Arhiiv August, 2012

Vahelduseks seenejuttu

Wednesday, August 29th, 2012

See foto on tehtud Valgamaal, kui käisime laupäeval sealseid metsi vaatamas. Kuna minu läheduses olnud konsulent ei osanud ka otsemaid määrata, millise puuseenega on tegu, siis ehk mõni blogi lugeja tunneb ja saab kommentaari lisada.

Ise arvan, et vist on kuusetaelik, aga kuna õiget kirjandust käepärast pole ning internetist ei ole samuti kasu, sest fotosid ja puuseente kirjeldusi ma sealt ei leia. Artiklites küll mainitakse, et kuusetaelik on paha-paha ja õige oleks seenega puu metsast välja viia, samas kraad hullemad olevat ikka juurepess ja kännupess.

Fotol olevast seenest. Oli veerjale nõlvale rajatud kuusik, vanust kuni 50 aastat, maapind samblane. Tervete puude vahel oli üks murdunud ladvaga surnud kuusk, oksad kuivanud, aga tüvel koor veel peal. Maapinnast umbes meetri kõrgusel kasvas selle kuuse erinevates külgedes tüvel kolm sellist seent, mis pildil näha.

Oi, kuidas oleks vaja praktilist õppust looduses, et saaks tundma õppida ka puuseeni. Neid, mida toiduks korjatakse ja koju viiakse, olen aastate jooksul täiesti arvestataval hulgal tundma õppinud ja ära proovinud. Mõne söödava seene, mis tegelikult ei maitse, jätan järgmistel käikudel korjamata.

Mis õppimisse puutub, siis ühel metsaomanike õppepäeval ladus lektor kohvrist hunniku puuseeni lauale vaatamiseks, aga selline põgus silmitsemine ei tähenda veel, et suurt meelde jääks. Vaja oleks seda kõike metsas, looduses õppida.

Sain ka täna võsalõikuriga päris rahuldava tööpäeva teha. Kõige muu hulgas põikasin ka sihilt kuusiku alla, kus esimesed noored tavariisikad (halli värvi) end samblast välja olid ajanud. Nii saab mahedatele kukeseentele vürtsikamat täiendust.

Sokuseeme meil siiski olemas

Tuesday, August 28th, 2012

Hurjutasin laupäeval Valgamaal toimunud talumetsamajandajate kokkutulekul oma head sõpra Raivot Türi mailt, kui ta kirus, et tema noorendikus ülbitseb 12-pealine metskitsekari ja et ta oli andnud jahimeestele käsu need sealt likvideerida. Ütlesin, et see on liiga karm ja arvestagu, et kusagil peab ka metsloomadel koht elamiseks ja toitumiseks olema. Loodetavasti jahimehed sealt neid kõiki nüüd küll laskma ei tule, sest enamikus jahiseltsides on otsustatud metskitsede arvukuse taastamiseks loomi mõnda aega mitte küttida.

Olgu Türi ja Särevere kandiga kuidas on, igatahes Vändra mail kohtab metskitse väga harva. Mitte et mina seda üksi väidaksin, vaid seda räägivad ka jahimehed. Lisaks metskitsedele on kusagile haihtunud ka koprad. Pole tamme ehitatud, pole angervaksa söömas käidud ega pajuvõsa lõigatud, nagu see meil jõe ääres tavaline asi on olnud. Jahimeeste jutu järgi võimutsevad nüüd ilvesed ja hundid, kes varitsedes saavad veest kaldale tulnud koprast jagu. Metssigu ikka liigub, minu niidetud radadel on tuhnimas käidud, metsa all sammalt pööratud ja kuuse all arvasin ka seapesa olevat, sest sihti niites tuli vänge hais ninna ja siis nägingi kõrval kohta, kus puuront oli kuuse oksad vastu maad vajutanud ja selle all mõnus kuiv magamislohk.

