Arhiiv May, 2012

Millest talvike kadakatäksile laulab

Thursday, May 31st, 2012

Need teisipäeval metsatee ääres tehtud kaks pilti ilmestavad neljapäevast põgusat kõnevahetust ühe metsatöödega tegeleva firma asjamehega.

Olin kadakatäkse oodanud juba ammu ja arvasin, et nad vist jäävadki sel kevadel tulemata. Nüüd lõpuks siis oli emaslind üksinda kohal. Uhkema rüüga isast polnud kusagil. Siiski-siiski, natuke maad eemal oligi üks, aga hoopis teist masti olevus, kes laulis männikasvu tipus kuis suutis. Laulja polnud kadakatäks, vaid talvike. Nii nad seal vastakuti – teine teisest liigist, justkui kuulutasid, et midagi on valesti. Kumbki polnud rahul.

Tagasi sissejuhatuse juurde. Kui täna metsast kodu suunas sõitsin, oli teel suur treiler ees ja sellelt roomas maha võsagiljotiiniga masin. Ootasin teeristil, kuni metsamasin maha sai ja treiler edasi sõitis. Tee ääres seisid tuttav firmamees ja kohalik taluperemees. Küsisin läbi akna, et kas läheb metsalõikuseks. „Giljotiin ju, ikka võsa,“ oli vastus. Poetasin siis suu nurgast, et praegu on ju lindudel pesitsusaeg. Miks nimelt niisugusel aastaajal peab võsa ja puid lõikama?

Läksin ütlemisega vist natuke üle võlli, ikkagi võõras mets ja omanik ise teab, mis tellib. Nad vaatasid mulle tee äärest vaikides mõne viivu otsa ja firmamees lausus vaikselt: „See on sinu seisukoht“. Sõitsin edasi ja natuke kripeldas, et oli mul vaja suud paotada.

Aga kus sa saad, kui selline tegevus kevadisel ajal on tõesti sügavas vastuolus minu arusaamadega looduse ja inimese suhetest. Tahame olla kogu ilma valitsejad, ennasttäis jõmmid oma metsatukas ja kuningad oma hoovis vaibaks pügatud muruplatsil. Millist mõju ühtede tegevus teistele avaldab, olgu nendeks siis kaasinimesed või metsiku looduse elusolendid, see murukuningaid ei huvita.

Aga äkki inimesed polegi tegelikult pahatahtlikud, ainult harimatud ja vaesed. Harimatud selle poolest, et koolis või kodus pole õpetatud loodust mõistma ja inimest looduse osana tundma. Vaeseks oleme jäänud tunnetelt ja veel vaesemaks majanduslikus mõttes. Pole siis ime, et looduselt võetakse kõik, mis kannatab seekliteks vahetada, sest muidu ei saa eluga enam hakkama. Sellises seisus ei tule esimese hooga tõepoolest pähe, et meie aia taga metsas on kevadeti veel sadu tiivulisi ja sulelisi, kes loodavad, et ka neil on sellel maalapil õigus laulda, paljuneda ja elada. Me inimestena pole valmis teistele mitte kildugi loovutama. Mis saab siis, kui ühel päeval ka meile enam ei anta?

Loodus on Eestimaa aare

Wednesday, May 30th, 2012

Alles ma siin kirjutasin, kuidas tegi heameelt, et karulauk on hakanud paljunema ja jõe ääres laiali levima. Eile nägin veel teisigi liike, kes aina suuremaid alasid on enda alla võtnud ja õitega kaunistanud.

Üheks selliseks taimeks on koldnõges – mitte kõrvetav, tihedalt üksteise kõrval kasvav ilusate erekollaste õitega taim. Ma pole ühelgi varasemal aastal neid nii palju korraga koos näinud. Minu vana metsatalu platsil on nad hõivanud kunagise lauda müürikivide ümbruse. Lugesin, et koldnõges armastab rammusat mulda ja varulist kasvukohta lehtpuude naabruses. Just neile tingimustele vastab ka kunagine taluõu koos loomalauda asemega. Peale selle, et kollane nõges ühtlase vaibana maad katab, on tal imekaunid õied, mille huultel on punakad laigumustrid. Putukatele meeldib koldnõgese magus nektar.

