Arhiiv October, 2012

Pähklikrõõt

Tuesday, October 30th, 2012

Kohtusin temaga pühapäeval, kui tegin väikese jalutuskäigu oma metsaradadel. Sel haki suurusel, tugeva nokaga linnul on must sulestik, mida kaunistavad rikkalikud valged täpid, tal on vali krääksuv hääl ja teda võib kuulda pähklite valmimise ajal, kui ta koos pasknääridega endale talvevarusid kogub. Lisaks pähklitele toitub mänsak, just selline on linnu ametlik nimetus, peamiselt kuuseseemnetest ja seetõttu liiguvad linnud sügisel ja talvel käbide valmimise ajal kuusikutes.

Suvel mänsakut naljalt ei kohta, sest ta pesitseb tihedas metsas üsna kõrgel kuuse võrasse ehitatud pesas, elab peidulist elu ning valju häälega ennast ei reeda. Seevastu sügisel, kui käib toiduvarude korjamine ja tuleb saagi pärast ette jagelemist teiste lindudega, siis kulub vali hirmutav hääl ära küll. Toiduvarusid peidab mänsak kändude ja sambla alla ning talvel käib sealt nälja kustutamiseks neid otsimas. Kõike üles ei leiagi ja nii saavad maasse peidetud pähklitest alguse uued sarapuupõõsad.

Mina pole mänsakut eriti sagedasti kohanud, pealegi ütlevad targad kirjutised, et tema elupaigad jäävadki rohkem Lääne-Eestisse, mingil määral ka vahe-Eesti ja Alutaguse metsadesse. Nüüd siis oli üle pika aja õnn seda lindu näha ja tema krääksumist kuulda.

Seisin sihil, teritasin kõrvu, lootuses mõnd rähni toksimas kuulda. Hetke pärast lendas keegi otse mu pea kohal olevale haavaoksale. Alt üles vaadates paistis hele sabaalune, muidu näis lind natuke rästa moodi. Aga ei olnud. Kohe lendas ta sihi ääres oleva sarapuu oksale, sealt korraks maapinnale ja jälle oksale tagasi. Jõudsin vaevu kaameraga paar klõpsu teha, kui mänsak uuesti kusagile põõsaste alla päriseks kadus. Natukese aja pärast kostsid valjud krääksatused selja taga kuusikus.

Esimese lume aegu tunduvad metsad üldiselt hääletud ja elutud, kuid pruugib peatuda ja vaikselt oodata, kui mõne aja pärast näed või kuuledki kedagi. Just nii on kirjeldanud oma loodusretki mu hea sõber Remo, tunnustatud loodusfotograaf. Loomad-linnud tulevad ise inimest uudistama, pole vaja neid iga hinna eest jälitada ja häirida. Kannatlik peab olema. Tuleb uurida ja tundma õppida nende eluviise, harjumusi, teada toitumiskohti ja inimtaluvust. Parimad loodusfotod metsaelukatest valmivadki koostöös pildistatava endaga.

Mina ei ole mingi fotograaf, vaid kõige lihtlabasem klõpsutaja, kel on igaks juhuks metsas liikudes kaamera kaasas. Mine sa tea, keda kõike kohata võib ja oleks kahju seda dokumenteerimata jätta. Nii sünnib enamik mu linnu- ja loomapiltidest. Mõne lilleõie juures on vahel natuke rohkem aega valgust arvesse võtta või kaadrit sättida.

 

Lumi ja põdrajaht

Monday, October 29th, 2012

Looduse tahtel on mõneks ajaks metsatöödel mul nüüd paus. Käisin korra vaatamas, kui palju puudel-põõsastel lund on ja kas olukorras, kus see kaela pudeneb või maas kasvavate taimede nähtavuse olematuks muudab, on üldse mõtet hooldustöödega poolvägisi punnitada.

Liikumist lumi ei sega, ka poristel teedel kaob kõik üsna kiiresti. Hommikul oli külmakraade 8 ringis, päeval 0 ümber.

Heitsin pilgu äsja hoolduse lõpetatud kuusekultuuridele. Kõik olid nii kaunid valgete lumemütside all.

