Arhiiv April, 2012

Västrik, ära siia pesa tee!

Monday, April 30th, 2012

Linavästriku paar jõudis lõpuks ka metsaservale suure kivihunniku juurde kohale, kus nad eelmisel suvel pesitsesid. Isasel on kurgualune must laik natuke suurem ja selgepiirilisem, emasel laialivalguvamate äärtega, nagu ka ühel siinsel fotol paistab.

Veetsin veidi aega nende sõbralike ja usaldavate linnukeste seltsis. Soe ilm on ajanud talveunest ärganud putukad liikvele. Västrik on käbe kõndija ja lemmikpaigaks on lompide servad. Naks ja naks haaratakse õhust mõni putukas nokka.

Kui kõht täis, suundutakse koos kasepalkidele plaani pidama. Mõnus on päikesepaistel sulgi puhastada, tiibu ja jalgu sirutada.

Näib, et linnukestel on seekord tõsine soov pesa teeäärsesse palgivirna teha. Eelmisel suvel pesitseti kõrval asuvas kivihunnikus. Ka inimene valiks külmade kivide asemel oma asemeks soojemad kasepalgid. Aga kahjuks västrikud ei tea, et varsti tuleb inimene suure müriseva masinaga, tõstab palgid üles ja viib minema, sest ta peab neid enda omaks ega tea väikeste linnukeste plaanidest midagi. Kuidas küll linavästrikule selgeks teha, et ärgu nad kasepalkide vahele küll pesa tehku, valigu ikka vana ja kindel kivihunnik…

Varsakapjade aeg käes

Sunday, April 29th, 2012

Vesi hakkab kraavides alanema. Metsatiigis jääb kaldaäärsetele taimedele sattunud konnakude vist enne kulleste valmimist kuivale, kui maikuus suuremaid sadusid ei tule. Mõned soojad päevad on meelitanud kraavides varsakabjad õitsema. Loetlen järgemööda neid kevadisi õisi: sinilill, kopsurohi, ülane, lepiklill ja nüüd on järg varsakabja käes.

Pühapäev ei olnud puhkepäev, mehed hakkasid mu sünnikodu platsil masinaga küttepuid lõhkuma. Paraku läks paari tunni pärast hüdrosilinder lõhki ja töö lõpetamine lükkub edasi. Ise käisin metsaistutamise kohta ette valmistamas – võsa lõikamas. Pilvine ilm pikendab raiesmikul sinilillede ja ülaste õitsemist, kuid varsakabi hallist ilmast ei hooli – tema avab õied kohe, kui nupud veest välja ulatuvad.

Kiire nädal on tulemas. Üks päev kulub veel raiesmikul korra loomiseks, seejärel vaja kuuseistikud taimeaiast ära tuua, talguliste toitlustamist korraldada ja veel palju muid toimetamisi.

Lehelind ja leitud auto

Friday, April 27th, 2012

Juba mitmendat päeva valmistan ette seda lanki, kus varsti metsaistutuseks läheb. Pärast raiet on natuke paakspuu- ja lepavõsa tulnud ning lõikan selle veel enne istutust maha. Siis on sügisel taimede hooldamisega vähem tööd.

Ilusa ilmaga on metsavahelisel lagendikul töötades palav. Eile ajas joogijanu mind metsasihile auto juurde. Seal aga askeldasid puude vahel lehelinnud. Lauldi valjult ja aeti üksteist taga. Võtsin fotoaparaadi ja üritasin mõnda neist pildile saada.

Sedaviisi lindude järel liikudes sattusin kõrvale, kus traktori rada riigimetsa piiri mööda noorendiku poole viib. Võsa vahel märkasin üht tumerohelist autot, mis sihil sõites juhiistmelt kohe silma ei jäänud. Lehelind aga juhatas kohale.

Igasuguseid asju võib metsast leida – prügi, riideid, rauakola. Seekord leidsin auto. Eile mõtlesin, et küllap keegi kusagil midagi toimetab ja masinat lähemalt vaatama ei läinud. Igaks juhuks siiski pildi tegin. Mainisin hiljem mööda sõites ka külamehele, et õige imelikus kohas põõsaste vahel on üks vanemat tüüpi ja porine maastikuauto. Äkki on kellelgi midagi plaanis ja peab silma peal hoidma.