Teine taim, kelle täit ilu näeb alles juulikuus, on kurekellukas – kõrgete varte ja suurte lillade õitega. Ma tean teda kasvavat mitmel pool jõe ääres ja kaitsen suviti üht suuremat punti tallamise eest. Kui eelmisel suvel langetasime keldri seina äärest ühe murdumisohus jalaka, siis riivasid oksad seda puhmast ja muist varsi koos poolenisti äraõitsenud kellukatega läks katki. Ja mis ma nüüd näen! Mitmekümne ruutmeetri laiuselt ümber suure kellukapuhma on rohus veel palju-palju noori kellukataimi. Enam ei tule kõne allagi seal niita, vaid huviga ära oodata, kas ka need uued juba sel suvel õitsema hakkavad.

Väga vahva ja avastusterohke on seekordne kevad. Loodus justkui näitaks, mida kõike ta suudab teha. Ta on meie armsa Eestimaa pärl, habras ja inimtegevuse poolt ohustatud aare.

Kollased metsanõgesed.

Jahimees ja metsaomanik ei peaks olema vaenujalal

Tuesday, May 29th, 2012

Vastupidiselt käimasolevale kampaaniale keelata jaht eramaadel, hoian mina jätkuvalt kohalike jahimeestega häid suhteid. Kõik sõltub inimestest, oskusest läbi rääkida ja üksteise mõistmisest. Meie kandis ei ülbitseta, jahimees austab maaomanikku ja vastupidi. Loodushuvilise inimesena kogun neilt teateid loomade olemasolu ja liikumise kohta, sest jahimehed varitsevad peamiselt hilisõhtuti või nii vara hommikul, mil mina alles kodus toimetan. Metsas liigun ise enamasti ikka päevasel ajal ja seepärast satume seal kokku väga harva. Just mõistlike suhete säilitamise pärast ei kavatse ma liituda jahikeelu üleskutsega.

Hommikul oli mul võimalus metsast välja tuua paar murdunud kuusetüve, loodetavasti nüüd juba koos üraskitega. Sama metsaveotõstuk aitas püsti upitada ka jahikantsli. Kohalikud jahimehed olid selle meisterdanud ja eelmisel suvel, kui metssead nisus käisid, tulid minult küsima, kas nad tohivad metsaservale oma varitsuskoha paigaldada. Mõtlesin natuke aega ja andsin loa. Mind see rajatis ei sega ja ka varitsusjahti peetakse sellisel kellaajal, mil mind nagunii metsas ei ole. Ainus asi, mida ma ei lubanud panna, on lakukivi. Männi- ja kuusenoorendikud on lähedal ja pole tark tegu sinna põtru ligi meelitada.

Kui maaomanik on jahipidajatele selgeks teinud oma nõudmised ja soovid, siis on kõigil võimalik üksteist segamata oma asju ajada. Minu tingimuseks on olnud, et kui on vihmane ja porine aeg või kui kevadel pole maa lõpuni üles sulanud, siis ei tohi pinnaseteid pidi autoga sõita, tuleb jalgsi käia. Sellest saadakse väga hästi aru. Hoopis suuremat peavalu valmistavad kohalikele külaelanikele ja piirinaabritele need, kes ilmaoludest hoolimata oma raskete masinatega metsa raiuvad ja veavad…

Punaselehised sarapuud kesk rohelust

Monday, May 28th, 2012

Niidan jätkuvalt radasid. Oli hea päev, sest kõva tuul hoidis sääsed eemal. Kõigele vaatamata ei jõua ma nüüd enam järjest nii pikalt niita kui kümme aastat tagasi. Töökogemused on küll suuremad, aga indu jääb vähemaks.

Kui 2002.a. suve lõpul oli metsaomanike kokkutulek minu metsas, kinkis Viljandimaa Viiratsi valla Kasearu talu peremees Ants Jürissaar mulle kaks punaselehise sarapuu istikut. Soovitas, et istutagu ma need päikselisse kohta. Istikud läksid hästi kasvama ja eriti ilusad on nad nüüd kevadel, kui eristuvad oma punaste lehtedega üleüldisest rohelusest. Eelmisel sügisel sain põõsastelt juba esimesi pähkleid maitsta. Need on natuke suuremad kui metsikul sarapuul.

