Arhiiv September, 2012

Uus metsapõlvkond

Friday, September 28th, 2012

Jõudsin sajuhoogude vahel käia kodumetsa raiesmikus vaatamas kevadel istutatud kuusetaimi. Viimati kontrollisin neid suve hakul, siis olid kõik ilusti kikkis ja ajasid kasvusid. Hiljem pole mahti olnud. Praegu on kultuuride hooldamine jõetagusel veel pooleli ning selle mõtlesin viimaseks jätta.

Tõepoolest, võsa seal peaaegu pole, välja arvatud mõned paakspuu hakatised, kuid pikka rohtu on raiejärgse suvega võrreldes juurde tulnud. Ka pole väiksed kuusetaimed põlisel metsamaal esialgu nii võimsalt juurde võtnud kui jõe taga endistes lepikutes. Kasvukoht on samuti teistsugune – jänesekapsa-mustika, kus minu meelest taimed algul ei kipugi kasvuga kiirustama.

Samasugune, jänesekapsa-mustika tüübis raiesmik, tekkis sellest kohast 200 meetrit eemal, 2001.a. juulikuu äiksetormis räsitud vana metsa raiumise järel, kuhu järgneval kevadel kohe kuusetaimed peale istutasime. Mäletan, et ka nemad ei kiirustanud kasvamahakkamisega. Küll oli kärsakas esimesel suvel kallal (vahe raiest istutamiseni jäi liiga napiks), natuke sõid ka metsloomad, kuid nüüdseks on seal ilus kuusenoorendik, kuhu looduslikult on juurde tulnud mändi ja kaske. Pärast eelmise aastavahetuse paiku tehtud noorendiku hooldust näeb tulevane mets nüüd selline, nagu pildilt paistab. Aasta pärast on ta veelgi võimsam.

Töömees lõikas noorendikust päris karmi käega kaski välja, sest need kippusid okaspuudest pikemaks. Kui kiirekasvuline kask on poole pikem kui kuused ümberringi, siis hakkab ta oma laiutava võraga kuuski piitsutama, metsamehed ütlevad, et läheb „hundiks“. Noorendikku hooldades jättis töömees alles vaid kuuskedega ühepikkusi või väiksemaid kaski ja neidki ainult kohtadesse, kus okaspuude vahel tühimikke leidus. Mina poleks raatsinud nii julmalt suuremaid kaski vähemaks võtta, kuid usaldasin kogemustega ja koolitatud meest. Õigesti tegin. Ainukesed puud on pärnad ja tammed, kelle vastu on mul suur austus – nendele peab alati metsas ruumi leiduma. Sama meelt oli ka töömees.

Lahtiste silmadega

Thursday, September 27th, 2012

Sügis on looduses põnev aeg. On värve ja mustreid, on üllatusi ja väikseid asju, mida tasub vaadata. Hoia vaid silmad lahti ja ole valmis.

Lugematuid kordi olen selle suve jooksul neist kuusepakkudest mööda käinud, kuid varem pole sellist asja, mis piltidel, märganud. Pakud, mis kevadel kuiva murdunud kuuse jupitamisel said lõigatud ja lõkkeplatsile tiritud, on suuremas jaos juba lõkkeõhtutel ära põletatud, kolm jämedamat jäid oma järge ootama. Loodus otsustas nüüd oma kunsti proovida ning kaunistas pakkude otsad mahedatooniliste mustritega. Kas tõepoolest seened?

Suviselt soe neljapäev võttis kuusetaimi hooldades selja märjaks. Tegin aeg-ajalt pause, vaatasin üle lendavaid luiki, kuulasin rähnide häälitsusi ning imetlesin viimastel ohakaõitel tiirutavaid admiral-liblikaid. Janu kustutamiseks võtsin metsikult õunapuult ubina ja sõin. Väga maitsvaid ja mahlaseid õunu leiab mu metsast. Mõni järgmine kord kirjutan neist pikemalt.