Aga kuna ka täna oli sama auto ikka samas kohas ja ümbruskonnas metsaistutajaid polnud, noorendikke ei hooldatud ega saehääli ei kostnud, pidasin targemaks korra ka jahimeestelt järele küsida. Soovitati kohe politseisse helistada, sest varastatud autosid on varemgi metsa aetud ja jahimehed neist mõne leidnud.

Kuna olin seda masinat pildistanud, siis oli number meeles. Niipea, kui politseile helistasin ja numbri ütlesin, vastati, et seda nad just otsivad. Tulid kohale, mõõtsid, uurisid ja pildistasid. Kuulsin, et auto küljeklaas oli sissemurdmiseks katki löödud. No ja porri oli masin lõpuks võsa vahel kinni jäänud. Kui mina oma võsalõikuse lõpetasin ja ära tulin, polnud auto omanik veel kohale jõudnud.

Roosa käbilill õitseb

Thursday, April 26th, 2012

Pildid ja jutt on siiski harilikust katkujuurest, kuid rahvasuu on süngevõitu nimega taime kevadise õitsemise ajal ka roosaks käbililleks kutsunud.

Käin igal kevadel korra teda vaatamas, sest väga laialdaselt pole katkujuur Eestis levinud. Ta vajab niiskeid ja rammusa mullaga kasvukohti ning eelistab kasvada kraavi kaldal. Olen teda näinud veel ühes kohas Raplamaal, Järvakandi – Rapla vahelise maanteelõigu ääres metsaserval.

Harilik katkujuur pole meie alade põlisasukas, vaid ta on keskajal sisse toodud. Sel ajal levis siin katk ning usuti, et tema juurikatega saab seda tõve ravida. Sellest taimel ka vastav nimi – katkujuur.

Katkujuur on väga kehv seemnetega paljuneja ning kuna sageli on koloonias ainult isasõitega õisikud ja emasõied puuduvad, siis pole ju lootustki seemneid saada. Küll aga laieneb kasvuala aegapidi vegetatiivselt, juurikate abil. Aastate jooksul on ka mulle teada olev kasvukoht natuke edasi nihkunud, aga ikka ainult sama kraavi äärt pidi.

Aprilli lõpp on just õige aeg õitsvat katkujuurt vaatama minna. Roosade käbitaoliste õisikute suurus ja arengufaas sõltuvad puude vahelt ligi pääsevast valgusest ja nii ei avane kõik õied korraga. Kesksuvel katavad sama kohta väga suured, kuni 80 cm läbimõõdus labadega lehed, mille all pole enam ruumi ega valgust teistele rohttaimedele.

Kodu risuhunnikus

Wednesday, April 25th, 2012

Näpistasin õhtupoolikul tunnikese, et sõita üle maakonna piiri ja käia ära metsade vahel, kus rabade kõrval on üks inimkauge paik. Metsasihtide ristmikul seistes olen ka varasematel aastatel mõndagi huvitavat näinud. Eelmisel kevadel näiteks must-toonekurge üle lendamas.

Sel korral nii haruldast lindu ei näinud, kuid üks kulliline tiirutas küll korraks puulatvade kohal. Väike-lehelinnu silk-solk ennustas vihma. Püüdsin teda hääle järgi leida, paraku asjatult.

Metsatööde käigus on kraavile koondatud hunnik oksi ja muud metsarisu, millest hakkepuitu purustatakse. Märkasin okste vahel liikumist ja sain aru, et seisan kellegi kodu lävel. Olin kannatlikult paigal ja jäin pererahvast ootama.

Risuhunniku sügavusest ilmus algul üks ja okste tagant näitas end korraks ka teine linnuke. Olin punarinna paari poolt välja valitud pesapaiga juures. Esimene mõte välgatas, et ega need oksahakkimise masinad ometi niipea tule. Kirjanduse järgi pidavat punarinnad kiivalt oma territooriumi kaitsma ja muutuvad sõjakaks, kui mõni teine väiksem lind nende poolt välja valitud putuka oma tulekuga ära peletab ja varitsusjahi nurjab. Inimene, paraku, suudab oma ülbuses ja hoolimatuses kõike nurjata.

