Arhiiv July, 2012

Metsaomanike suvepäevad Tagametsas

Monday, July 30th, 2012

Nädalavahetusel olnud metsaomanike kokkusaamine juhtus kõige kuumamatele juulipäevadele. Kuum oli igas mõttes, sest selline hulk üle-eestilisi ettevõtmisi ühel nädalalõpul ei ole just tavaline. Kuum oli ka suveilm, ehkki Tagametsas leevendasid seda kõrge mets, Saarjõe supluskohad ja kanuumatkad.

Nii sisutihedat ja suurepärase korraldusega metsaomanike ühisolemist pole varem eriti näinudki. Mõnest asjast jäin lihtsalt sellepärast ilma, et mitmed huvitavad tegevused toimusid ühel ja samal ajal. Jäi käimata putuka- ja taimeretkel koos Urmas Tartese ja Andres Hendriksoniga, loodusfotode pildistamisel, liblikate vaatlusel ning teise päeva pärandkultuuri radadel.

Vabas õhus toimus nii palju huvitavaid ettekandeid, et neid lihtsalt pidi kuulama. Eriti, kui kõnelesid kunagised keskkonnaministrid Andres Tarand maakera kliimamuutustest ja metsade tähtsusest, Vootele Hansen talumetsade tekkimise ajaloolisest taustast ning C.R.Jakobsoni üleskutsest taludes oma metsa kasvatada, poliitik Mart Nutt rahvusriigist ja rahvuslusest ning professor Rein Taagepera suhetest ja konfliktide vältimisest. Hiiumaa mees Üllar Metsand, metsakonsulendid Teet Killing ja Peep Põntson rääkisid erametsaomanike probleemidest FIE-ks olemisel, metsanduslikust ühistegevusest ja veel muust päevakajalisest.

Ehkki kokkusaamise ametlik nimetus oli metsaühistute suvepäevad, siis ühistute esindatus oli napp. Mulle jäi mulje, et osa neist lausa ignoreeris seda ettevõtmist, kuna algatus tuli üheltainsalt ühistult – Kesk-Eesti Metsaomanikud. Kas oodati, et Erametsaliit oleks pidanud ettevõtmist laiemalt toetama? Aga keskkonnaministeeriumi metsaosakond oli küll esindatud. Minu asi pole analüüsida. Mul puuduvad ka andmed, kui suur oli osavõtjate arv, sest tuldi peredega ja inimesed jagunesid samaaegselt toimuvateks tegevusteks laiali, valides endale kas sobiva loengu, loodusretke või paadimatka. Ka lastele olid mängud, kanuusõidud, Juhani Püttsepa hundijutud jne. Mina valisin ettekanded, sest sellist „raskekahurväge“ ei saa iga päev kuulata.  Oli rohkelt küsimusi, vaidlusi. Tõeline metsanduslik suveülikool – hariv, samas vabas õhkkonnas ja vabas looduses. Päeva ladusa juhtimise ja info eest kandis hoolt Rakvere teatri näitleja Tarvo Sõmer, korraldustoimkonna päälik oli Jaak Proses.

Pühapäeval käis osa suvepäevalisi ka minu metsas Vändra mail, kus näitasin üraskipüünist ja sinna sattunud kuuse-kooreüraskeid, vaatasime metsakultuure ja tammevõrade kujundamist, rääkisime metsaomanikuks olemisest ja loodusega käsikäes käimise võimalustest.

Mina jään kindlasti ootama, et suvise metsaülikooli vormis toimuksid metsaomanike suvepäevad ka järgmistel aastatel.

Lisan valiku suvepäevadel tehtud fotosid. Seekord on neil rohkem inimesi, Tagametsa loodusest tehtud pildid on eelmise postituse juures.

Tagametsa ootab

Friday, July 27th, 2012

Käisin eel-luuret tegemas ja metsateedega tutvumas, et homme ilma suuremate seiklusteta jõuda esimestele erametsaomanike suvepäevadele. Ootan huviga, mida seni peetud metsaomanike kokkutulekutest veidi eristuva suunitlusega kokkusaamine endast kujutab. Plaanitud loodusretked, õpitoad ja jutuvestmised sobivad küll minu nägemusega metsast kui looduse osast, mitte metsandusest kui kitsast majandusharust.