Olin päeval metsas võsa niitmas ja kui õhtu eel sealt sõitma hakkasin, vaatasin natuke aega autoaknast männioksal istuvat kotkapoega (see on igapäevane mõnus hetk, kui teda jälgida saan) ja siis hakkasin edasi liikuma. Plaanis oli veel põllutee äärest suve jooksul kasvanud pajuvõrsed maha niita, aga esialgu tegin hoopis teise peatuse, sest põõsaste taga paistis üks ilus loom. Nagu raidkuju – seisis, vaatas ja silm ka ei pilkunud. Ah et selline julge ja traksis poiss sa siis oledki, meie sokuseeme! Kuidas üldse inimene suudab sellist looma nähes püssipäästikule vajutada… Mina muudkui klõpsisin pilte, tema vaatas mind. Kaugemal hakkas kotkas männi otsas kilkama. Mõtlesin, et pajupõõsaste niitmine tuleb teiseks korraks jätta. Ei raatsinud ilusaid hetki katki teha.

Asi lõppes nii, et kraamisin fotoka kotti tagasi, istusin veel natuke aega autos, kuni sokupoiss aeglaselt liikuma hakkas ja läbi põõsaste kraavi taha kadus.

Päris ilma metskitsedeta me kah nüüd pole, olen sealsamas mõni nädal tagasi rapsipõllul näinud ka teist sokku, kel parempoolne sarv oli imelikult kõver, vasak oli nagu peab, kikkis. Ka üht üksikut kitse olen mõned korrad näinud, aga tema on pelglik, hoiab ristikheinapõllu kaugemas nurgas kraavi ja põõsaste ligi, valmis iga hetk sinna peitu hüppama.

Metsaomanike kokkutulek Valgamaal

Monday, August 27th, 2012

See oli mul juba kolmas metsaomanike kokkutulek sel suvel. Esimene Tagametsas, teine (Pärnumaa oma) Tihemetsas ja nüüd viimane, EEML korraldatud parimate talumetsamajandajate iga-aastane, arvult 13. kokkutulek Valgamaal, Helme ja Taagepera kandis, eelmise aasta konkursi võitja Enn Raide metsades.

Kogunemine oli Udumäe puhketalus, kus öeldi avasõnad, peeti metsanduslik seminar looduskaitsest ja söödi lõunat. Seejärel sõidutasid bussid rahva üsna Läti piiri äärde, Enn Raide metsadega tutvuma.

Kunagise metsaülemana ja vana kooli metsamehena oli peremehel rahvale paljustki õpetlikust rääkida. Mulle meeldis ennekõike see üte, et iga lageraielangi kõrvale peab jääma ka vana metsa, kust raiesmiku looduslik uuenemine lenduvate seemnete abil võimalikuks saab. Lihtne tõde, mis praegu kipub ununema, sest lankide mõõtmed on liiga suured ja läheduses pole enam küpset okasmetsa, kust seeme võiks tulla.

Veel jäi mulle silma, et kõik kunagi raiutud langid on hr Raide maadel ühel või teisel viisil juba uut metsapõlvkonda kasvatamas. Eriti uhke mulje jättis üks teeäärne männinoorendik. Käisime vaatamas ka sel kevadel käsitsi tehtud männikülvi, kus eelnevalt oli maapind ketasadraga ette valmistatud. Seemnest oli tärganud taimekesed, mitu tükki kobaras koos.

Järgmisena peatusime 2011.a. kevadel istutatud kuusekultuuri juures, kus hiljuti oli taimede ümbert rohi maha tallatud. Mõtlesin kohe, et rohu kasv ja koosseis on Eestis piirkonniti väga erinev. Minu metsas on hoopis kõrgem ja lopsakam rohi ning seetõttu ei piisa taimede kaitsmiseks vaid rohu mahatallamisest, mina pean vajalikuks niita.