Siis märkasin kauguses punaseid veste. Jahimehed passisid nendesamade kuusetaimede vahel, mida nad kevadeti ka ise on talgulistena istutamas käinud. Mõtlesin, et vaat kui vahva, et näevad, kuidas kasvab see mets, mille loomisel ise osalised on olnud. Ei tea, kas märkasid ka, et olen taimi hooldamas käinud?

Kuna põdrajaht lõppes seekord pauguta, siis ajasime natuke juttu. Põder oli ajajate eest üle maakonna piiri naaberjahimaadele pakku läinud. Kohe läheduses on ka looduskaitseala. Küll loomad teavad, kus on ohutum koht – kolme erineva jahiseltsi piirialade kokkupuuteala. Just selline nurk ongi minu maadel jõe ääres. Küllap seepärast nägin rohu niitmise ajal seal ka mitmeid magamisasemeid.

Ma pole kuulnud, et põdrajahi hooajal oleks mõni jaht metsaomanike keeluaktsiooni tõttu ära jäänud. Ega iga jahimees keeluga ühinenud kinnistute piire täpselt teagi, kui ajamiseks läheb. Kütiliinid seatakse üles loomulikult sinna, kus jaht keelatud pole, enamasti riigimetsa sihtidele. Selle määrab jahi juht. Mina oma maal pole jahti keelanud, sest ei näe põhjust ega pole ka jahimeestega vastuolusid. Kõik on aastate taguste lepingutega ammu selgeks räägitud.

Lumi tuli, luiged maas

Friday, October 26th, 2012

Kui metsa sõitsin, oli teeäärsel kõrrepõllul traktor mullaharimise järjega alles kaugemal ja paarkümmend luike jälgisid masina lähenemist pingsalt. Juba kümmekond päeva on linnud samas kohas paigal olnud, enamasti tukkusid. Nüüd olid kõrrepõllul muutused käimas.

Hooldasin noorendikku ja lõpetasin sel hetkel, kui esimesed märjad lumekübemed taevast langema hakkasid. Siiani on vedanud, sest lumeta aeg on hooldustöödeks parim. Täna olin juba vanemate kuusetaimede keskelt lepavõsa niitmas. Eelmisel õhtul lõpetasin jõe taga pikale veninud hooldustöö – kuusekultuuride ümbert rohu ja võsa niitmise. Selle üle on eriliselt hea meel, sest lumelörtsist raske pikk rohi vajuks noortele puutaimedele lihtsalt peale. Ma justkui oleksin ilmamuutust ette tundnud ja seepärast pingutasin.

Kui tuldud teed tagasi sõitsin, oli põld peaaegu mustaks töödeldud, luikedest pooled ära lennanud ning allesjääjad perekonniti kahte punti jagunenud. Lörtsisadu aina tihenes ja metsa äärest ei paistnud suur traktor enam õieti välja.

Üle pika aja tundsin, et on lõpmata tore, kui inimesel on oma kodu, kuhu kurja ilma eest varju pugeda. On mõnus, kui kuuris on kuivi halgusid, saab tule päris pliidi alla teha, ning süüa keeta just seal, mitte elektriga. Suures ahjus võbelev tuleleek lisab kodutundele soojust. Talve tulekuks pole siiski õige aeg – jõe ääres teel olid värsked karujäljed. Ise ei käinud vaatamas, sest töötasin täna teises metsas, kuid jahimees nägi, mõõtis ja helistas.

Metsatoetuste tume tulevik

Tuesday, October 23rd, 2012

Kuni 2013.aasta lõpuni kehtib veel senine metsanduslike toetuste süsteem, kuhu kuuluvad ka Euroopa Liidu metsatoetused, mida rahastatakse Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist. Käimas on järgmise perioodi 2014-2020 arengukava arutelud ja ettepanekute tegemine, millega Eestis soovitakse vähendada metsanduse rahastamist. Põllumajandusministeerium taotleb metsatoetuste arvelt rohkem vahendeid põllumajandustootmisse.

