Arhiiv June, 2012

Okkarahvas

Saturday, June 30th, 2012

Üle mitme aasta elab meil jälle siiliema ja tema neli väikest poega. Kas kusagil ka isa liigub, pole veel näinud. Me jagame siile naabritega kahe peale, kord on nad ühes õues, siis jälle teises. Kohe majade taga on meil mõlemal mets ja seal on mõned vanad oksahunnikud, mis saavad igal aastal natuke täiendust. Minu arvates ongi need kohaks, kus siilid talvituvad.

Videvikus luusib siiliema kindlasti tiiru meie hoonete ümber, käib puukuuris ja ronib trepile. Mingit loomatoitu mul väljas pole, kassi kauss on sauna eesruumis ja siilid leiavad maapinnalt ise kõik vajaliku. Ühel päevaajal nägin vana siili maasikapeenra vahel liikumas ja lehtede alt söödavat otsimas. Maasikatest siil vist ei hooli, kui ussikesi võtta on. Siiliema on poegade sünnitamise ja imetamisega palju energiat kulutanud ja suvel on aeg uusi rasvavarusid koguda.

Veelgi põnevamaks läks, kui naabrimees nägi oma küüni taga rohus pisikesi, umbes tennispalli mõõtu okaskerasid ja kutsus mind vaatama. Kolm pisikest siilipoega oleks nagu ühekaupa laiali pillatud ja igaüks podises kerratõmbunult omaette, kui sammude lähenemist tundis. Üks, see neljas, passis vaarikapõõsas, aga tema oli uudishimulikum ja julgem ning tõstis koonugi üles.

Naabri koer neid enam ei puutu, sest pärast esimest ninaga nügimist sai ta otsemaid väikselt turtsuvalt okaskeralt torkida. Suur koer hoiab targu siilidest eemale – mida tühja nii pisikestega jännata.

Täna olin aias toimetamas ja läksin kärutäit rohtu ära viima, kui rajal üks pisike okkaline tegelane omaette midagi toimetas. Küllap üks neljast, see julgem ja aktiivsem tegelane. Tõin kaamera ja pilti suurendades sain aru, et siilipoiss on vihmaussid kätte saanud ja matsutab neid nüüd mõnuga. Minu lähedalolek teda selle tegevuse juures ei häirinud ja kõht sai täis. Kui ma teda siis veelkord silmitsesin, oli üks sääsk siililapsukesele liiga tegema tulnud.  Ei jäänud muud üle, kui põõsa alla peitu pugeda, kerra tõmbuda ja natuke puhata. Läbi okaste ei ulata tillukesele siililapsele sääsk enam nokaga ligi.

 

Lenda, lenda lepalind…

Friday, June 29th, 2012

On sihuke laul, mida lauldi, kui veel laps olin. Käsitsi kirjutatud vanades laulusalmikutes on paljude vanaaegsete laulude sõnu, mida vahel tore sirvida ja ammukuuldud viise meelde tuletada. Ema nooruspõlve omas on sõjaaegseid koduigatsusest jutustavaid sõdurilaule ja lepalinnu laul on ka olemas.

Aga päris lepalind on üks kaunis suvine aia- ja talulähedaste metsade lind. Isane on kirevam, punakasruuge alapoolega, valge otsaesine, mustad põsed ja must kael. Ta käitub välimusele vastavalt väärikalt, hangib lastele toitu ja valvab territooriumi. Kui miski rahutuks teeb, siis väristab saba ja teeb täristavat häält, kui on heas tujus, siis vilistab kaasale lühikese laulujupi. Mina näen teda viimasel nädalal iga päev, enamasti kusagil aiamaa ääres postil passimas või pärast järjekordset vihmahoogu õunapuu võras ja maapinnal putukaid või tõuke napsamas. Seejärel kaob lühikeseks ajaks kuuseheki vahele lastele saaki jagama ja varsti ilmub uuele ringile.