Nagu viimasel ajal metsaomanikel kombeks, aeti ka jahijutte ja selleks käisime Enn Raide maadel paikneva seasöödakoha juures. Lisaks teistele tavalistele mandril elutsevatele jahiulukitele, kuhu Valgamaal lisanduvad veel hirved, olevat seal ka ahmi nähtud. Mina olen seda kiskjat kord Soomes näinud. Üks kummaline karvane elukas, kes tekitab segaseid tundeid – pole karu, pole kährikkoer.

Enne õhtusöögile minekut käisime Taagepera lossi vallutamas. Kangemad jõudsid isegi tornis käia. Hästi korrastatud park ja kaunid hooned. Paraku pole mu varasemates mäletustes püsinud Taagepera kunagistest kõrgetest metsadest enam pooltki järele jäänud.

Tagasiteel käisime veel taimeaeda kaemas, kus kevadist metsaistutust on ootamas 18 tuhat 4-aastast kuuseistikut. Väga ilusad taimed, mis kõik metsaomanikel juba ette ära tellitud on. Tagumistel peenardel oli vähemalt samapalju nooremaid sirgumas.

Ilus kokkutulek oli. Koduste kohustuste tõttu ei võtnud ma õhtusest melust enam osa. Õnneks sain siiski paljude tuttavatega rääkida ja ka viimaseid päevi ametis olevale Erametsaliidu tegevjuhile Ants Varblasele nii tänu kui kriitikat välja öelda. Uut valitud juhti ei õnnestunudki näha. Loodetavasti saavad aasta pärast metsaomanikud taas kokku ning eks ole uus ja noor tegevjuht seniks oma esimesed ristsed vast kätte saanud.

Postitatud Loodus | Kommentaare pole »

Mööda vikerkaart üles

Thursday, August 23rd, 2012

Jõeaasa niitmisega sain juba eile ühele poole. Aga siis oli ilm ilus ja töö edenes. Täna läksin metsa alles lõunast, kui vihm järele jäi. Niitsin kõigepealt ühe sihi puhtaks ja jõudsin ka jõe ääres lepavõsa rookida. Siis aga jäin uuesti vihma kätte.

Passisin natuke puu all, kuni lehed saju eest varju pakkusid. Kui läbi tilkuma hakkas, oli õigem lagedal jätkata – ühtviisi märjaks sai nii või naa, passides või tööd tehes.

Pikapeale läks olemine väga vesiseks, lähedalt kostis ka äiksekõminat. Arvan, et lõikuriga töötamine on piksega ohtlik. Hakkasin auto poole sammuma. Mõnesaja meetri käimise järel riided lausa tilkusid ja tööpäev oli kindlalt läbi.

Kui olin kuivad riided selga saanud ja autoga liikuma hakkasin, hoidsin silmad põllunurgal, kus eelmistel päevadel ja ka täna tööle minnes konnakotka poeg passis. Mõtlesin, et kuna see on tema lemmikpaik, ehk näen teda jälle. Nii oligi. Noor konnakotkas istus kaevukaanel ja soputas vihmast märgi sulgi. Pruun sulekuub seljas, kaunistuseks noorlinnule iseloomulikud valged suleäärised, kuklas heledate sulgedega tunnuslaik, jalas vihmast tilkuvad sulepuksid, mille säärte all numbrite ja tähtedega rõngad. Kotkas on suur ja uhke lind. Ainuüksi tema nägemise pärast tasub iga päev metsas käia.

Sadu lõppes ja päike tuli välja. Vaatasin tagasi. Oleksin kauem jõe ääres paigal püsinud, oleksin sealt otse vikerkaarele saanud astuda ja üles taevasse tõusta, sest kaar toetus täpselt sinna, kust olin tulnud.

Vahelduseks mere äärde

Tuesday, August 21st, 2012

Tundus, et suvi saab enne otsa, kui metsast mere äärde jõuan. Passisin sobivat ilma ja nii sai otsustatud, et õige päev on käes. Käisin Häädemeeste rannaniidul linde vaatlemas.