Raha jagamine, selle olemasolu või vähesus tekitab alati pingeid. Kas on tulemas metsaomanike ja põllumeeste vahelise vaenu õhutamise ajastu? Kumb on rohkem maamees ja kes annab suurema panuse maaelu arengusse? Talumetsaomanik kuulub kindlasti nende hulka.

Milliseid tegevusi või loodusväärtuste hoidmist on metsaomanikele nimetatud meetme kaudu siiani toetatud:

Natura 2000 metsa säilitamist, noore metsa hooldamist, metsatarvikute ja töövahendite soetamist, metsakahjustuste taastamist ning metsatulekahjude ennetamist.

Mul pole andmeid, kui suures mahus neile tegevustele kokku toetusraha kulub (seda teab Erametsakeskus ja PRIA), sest olen tavaline erametsaomanik ega peagi kõiki üleriigilisi rahanumbreid teadma. Vajalikul määral olen siiski kursis tegevustega, millele ise toetust olen taotlenud (noorendike hooldus, võsalõikurid).

Ma ei tea, mis on järgmiseks maaelu arenguperioodiks kavandatud muudatuste tagamaad, kuid ilmselgelt on tunda suurtootjate survet ja lobitööd, et põllumajandusse rohkem toetusi saada. Peetakse vajalikuks see võtta metsanduselt. Ja just nn. passiivsete toetuste, nagu Natura metsad ja loodushoid, arvelt.

Kas pole mitte nii, et enne Euroopa Liiduga liitumist püüti meil iga hinna eest leida hulganisti Natura alasid, et olla kaitstavate maastike poolest suures liidus esirinnas. Kohati käis Natura valik poolsalaja, omanik sai sellest teada alles tagantjärele. Lõpuks jõuti niikaugele, et maaomanikele hakati kaitse alla võetud maade eest eelnimetatud Euroopa Liidu fondi rahast ka Natura toetust maksma. Eks asjaosalised tea paremini seda bürokraatiat piiride märkimisel ja toetuse taotluste vormistamisel. Minul Natura metsa ei ole. Küll on mul vääriselupaigad ja kaitsealuste kotkaste püsielupaigad.

Vääriselupaikade säilitamist toetab Eesti riik. Põhimõtteliselt sarnaneb see Naturaga, vahe on ainult tähtajaliselt sõlmitud lepingus ega pea igal aastal taotlust uuesti vormistama. Samas võiks rahastamine tulla hoopis Euroopast, looduse mitmekesisuse hoidmise eest mitte üksnes kohalikus, vaid laiemas tähenduses.

Väljaspool Natura alasid, tulundusmetsades paiknevad püsielupaigad, näiteks kotka või must-toonekure pesad, mida ümbritsevad rangelt kaitstavad sihtkaitsevööndid, ei kuulu siiani ühegi toetusliigi alla. Metsaomanik on pidanud looduskaitseliste piirangutega ilma hüvitist saamata leppima. Õnneks paljud, sh. ka mina, olen seda loodusesõbrana vastutustundlikult ka teinud. Aga on teistsuguseid näiteid ja nende läbi kannatab nii meie oma kui ka Euroopa elurikkus.

Kui üldse on vaja euroopa rahasid mingil moel ümber tõsta, siis metsatoetuste alt võiks ära jääda igasuguste ulukiaedade rajamine (praegu toetus 3,2 eur/jm ehk 3200 eur/km), mis risustavad metsamaastikke ja ulukite peletamise asemel on aias võimalik hoopis ulukeid jahipidamise eesmärgil kinni hoida. See muidugi on minupoolne mõttevälgatus, mis suuromanike keskse jahiseaduse jõustumise järel võib päris reaalseks osutuda.

Metsadesse on sama toetusmeetme raames rajatud ka nn. suitsemiskohti, mis näevad uutena küll kenad välja koos sinna kaevatud tiikide, katusealuste ja grillimiskohtadega, kuid mõnes paigas on need kujunenud läbu ja pidutsemise platsideks. Vajadus neid juurde ehitada peaks ümber olema – kes tegi, on hästi, ning olgu omanikel edaspidi jõudu platse ka metsas matkajate ja marjuliste-seeneliste tarvis koristada ja tervena hoida.