Oranži rinnaesisega punarind paistab sissetungijale kaugelt silma ja ebasoovitavast külalisest püütakse vabaneda. Minusse suhtus see linnuke küll veidi umbusklikult, kuid mingit hirmu tema enesekindlast olekust välja ei paistnud. Vahetas mitu korda istumisoksa ja lõpuks kadus tagasi oksahunniku sisemusse. Ega ma teda rohkem ei tülitanud ka, tulin ära.

Sõjakas poos.


Metsamaastikud kutsuvad

Monday, April 23rd, 2012

Pühapäeval seiklesin veidi ümbruskonnas ringi. Minu kuusemetsade kõrval pakuvad kümnekonna kilomeetri kaugusel kosutavat vaheldust männikud, liivakünkad ja metsastuma hakkavad väikerabad.

Aastakümneid tagasi kaevandati kõrgepingeliini ehituse alla jäävast metsast välja tohututes kogustes liiva ning praeguseks on ammendatud liivakarjäärid osaliselt taimkattega kaetud, osaliselt vee all. Suurepärane paik veelindudele. Samas võib kinnikasvanud ja soostunud kohtadest leida rohkelt erinevaid taimeliike, sealhulgas ka käpalisi. Loodus ise tasandab inimtegevuse mõjusid. Siiski püsivad mõned endised vaated sellest paigast veel mälus. Meie, kohalikud, tasase maa inimesed, nimetasime neid inimese poolt puutumatuna seisnud, männimetsaga kaetud künkaid mägedeks ning veel 40 aastat tagasi sai nõlvadelt suurtes kogustes kukeseeni, võitatikaid ja männiriisikaid korjamas käidud.

Samas metsamassiivis on kaugemal metsiste mängualad. Karjääri kõrval oli maas näha tedrepabulaid. Veekogu kohalt lendas üle sõtkapaar. Eemal männikus häälitses musträhn.

Karjääri kattis osaliselt veel viimane jääkirme. Mõne aja pärast keeb roostikus ja vees vilgas elu. Võib kohata mitut erinevat liiki parte ja pole välistatud ka mõni haruldasem veelind. Kui mahti, lähen sinna jälle tagasi.

Näsiniin ja ülane

Sunday, April 22nd, 2012

Päevasooja tuleb juurde ja sellega koos ka uusi õisi. Lähen jälle, kasvõi paariks tunniks.

Üle mitme aasta on see kevad selles mõttes jälle tavapärane, et näsiniin õitseb õigel ajal. Loodetavasti on sügisel ka mõned mürgimarjad vaatajat rõõmustamas. Mitmel soojal talvel on näsiniin õitsenud juba jaanuaris ja saanud kiirustamise eest karistada. Hilisem külm võttis õied ära. Kevadel uut rammu enam polnud ja sügiseks vilju ka ei tulnud.

Alles eile leidsin vaid kolm poolavanenud ülaseõit, kuid täna oli neid samas kohas juba palju. Jõeäärne saab peagi valge lillevaibaga kaetud. Nagu igal aastal.

Olin eemalt vaadates tunnistajaks, kuidas konnakotka pesa lähedal männi ladvas pesitsevast rongapaarist üks lind julges lennata üle kotka pesapuu. Ah-sa-mait, kuis silmapilk tõusis rongast tublisti suurem kotkas üles ja asus ronka taga ajama. Ronk õiendas mis jaksas, aga pidi taanduma. Ma isegi mõistan ronga solvumist, sest nemad elavad siin aastaringselt, nagu põliselanikud. Olgu väljas karm pakane või maas paks lumi, ikka tuleb rongal olla leidlik, et süüa saada ja kevadeni ellu jääda. Ja kui nad märtsis pesa korda on seadnud ning uut põlvkonda hauduma asunud, saavad neist tähelepanelikud ja hoolsad metsavalvurid.