Enne metsast äratulekut käisin ka üraskipüünise juures ja puistasin selle sisu karpi. Üraskeid oli vähe ja needki näisid poolsurnutena. Püünis jääb esialgu veel üles, kuni on päris kindel, et esimene üraskilend saab läbi. Korrata proovin teist korda veel juulikuus, aga siis pean panema juba uue feromooni pakikese.

Õiteaeg

Sunday, May 27th, 2012

Suvine töörütm vajab natuke harjumist. Mis see muud on kui üks lõputu niitmine – kodus muru ja metsas teerajad. Hiljem lisanduvad veel platsid ja lõpuks jõeaasad. Kestab sügiseni välja.

Magasin hommikul natuke kauem kui tavaliselt, sest oli mõeldamatu jätta kaasa elamata meie Otile eurovisioonil. Kõik läkski suurepäraselt. Tundsin juba superstaari eelvoorudes Ott Leplandi laulmist kuuldes, et selles noormehes on peidus rohkem kui mõnes teises viisipidajas. Vahepeal näis, et verivärsket kuulsust ekspluateeritakse halastamatult ega jäeta talle arenemisaega. Igasugused klubides esinemised toovad küll artistile leiva lauale ja kõlisevat ka manageri taskusse, kuid väsitavad ega jäta aega loominguliseks enesearenduseks. Ott on nüüdseks küpsemaks ja vanemaks saanud ja loodetavasti teeb julgemalt valikuid, mis edasi viivad. Jään huviga tema muusikuteed jälgima. Edu sulle, Ott, keda ma päriselt pole näinudki.

Nüüd aga tagasi metsajuttude juurde. Kui ma kasvõi päevagi vahele jätan, on looduses kõik jälle teisiti. Metsõunapuud on praegu õisi täis, piibelehed lõhnavad ja kullerkupuväli eelmisel kevadel istutatud kuusetaimede vahel kollendab. Üks eriliselt suur ja kaunis liblikas, pääsusaba, keda ma pole teab mis ajast näinud, lendas seal ringi. Püüdsin mis ma püüdsin, aga paigal ta ei püsinud ja mälestuseks temast pilti ka ei saanud.

Mul on juba aastaid kindlad rajakohad kujunenud, mida mööda liikudes saan hea ülevaate nii lindudest, liblikatest, putukatest ja taimedest. Neid radu ma hakatuseks sisse niidangi. Ka endal on kindlam tunne, kui käies rohust puuke külge ei saa või sääski lendu ei ärgita.

Oma suureks rõõmuks avastasin, et jõe ääres seni vaid ühes kindlas kohas kasvanud karulauk on end mitmele poole laiali ajanud. Arvasin siiani, et karulauk paljuneb vaid mugulate abil, kuid nüüd nägin uusi ja uusi laugutaimi ka kaugemal. Järelikult on need uued seemnetest kasvama läinud. Pean meeles pidama, et sinna enne suve teist poolt niitma ei läheks. Praegu karulauk õitseb ja see on nii ilus!

Kuusk on kevadel värviline

Saturday, May 26th, 2012

Ei ole ühti nii, et kuusk on aastaringselt ainult igiroheline puu. Hoopis värviline, kui maikuus ilmuvad okstele helerohelised võrsed ja ladvas punetavad käbihakatised.

Sel kevadel paistab, et tuleb hea käbiaasta. Ega kuusk just väga sageli käbisid ei kannagi ja seemneid levita.

Olen püüdnud raieid tehes korraga mitte tervet kuusemetsa maha võtta, vaid raiuda selliselt, et valitsevate tuulte poolsesse külge jääks üks tubli kuusetukk edasi kasvama. Esivanemadki raiusid metsast tarbepuitu vähehaaval, nii et suuri lagedaid raiesmikke ei tekiks. Mets suutis ise uueneda ja seda tarkust tuleb au sees hoida.

Raiutud langile istutatakse tänapäeval järgmisel või ülejärgmisel aastal uued taimed, sest need lähevad piisava hoolitsuse korral kindla peale kasvama. Kui juhtub sekka mõni rikkalik käbiaasta, võib lisanduda istutatud kuuskedele veel seemnetest kasvama läinud tillukesi kuusetaimi. Hea õnne korral kasvab neid nagu muru. Aga seda õnne tuleb ette vaid 5-7 aasta järel. Eriti ei tasu loota, et pärast lageraiet iseenesest kuused seemnetest kasvama hakkaksid. Selleks peab maapinda ette valmistama, et seeme jõuaks mulda, mitte samblasse. Kindlasti tuleks hoolitseda, et vaarikas ja võsa vohama ei pääseks ning tibatillukesi kuusehakatisi enda alla ei lämmataks.