Sellised mõtted siis enne metsatoetuste kärpimist. Kunagi tuleb nagunii aeg, mil toetused kaovad täielikult ja siis peab igaüks ilma kõrvalise abita hakkama saama.

Sügisel söömaaeg, kevadel kudruaeg

Monday, October 22nd, 2012

Tuul on kased paljaks puhunud ja koha on sisse võtnud mustad tedrekuked. Kolm kukke, igaühel oma kask.

Mõnikord istuvad nad pungi nakitsedes isegi ühel ja samal puul, sest sügisel pole veres vemmeldavat konkurendi tunnet, mis kevadel jõudu näitama sunnib. Talvele vastu minnes ei tea keegi, kes neist kevadet näevad. Seniks aga pole miskit tähtsamat kui rasva naha alla koguda.

Sügisel pole metsas sugugi päris vaikne, nagu pärast rändlindude lahkumist võiks arvata. Siit-sealt kostab ronkade omavahelist infovahetust, sest on põdrajahi aeg ja midagi pudeneb jääkidest ka metsaelanikele. Rongad on esimesed, kes jahilooma sisikonna avastavad ja jaole jõuavad.

Käbirikas aasta hoiab rähnid kuusikute läheduses. Kui inimene liiga kauaks puude all koperdama jääb, hakkab suur-kirju rahulolematult õiendama. Musträhn võib üleöö kaldaäärse kuiva lepa paljaks koorida ja keskelt läbi raiuda. Tema saab metsalangetamisega peaaegu sama hästi hakkama kui kobras.

Metsas igav ei hakka, oleks vaid rohkem aega kuulata ja vaadata.

Metsakaja tegemine

Thursday, October 18th, 2012

Erametsakeskus teeb juba mõnda aega videosalvestusi metsaomanike erinevatest töödest, jagab videokonsultatsioone metsanduslike toetuste teemal, edastab uudiseid ja salvestusi seminaridest või konverentsidest. Kõik Metsakaja videod on vaadatavad eramets.ee portaalis. Siiani on vaatamiseks valmis 37 ja neid tuleb järjest juurde.

Üks selline võttepäev oli Vändra kandis, kus olid jutuks vääriselupaigad ning teise teemana rääkisin oma metsas, kuidas metsaomanik saab pesitsevate kotkastega rahus ja üksmeeles elada. Puudutasin ka looduslikke piire järgivate püsielupaikade kinnitamise viibimist ning tulundusmetsades paiknevate kaitsealuste liikide elupaikade piirangute kompenseerimist.

Ma tean, et erametsa pesitsema asunud kotkas pole kõigi metsaomanike silmis just oodatud sündmus ja kartuste vähendamiseks pidasingi vajalikuks neil teemadel rääkida. Hirm suurte piirangute, isegi liikumiskeelu ees, on enamasti küll üle võimendatud, aga see on olemas. Tuleks rohkem teada kotkaste eluviisidest, pesitsusaegadest, rändest ja saabumisest, nende nõudmistest elupaigale ja toitumisaladele. Et maaomanikud oleksid paremini kõige sellega kursis, poleks paha eraldi koolitusi kotkatundjatelt saada.

Osa kotkaid, kes talveks Aafrika mandrile ära lendavad (konnakotkad, kalakotkad), ei häiriks nende äraoleku ajal septembrist kuni märtsi keskpaigani pesade läheduses mõningaste metsatööde, näiteks valgustusraiete tegemine. Seda võimaldaks püsielupaigas piiranguvööndi olemasolu, mis ei luba küll lageraiet, kuid hooldusraietega paraneksid samaaegselt nii metsa kasvutingimused kui ka kotka elu. Kehtiva korra järgi on püsielupaiga sihtkaitsevööndis on siiski igasugune majandustegevus ja pesitsusajal ka inimeste liikumine keelatud. Kaitstav tsoon pesa vahetus ümbruses ongi siiani sihtkaitsevööndi staatuses, konnakotkastel näiteks raadiusega 100 m ehk kogupindalalt umbes 3 ha. Püsielupaiga puhul kehtiksid erineva rangusega vööndid, mille kuju ei pruugi ringikujuline olla, vaid järgib loodusmaastiku erisusi.