Emane lepalind on hoopis tagasihoidlikuma pruuni sulestikuga, kuid välimised sabasuled on roostekarva punakaspruunid. Kui ta kusagil oksal või maapinnal peatub, siis väristab ta oma saba ja siis tuleb sabasulgede kirkam värv nähtavale.

Sabaväristamise järgi tundsin ühe vihmahoo ajal ära ka nende lapsukese, kes oli mul ukse ees kasvava elupuupõõsa alla varju tulnud. Ise veel mõtlesin, et peaks mitte naabri kass nüüd seal kusagil passima. Tema on kõvem linnukütt kui meie oma, kellel olen rangelt keelanud igasuguse linnupüügi. Luban neid tal lahkesti vaadata talvel läbi akna, kui linnumajas tohutul hulgal kõiksugu tiivulisi söömas käib. Nii saab tal sagivatest lindudest peagi huvi otsa.

Lepalinnu perel on pojad pesast väljas. Kus pesa on, seda ma ei tea. Raamatu järgi peaksid lepalinnud pesa tegema puuõõnsusesse või ka hoonete katuseservade alla, kus mõni tuulelaud puudu. Meil siin on erinevad valikud olemas. Koos ja korraga olen näinud kolme poega, aga tõenäoliselt on neid rohkem. Noortel pole veel soo tunnusvärvid välja kujunenud ja sulestik on pruunides toonides sigri-migri täpiline.

 

 

Lootusrikas käbiaasta

Thursday, June 28th, 2012

Kuna on neljapäev ja juunikuu viimane nädal, siis on ka Metsalehe päev. Seepärast kirjutan alguses kuusest, ehkki vahepeal on looduses muudki põnevat – linde ja loomi – nähtud. Neist siis järgmistel päevadel.

Kevadise õitsemise ajal pildistasin punaseid kuusekäbisid. Nüüdseks on käbid juba õige kuju saanud ja neid on tänavu palju-palju. See peaks rõõmu tooma metsaomanikele, kel on tarkust olnud lageraielangi kõrvale tuultepoolsesse külge piisavalt vanemaid, käbikandvaid kuuski kasvama jätta. Kui raiesmik pole lastud lootusetult võssa kasvada, siis teeb loodus kindlasti omanikule tasuta kingituse.

Teine mõte tekkis mul veel seoses viimasel ajal populaarsust kogunud raiejäätmete metsast väljaviimise kombega. Eeloleval talvel ei tasuks küll raiesse minevas kuusikus langilt kuuselatvu ära viia. Maha prantsatades tuleb küll palju käbisid okste küljest lahti ja lendab laiali, aga veelgi rohkem seemet satuks metsamulda, kui kõik käbidega oksad langile jäetaks.

Käbiaastaid tuleb ette vaid periooditi – nelja-viie aasta järel. Minu mäletamist mööda oli viimane rikkalik käbitalv meie kandis viis aastat tagasi. Sel talvel oli meil ka palju suur-kirjurähne. Paljud neist olid kindlasti ka läbirändajad, kes jäid meie juurde rikkaliku toidu pärast peatuma. Järgmised aastad on olnud rähnivaesemad. Vaatame, mis eelolev sügis ja talv toovad.

Üks meeleolukas lisapala loo lõpuks, millest pilti ei tule. See on nahkhiir Ronaldo, kelle etendus minu koduõues eile õhtul kella 22.45 paiku jalgpallimängu poolaegade vaheaja täitis. Loomulikult vaatan õhtuti jalgpalli EM mänge ja pärast Portugali koondise staari ja triblamismeistri kiirliikumise imetlemist polnud kahtlustki, et annan nahkhiirele just tema nime.