Üle pinna hooldus

Wednesday, September 26th, 2012

Palju segavaid tegemisi on vahepeal ette tulnud ning kultuuride hooldamine ei taha nii kiiresti edeneda kui sooviksin. Õnneks sain uuesti järje peale.

Mõned postitused tagasi oli jutuks, et kuusetaimed vajavad kasvamiseks samamoodi valgust kui enamus teisi taimi. Metsamees rannamännikust hoiatas, et lagedal võivad kuused saada päikesepõletuse, kui neil rohttaimi või väikest võsa varjuks pole. Siia lisatud pildiga tahan selgitada, et suvel minu noorendikus seda hirmu küll pole – rohukasv on nii võimas, et kuumemaks ajaks, juba jaanipäevaks, on muu taimestik kuuskedest kõrgem. Läheduses kasvab mitmekesisuse mõttes ribadena ka natuke leppa. Niiskuse puudust sealsetel muldadel pole ka kuivemate suvedega ette tulnud. Praegu niites võib noorte puude vahel paksudes heinavaaludes lausa pikali visata, sest kohati kasvab nii lopsakas kastik, mis varjab ja lamandudes lämmatab puutaimi. Mõned kuusehakatised jäidki esimestel aastatel kiduraks, neist üksikud hukkusid või niitsin hooldamise ajal kogemata ladva maha, enamus jäi ellu.

Need kuused on pärast istutamist (siis olid 3-aastased) kasvanud kolm suve. Ja iga suve lõpul olen seda heina ja toominga-lepavõsa ära niitnud, et puid lämbumisest ja lumevajutusest päästa. Kevadel alustavad nad rõõmsasti ülaste ja kullerkuppude vahel kasvamist, koguvad jõudu ja pikkust ning tuleva suve lõpuks peaksid kõik ladvad juba rohust üle paistma. Siis otsustan, kas tuleb veel hooldada või pean vahet. Tõenäoliselt on vaja vaid kraavi äärest natuke võsa lõigata.

Pole paremat valikut elu-olustikulistest asjadest pääsemiseks kui metsa minek, et seal end väsinuks töötada. Jõuad koju, vaatad lehti või televiisorit, loed netikommentaare – ja närv keerab kohe krussi. Kui hommikuti kodutööd tehtud, siis võimalikult kohe metsa poole, et pääseda segastest elektripakettidest või absurdsusteni jõudva jahiseaduse eelnõust. Näis, kaua kannatus vastu peab või tuleb üle pinna hooldus ka riigis käsile võtta.

Puugirünnakud kestavad

Tuesday, September 25th, 2012

Suhteliselt soojad, kuid niisked ilmad jätkuvad ja seetõttu pole puugirünnakutel veel lõppu näha. Iga päev pärast metsast välja tulemist pean riided korralikult läbi uurima ning koju jõudes kõik seljast võtma ja teised panema. Metsariideid ei taha tuppa tuuagi, ripuvad järgmise minekuni tuulekojas. Vaatamata riiete eraldi hoidmisele, hoolikale ihu uurimisele ja pesemisele, leidsin ühel hommikul pärast voodist tõusmist põlveõndlast naha külge haakinud puugi. Ega poleks osanudki otsida, aga kiheles. Järgmisel õhtul sain jalasäärelt veel ühe, kes oli õnneks õrnalt külge hakanud. Pilte ma neist elukatest pole teinud.

Kuuldavasti on mitmed metsa- ja jahimehed päris raskete puugihaigustega kimpus. Iga leitud puugi järel tekitab pisemgi lihasevalu või väsimustunne kahtluse, et ega ometi minu kord… Entsefaliidisüstid on mul küll tehtud, aga on ka teisi puugihaigusi, mis raskelt kulgevad.

Teisest küljest vaadates ei saakski puuke kartes üldse metsa, eriti võsatöödele minna. Tulgu mis tuleb, töö tahab tegemist. Kuusenoorendikus on rohi tõepoolest meeletult kõrge ning ka seda niites püsib oht, et mõni kõrrel passiv kuriloom sooja olendi lähedust tundes erksaks muutub ja võimaluse korral kohe külge kargab. Enne külmasid pole lootagi, et puugid kuhugi kaovad.