Ettevalmistused homseks olid Tagametsas veel käimas. Kopsiti kõlakoja juures istepinke ja valmistati ette matkaradasid ja viitasid. Ega nii kaugesse metsadevahelisse paika pole just lihtne õiget teed leidagi, kui varem pole Tagametsa skaudilaagris käinud. Abiks on kuulus Sakala tee, Saarjõe maastikukaitseala tähistavad viidad ning äsja avatud RMK matkarada.

Tegin ringkäigu jahilossi ümbruses Saarjõe kaldal ja imekaunites metsaalustes. See on metsarahva kokkusaamiseks lausa unistuste paik. Lisan mõned pildid tänasest.

 

Hiireviudest

Thursday, July 26th, 2012

Praegu on just see aeg, mil hiireviudel pojad on lennuvõimeliseks saanud või saamas ning seetõttu kostab sageli neis paigus, kus hiireviudel pesitsemine õnnestus, väga häälekat noorlindude kisa. Kui vanalind teeb oma vilunud kombel viiu-viiu pikalt, kutsuvalt ja nukratooniliselt, seda enamasti kevadise pulmalennu ajal, siis noored „kutsikad“, kes on pesalt pääsenud, tahavad seda kõigile kuulutada ning kisavad läbilõikava häälega, justkui tungitaks neile kallale. Hiireviu poegade häälest veelgi käredam kisa on kanakulli lastel. Kostab kilomeetri taha, kui metsas lendavad. Olen varasematel aastatel kuulnud küll.

Mul on mitu päeva jäänud mööda sõites silma üks lageraielank, kus võib näha puul passivat hiireviud. Kohe langi taga metsatukas aga lendavad ringi häälekad viupojad. Neil on vedanud, et kodu jäi pärast metsaraiet alles.

Hullemini läks sel viupaaril, kelle poegi me eelmisel suvel riigimetsas lendamas ja häält tegemas nägime-kuulsime. Ka pesa oli tol korral kenasti männi otsas olemas. Sügisel tulid metsamasinad ja ümbrus tehti lagedaks. Ainult 4-5 mändi, sealhulgas ka pesaga puu, jäeti kasvama. Kõik oleks nagu seaduse järgi korras, kuid… Kevadeks oli lagedal raiesmikul pesa männilt maha pudenenud. Täna nägin sealsamas üht hiireviud ringi tiirutamas ja mõtlesin, et kus nad sel aastal uue pesapaiga leida võisid.

Hiireviu pole meil piisavalt kaitstud röövlind ja pesade ümber võib teatud aastaaegadel metsaraiet teha, mis aga tegelikkuses tähendab selle pesa hävimist. Hiireviu ei tule enam keset raiesmikku lagedal kasvava puu otsa pesitsema. Tema arvukus tundub mõnel aastaajal küll suur, kuid peame arvestama, et meil peatub suur hulk läbirändajaid. Pesitsejaid pole sugugi nii palju.

Kui metsakorraldaja, kes metsamajandamiskava koostas, või maaomanik ise pole enne raie kavandamist oma metsa korralikult läbi käinud, siis võib juhtuda nii, nagu hiljuti kuulsin. Harvesteri juht langetas puu koos lennuvõimetute viupoegadega, nii et need siplesid oksavaalus ja olid surmale määratud. Huvitav, mida see masinamees ka vaatab, enne kui puud langetama hakkab? Kas koolitusel ei räägita, et pesadega puid ikka keset suve maha võtta pole eetiline? Kas raie korraldaja polnud tõesti enne metsa läbi käinud?

Minu metsas on kaks hiireviu pesa. Mõlemad on kaskede otsas, mõlemat täiendati kevadel uute okstega ning kaunistati roheliste männituttidega. Kas ebaõnnestus munemine või oli muid põhjuseid, kuid sel aastal kummaski pesas poegi pole. Käisin hiljuti ühe puu juures ja tegin sealsest pesast pildi.

Parmudega võidu

Wednesday, July 25th, 2012

Võib küll kiruda vihma, aga kui päike taas kõrvetama hakkab, siis pole pääsu sadadest verejanulistest lendajatest, kes ründavad nii rohust kui õhust. Nende liigirohkus ja agressiivsus on piiritu.