Ma ei tea, kui palju inimesi on üldse näinud, kuidas nahkhiired ööpimeduses putukajahti peavad. Ülikiire hääletu lend, läbipaistvad tiivad, meeletult osavad manöövrid – üksnes hetkesähvatused taeva taustal. Just valguse puudumise ja ülikiire liikumise tõttu vajaks nahkhiire pildistamine osavat fotograafi või filmimeest ning suurepärast kaamerat. Neile tingimustele mina ei vasta. Seepärast saan kirjeldada vaid oma elamusi.

Sookured poegadega

Wednesday, June 27th, 2012

Minu sünnikodu lähistel liigub kaks sookure perekonda. Näha võib neid kas hommikuti või õhtu eel orasepõllu metsapoolses servas toitumas. Sajuse ilmaga nad lagedal ei käi.

Pildil olevat kure perekonda on seal näha olnud ligi paar nädalat ja selle ajaga on pojad üsna suureks kasvanud. Päris sabasulgi neil veel pole, taguotsad alles tibu-karvased. Ehkki lendamiseni läheb veel üksjagu aega, liiguvad nad maapinnal kiiresti ja toitumas käivad koos vanalindudega. Ettevaatuse mõttes hoiavad kogu aeg metsa lähedale ega tule põllu keskele.

Teine perekond on samas kandis, ainult teisel pool maanteed. See pere on veelgi peidulisem, siiski õnnestus enne jaani üks poeg päris lähedalt ära näha. Päev varem paistis teelt üle välja vaadates sealgi koos vanalindudega kaks poega. Aga nemad on päris pisikesed, pruunid, umbes kodukuke suuruse kehaga, kuid pikkade koibadega. Ja jooksevad väledasti nagu sprinterid. Hiilisin võsastunud kraavist üle teise põllu nurka ja siis nägingi, kuidas mind märganud vanalind lasi kuuldavale kuriseva häälitsuse ja kohe pistis põllult üks pisike pruunikarva olend võsa poole sibama, kael õieli. Kõik käis nii kiiresti, et ei suutnud kaameratki tõsta.

Olin sookurgede arvates ohtlik ja seepärast polnud lootuski ootama jäädes enam pisikesi kurepoegi lagedal näha. Kükitasin seal tükk aega ja vaatasin, mis suured kured teevad. Vanalinnud jäid põllule paigale, tõusid paar korda lendu, tegid ringi kraavi kohal ja maandusid uuesti põllule. Eriliseks tegi vanalindude käitumise see, kuidas üks neist laskus viljaorase sisse lösakile, ajas tiivad laiali ja liikus sedaviisi „kükakil“ tiibadega rapsides selles suunas, kuhu pojukesed olid enne kraavi kaldale võssa kadunud. Oli see nüüd märguanne väikestele, et vaat nii madalaks peate end peitma, või mingi muu inimesele arusaamatu sõnum. Sain igatahes uue kogemuse osaliseks.

Suve suminad, värvid ja maasikad

Tuesday, June 26th, 2012

Tugev jaanivihm pesi looduse puhtaks ja kohe jäi ka sääski vähemaks. Suve värvid säravad veelgi erksamalt.

Jaanipäeval vaatasin üle oma metsatalu õuenurgad ja otsustasin, et praegu veel niitma ei hakka. Erinevalt eelmistest aastatest jätsin mõned kohad enne jaani kasvama – las õitsevad ära, kel sellega kiire. Natuke imelik küll on valgeid putkeõisikuid vaadata, aga mis sest – nemadki praegu ilusad. Rääkimata siis lillade nuppudega ohakatest, kuhu maandub kõiksugu sumisejaid, muid putukaid ja kuhu isegi kiritigu ei pidanud liiga kõrgeks ronida.

Käisin taas oma lemmikkohas vaatamas, milliseid uusi käpalisi on juurde tulnud. Sõrmkäppade õisikuid oli tublisti rohkem kui mõni aeg tagasi, kuid uued liigid polnud ikka veel õitsema hakanud. Küll aga on lootust ka neid näha, sest varred on püsti ja õiepungadki moodustunud.