Ühel heal päeval, kui meilgi ilmad kevadiselt soojad, ilmuvad lõunamaa rännakutelt koju tagasi kotkad, kes hakkavad alalistele elanikele, ronkadele, kohta kätte näitama. Oleks nagu ronkade suhtes ülekohtune – kes tegelikult kogu pika talve kodupaigal silma peal hoidis, et pesapuud ja kotkametsa maha ei raiutaks… Olen juba aastaid ronga ja kotka suhteid jälginud ning tulnud järeldusele, et kui tugevam ei ülbitse ja targem järele annab, siis saab naabritena koos elada küll.

Sõtkas ja kotkas

Saturday, April 21st, 2012

Konnakotkas.

Hing hõiskab, sest aasta kõige ilusam aeg on käes! Konnakotkas liugleb metsa jõudjale juba teel vastu!

Kevadine vihm teeb ainult head, sest järgmisel päikselisel päeval on loodus puhtam, värskem, pungad paisuvad, õied avanevad ja mets rõkkab linnulaulust.

Enne lõunat piki metsasihti käies ja tööplaane pidades kuulsime käo kukkumist. Kui ma üksinda oleksin seal liikunud, siis ilmselt poleks mind usutud, et kägu. Aga minuga oli veel üks inimene ja mõlemad seisatasime, suud ammuli, ega uskunud oma kõrvu. Kukku-kukku, umbes 7-8 korda järjest, kõlavalt ja selgelt. Kui keegi metsas käopetet tegi, siis kes? Pasknäär?

Kevadine vihm sulatab maa lõplikult ja muld taheneb. Porine kruusatee kuivab lagedal ruttu ja loigud auravad kevadpäikese käes olematuks. Vihm oli jõe taas üle kallaste ajanud. Leidsin esimesed õide puhkenud ülased. Jõe kaldal säras päikeses roosade õitega näsiniin.

Sõtkapreili.

Siis märkasin, et keegi supleb sealsamas kaldaäärses vees, pritsib tiibadega piisku laiali. Toetusin puu najale ja jälgisin linnu tegemisi. Ma tean, et sõtkad on hästi ettevaatlikud, kuid sel korral oli tegemist mõnevõrra julgema linnuga. Ma ei usu, et ta mind ei näinud. Pärast suplust võttis ta puutüükal koha sisse ja korrastas sulgi, neid ükshaaval noka vahelt läbi libistades. Varsti laskus vette tagasi ja kadus… Sõtkad sukelduvad nagu koprad vee alla ja ilmuvad märkamatult hoopis teises kohas uuesti pinnale. Sõtkamammal ei paistnud kusagile kiiret olevat, lihtsalt nautis ilusat ilma ja mõnusat vett. Võibolla ootas peigmeest…

Päev oli imeilus ja poleks tahtnud veel koju tulla. Ometi kammitsevad inimesi paljud kohustused, millest on raske end lahti mõelda. Õnn vist ongi vabadus vabalt mõelda. Neid, kes nii julgevad või suudavad, peetakse aga imelikuks, süüdimatuks…

Kui jõudsin metsateelt välja, vaatasin hoolega põllule ja seal Ta maas oligi! Aafrika päikeses heledaks pleekinud sulgedega konnakotkas pidas jahti. Muidugi oli mul kiusatus lindu pildistada. Suur vahemaa ja soojusest värelev õhk aga ei võimalda korralikku fotot saada, kuid tahtmine kotka tegemisi blogis teistega jagada surub kriitilise meele maha. Kotkaste saabumine tähendab minu jaoks uute tegude ja ilusate hetkede algust.

Konnakotkas põllul.

Metsaomaniku kevad

Friday, April 20th, 2012

Käisin Tartus Maamessil ja Eesti Erametsaliidu üldkoosolekul hääleõiguseta kuulajana. Kuulati aastaaruannet ja oli erametsaliidu juhatusele uue esimehe valimine. Senine esimees Ando Eelmaa pani ametikohustused ennetähtaegselt maha. Kahe esitatud kandidaadi seast sai suure häälteenamusega valituks Taavi Ehrpais Vardi Erametsaseltsist. Ametiaeg kestab tal esialgu kuni korraliste valimisteni aasta pärast. Teada-tuntud, tubli, asjalik, sõnakas ja praktiliste kogemustega metsamees, samal ajal ka kirglik jahimees. Loodetavasti leiavad tulevikus maaomanike ja jahimeeste suhted lõpuks mõistliku ja vastastikku austava lahenduse.

