Arhiiv November, 2012

Kui väljas tuiskab ja toas on soe

Friday, November 30th, 2012

Siis on hea töörohket sügist meenutada või pilte vaadates end kevadesse mõelda. Oot-oot! Enne ikka vaja õues lund rookida, puid tuppa tassida ja tihastele süüa panna. Käes on lõputult pikk talv, mis tuleb kõigil kuidagimoodi üle elada.

Ma ei tea, miks sisetunne sel viimasel palja-maa-päeval mind tagant tõukas, et nüüd on vaja kiirustada ja viimased asjad korda ajada. Isegi blogiloo parimast võsalõikuse ajast kirjutasin päev enne viimast käiku.

Uitasin sel päeval jõe ääres, kui porine tee tasapisi külmuma ja esimest lund taevast puistama hakkas. See jalutuskäik oli nagu hüvastijätt, sest miski mu sees ütles, et sinna lähedale ma enam autoga niipea ei pääse. Võimalik, et pääsen alles kevadel, kui peaksid korduma viimaste talvede lumed ja tuisud väljadevahelise tee kinni matavad. Jõudsin enne õhtut autopesulas masina puhtaks küürida lasta ning naelrehvid alla panna. Nii ta garaaži alla esialgu seisma jäi – talviseid katsumusi ootama.

Sajujärgne hommik tähendas mitu tundi lumerookimist. Nagu viimastel aegadel tavaks, tuli lumi jälle sula maa peale. Öösel undas akna taga tuul, algas tuisk ja uus sadu. Välisuks ei tahtnud hommikul hästi lahti minna, sest hang oli ette tuisanud. Aknalauad olid lund täis ja katuselt keerutas seda klaasidelegi.

Vaatasin oma toidutagavarad üle, et kas võiksin pikemaks ajaks urgu pugeda ja talve üle elama hakata. Kartuleid, juurikaid, marju, seeni ja lihakraami on piisavalt, siiski otsustasin enne õhtut poes ära käia, et leiba ja muud hädatarvilikku juurde varuda. Mõtlesin eelkõige ema peale, kelle toiduharjumustega pean arvestama.

Puhkan nüüd natuke, kütan maja ja sauna, sööme ahjukartuleid ja putrusid, peame koos kassiga teleka ees videvikku, kogume mõtteid ja eks siis kuuleb, kas mõni traktor saab metsateid tallama tulla ja küttepuid välja tooma hakata.

Metsanaise nägemus metsanduslikest keskkonnatoetusest

Thursday, November 29th, 2012

Värske Metsaleht kirjutab seekord mitmetel olulistel teemadel, mida võiksin mõnes järgmises loos kommenteerida, kuid seekord arutlen Euroopa Liidu fondidest liikmesriikidele maaelu arendamiseks ette nähtud keskkonnatoetuste teemal. Teen seda tavalise metsaomaniku tasemel ja määral, kuivõrd teave sellest minuni on loetu põhjal jõudnud.

Meil rahastatakse neid toetusi Maaelu Arengukava (MAK) Põllumajandusfondist ja esimese perioodi 2007-2013 lõpp tuleb aasta pärast. Toetuste jagamist on siiani korraldanud Põllumajandusministeerium oma allasutuse PRIA kaudu, kes omakorda delegeeris metsatoetuste menetlemise Erametsakeskusele.

Siit tulebki küsimus: Kuidas ja miks sattusid metsanduslikud toetused just põlluministeeriumi ja PRIA hallata? Kas metsade keskkonna- ja investeeringutoetused ei oleks pidanud algusest peale keskkonnaministeeriumi kaudu liikuma? Miks selle asjaga nii läks ja miks nüüd põllumajandusministeerium soovib metsaomanikest lahti öelda? Või magati Narva mnt. 7-a majas omal ajal metsanduslikud keskkonnatoetused maha?

Metsaomanikud, kel on Natura alad, saavad praegu hektaripõhist toetust ja suurus oleneb sellest, kas tegemist on piirangu- või sihtkaitsevööndiga. Veel on olemas mitmed investeeringutoetused metsaomanikele, nagu metsa majandusliku väärtuse suurendamise toetus (noore metsa hooldamine, puude laasimine, ulukitõrje, metsatehnika, -tarvikud jms.), kahjustatud või loodusõnnetuses hävinud metsa uuendamistoetus ning metsatulekahjude ennetamise toetus. Neid rahasid liigutavad põllumajandusministeerium ja PRIA.