Peatusin ühel männiraiesmiku serval, sest teadsin eelmisest korrast, et seal õitses palju metsmaasikaid. Tõepoolest – juba sõingi tublid peotäied selle aasta esimesi. Pärast koju tulles vaatasin igaks juhuks ka oma aeda ja juba punetasid sealgi lehtede varjus esimesed marjad. Need viisin emale, et temagi saaks kambris natuke suvetunnet suhu.

Vihma-jaani mõtisklused

Saturday, June 23rd, 2012

Rahulik võidupüha ja jaanilaupäev olid. Ei kippunud õieti toastki välja, võis telekat vaadata ja puhata. Maasikate, kartulivagude ja viljapõldude jaoks tuli jaanivihm õigel ajal.

Kahel eelneval kuival päeval sai üks tähtis ja oluline töö tehtud – vedasime kuivad küttepuud sünnikodu juurest siia kodukuuri. Sättisin ja ajastasin seda nimelt nii, et enne oleks mitu kuiva päeva. Õnneks olid need ka tuulised ja paremat hetke oleks patt tahta olnud.

Sai saunas käidud ja kõrvenõgestest viht ära proovitud. Mind hoiatati, et kastku nõgesed ikka korralikult keevasse vette enne kui nüpeldama asun. Nii ma tegingi, aga pidin pettuma, sest viht muutus peagi pehmeks nartsuks ja ihule mingit äkilist mõju ta ei avaldanud. Näiteks kadakat olen ka proovinud ja sellega naha täpiliseks peksnud. Siinkandis on kadakas looduses suur haruldus ning aeda kasvama pandud ainukest põõsast ei raatsi ahistada. Peab jääma kase- või tammeviha juurde.

Istusime vihmaeelsel soojal õhtul naabritega aias ja sõime grillahjus suitsutatud lõhet. Jaanilaupäeval saime jälle kokku, seekord oli liha grill ja tubane istumine. Rääkisime elust, tervisest, toidust, rahast ja selle nimel töötamisest. Ületee naabrimees ütles välja ühe elutõe, mis pani päris mõtlema.

Vestluse käigus mainisin, et olen edukatele metsanduses tegutsevatele ja vaevalt 40-ndates eluaastates meestele öelnud, et miks nad nii meeletult rabelevad – lõpetame me ju kõik ühtmoodi ja ühes kohas, kus pole ei raha, kokkuostetud maid ega muud rikkust vaja. Autos sõiteski aetakse vahetpidamata tööasju, sest kohe-kohe langeb palgi hind ja ülehomme ei võta laev enam paberipuud vastu ja samas vaimus edasi. Üks meeletu võidujooks, nii et veri väljas. Ütlen, et äkki võtaks veidi aega pere ja laste jaoks ning loobuks pidevast äri kasvatamisest. Ei saavat, sest harvesteride-traktorite-koppade liisingud kaela peal, üks magus metsakinnistu pandi just müüki ja konkurendid ei maga. Iseenda ehitatud lõks?

Mis siia mu pensionärist naabrimees nüüd puutub? Vaat, tema oli ka nooremalt, teise riigikorra ajal, just samasugune rabaja, kutsusime teda „hulluks“, kes ei pidanud puhkepäevi, viinatilka ei võtnud, sekeldas tulusaid tööotsi ja ajas tolle aja kohta rohkem raha kokku kui teised. Tööd tegi tõesti hullumoodi. Ostis ja ehitas mida vaja. Lõpuks võttis endast tublisti noorema naise. Elavadki rahus, teevad praegugi tööd ega kurda.

Küsisin siis, et miks mehed sedaviisi rabavad. NAISTE pärast ju – selline vastus oli. Et vaata ringi, Leili, ka looduses on nii, et emased valivad suuremate sarvedega tugevamaid pulle, linnuriigiski vaadatakse, kel uhkemad suled ja ilusam lauluhääl.