Asusin jõe ääres pikka rohtu niitma, sest parim õiteaeg sai läbi ja mõned varred on inetult pruuniks tõmmanud. Tasapisi jõuab tööjärg ka kuusekultuuride juurde. Kõrges heinas on käsitsi niitmine raske isegi rohukettaga töötades, vikatist rääkimata. Parmude pärast peab pikkade käistega paksem pluus seljas olema, aga ka riietest hammustavad nad läbi. Ja palav on, kui jahutavat tuuleõhku lagedal puhumas pole.

Iga kaare järel jälgin pingsalt, ega kusagil herilasepesa rohus või põõsas pole. Oletan, et ägedate sadudega vast ei jäänud need hallid, otsekui õhukesest paberist meisterdatud pesad terveks ja ilmselt sel aastal lagedal looduses palju herilasi pole. Küll aga võivad nad elutseda maa-alustes aukudes ja selle avale peale astumine on samuti ohtlik. Kui sealt siis valvurite parv kallale tuleb ja nõelama hakkab, tuleb põgeneda. Olen kodus garaaži uksel pesitsejatelt paar sutsakat sel suvel kätte saanud. Õnneks herilase mürk mind jalust maha ei võta ega nõelatud kohal paistetust ei tule, ainult paar minutit on valus. Pelgan juba lapsest saati hoopis mesilase nõelamist – paistetan koledasti üles. Mürkidele reageerivad inimesed erinevalt.

Praegu on paljudel lindudel pojad pesast välja lennanud ja kuusenoorendikus käib rõõmus sebimine. Noored kadakatäksid proovivad juba iseseisvalt mõnd putukat kätte saada.

Keskhommikud kotkastega

Sunday, July 22nd, 2012

Juulikuu teine pool on kotkaperel töörohke aeg. Poeg pesas on juba nii suur, et teda võib päeval üksida jätta ning mõlemal kotkavanemal on aega toiduotsingutel käia. Poeg vajab kasvamiseks hiiri, kõlbavad ka mutid, aga nende paksu naha rebimisega ei tule noor kotkapoeg igakord iseseisvalt toime ja vajab kotkaema abi. Aga küll ta õpib ja harjutab, sest sügiseks peab ta vanematest sõltumatuks saama ja ise toitu hankima.

On olnud õnn mitu päeva järjest hommikupoolikutel üht kotkaperet jälgida. Hiljuti niidetud heinapõld pakub terava nägemisega linnule rohkelt võimalusi juba õhust saaklooma märgata. Osava manöövriga haaratakse hiireke küüniste vahele ja lennatakse pessa pojale viima. Üht pilti suurendades paistavad hiire koivakesed liugleva kotka vasaku jala küünistes. Vaatlejal ei maksa loota, et kotkas pessa jõudmiseks päris otsesuuna valib. Ettevaatuse mõttes tehakse enne mõned pettemanöövrid ja siis kaotakse puulatvade vahele.

Olen jälginud ka veebikaamerat ja seal näen, et konnakotkad toovad saagi pessa nokas. Põllult lennates aga näen, et nad hoiavad hiirt jala küljes küüniste vahel. Küsisin kotkaspetsialistidelt, et kuidas saak vahepeal nokka satub. Sain vastuseks, et nokka võidakse saak võtta isegi lennul või ka väikese vahepeatuse ajal pesa lähedal oksal. Nii et pessa jõutakse saak nokas.

Kalatoidulised kotkad, nagu meri- ja kalakotkad, transpordivad saaki (kala) reeglina ikka jalgade küljes, kus võimsad küünised siplevat kala kindlalt kinni hoiavad. Sedaviisi potsatavad nad koos toiduga ka pessa poegade juurde.