Ma polnud siiamaani korralikult tutvunud erametsaliidu põhikirjaga ja selgus, et erametsaliidu liikmeskonna moodustavad vaid metsaühistud, kes on juriidilised isikud ja kelle esindajal on otsuste vastuvõtmisel igaühel üks hääl. Metsaühistusse kuuluv metsaomanik eraldi justkui polekski erametsaliidu liige, kel on vastutus ja kohustused oma katusorganisatsiooni maine kujundamisel. Tundsin mingil määral kergendust, sest kasvõi siinsamas blogis väljaöeldud seisukohtadega ei esinda ma sel juhul organisatsiooni, vaid metsaomanikuna üksnes iseennast. Ehkki kuulun kohalikku metsaühistusse ja maksan sinna liikmemaksu.

Tartus käimisest oli praktilist kasu ka. Hankisin oma metsa paigaldamiseks feromoon-püünise kuuse-kooreüraskite püüdmiseks. Seda asjandust pole ma varem kasutanud ja ootan huviga tulemusi. Õpetused sain ka kaasa. Potentsiaalsesse üraskite levikuala kuusetukka tuleks see asjandus üles riputada kohe soojemate ilmade saabudes, kui algab talvitunud valmikute lend. Ribidega kasti sisemusse riputatud feromooni-kotike meelitab lõhnaga putukad ligi ja nii nad kastpüünisesse lõksu jäävad. Aeg-ajalt peab alt sahtli avama ja sellest saab putukad kokku korjata. Soovitavalt tuleks püünist kasutada kaks korda suve jooksul: kevadise lennu ja uue üraskipõlvkonna hilissuvise lennu ajal.

Metsalaulikud

Wednesday, April 18th, 2012

Hallpearähn laulmas.

Vahepeal on olnud muid tegemisi ja metsalugusid pole kirjutanud. Ehkki olen iga päev väikse tiiru metsas käinud, et linde vaadata-kuulata ja uusi saabujaid näha, siis päris tööd tegin alles täna – lõikasin mõne tunni võsa.

Minu kaaslaseks oli kogu aeg üks musträstas, kes vahetpidamata laulis. Kõlav ja vali laul koosnes erinevas rütmis ja erineva viisiga jupikestest, igaüht esitas laulja kaks korda. Siis võttis uue viisi ja kordas seda jälle kaks korda. Variatsioone oli kindlasti kümmekond või rohkemgi. Kas kõik oli musträsta enda looming või kasutas ta ka teiste laululindude viise, pole oluline. Igatahes esitus oli suurepärane ja emotsionaalne. Saaks eurovisioonil kõrge koha 🙂

Pühapäeval oli ilus ilm ja siis nägin ka äsja saabunud väike-konnakotkast õhus tiirutamas ja lühikesi kutsehäälitsusi tegemas. Kaaslast polnud näha. Paaril viimasel päeval pole õiget ilma enam olnud, mil soojad õhuvoolud kotkast kõrgele kannaksid. Küllap seepärast ma teda lageda välja kohal ka pole näinud, hoiab metsas puude varju.

Riigimetsa langil suure haava otsast kostis hallpearähni valju hüüdu. Leidsin hääle suunas liikudes linnu kõrgelt ladvaoksalt üles. Samblarohelist värvi pika nokaga rähni peetakse mõnikord ekslikult roherähniks, keda võib kohata meie saartel, kuid mandri-Eestis oleks ta suur haruldus. Siin elutsevad või rändavad läbi enamasti vaid hallpearähnid. Talvel võib neid kohata ka lindude söögimajade juures rasvapalle või pekki söömas. Aga hääl, kevadine kutsehüüd, on neil võimas, kostab mitmesaja meetri kaugusele.