Eks ta mõtlema pani natukeseks küll. Pööraselt tööd rabav mees, majad, autod, metsad-maad ja raha – aga aega pole… Pole aega hingata, mõelda, lapsi õpetada, naisega rääkida, elada ja rõõmustada. Kuni ükskord looduse häirekell rinnus märku annab ja teada saad, et nii vähe ongi lõpuni jäänud, küll siis tahaks veel teha ja olla. Istuda jaanitule ääres, käia metsaradu, näha jaaniussikeste tulesid, tunda ööviiulite meeletuks tegevat lõhna ja mõista, et meile antud ainus elu on imeline.

Pööripäeva kaunid õied

Wednesday, June 20th, 2012

Kurekell-ängelhein.

Hommikul ärgates oleme juba suveajas. Ta tuli salaja, öösel kell 2.09.

Rohi on rinnuni. Õhtuti tõmbavad rukkiräägud kusagil jäätmaal oma rütmilist krääk-rääku. Põõsastes sirisevad võsa-ritsiklinnud, öötaeva taustal vilksatab puude vahel hääletul lennul üks nahkhiir. Linnud, kel pojad toita, ärkavad koidikul, enne päikesetõusu. Kõigepealt vaja ilma uurida ja häält proovida, seejärel kähku toiduotsingutele. Keskhommiku paiku ilmuvad metsa äärde põllule sookure lapsevanemad, pisipere kaasas.

Kevadõite aeg on möödas, nüüd uhkeldab loodus suve külluslike värvidega. Üks kirevamaid on härghein, sest peale erkkollaste õite on tal veelgi uhkemad sinakates-lillades toonides kõrglehed, mis moodustavad taime ladvas omakorda õit meenutava tuti. Mõnel pool kutsub rahvas seda suvise pööripäeva kaunitari ka jaanililleks. Minu kodus oli jaanililleks ikka väikeste lillade õitega heinamaa kraavipervedel kasvav õrn pääsusilm, mitte härghein.

Kui kõndida salumetsa servades või jõeaasal, siis jäävad kohe silma kurekell-ängelheina õisikud. Haprad õrnlillade tolmukatega õied sirutavad end muust taimestikust üle, vaat et isegi üle inimese pea.

See pärjakujuliste valgete õiekobaratega põõsas on lodjapuu. Sel aastal ilmusid tal õied tavatult hilja. Valged, suurte kroonlehtedega õied välimises sõõris, väiksemad keskel. Välimised tõmbavad tähelepanu ja nii leiavad tolmeldajad putukad õisiku paremini üles. Eks ta aedades kasvava lumepalli sugulane ole ja õitseminegi ühtmoodi silmatorkavalt uhkeldav. Lodjapuu kannab vilju, lumepall aga mitte.

Värviküllane härghein.

Lodjapuu õites.

Päev metsaradadel

Tuesday, June 19th, 2012

Varahommikuse rabaskäigu järel ma veel ei teadnud, et teen ka päeval paar metsaretke. Natuke ikka sain hommikul magada ja kodused talitused ära teha, kui helistasid linnumehed, et kas tahan metsa kaasa tulla. Otse loomulikult, kuis mina siis maha jään!

Eks see üks enese proovilepanek vanas eas ole, et noorte meestega sammu pidada, üle murdunud puurontide ja mätaste ronida ning mudastest rabakraavidest lattide abil kuivana üle pääseda. Vahel nad pidid mind mõnes kohas järele ootama küll, aga alla ma ei andnud. Olen ikka nii mõelnud, et kuni ma veel liigun ja suudan, seni on elu elamist väärt. Eks tulevikus, kui jalg iga oksa taha kinni jääma hakkab, ole aega neid ilusaid metsaretki tagantjärele meenutada.