Mainisin siin osade kotkaste poegi mitmuses, aga konnakotka omi ainsuses. Nii reeglina ongi, et konnakotkad kasvatavad üles vaid ühe poja, ehkki munevad kuni kaks muna. Kuna munade munemise vahe on mitu päeva, siis kooruvad ka pojad erinevatel aegadel. Nii juhtubki, et suurem poeg hakkab väiksemat terroriseerima, ei lase väiksel kaela sirutada, et see vanalinnult toitu vastu võtta saaks. Olen kaamerapilti vaadates näinud, et suurem lausa tallab söötmise ajal väiksema seljas, nagu olekski tema pesas ainus, ja saabki nii kogu toidu endale. Väike jääb nälja tõttu jõetuks ja hukkub. Nii kasvabki igas pesas lennuvõimeliseks vaid üks poeg. Väga harva õnnestub ka teisel pojal suureks kasvada. Sel aastal pole meie kandis üheski pesas olnud kaht poega, ikka vaid üksainus.

Konnakotkastel on parim toiduhankimise aeg hommikupoolikutel kuni keskpäevani. Süüakse ise ja viiakse pessa pojale. Pärast lõunat tehakse veel mõni jahiretk, ilusa ilmaga liueldakse kõrgel taeva all ja pärast seda jäädakse varakult õhtule.

Viimased kümmekond aastat, mil on olnud võimalus kotkaid jälgida, on õpetanud mind metsaomanikuna elule avarama pilguga vaatama, muutnud väärtushinnanguid ja olnud äärmiselt rikastavad.

Ilusate õitega metsalill

Thursday, July 19th, 2012

Veekogu kaldal kasvab üks kõrge taim, kes hakkas oma ilusate õitega silma ja keda ma ära ei tundnud. Parim moodus määramiseks on teha pilte ja jätta taim samasse paika alles. Määramine võttis küll natuke aega, aga praeguseks olen kindel, et see on karvane pajulill.

Pajulillesid on Eestis kümmekond erinevat liiki, mõned on haruldasemad, mõned tavalisemad, nagu näiteks samasse perekonda kuuluv hästi tuntud põdrakanep. Just mitte väga sageli esineva karvase pajulille ja põdrakanepi õite sarnasuse tõttu tabasingi oma otsingutes märki.

Samm-sammult püüan tasa teha kõik selle, mis nooruses õppimata jäi. Siis ma ei tundnud taimede vastu erilist huvi, piirdusin kogemustega lapsepõlvest. Sellest ajast alates, kui olen metsaomanik ja suhtlen loodusega, tekkis soov uurida ka neid asju, mida enne ei teadnud. Olgu need siis taimed, linnud, loomad, putukad, liblikad ja veel palju muud. Minu meelest ongi parim õppimisvorm see, kui esmalt märkad mõnd taime või elusolendit looduses, vaatad teda igast kandist, pildistad ja seejärel hakkad fotode järgi määrama. Iseseisvaks õppimiseks on tänapäeval palju võimalusi: internet, kus arvukalt loodusfotosid ja kirjeldusi, aga ka vanad head raamatud või loodusajakirjad. Veelgi parem, kui on sõpru, kes sinust rohkem teavad ja nõu anda oskavad.

Kadestan neid, kes looduses liikudes suhtlevad ümbrusega nagu vanade heade tuttavatega, suudavad hoobilt määrata iga kõrrekese, putuka või linnupojukese. Aga ka mina püüan, võtku see aega palju tahes.

Et hoida, peab tundma

Wednesday, July 18th, 2012

Viimasel ajal tajun pidevalt, kui sügav kuristik valitseb majanduse, eriti loodusressursse kasutavate majandusharude, sh. metsamajanduse ja looduskaitsjate vahel. Ja need kaldad üha kaugenevad teineteisest.

Pole minul õigust kritiseerida metsameeste koolitamise ühekülgsust või looduskaitseorganisatsioonide jõuetust. Kõik algab riiklikust poliitikast, suhtumise kujundamisest, „hea elu“ poole püüdlemisest, tarbimisvajaduse suurenemisest, kasvatusest, väärtushinnangutest. Oma osa on ka linnastumisel, inimeste kaugenemisel loodusest. Selle vastu saab siiski iga inimene ise astuda, tehes valikuid ja kujundades elulaadi.