Kuusk hakkab õitsema.

Üks punane.

Kuna meil praktiseeritakse korraga liiga suuri lageraielanke ega jäeta lähedusse käbikandjaid kuusetukkasid, uuenevadki paljud endised okaspuumetsad lehtpuuvõsaga. Vaevalt meie järeltulijad seda sooviksid. Seepärast võiksime raieid kavandades jälgida ka käbiaastate tsükleid.

Põlluharimine toidab paljusid

Wednesday, May 23rd, 2012

Pääsesin pärast koduseid aiatöid (need vist ei lõpe iial) korraks metsaelu vaatama. Ilm oli tuuline ja sääsed väga hullult ei kiusanud.

Künnimees haris naabruses sööti jäänud põldu ning tema saatjateks oli trobikond valge-toonekurgi, mõned kajakad, rongad ja minu rõõmuks ka sealse väike-konnakotka paari isaslind. Tunnen ta kohe ära, sest isane on emasest väiksem, kõrgemate ja saledamate jalgadega.

Sel ajal, kui emane konnakotkas pesal haudub, toob talle toitu isaslind. Mõnikord laseb isane oma kaasa lühikeseks ajaks tiibu sirutama ja seni valvab ise pesa. Enamasti aga piirduvad isase kohustused toidu hankimisega.

Kuni traktor vao tõmbamisega veel liiga lähedale polnud jõudnud, oli kotkal aega künni piiril liikuvaid hiiri passida. Kotkast natuke eemal tegi sedasama ka ronk, minu meelest oli ta üks kahest pesast välja lennanud noorlinnust, kes nüüdseks ise proovivad toitu leida. Eks kõik kasuta võimalust mulla pööramisega liikvele aetud lihatoitu saada.

Sain toredast vaatepildist rõõmsa tuju, sest ega väga sageli ei õnnestu kotka vanalindu suhteliselt lähedalt näha. Suve lõpul, kui poeg iseseisvalt hakkab ringi lendama ja maapinnalt toitu otsima, siis võib hea õnne korral küll kogenematut kotkapoega päris lähedalt näha.

Hiline kevadkünd teeb mind natuke murelikuks, sest lume sulamise järel olid sel põllul kiivitajad ja lõokesed. Tõenäoliselt on sinna ka mõni pesa tehtud, mis nüüd künniga segi pööratakse. Õnneks polnud täna kiivitajaid näha, seepärast tundub, et nad vist ei hakanudki tänavu sellel põllul pesitsema. Muidu oleks paanika ja hädakisa kohe silma-kõrva jäänud. Sookurgedel meeldis ka sööti jäetud põllumaal õhtuti söömas käia. Aga kurgede pärast pole vaja muretseda, sest neile sobivaid jäätmaid on läheduses veelgi.

Tühjendasin üraskipüünist

Monday, May 21st, 2012

Veidi üle nädala on kuuse-kooreüraski feromoonpüünis metsas üleval olnud. Kui paar päeva pärast paigaldamist seda esmakordselt kontrollimas käisin, oli püünise sahtel praktiliselt tühi, ainult tuulega lennanud okkaid ja õiepuru natuke oli. Vahepeal on tuul erinevatest kantidest puhunud ja levitanud püünises asuvast feromoonkotikesest lõhna laiali.

Üraskipesa.

Täna kees kasti põhjas elu nagu sipelgapesas. Ei hakanud metsas sääskede keskel pikalt uurima, kellega tegu, vaid puistasin sahtli sisu purki, keerasin kaane peale ja tulin ära, et kodus luubiga korralik inventuur teha.

Uskumatu, kui palju seal muu metsaprügi vahel pisikesi tumedaid üraskeid liikus. Neid oli seal sadu. Kõhedaks võttis, kui mõtlesin, kuidas see vägi puude peale lendab, augud koore sisse puurib, käigud uuristab, mille igasse otsa emane ühe muna muneb ja millest siis ükshaaval tõugud kooruvad ja kuuse koorealust uuristama asuvad.