Kõigi taoliste piirangute puhul on omanikul õigustatud ootus hüvitist saada. Minu arvamuse järgi peaks raha tulema Euroopa Liidult, sest Eestis kaitstavad liigid on osa kogu mandri elurikkusest. Olemasolevate toetusrahadega praegu see nii ei ole, välja arvatud neil, kelle metsas jääb pesa Natura alale.

Kotkas ei saabu omanikule karistuseks, vaid tunnustuseks selle eest, et omanik on osanud oma metsa majandada viisil, mis pakub rahulolu nii inimesele kui turvalist elupaika ka kotkale. Vastutasuks kingivad ülemlinnud inimesele loodusega tasakaalus elamise oskuse

Kolletamiskuu

Tuesday, October 16th, 2012

Ilus aeg on, kui parasjagu vihma ei saja. Pole sääski, parme, põdrakärbseid ega muid kiusajaid. On vaid sinine taevas ja kaunid pilved kuldkollase metsa ja rohelise põllu kohal. Nii võiks veel kaua kesta.

Töö käib korraga noorendikes ja kuusekultuurides ning tulemusi võib iga päevaga rohkem näha. Praegu pääseb autoga veel üle kõrrepõllu otse metsa äärde, aga kui küntakse või pealmist mullakihti kasvõi kergelt haritakse, nagu viimasel ajal kombeks, siis põllul enam autoga liikuda ei saa. Jalgsi käimist tuleb juurde.

Mida kaugemale ma oma tööjärjega jõuan, seda selgemaks saab, et tegelikult ma ise enam kõigi kuusenoorendike hooldustöödega varsti toime ei tule. Võsa, eriti hall lepp, kasvab kiiremini peale, kui seda eest maha jõuame lõigata. Hea, kui vähemalt kolm esimest aastat pärast istutamist suudan taimede eest hoolt kanda, et nad tugevamaks jõuaksid sirguda.

Olen otsustanud, et eeloleval kevadel ma enam kuuski juurde ei istuta, kujundan mõnda aega lepikuid. Väike unistus on välja kaevata ja ümber istutada kümmekond künnapuutaime, kelle leidsin kodumetsa künnapuu ligidusest. Panen neile märklindid külge, et kevadel muu võsa seast üles leiaksin. Need on suure künnapuu väiksed järeltulijad ja ongi paras aeg viia nad teise kohta jõe äärde, et seal iseseisvat elu alustada. Võiks istutada ka sügisel, kuid kardan, et väikesed taimed jäävad suurvee ajal üleujutuse alla ning vool ja jää võivad nõrgalt juurdunud puukesed endaga kaasa viia. Künnapuule tegelikult meeldib viljakas niiske pinnas ja jõgede lähedus.

Mitmel rindel korraga

Sunday, October 14th, 2012

Viimased päevad on soosinud metsas töötamist. Laupäeval oli väga ilus sügisilm. Sain siis esimese osa oma kuusekultuuride hooldusest valmis.

Lõpp oli kõige keerulisem ja aeganõudvam, sest 2011.a. istutatud taimed kasvasid ühes kohas sellise rohu sees, mille lehed on õrnad, pikad, karedad ja kitsad ning mis lainetavad tuules nagu luhahein. Kõrge õrn rohi ei tee suvel küll puutaimedele kurja, kuid sügisel närbuma hakates vajub väikestele kuusekestele peale. Nii ei või see talveks jääda ja niitsin kõik maha. Aega ja teravat tähelepanu nõudis küll, kuid nüüd on see tehtud. Järgmisel sügisel ehk on kuused juba rohust kõrgemad.

Põdrad on pisikeste kuuskede vahel rohus maganud, hea pehme küljealune vist. Jahihooaeg kestab. Mina jõuan metsa alati hiljem ja seniks on jahimeestel aju lõppenud. Nad helistavad ja annavad teada, kui ajujaht minu maid läbib, sest nad on ise neidsamu kuuski istutamas käinud ja teavad, et ma käin sügiseti hooldamas. Suhted toimivad kenasti.