Eelmisel suvel käisin seal üle kahe nädala varem ning siis pakkusid suurt huvi valget värvi hõbehaigrud – alles viimastel aastatel Liivi lahe rannikule ja mõnedele sisemaa veekogudele toitumisajaks sisse rännanud linnud. Mõni päev tagasi oli õhtul mere äärest metsa ööbima lendavaid hõbehaigruid loendatud kokku juba 192.

Mulle meeldib vaadata kaugel laiul puhkavaid kormorane, nüüd nimelt seepärast, et kalurid on nende elu kibedaks teinud ning kalastusaladelt kormorani kui konkurendi eemale peletanud. Näiteks eelmise aasta augustis linde sellel laiul polnudki, seetõttu oli taasnägemise rõõm sel korral suurem.

Pärast jahedat ööd oli rannikul päeval mõnusalt soe, ehkki päikesevalgus jõudis maale läbi kõrgete kiudpilvede. Rannikumeri oli linde täis ja pidevalt lendas neid ka taeva all. Oli merikotkaid, hallhaigruid, hõbehaigruid, pistrikke, loorkulle ja päeva lõpus saabusid roostikku ööbima pääsukesed. Enamjaolt suitsupääsukesed, sekka mõni kaldapääsuke. Loojangupildil pole taeva taustal mitte sääsed või prügi objektiivi ees, need täpid on parvena ööseks roostikku laskuvad pääsukesed.

Lisaks roolindudele liigub praegu rannikul ka metsalinde, nagu pöialpoiss, lehelind, punarind. Rannaniidul näeb kivitäkse, merel ujuvad mitut liiki pardid, kes on linnujahi hooajal eriti pelglikud ja inimest märgates tõusevad aegsasti lendu, et ohutusse kaugusse kaduda. Rannaniidul pole küll linnujaht lubatud, kuid väljaspool seda ala parte siiski kütitakse. Sellest ka nende kartlikkus. Kühmnokkluiged hoiavad ujudes suurte kivide lähedusse ega üritagi sulgimise perioodil lennata – sulestik pole selleks täiuslik.

Olla vaba

Monday, August 20th, 2012

Vabadus on õnn ise otsustada, aga ka kohustus elada nii, et sinu tegevus ei kahjustaks järgmisi põlvkondi. Õnneks tähendab minuealise jaoks vabadus ka õigust ise valida, millal ja kui palju tööd teen või millal niisama istun või loodust nautimas käin.

Olin üle 20 aasta tagusteks muutusteks otsekohe valmis, korraldasin oma elu ümber, olin laste hariduse nimel valmis kõhu kõrvalt pingutama, tahtsin isatalu maa ja metsa eest hoolt kanda ning oma kätega midagi ära teha. Olin siis küll kogenematu, kuid noorem ja indu täis. Loomulikult olid lootused suuremad kui tegelikkus võimaldas, kuid riigi iseseisvuse taastamisega olid eeldused uutmoodi eluks loodud.

Aga viimasel ajal maad võtnud mõtteviisiga – kõik edu, kõik majanduskasvu nimel, inimesele ja loodusele mõtlemata – pole suutnud siiani kohaneda. Vahendeid valimata, mõjuvõimuga mängides, salatsedes, ära ostes, eetikat ja arukust eirates. Sellistel puhkudel tuleb jääda iseenda tõekspidamistele kindlaks ja kasvõi üksi vastuvoolu edasi ujuda.

Kindlasti on meie inimesed töökamaks ja edasipüüdlikumaks läinud, sest maailm on kõigile valla, info avatud ja teadmisi tuleb juurde. Väga kiiresti selekteerib elu laisad töökatest, edukad sabassörkijatest. Aga mõned nõrgemad tallatakse siiski jalge alla. Nii on tegelikult ju ka looduses, meeldigu see või mitte.