Sageli mõistetakse looduskaitset kui tülikate piirangute seadjat, mõtlemata sellele, et tegelikult kaitstakse ju inimeste elukeskkonda laiemalt, loodusväärtusi meie kõigi jaoks, nii praegu kui ka meie järglaste eluajal. Majanduskasv ei tohi nii väikeses riigis kui Eesti tugineda loodusressursside märkimisväärsele kasutamisele. Me ei peaks käituma nagu mahajäänud arenguriigi harimatu rahvas. See maa ja kõik, mis tema põues peitub või pinnal kasvab, on meie ühine vara. Vara raiskamine või mahamüümine hukutab rahva moraali ja riigi iseseisvuse. Töökus, haritus ja kõrgtehnoloogia võiksid olla meie majanduse tulevik ning hoitud, ainulaadne ja liigirikas loodus oleks meie inimeste parim elukeskkond.

Hoidmise, säästmise ja kaitsmise vajadus peaks olema meisse loomupäraselt talletatud. Kui nii enam ei ole, siis tasub leida aega õppimiseks, lugeda, käia rohkem looduses, aimata ohtusid ja teha järeldusi. Aja jooksul saab selgeks, mis või kes vajab tähelepanu ja kaitset. Parim kaitsja ongi iga tark ja hooliv inimene, kes ise mõistab ja ise hoiab.

Pean päeva kordaläinuks, kui taas mõne taime- või putukaliigi olen leidnud, teda uurinud, võimalusel ka pildistanud. Olgu selleks kasvõi pisike putuktoiduline huulhein või kaitsealune liik – sookold. Kõige tähtsam on ikkagi see, et looduses nägemise järel tekiks vajadus nähtut tundma õppida. Siis mõistab ka hoida.

Pärast pausi

Tuesday, July 17th, 2012

Tundsin vahepeal, et pean kirjutamises pausi pidama, sest argipäeva rutiin viis mõtlemisvõime ja elulusti. Elasin üle ka maasika-stressi, mis seisnes külmkappidesse ruumi tekitamises, seisma jäänud vana külmutatud kraami kompostikasti viskamises, küürimises, kuivatamises jne. Ehkki maasikas on peaaegu ainus mari, mida söön heameelega, on tänavune saagirohkus siiski ahistav. Liig on liig. Nüüd veel vaarikas ka.

Sel nädalal olen õnneks paar päeva metsas käinud. Kotkapojad sai üle loetud ja rõngastatud. See on igasuvine kontroll-käik ühel ja samal ajal, juuli keskpaigas.

Täna põrutasin taas õhtu eel metsa, et pääseda mõneks tunniks argimuredest, koguda mõtteid ning tulla tagasi teotahtelisemana. Aitas.

Pöörasin metsateelt kõrvale ühe raiesmiku suunas, mille avastasin üle-eelmisel sügisel pojaga seenel käies. Tol korral oli seal kõik alles raie järgselt lage ja ammusest ajast teada-tuntud paik ehmatavalt võõras. Oli näha kasvama jäetud seemnemände ning pinnasesse veetud kergeid vagusid.

Nüüd, peaaegu kaks aastat hiljem näen, et männid on tublisti seemet pillutanud ning noori männitaimi tuleb mis mühiseb. Metsakasvatuses nimetatakse seda looduslikuks uuenduseks. Loomulikult peab inimene arvestama, et jääks piisavalt seemet andvaid puid kasvama ja kaasa aitama, et seeme ka mulda idanema jõuaks.

Selsamal raiesmikul kasvavad veel pohlad, kanarbik ning lohkudes sinikad. Mõnusalt sumisesid taimelt taimele lennates kimalased. Nägin hõljumas kauneid siniseid „ingleid“ – taevastiib-liblikaid. Õhus lenneldes on nad õrnad ja helesinised, kõrrel peatudes aga paistavad kokkupandud tiibade alapoolel täpid ja mustrid.

Leesikas ja pohl

Tuesday, July 10th, 2012

Nad mõlemad on liivikute ja männimetsade taimed ja mõlemal on sügise poole ilusad punased marjad. Esmapilgul tunduvad lehedki sarnased ja mõlema lehtedest valmistatud teel on väärtuslikud raviomadused.

Kuna mõni aeg tagasi, kui pildistasin omaarust leesika õisi, sain kommentaari, et see oli hoopis pohl. Süda ei andnud rahu ja otsustasin selgeks teha, kumb on kumb. Läksin tagasi sinna liivasesse männikusse, kus teadsin neid mõlemat kasvavat. Nüüd on asi klaar.