Linnumehed tegid oma tööd, mina uurisin ümbrust. Jahimehed olid hiljuti sealkandis suurt karu metsasihil kohanud. Karu ja hunt on metsloomad, keda ma pole vabas looduses näinud, mõlema jälgi aga küll. Kardan ehk natuke, aga ikka tahaksin näha.

Rabarinnaku vanade mändide vahel liikudes näidati mulle, et vaadaku – kas näen, kus üks elukas puutüvel peidus on. Kui ma pilti poleks teinud, siis hiljem poleks seda ämblikku enam leidnud – nii hästi sulandus ta tausta. Milline kaitsevärvus ja tardunud olek! Ämbliku liiki ma küll määrata ei oska ega leidnud sobivat ka internetist otsides, sest ämblike maailm on lõputult suur. See hall sein, millel ta peatub, pole kivist – selline on vana rabamänni korpas koor.

Kui raba lähedal kasvavast lodumetsast ja suurest kraavist lõpuks välja ukerdasin, leidsin püksisäärelt puugi. Sel aastal siis alles teise, aga see pole lohutuseks, sest suvi on alles ees.

Enne õhtut jõudsin veel roomata männiku all samblal, sest mustikavarte vahelt paistsid pruunid kõrvad. Hiilisin põlvede peal lähemale, et saada loomake veidi paremini valgustatud kohas pildile. Jäin puu tagant piiluma ja kaamera klõpsu peale lõpetas jänku einestamise. Tõmbas kõrvad pea ligi ja pärast lühikest liikumatus olekus passimist kadus ta mändide ja mustikamätaste vahele.

Üks vahva päev oli, täiesti minu meele järgi. Kui koduseid kohustusi poleks, võiksin nii päevade kaupa aina hulkuda, vaadelda ja olla looduses õnnelik. Aga homme peab vist tööd ka tegema.

Valgete ööde aeg

Tuesday, June 19th, 2012

Asjad kujunesid nii, et magamamineku ajaks hakkas väljas valgeks minema. Vaatasin trepilt, et kusagil kirdekaares läheb päikesetõusu eelne taevas punaseks, linnudki teevad häält. Tean, et mul on väga raske üles tõusta, kui kord olen magama jäänud, pigem tegutsen ühe jutiga edasi. Valgete ööde aeg ei kesta kaua.

Võileib taskusse ja autole hääled sisse. Külapõldude kohale tekkis madal udutriip. Kell hakkas 4 saama. Kaugel metsa ja põllu piiril oli üksik metskits.

Jõudsin rabasse ja kiirustasin, sest nõrk udu hakkas just lauka kohalt ülespoole kerkima. Päike polnud veel tõusnud, kuid tema valgus pani pilveviirud punetama. Jäin ootele. Aeg läks, udu hakkas hoopiski hajuma, päike ilmus horisondi kohale ja puges seejärel kähku pilveriba ääre alla peitu. Kägu kukkus. Sookured tegid häält. Rabamurakas õitseb. Jõhvika roosasid õisi on nii palju, et kui kõigist neist marjad peaksid saama, siis oi-oi.

Ilus päeva algus oli. Aga juba jõudiski neid ridu tippides mu akna taha vihm kohale ja annab võimaluse südametunnistuse piinu tundmata kohe pea padjale puhkama panna. Normaalsed inimesed hakkavad ärkama.

Mis taimega tegu?

Friday, June 15th, 2012

Keset metsa, kesk sõnajala puhmast säras üks sinine õis. Nagu rukkilill. Aga kuidas ta metsa sattus?

Otsisin raamatutest, vaatasin internetist, aga targemaks ei saanud. Kuidagimoodi sobiks ehk jumikas, aga milline? Kusagil ei ole kirjeldatud sügavsinist värvi jumikat.

Ei jää muud üle, kui tõdeda, kui vähe ma ikka loodust tunnen. Peaasi, et uudishimu ei raugeks ja huvi teada saada püsiks. Ehk keegi tunneb selle sinise õiega taime ära?