Vabaduse taastamise aastapäeva tähistasin mulle omasel viisil – olin metsas, niitsin jõeaasa. Selle töö venimist põhjustab minu soov puhastada samal ajal võsast ka kalda ääred, kust eelmisel aastal ülekasvanud lepad said välja saetud. Lepa raiumine aga tähendab kümneid uusi võsusid, mida ma teiste puude (saared, tammed, vahtrad, kased, kuused) vahel hea meelega enam näha ei taha. Ka see on vabadus – ise otsustada, milline minu maa välja näeb, millised puud lapselastele silmailu võiksid pakkuda.

Töölt koju sõitma hakates märkasin, et noor konnakotkas istub jälle samas kohas kus mõni päev tagasi. Üritasin teda pildile saada, aga vabale linnule ei meeldinud, et teda põõsaste vahel hiilitakse. Uhkelt tõusis ta üles taeva poole.

Tsäk-tsäk!

Saturday, August 18th, 2012

Ei ole minust suurtel kohalikel rahvakogunemistel käijat. Jätsin kodukooli kokkutulekule minemata, tahtsin olla omaette. Kadusin kiiresti metsa poole, sest niigi olen oma plaanidega jännis. Jõeaas pooleldi niitmata, taimede hooldustööd üsna algusjärgus.

Mis kooli suurt juubelit ja kokkutulekut puudutab, siis mõtlesin, et minu eas on palju toredam saada kokku oma klassi rahvaga ja klassijuhatajatega, nagu see täpselt aasta tagasi oli, kui tähistasime 50 aasta möödumist keskkooli lõpetamisest. See oli südantsoojendav – kõik omad, kõik samasugused särtsakad kui kooli ajal.

Täna on/oli seal minuvanuseid tõenäoliselt vähe koos ja noori ma enam ei tunne. Oma laste klassikaaslased olid viimased, keda veel tean, ja sellestki on peaaegu 20 aastat möödas, hilisemaid enam mitte. Nende ridade tippimise ajal kostis tuppa paugutamist ja läksin õue vaatama. Koolimaja juures, mis jääb üle km kaugusele metsa taha, lasti kümmekond minutit ilutulestikku. Natuke sellest jõudis puude vahelt ka minuni. Pidu kestab.

Laupäev on hea päev töötegemiseks, pole segavaid asjaolusid. Nädala sees olid remondimehed kõrvalhoone kallal ja tavapärane elu sai mõnevõrra häiritud. Äsja laotud korstna pärast jäi üks saunategu ka vahele.

Nagu eespool mainisin, on töö jõeaasal pooleli. Ega see enam nii libedasti ei lähe kui varasematel aastatel. Niidan kallastel tärkavad lepa- ja toomingavõsud igal aastal maha, alles jäävad suured puud, väiksemad kuused ja mõned sarapuupõõsad. Siis on sügisel kollaste lehtede aegu silmal ilus vaadata ja kevadisel õiteajal seda enam. Rohkem kui 10 aastat niitmist on suurendanud taimede liigirikkust. Praegu võib südamerahus ka kullerkupud maha niita, sest kuprad on kuivanud ja niitmine aitab seemneid levitada. Ka teised taimed on ära õitsenud ja suveilu kaotanud.

Ühe vana jalaka otsast kostis mingi häälitsus ja võttis veidi aega, kui nägin selle tekitajat. Tsäk-tsäk, sellist häält teeb orav, kui teda on segatud või tema teele ette satutud. Ärritunud olekus käib karvane saba vinks-vonks küljelt küljele ning puu otsast segajat vaatav pilkki pole eriti sõbralik. No, mine rahus oma teed, mõtlesin. Läksin eemale ja juba ta lendaski oksalt oksale ning järgmiseks sihtmärgiks valitud tamme otsas kadus silmist. Tegin tööd edasi.