Puukidest mõeldes tekib tunne, et keegi oleks tänapäeval neid justkui meelega hakanud meile karistuseks kaela puistama, hirmutamiseks ka nakkusekandjatega varustanud. Ei meenu, et lapsepõlves paljaste säärtega rohus kõndides oleks kunagi puuke olnud. Äkki oli tol ajal inimlikku sõgedust ka vähem kui tänapäeval.

Vesiseid olusid arvesse võttes

Monday, September 24th, 2012

Käisin jalgsi läbi metsasihid, kustkaudu veel eelmisel nädalal sai pinnast rikkumata väikse traktoripõkatsiga sõita. Naabrimees käis korduvalt sealtkaudu puulõhkujaga otse metsas lepapakke lõhkumas ja vahel viis natukese kaupa halgusid ära ka.

Paar päeva järjest sadanud vihm aga tegi tee plägaseks. Ehkki see on rohujuurtega kenasti kamardunud ja masin ei sõitnud pidevalt ühes jäljes, lõikas rehvimuster savisemates kohtades ikkagi nähtavalt läbi ja sellised jäljed läheksid uuesti sõites aina hullemaks. Ma tean varasematest kordadest, et inimestel, kes ise pole neil teedel rohtu ja võsa niites vaeva näinud, pole aimugi minu tunnetest, kuidas paar sisselõiganud rattajälge mu sisemuse valust tõmblema panevad. Millegipärast arvatakse, et ainult koduõu on püha paik, mets justkui kannatab kõik välja.

Palusin tal masinaga enam mitte tulla, kuni tee taheneb või ükskord külmub. Autoga saab teisest küljest jõeni, sealt sadakond meetrit üle jalgsilla ja saagimist võib jätkata. Natuke ülekasvanud leppi ongi teha jäänud. Kui olud paranevad, küll jõuab vedada ka. Ega need kallid palgipuud pole, mille rahaks tegemine ei lase ilmast hoolida.

Eks ta ole – suvel, kui mets ja teed kuivad, ma raiuda ei luba, sest metsas käib elu, pesitsevad linnud ja metsloomadel pojad. Talvel oleks õige aeg, kuid kaks viimast aastat on näidanud, et paksu lumega ei saa ilusat tööd teha. Aga minu metsas PEAB pärast raiet ILUSAM jääma kui enne oli. Aegjärkset või harvendusraiet pole mõtet teisiti üldse planeerida.

Just sügisel saabki rahulikult metsas hooldustöid teha, sest linnukesed on läinud, kännud jäävad madalad, näeb hästi mõnda pisikest tamme või künnapuud (kasvõi lehtede järgi tunneb ära, kui muudmoodi ei märka) ja saab nende vigastamist ära hoida. Olen sellistes asjades väga nõudlik ning valin töömehi, kes suudavad minuga kaasa mõelda ja pisiasjadest hoolivad. Kes ainult raiest saadavale puidule mõtleb, tihusid loeb ja tööd liigselt kiirustades või lohakalt teeb, sel pole minu metsa asja. Olen enda tehtud töö suhtes nõudlik ega tee allahindlust ka teistele. Kui tervet rehkendust ära teha ei jõua, tee pool, aga tee hästi! Need õpetaja Lauri sõnad Kevadest pole ülearused ka metsas.

Puutohtril külas

Thursday, September 20th, 2012

On vähe (või kas üldse?) selliseid metsaomanikke, kelle jaoks on iga kasvama pandud puu nii suurt tähelepanu väärt, et ei peeta paljuks lume raskuse all kõveraks kiskunud noori kuuski ja mände sirgeks painutada, neid plaasterdada või vaiade vahele „lahasesse“ panna. Ja näe, tõmbuvadki sirgu, ajavad ladvad tänulikult üles taeva poole ning kasvavad edasi.