Naabrimees käib neil päevadel, kui ta muudest töödest vaba, veel aegjärgset raiet tegemas. Kõhklesin tükk aega, kas raatsin sihi äärest vanad ja võimsad sanglepad maha võtta. Juba enne seda, kui mulle maa tagastati, oli kolhoosi metsaülem need lepad raiesse valinud, lapid peale löönud. Millegipärast olid nad siiski saagimata jäänud ja nüüd, märgistamise ajast umbes 25 aastat hiljem, otsustasin, et vist on viimane aeg. Tegelikult jäi palju sihvakaid, kuid nooremaid sangleppi kasvama, ainult äärmised ja kõige jämedamad, need märkidega puud võtsime maha.

Külamees, kes mul vahel aitab oksi põletada ja risu jõe äärest koristada, hakkas ühel väikesel eraldisel noore kaasiku-sanglepiku valgustusraiet tegema. Peenemad ja kõverad välja, sarapuupõõsaid ka vähemaks. Jään ka tema tööga rahule, sest küttepuudeks vähekegi sobivad latid sikutab ta sihi äärde hunnikutesse ning need saab ta endale. Oksad laotab metsa alla laiali. Loomulikult peab külma ootama, enne kui traktoriga puudele järele võib tulla.

Uuest nädalast tuleb mu kodumetsa noorendikke hooldama taas sama töömees võsasaega, keda varasemates lugudes olen kiitnud. On teha veel 3,2 ha-l kuusenoorendike valgustust, istutatud vahemikus 2002-2006.

Ma arvan, et enne, kui mina oma kultuurihooldusega, mis kestab kindlasti paar nädalat, lõpuni jõuan, on meestel teised tööd ka tehtud. Tahan, et enne lume tulekut saaksin müriseva lõikuri käest ära panna. Kui kiire möödas, võin rahulikult käsitsi lõigates kraavides pajupõõsaid piinata, noort lepikut kujundada ja oksi laasida. Sügisel on metsas tegemist küll.

Kotkastest

Thursday, October 11th, 2012

Merikotka surmaga seotud lugu, millest õhtul kogu meedia kajas, jahmatas mind ja tahan sel teemal natuke kaasa mõtelda. Mitmest veebiväljaandest kommentaare lugedes on vähemalt üks asi tähelepanuväärne, et valdavale osale inimestest läheb uhke kotkas siiski korda ja ollakse valmis tema võimalikule laskjale kätte maksma.

Olles ise kotkaste eluga üksjagu kursis ja omalt poolt nende kaitsele ka kaasa aidanud, paneb merikotkaga juhtunu mõtlema mitmete asjade üle.

Aastaid tagasi leidsin surnud hiireviu ja olen näinud pilti surnult leitud kaljukotkast, siis need linnud olid leidmise hetkel kõhuli maas, tiivad laiali. Hiireviu leidsin oma maadelt suure tamme alt ühel suvel. Ta oli hukkunud kas händkaku või konkurendi löögist pähe (seda näitas uurimine – haav silma kohal peas), rabast leitud kotkas aga kustus kas vanadusest või mürgitusest (ma ei tea uuringu tulemusi). Igatahes olid mõlemad linnud leidmise hetkel kõhupoolega vastu maad. Pärast esimest lumerohket talve, märtsikuus, leidsime taluaiast õunapuu alt näljanõrkusest surnud ja oksalt alla kukkunud händkaku. Ka tema oli kõhuli lumes, mitte selili. Ise korjasin üles.

Merikotka asend leidmise hetkel viitab minu meelest kahele võimalikule hukkumise põhjusele. Üks neist võib olla juhuslik lask, näiteks soovist tabada mõnd parves ülelendavat või tollesse kohta toodud korjustelt lendutõusvat jahilindu. Kuuldavasti lastakse peale hanede-partide ka vareseid. Neile on kahju kalleid haavleid raisata ja põmmutatakse vanadest tagavaradest. Kotkas lihtsalt võis seal juhuslikult olla ja sai tabamuse.