Tegime Osooni

Wednesday, August 15th, 2012

Foto: Karl Ander Adami

ETV võttegrupp oli minu metsas ja filmiti noorte metsataimede hooldust. Sellest saab üks umbes 8-minutiline lõik septembrikuus algavast sarjast, mil kümnes Osooni saates käsitletakse metsateemat.

Kui keskpäeval metsa sõitsime, ootas meid teest vaid 10 meetri kaugusel põlluserva kaevukaanel minu metsa väike-konnakotka selleaastane poeg. See oli hea märk. Kotka nägemine tekitas minus erilise elevustunde ja mõnel tähelepanelikumal õnnestus järel sõitvas tv-bussis samuti lendu tõusnud kotkast märgata. Mina rõõmustasin, et temast on vahepeal nii ilus ja tugev noorlind sirgunud ning et ta pesa lähistel juba ringi lendab ja iseseisvalt saaki jahtida proovib.

Hea algus oli sisse tehtud, tööplaanid vanal taluplatsil peetud ning siis oli aeg tööriided selga ajada, lõikur rihma külge riputada ja kuuseistandiku poole suund võtta. Näitasin, kuidas mul noorte taimede hooldus käib, kuidas rohu ja võsaga võidelda, et need väikseid taimi ei lämmataks ja kuused kiiresti kasvus juurde võtaksid. Rääkisin ka, mida varasematel aastatel metskitsede eemalehoidmiseks olin teinud.

Seda fotot, mille lisan, ei saanud ma loomulikult ise pildistada, see on tehtud loodusfotograaf Karl Ander Adami poolt, kes vahel ka Osooni saatele kaastööd teeb. Looduspiltnikud on juba aastaid olnud osalised minu metsaistutustalgutel, nii ka Karl. Ehk oli suvisel ajal isegi temal kasulik näha, kuidas kevadel mulda pandud tillukestest taimedest paari suvega juba ilusad puukesed sirgunud on ja mõista, kui suurt hoolt metsakasvatus tegelikult nõuab.

Tore ja tegus päev oli. Kui palju metsas filmile võetust ja Urmas Vainoga räägitud juttudest tegelikult saatesse mahub, eks seda näeme sügisel.

Mida külvad, seda lõikad

Tuesday, August 14th, 2012

Kell 10 õhtul on väljas pime. Augusti öötaevas langevad tähed. Päeval puhunud vali tuul pillutab puudelt esimesi kollaseid lehti. Ületeenaabril osa kartuleidki võetud. Need on lõppeva suve märgid, ehkki keskpäevane soojus tekitab petliku tunde selle edasikestmisest.

Viimaste päevade kuivad ilmad on kõik kombainid liikvele ajanud. Ma ei tea, kuidas mujal, kuid vähemalt minu kandis pakitakse ka põhk kiiresti rullidesse ja veetakse suurfarmi juurde. Põllumeestel paistab töö laabuvat ja saagid on üle keskmise. Masinadki neil kõik moodsad ja kiired. Mööda sõites on vahepeal tore seisatada ja viljakoristust vaadata. Koos sellega võib näha ka mitmeid linde, kes põllule maanduvad või õhus tiirlevad.

Seemnest, mis kevadel või eelmisel sügisel mulda pandi, on kasvanud ja valminud toiduvili, olgu siis loomadele või inimestele. Põllumehe ja metsakasvataja ametid pole teineteisega sarnased. Põllumees külvab ise ja ise ka koristab – mida külvab, seda lõikab ja paneb homme lauale. Metsas peab tublisti teistmoodi, kaugemale mõtlema – vanaisa külvatud vilju näevad ja nopivad alles lapselapsed. Metsaistutaja oma puid ise ei lõika.

Seepärast on mul praegust metsade kasutamist vaadates natuke kõhe, et on kadunud austus eelmiste põlvede töö vastu ja vähe mõeldakse järeltulijate peale. Või on kadunud usk riigi kestmisse? Justkui et pärast meid tulgu või… Kuidagi kergesti nopitakse saak ja tulu praegu kohe kätte, aga kas samasugust võimalust tahetakse jätta ka 50 või 80 aasta pärast elavatele.