Käisime täna naabervallas hea sõbra juures, kes just sellist tööd vajadusel teeb. Ikkagi enda istutatud ja mitmeid aastaid hoolitsetud puud, neid ei saa saatuse hooleks jätta. Nimetasin tema noorendikku puu-hospidaliks ja teda ennast puuravitsejaks.

Loomulikult on selliseid puid, kes abi on vajanud, õnneks üksikuid. Üle 7 ha suurune noorendik on ideaalses korras, kased ja tammed laasitud, võsa lõigatud. Potitaimedena istutatud männid ja kuused said kõik tüvekaitsmed, iga talve hakul ulukitõrjeks repellendiga üle pritsitud ja esimestel aastatel olid hooldamise hõlbustamiseks ka vaiad juures.

Kaheksa aastat tagasi, kui mees läbiraiutud metsatüki oma pere omandusse sai, oli mõnes kohas alla keskea kuuski väikeste gruppidena kasvama jäänud. Neid on ta laasinud ja oh imet! põder pole laasitud kuuski üldse koorinud, ehkki magamisasemeid ja pabulaid pidavat puude all leiduma. Põder ei hoolivat kuusekoorest, kui tüvelt on elusaid oksi lõigatud ja lõikekohtadele vaigutropid ette tulevad. Seda ma polnud varem kuulnud. Küll aga ei põlga suur loom ära noori mände ja sokudki käivad nende kallal oma sarvi sügamas.

Käisime ringi ja mehel oli iga puu kohta midagi rääkida või näidata. Arvan, et ta leiaks ka kottpimedas öös otsitava käsikaudu üles, sest iga sammutäis maad on kümneid kordi nende aastate jooksul läbi tallatud, justkui oma kodumaja või õu.

Olen kogu aeg arvanud, et ka mina tunnen oma metsa ja puid väga põhjalikult, siiski pean mõnes asjas alla vanduma. Kadeduse tundmiseks pole aga põhjust, sest minul on suurem jagu metsa seotud lapsepõlve ja isatalu mälestustega, seetõttu on koos kasvamine tulnud loomulikult. Kui aga on tegemist uue, äsja ostetud maatükiga, siis on tõepoolest esimene asi saada selle maaga sõbraks ning tutvumine võibki sellevõrra tormilisemalt kulgeda.

Jõetaguse lood

Wednesday, September 19th, 2012

Kaldapealne võtab ilmet. Lepad on välja raiutud ja küttepuudeks tehtud. Kutsusin abilise oksi põletama, sest ei taha neid hunnikutesse jätta – kevadine suurvesi viiks kõik endaga kaasa ja ummistaks kusagil allavoolu metsavahelise jõesängi. Loomulikult on veel teinegi põhjus – oksarisust puhtal kaldapealsel on aasta pärast kergem uut tärganud võsa maha niita. Mul on plaan, et halli leppa seal enam kasvamas näha ei sooviks. Seda puud on kaugemal veel küll ja rohkemgi. Kaldale las jäävad saared, vahtrad, paar metsikut, kuid maitsvate ubinatega õunapuud, suured tammed ja teised põlispuud ning mõned sarapuupõõsad. Aja jooksul ehk omandab see kooslus koos niidetava aasaga puisniidu ilme. Eks ta vanasti oligi talukarjamaa, mida kujundasid lehmad, lambad ja hobune.

Metsas on vaiksemaks jäänud, vaid siit-sealt kostab rähnide trummeldamist või nõgikikka kriiksuvat vilet. Luiged tulid põhjakaarest, lendasid meist üle mere poole.

Kotkapoega pole enam nädala jagu näinud. Arvatavasti läks temagi maailma avastama ja võttis suuna lõuna poole. Justkui oma laps oleks kodust laia ilma läinud… Mõtlen temast iga päev ja soovin, et ta elutee oleks pikk ja turvaline.

Pähklipuud on mänsakute ja pasknääride poolt tühjaks korjatud ning järjest väheneb tammeokstel tõrusid. Vana taluõue kastan hoiab oma ogalisi munasid veel kinni.