Veel oli purgis teisi mardikaid, kelle määramisega jänni jäin. Ühel fotol paistab purgi põhjas prügi vahel sibavatele üraskitele lisaks veel mitu suuremat elukat. Ma ei saanud neid paberile pannes ükshaaval pildistada – nad oleksid ammu enne plehku pannud, ära lennanud. Niigi lõid purgis olles tiivad vahel laiali. Tuleb leppida läbi klaaspurgi paistva tõendusmaterjaliga.

Valik suuremaid mardikaid.

Sain vahepeal teada, et need piklikud ja suuremad, punakate põikivöötidega on vist raisamatja-mardikad ning üks laiem peaks olema punaselg-raisamardikas. Nemad satuvad püünisesse üraskeid „noppima“. Järelikult tuleb sellised mardikad metsa tagasi viia. Ühed neoonroheliselt helkivad olid seal veel.

Minu teadmised putukatest on olematud, aga nüüd läheks neid küll vaja. Veel vanas eas üritasin enamuse linnuliikidest selgeks saada ja seegi õppimine kestab edasi. Putukate ja mardikate maailm on aga ääretult laiem.

Kevad võtab suvise näo

Sunday, May 20th, 2012

Ongi läbi mulle kõige armsam saabumise ja tärkamise aeg. Hea, et Looja on andnud inimesele võimaluse võrrelda ja nautida looduses paljusid erinevaid hetki, samas ei jaga ta ühtki neist liiga kaua, et saaksime ära harjuda. Juba on tal varuks muutused ja uued katsumused.

Kes viimastel päevadel on liikunud niiskemas metsas või jõgede kallastel, küllap see teab, et välja on ilmunud parvede kaupa sääski. Neid tuleb silma ja suhu, jalgadele ja kätele. Tuulisel rannal või männimetsas sääski kindlasti pole, aga proovige varjulises kohas poolde säärde ulatuvast rohust läbi minna, küllap siis saate tunda.

Käisin metsaistutuslangil tedrepesa vaatamas. See oli tühi, polnud isegi munakoori. Tahaksin loota, et tedreemand haudus pojad välja ja nii nad sealt läksid. Küllap nokitakse enne ka munakoored ära. Tedred on nagu kodukanad, kel koorunud pojad tõusevad kohe jalule ja hakkavad koos emaga ringi liikuma ning iseseisvalt toitu hankima. Paari nädalaga on sulestik ja tiivad nii arenenud, et pojukesed suudavad juba lendu tõusta. Seni aga on ohtlik aeg, mil väikekiskjad või kullid võivad maapinnal liikujad saagiks võtta.

Looduses on nii sätitud, et need loomad-linnud, kes on taime- või putuktoidulised ning kiskjate ees kaitsetumad, paljunevad kiiremini ja neid sünnib või koorub rohkem. Näiteks hiired või jänesed, pardid, tuvid või metsakanalised. Seevastu röövlindudel on pesas vaid 1-2 poega, kes on pikka aega abitud ja sulgedeta ning vajavad mitme kuu vältel vanemate hoolitsust ja kaitset. Ei tea, kas leiame selles looduse seaduspärasuses midagi ühist ka inimkonnaga?

Lopsakas rohi võtab kõikjal võimust. Ülastest ja lepiklilledest on selleks korraks saamas kaunis mälestus. Maast vaatavad vastu valged tähtheina õied, rohust upitavad ülespoole kullerkupud ja ojamõõla kooldus tupsud. Päeviti on nüüd linnuhääli vähem kui varem, sest pered hauduvad esimest järglaste pesakonda. Väsimatult kukub vaid kägu, sest temal pole haudumisega muret.

Rongapesa tühjeneb

Thursday, May 17th, 2012


Sel ajal, kui teised linnud alles pesi sätivad, munevad ja hauduvad, on meie põlisasukal, rongal, pojad juba lennuvõimeliseks saamas. Seda pesa, kus eile õhtul poeg oksalt ümbrust uuris, tean ma hulk aastaid samal männil olevat. Sel varakevadel ehitasid vanalinnud pesa uuesti, sest eelmisel kevadel puhus torm selle laiali ja poegi neil ei olnud. Tänavu siis läks õnneks.

Täna on Maaema päev ning laseme segamatult rohul kasvada ja toomepuul õitseda. Ei kaeva maad, ei niida muru ega murra oksi.