Vahest siiski osa maaperedest usub, et lapsed jäävad või tulevad tagasi ja koht jääb kestma. Ja mets jääb kestma. Ehk ka riik jääb kestma. Aga kui suurem osa on edasi müüdud, võlgade katteks panti pandud, järjega välismaiste fondide kätte jõudnud? Kas siis on veel külvajaid, hooldajaid ja lõikajaid, kes oleksid oma maa ja metsa peremehed – või on järel vaid trobikond rahulolematuid palgatöölisi?

Tihemetsa radadel

Saturday, August 11th, 2012

Harvendatud puhtkuusik 50-a.

On hea, kui vahelduseks igapäevatööle oma metsas saab mõnikord ka teiste metsadesse piiluma minna.

Pärnumaa parimaks metsamajandajaks 2012.aastal sai Väino Lill, kelle juures käisime sel laupäeval tutvumas nii tema erametsaga kui ka Pärnumaa kutsehariduskeskuse õppuritele koolituseks oleva ning kõigile metsahuvilistele mõeldud metsalooduse ja -elustiku õpperajaga.

Ajalooline Tihemetsa metskonnahoone Kärsul, kus ka praegu asuvad metsaülem Väino Lille ametiruumid, on muinsuskaitse all. Peremees on kohaliku jahiseltsi esimees, tunneb sealseid metsi, loodust ja loomi läbilõhki juba lapsest saadik.

5,5 km pikkune metsanduslik loodusrada valmis 2007.a. ja pakub vaatamiseks erinevaid metsatüüpe, metsataimi ja tutvustab metsas tehtavaid töid. Käisin mõned aastad tagasi kord sellel rajal ja siis jäid meelde vääriselupaigaks jäetud metsaosas 2005.a. jaanuaritormis murdunud puud. Tänaseks on paljud neist kadunud lopsaka alustaimestiku alla ja häiludesse kasvama hakanud noored looduslikud kuused. Ilma inimese vahelesegamiseta taastub mets pikapeale ise – surnud puud kõdunevad, uued kasvavad peale. Vääriselupaik pakubki inimesele võimalust seda protsessi jälgida.

Matkaraja teises pooles liikusime harvendatusraiet tehtud puhtkuusikus, millel vanust 50 aastat. Siiani on see tuultele hästi vastu pidanud, kuid põdrahammaste eest pole kõik puud pääsenud. Sealkandis liiguvad ka hirvekarjad, keda meie mail veel pole. Aga karta on, et küll nad edela poolt peagi üle Eesti laiali valguvad. Metskits olevat Tihemetsa mail väga suur haruldus, täpselt nagu meilgi. Kõrgel ojakaldal on metsas mägraurgude sissekäigud. 150-aastane männik lõi rähnide häältest rõkkama, kui need matkaseltskonna liikumisest ärevusse läksid.

Pärast lõunasööki andis piirkondlik erametsanduse tugiisik Kadri-Aija Viik Pärnumaa 2012.a. parimale metsaomanikule Väino Lillele üle labida, millega vajadusel saaks kas metsataimi istutada või kraavi süvendada. Pärast kuulasime ja vaatasime metskonna õues Värdi Soomanni ettekannet ja slaidiprogrammi Saarde valla pärandkultuuriobjektidest, inventeerimise metoodikast, vanade kaartide kasutamisest ja piirimärkide otsingutest. Osa tema kogutud andmetest on ära trükitud ka Pärnumaa pärandkultuuri raamatus.

Tuleb tänada Kadri-Aija Viiki, kelle väsimatul eestvedamisel tänane kokkusaamine üldse aset leidis. Aitäh Väino Lillele metskonna ajaloo ja loodusrajal nähtu tutvustamise eest.