Ka kuusk tahab valgust

Monday, September 17th, 2012

Mis parata, kui metsanduses on levinud arusaam, justkui omanikud ei tuleks enam ilma rahalise abita toime ning metsa meelitamine peab eurosid lehvitades käima. Olen kindel, et ühel hetkel selline rahajagamine lõpetatakse. Oli kuulda, et hooldustöid on planeeritud ja rahataotlusi on esitatud rohkem kui tegelikult suudetakse ära teha, seega hakkavat seda puru justkui üle jääma.

Olin esimestel aastatel uhkust täis ja mõtlesin, et mina küll raha kusagilt küsima ei hakka, kuid ajapikku läksin üldise vooluga kaasa. Abiks ikka, kui metsaistutuse kulusid osaliselt toetustega kaetakse ja veelgi parem, kui noore metsa hooldamise raske töö eest üle-euroopalisest kassast eurosid jagatakse. Ole ainult tragi, vormista pabereid ja tee oma tööd planeeritud mahus korralikult ära. Kontrollitakse üle ja kui kõik korras, makstakse raha välja.

Metsavideotes, mis erametsa portaali on üles riputatud, saab nüüd vaadata ka noore metsa ja kultuuride hooldamise võtteid. Enne talve tulekut on oluline, et väikeste puutaimede ümbert saaks kõrge rohi maha tallatud või niidetud, sest pikk lamanduv rohi koos lumega matab noored puud enda alla, vajutab vastu maad viltu ning kevadel ei pruugi neist enam asja saada.

Need tõed on mulle ammuilma teada ja igal sügisel olen hoolega taimede ümbert rohu ja võsa ära niitnud. Teen seda üle pinna, mitte ainult piki taimeridasid. Esialgu tundub aegaviitvam ja töömahukam, kuid tulemused ilmnevad mõne aasta pärast. Eriti tähtis on lepa ja teiste tülikate lehtpuude järjekindel väljalõikamine. Sellisel viisil kolmel istutusjärgsel aastal hooldades võib rahumeeli järgmised kümme aastat vahet pidada, enne kui tugevaks sirgunud noorendik uuesti hooldust vajab. Tugevaks aga kasvavad puud siis, kui nad piisavalt valgust saavad.

Ma ei arva miskit sellest, kui propageeritakse koridoridesse istutamist. Kuuske peetakse küll varju taluvaks puuks, kuid kogemused näitavad, et paremini kasvab ta siiski piisava valguse käes, ilma valgust varjavate kõrgemate lehtpuudeta. Kõik on mul järele proovitud ning enam ma nii ei tee. Varjus kasvava kuuse okas on õrn, juurdekasv nigelam ja tüvi omavanuste, valguse käes kasvanutega võrreldes peenike. Järelikult ka vastuvõtlik lume vajutustele.

Aga millegipärast on toetuste nimekirjas jätkuvalt koridorkultuuride rajamine. Mina järeldan sellest vaid üht: need raiesmikud, mis tekkisid sajandivahetuse raharaiete käigus ning mida ei uuendatud, vaid jäeti looduse hooleks, sinna oleks nüüd peale haava- ja lepavõsa vaja midagi väärtuslikumat juurde sokutada. Ongi välja mõeldud, et raiutakse koridorid võpsikusse sisse ja neisse istutatakse näiteks kuused või kased. Olen kindel, et sellistes tingimustes kasvanud taimedest õiget asja ei saa. Veel vähem usun, et keegi suudab neis koridorides piisavalt hooldust teha. Aga mine tea, las proovivad.

Minul on kogemused käes. Ühed kuusekesed veidi teistsugusest koridor-süsteemist ka pildil. Niitsin vaarikad ja angervaksa maha, et valgus juurde pääseks ja okas kosuks. Järgmine etapp oleks juba leppade väljaraie, kuid praegu maa ei kannata masinat. Kahju ilusast sisseniidetud jalgrajast, kui lubaksin selle rööbasteks muuta. Kunagi külmal talvel ehk võiks proovida.