Leesika leidsin päikseliselt nõlvalt. Liivast maapinda kattis roheline tihe vaip, sest leesikas on maad ligi roomavate vartega madal taim, kääbuspõõsas. Kinnituseks pistsin sealt suhu ka ühe rohelise toore marja, mille maitse oli natuke magus, sisu jahune ja keskel kivike. Leesika lehed kitsenevad rootsu suunas, pohlal koolduvad ümaralt varre vastu.

Kümmekond meetrit eemal mändide all kasvavad juba pohlad. Seda taime tunneb igaüks, kes vähegi metsas käinud. Pohl on põõsas, varred püstised, lehed leesika omadega sarnased, kuid nagu eespool mainisin, on nad ühtlaselt ovaalsed-ümarad ega kitsene rootsu juures. Pohla marjad on praegu veel pisikesed rohelised punnid ega ahvatle suhu pistma.

Võrreldes meil nii tavalise pohlaga kohtab leesikat hoopis harvem. Sageli on ahvatlus just leesikalehti kuivatamiseks koguda, kuid seda tuleb teha mõistlikult, roomavaid varsi koos juurtega mitte üles kitkudes, et kasvukoht ei saaks rikutud. Taastumiseks kulub aastaid.

Üks väärt õppepäev

Monday, July 9th, 2012

Käisin Järvamaal Koeru lähistel toimunud metsaomanike koolitusel. Teemaks metsakahjustused. Poolsada metsaomanikku mitmest metsaühistust, lisaks koolitajad ja teadumehed mitmelt alalt. Teadmisi sai nii kooreüraskitest, võraüraskitest, nende vähendamiseks kasutatavatest erinevat liiki püünistest, puitu kahjustavatest seentest (juurepess, taelikud) ning tormimurdu ja tuuleheidet põhjustavatest raievõtetest.

Koolitus toimus kuusikus, otse keset kõige hullemat kahjustust. Loodepoolne metsaserv oli eelmise lageraiega avatud ja tuuled-tormid hakanud sealt järkjärgult kuuski murdma või pikali heitma. Kuna metsas leidus juurepessust nakatunud kuuski, mille tüve südamikud olid altpoolt kahjustatud, siis sellistest puudest sai tuul lihtsamini jagu. Tuuleheite ja murru tagajärjeks oli laiaulatuslik üraskite levik.

Kaljo Voolma, eriteadlane metsaputukate alal, tegi väga põhjaliku koolituse üraskitest ja teistest putukatest. Õppepäeva ettevalmistamise käigus oli Rünno Viir koos abilistega eelnevalt paigaldanud mitut tüüpi üraskipüüniseid ning nende sisu ja toimet käisime üle vaatamas.

Praegu on meil saadaval välismaised riiul-tüüpi pilupüünised. Varem toodeti ka Eestis lihtsamaid ja odavaid püüniseid. Kahjuks enam mitte. Mulle meeldis kangesti Venemaal toodetav, kergesti kokkupandav püünis. Toime on kõigil sarnane, ainult välimus ja hind erinevad. Peibutusaine ehk feromoon tuleb nagunii juurde osta. Sõltuvalt püünisesse riputatud feromoonist lendavad sinna erinevat liiki üraskid. Suuremad on kuuse-kooreüraskid, keda ka mina oma metsas mai keskpaigast saati püüdsin ja ka blogis sellest kirjutasin. Neist poole väiksemad on võraüraskid, keda meelitas teistsugune feromoon ja keda nägin täna esmakordselt.

Metsapatoloog Kaarel Aruste oli teinud seal eeltööd ja näitas kuulajatele samast metsast pärit kuuse juurepessu. See on seen, mille levikut on väga raske isegi kändude keemilise töötlemisega pidurdada, sest eoste abil levib seen ka õhus edasi ning jätkab nakatamist. Aitab vaid pärast kuuse raiet metsa uuendamine lehtpuuga, näiteks kasega.

Päev oli täis infot ja uusi teadmisi. Kõike seda siin ümber jutustada pole mõtet. Lisan portsu fotosid, mida saab huviline vaadata.