pildistatud 2008. aasta sügisel.

Tuludeklaratsioon sai maksuametile ära saadetud. Kontrollisin veelkord kõik kanded üle ja vajutasin „kinnitan“ klahvile. See asi siis kaelast ära. Sotsiaalmaksu pean juurde maksma – selline on FIE elu.

Nüüd on hädasti vaja pead tuulutada ja võimalikult palju enne päris kevade saabumist veel võsatöid teha. Kuna uputab ja üle jõe ei pääse, siis võtsin käsile jõe kõrgema kalda äärse võpsiku otse kunagise talukoha vastas.

Leppade ja toomingate vahel kasvab kirsisalu. Huvitav, kuidas need kirsipuud küll sedaviisi ise kasvama on hakanud? Avastasin nad mitu aastat tagasi ja juba siis lõikasin sealt muud võsa vähemaks. Noori kirsipuukesi tuleb aina juurde. Ühel suvel jõudsin madalamatelt okstelt isegi kirsse korjata, enne, kui rästad puhta töö tegid. Maitsvad, mahlased ja keskmise suurusega kirsimarjad (peaks vist ütlema, et viljad) on. Täna hakkasin uuesti peenemat võsa vähendama, et kirsid ruumi ja valgust saaksid. Mõned kõverad jämedamad lepad peab ka maha võtma, muidu kukuvad niisama pikali. Üks mees lubas need endale kütteks viia.

Olen tähele pannud, et valgusele avatud kohtades ei saa hooldamata lepikust sirget ja pika tüvega puud. Hall-lepal sirutavad lõunapoolsed oksad tüvest kaugele välja, kasv kõrgusesse väheneb ja tüvi jääb lühikeseks. Siit järeldus, et sihvaka lepiku saamiseks tuleb sealgi hooldust teha – alles jätta ainult hea ladvakasvuga sirged puud ja kui vaeva ei pelga, siis ka altpoolt oksi vähemaks laasida. Oluline on, et noort hall-lepikut esimese jutiga kohe liiga hõredaks ei harvendataks, konkureerides sirutuvad puud ikka üles valguse poole. Olen lepikutega nii ja naa katsetanud ning tehtuga rahule jäänud.

Väga mõnus on praegu võsatöid teha, sest puutüvede all on maa paljas. Päikesele avatud küljes otse lageda põllu ääres on soe ja mõnus. Ühtlasi on hea ülevaade saabuvatest rändlindudest. Ootan, millal luiki ja sookurgi võiks näha-kuulda.

Kevad algas!

Wednesday, March 21st, 2012

Tõstsin paberikaustad kõrvale ja põrutasin loodusest kevadet otsima. Egas iga päev pole nii oluline pööripäev, millele järgnevad päevad on pikemad kui ööd.

Lumi on tänu vahepeal sadanud vihmale tublisti sulanud ja kraavid vett täis. Väikese auto ja minu ülirahuliku sõidustiili juures on mõned kruusateed sõidetavad, varjulised lõigud aga endiselt jääs. Nii jõudsingi oma maa piirini välja ja sealt edasi läksin jalgsi vaatama, kas suurvesi on jõe sängist välja tulnud. Nii oligi ja saabastega enam sillale ei pääsenud. Kummikutega oleks ehk läbi sumbanud. Tundub, et mingit rekord-suurvett sel kevadel ei tule.

Otsisin kevadlinde, näiteks kiivitajaid või sookurgi. Nemad pole meile kahjuks kohale jõudnud. Rongamamma istus pesal, must pealagi paistmas. Üks hiireviu tegi viiu-viiu, mille peale kostis pasknääri käredahäälseid vastuseid. Salk urvalinde lendas paremat paika otsima.

Minust mõnikümmend meetrit eespool silkas üks metsnugis üle tee. Panin kaamera valmis ja liikusin edasi. Nugis tuligi tagasi, tegi kaks-kolm kiiret hüpet – ja kadus. Ilus koheva karva ja valkjaskollase kurgualusega loomake oli. Ei suutnud reageerida, sest pole õppinud vaid sekundiks ilmuvat looma pildistama. Nägin, kuhu ta jäljed viisid, aga looma taasleidmiseks või puu otsa peletamiseks oleks suuremat ettevõtmist vaja olnud. Küll kunagi ka sobiv juhus tuleb.

Olen varemgi paar korda nugist päris lähedalt näinud. Kord põgenes ta mu eest puu otsa, teinekord aga magas kuivanud tüüka õõnsuses, silmad pilukil ja ninaots päikese poole. Ilus loom, kahjuks rüüstab linnupesi ja murrab kõiki, kellest jõud üle käib. Siiski on ka nugisel üks võimas looduslik vaenlane – kaljukotkas. Mul on karbis üks nugise koljuluu, mille kotkamehed tõid kaljukotka istumispuu alt. Ega kaljukotkas kogu saaki pessa viigi, seal toidetakse vaid poega, aga ise söövad nad pesa lähedal teisel puul valitud istumisoksa peal. Nii võibki puu alt leida luid ja saab uurida, kellest koosneb kaljukotka menüü.

Aeg eelmine aasta maha jätta

Tuesday, March 20th, 2012

Paar päeva olen tegelenud paberitega, mis kõik on pärit 2011.aastast. Need numbreid täis paberilehed ei taha minust lahti lasta, samamoodi kui pildil olev oksa külge klammerdunud eelmise aasta puuleheke.

Tegelen raamatupidamise korrastamisega ja üritan valmis saada ka oma tuludeklaratsiooni. FIE kulud-tulud tuleb paberitel ükshaaval veel üle kontrollida, et tabelitesse toksimisel vigu sisse ei satuks. See on tüütu töö ja seepärast valin kaustades sobramiseks ja arvuti taga istumiseks sombuseid päevi. Ma tõesti ei tea, kuidas küll elukutselised raamatupidavad suudavad päevade viisi neid pabereid tõsta ja silmi arvutiekraanil hoida, saamata osa sellest, kuidas õues talv oma viimaseid hingetõmbeid teeb ja kevad võimust võtab.

Jätsin esialgu andmed deklaratsioonile sisestamata, aega veel natuke on. Mõni asi vajab igaks juhuks üle kontrollimist. Et mingi võrdlus eelmiste aastatega tekiks, läheb ka eurokalkulaator käiku – teisaldan eurod kroonideks. Aastad on nii tulude kui kulude poolest enamasti sarnased.

Kevadel on aeg kõik eelmise aasta paberipatakad kõvasti kokku vajutada ja kaustad kapinurka riita suruda. Kuivanud puuleheke kaob samamoodi igaveseks sinna, kust alustavad uut elu maapinnast tärkavad sinililled, ülased ja kopsurohi.