Tee tööd ja näe vaeva, siis…

Monday, September 17th, 2012

Olen vaheldumisi metsas ja aiamaal. Metsa lähen alati rõõmsal meelel ja põksuva südamega, justkui armsamaga kohtingule, kuid põllulapile sunnib minema kohustus kevadel mulda pandud saak ära koristada. Peaksin seda teist poolt veelgi vähemaks kärpima, sest paljukest inimene ikka toiduks vajab. Einoh, muidugi on oma aiasaadused maitsvamad ning kemikaalidest rikkumata…

Olen enese juures tähele pannud, et alates jõuludest algab näljatunne, vajadus rohkem süüa, sealhulgas rasvasemat liha ja maiustusi. See kestab seni, kuni saab oma peenra maasikaid, teisi marju või õunu-ploome sööma hakata ning kõiksugu aedviljatoite valmistada. Siis näljatunne kaob ja toiduvajadus väheneb. Loomulikult kaovad tasapisi ka möödunud poole aastaga kogutud lisakilod, eriti veel pikalt väljas füüsilist tööd tehes.

Mul seda tööd jätkub. Kui asjad üle pea kuhjuma hakkavad, siis meenub, kuidas alles hiljuti keegi õpetas ummikusse jooksnud inimesele, et tuleb lihtsalt hakata ühest otsast sõlme lahti harutama ja alati leidub lahendus. Kui korraga ei jõua kõike ära teha, siis tee pool, aga tee see hästi. Homme teed teise poole. Ülehomme kiida ennast, et olid tubli, said hakkama. Kui nüüd mõni asi veel ootel on või lausa hiljaks jäänud, siis ära käega löö või pead padja sisse peida, vaid asu järgmist pundart harutama. Küll näed, et saad hakkama ja oledki murede mülkast välja pääsenud – elu on elamist väärt!

Tuletan neid sõnu meelde ja kui pärast päevatööd väsinult oma jõekese kaldal veevulinat kuulan, vaikselt rohule langevaid esimesi sügislehti vaatan, siis tean, et tegelikult olen üks õnnelik inimene.

Müstilised olevused

Friday, September 14th, 2012

Selliseid värvilisi nupukesi metsas esimest korda nähes on päris loomulik, et tahaks teada, kellega-millega tegu. Punased täpid kõdunenud rondil jäid silma ja liikusin lähemale. Nad olid imetillukesed, umber 1-2 mm suurused. Põlvitasin samblal ja proovisin neid lähemalt uurida. Palja silmaga ei õnnestunudki aru saada, kas on seened või miski muu. Luupi metsas ju kaasas ei kanna. Äkki peaks?

Õhtul nägin teleuudistest, et Tihemetsas oli seenenäitus ja üsna samasugused punased nupud paistsid seal puurondil olevat, all sildike „Limak“. Asusin uurima ja sattusin Eesti Looduse artiklitele, kus seenevana Erast Parmasto neid kirjeldas – ei seen, ei taim ega loom. Üks mõistatuslik olend, kes toitub bakteritest ja kellest suurt midagi ei teata. Mina samuti.

Limakuid edasi uurides leidsin minu nähtu olevat rohkem sarnase teise olevusega, millel ilus nimi – hundipiim. Temast kirjutas Urmas Tartes Eesti Looduses. Ka hundipiima ei peeta seeneks. Nupukeste värvus varieerub roosast pruunini. Lugesin, et hundipiima teine, veelgi vahvam eestikeelne nimetus on kratikaka. Hundipiima ehk kratikaka põhjalikumaks uurimiseks oleks tulnud mõni tibatillukese muna katki torgata ja siis oleks pidanud roosa pastataoline piim välja voolama. Selleks aga pidanuks nõel taskus olema ja luup vaatamiseks samuti. Minul olid vaid puuoksal rippuv kaamera ja tööjärjele vedelema jäetud võsalõikur.