Teine, hullem lugu oleks merikotka sihilik tulistamine mõne mõistuseta jõhkardi poolt, näiteks topise tegemise eesmärgil. Selgus aga, et rõngastatud linnul on saatja seljas ja tegemist on jälgitava seadmega, mida ei tohi mingil juhul kaasa võtta, sest see reedaks asukoha. Tuli ohvrist vabaneda ja ta kraavi visata, nii et seljas olev saatja enam signaali ei annaks. See on muidugi kõige võikam oletus, mis minu pähe välgatas. Aga inimesi võib igasuguseid olla.

Kui merikotkas oleks surnud näiteks mürgituse tagajärjelt, oleks ta ilmselt lebanud kõhuli. Samas muidugi võisid kotka korjusele toituma tulnud kiskjad või varesed-rongad keha liigutada, et kõhu poolelt pehmemaid osi kätte saada.

Vaatamata sellele, et laskja ei pruukinud üldse mitte jahimees olla, süvendab see merikotka lugu veelgi vastuolusid jahimeeste ja jahti vihkavate inimeste vahel. Sellest on väga kahju, eriti praegusel ajal, mil arutelud vastastikuste suhete üle pole maaomanike ja jahimeeste vahel rahuldava tulemuseni jõudnud ja uue jahiseaduse vastuvõtmine Riigikogus lükkub edasi.

Tundes suurt hulka kohalikke jahimehi, usun, et neist küll keegi ei suunaks püssitoru kotka poole. Kuid igas kogukonnas leidub väärastunud ajukääbikuid, kes pole isegi kahtluse korral suutelised päästikut näppimata jätma.

Pildil on minu metsas asuvas pesas sel suvel üles kasvanud väike-konnakotka poeg. Tema asus lõuna poole teele juba kuu aega tagasi. Kuidas tal läheb, ei saa ilmselt kunagi teada. Meeles püsivad kaunid suvised hetked koos tema kilgete, lennuharjutuste ja saagijahtimisega. Lähedalt nägin teda korduvalt, sest ta oli minu autoga harjunud ega lennanud ka teel peatunud masinat nähes kohe eemale.

Väike-konnakotkapoeg.

Kiuslik oktoober

Wednesday, October 10th, 2012

Pealtnäha rõõmus ja kollastes toonides oktoobrikuu viskas vimka. Mina pole kaks päeva enam saanud kuusekultuuri hooldamas käia. Sajab.

Ühel õhtupoolikul jäingi otse tumeda pilve alla, pikk maa oli välja astuda ka ja enne autosse jõudmist olid riided läbimärjad. Külm hakkas. Järgmisel hommikul oli tegemist, et kondid sirgu saada ja närvipõletikule salviga määrides leevendust leida. Mõtlesin siis, et olgu, pean ühe päeva vahet ja sätin end uuesti vormi. Aga vihm ei kavatsenudki järele jääda. Nii kadus ka teine päev.

Kui sõitsin vaatama, kuidas võsasaega mehel noorendikus läheb, siis oli ühe kinnistu kahel eraldisel töö juba tehtud ja mees läinud. Imestasin, et tema kannatas vihmaga küll töötada, mina mitte. Mõned aastad tagasi, kui talvel kuigi palju lund polnud, olin seal ise ka käsitsi natuke võsa lõiganud. Lust on praegu vaadata, kuidas noorendikust sarapuuvõsa ja ülearused lehtpuud on kõik maha roogitud ja kui kenasti rohetab seal kollaste lehtede taustal noor kuusik.

Jõe kallastel riivavad silma mõned ripakil puurondid, mis vajutavad põõsaid looka. Tegime seal külamehega tuld. Ka see töö jäi pooleli, samas jõgi aina kerkib. Hullult vesised on nii põllud kui metsateed. Ükski arukas metsamajandaja ei tohiks praegu raskete masinatega puukoormaid metsast välja vedama hakata, sest järele jäävad läbimatud rööpad. Ainult hooldustöid, kus vaid inimjalg maapinnal astub, kannatab praegu ette võtta.