Uuel rahastamisperioodil 2014-2020 on osa Euroopa Liidu toetustest jätkuvalt suunatud elurikkuse kaitseks, sealhulgas ka Natura alade maaomanikele omandi kasutamise piirangute hüvitamiseks. Õigluse mõttes tuleks Natura toetustega sarnaselt hüvitada ka tulundusmetsades asuvate kaitsealuste liikide püsielupaikadest tulenevad piirangud ja miks mitte ka tulevikus sõlmitavad vääriselupaikade kaitse lepingud? Seda saaks teha samadest metsakeskkonna ja elurikkuse säilitamise rahastamisallikatest. Vähemalt nii on Euroopa Liidus kokku lepitud. Miks Eestis peaks teisiti olema?

Metsaomaniku seisukohast vaadatuna oleks loogilisem, kui keskkonnatoetustega tegeleks keskkonnaministeerium. Põllumajandusministri ütlus, et Natura toetusi võiks rahastada Eesti riik ise, ei ole asjakohane. Kuni Eesti looduse mitmekesisust ja metsade seisundit hinnatakse Euroopa ühisväärtuseks ning ollakse valmis seda rahaliselt toetama, siis peaksid metsanduslikud keskkonnatoetused ka uuel perioodil tulema nimelt sealsetest allikatest. See, kas kõik siiani kasutusel olevad toetusliigid uuel perioodil tingimata vajalikud on, ma kahtlen. Näiteks suitsetamiskohad ja puhkeplatsid, mis maksvad omajagu, kuid mida võib metsaomanik soovi korral oma vahenditest, ilma EL abita rajada. Teine kaheldava väärtusega toetus puudutab ulukitõrje aedu, mis on kallid, ebaefektiivsed ja risustavad metsamaastikku.

Ma ei tea, kas minu heietustest ka kasu tõuseb, aga vähemalt sain need siin kirja panna.

Uued tööd

Tuesday, November 27th, 2012

Võimalik, et olid viimased sügispäevad, mil sai võsatöid teha. Külm ei segaks, kuid liigne lumi võib plaanid uppi lüüa.

Mõne päevaga oleme koos külamehega jõudnud lepikus korda luua ja kuuskedele valgust juurde anda. Ausalt öeldes polnudki see töö enam selle aasta plaanides, aga aega, tahtmist ja peamist – ilma – veel oli, et ühe auruga edasi põrutada.

Pildilt paistab pikk põld, üks kolmeteistkümnest, mis jõe taga vana talukoha maade hulka kuuluvad. Kirjade järgi on tegemist metsamaaga, tegelikult paistavad iga 300m pikkuse põllu vahel kunagi kaevatud kraavid. Kraavide ääres kasvas enne küps lepik, mis aastate jooksul küttepuudeks sai tehtud ning seejärel oleme põldudele alates 2003-ndast kuni 2011-ni järk-järgult kuuski istutanud. Lepad kasvavad pealekauba.

Põllu keskele on eelmistest raietest jäänud kõdunev oksavaal, millest kahele poole on kolme ritta istutatud kuused. Need sattusid 2005-2006.a. talvel metskitsede roaks, kuid pärast pikka põdemist tulid kahjustustest eluga välja. Niisiis – vaidlen vastu, kui keegi ütleb, et kitsed söövad metsataimed nii ära, et polegi mõtet istutada. Kannatust ja rohkem hoolitsust (kaitseks repellenti, rohtu tallata või niita jne), küll tasapisi taimed kosuvad ja istutamine polegi asjatu.

Tänu keskel asuvale oksavaalule on edaspidi võimalik kuuskede vahelt veelkord leppi kütteks raiudes neid sealt ka kätte saada. Praegu aga teeme veidi valgustust: kõverad ja allajäänud lepad välja, toomingapõõsad samuti. Järgmisel korral võib sirgetest leppadest juba korralikku kütet saada. Kuusik jääb kauemaks kui mina.

Sedaviisi võiksin ma igal sammul oma metsast mõne loo rääkida. Sageli meenuvad tehtud tööd ja inimesed, kes talgutel või niisama abiks on olnud. Üksinda käies muudavad metsaelu põnevaks arvukad kohtumised metsloomade ja lindudega. Kevadel naudin õitsevate taimede ilu ja sügisel sügisvärve. Tunnen end puude keskel väga kindlalt ja koduselt.

Pere koos

Monday, November 26th, 2012

Pühapäeval sai mu ema 90-aastaseks. Tasane, leplik, üksi oma tagakambri voodis, suurema osa ööpäevast välja magamas neid aastakümnete pikkuseid karjanaise öiseid lautaminekuid ja tööväsimust. Kunagised tugevad ja parkunud käed on 17 aasta jooksul siidpehmeteks ja tillukesteks muutunud, jalad ei toeta ja insuldi järgselt taastumata jäänud tasakaalust ei piisa isegi söötmise aegseks pikemaks istumiseks.

Voodisse määratud elu pole kerge taluda ei tal endal ega sellega kaasnevaid kohustusi ka mul, eriti ärevaks teevad ajuti korduvad kriisihood. Siiski ei kujuta ma ette, et peaksin ema tema enda rajatud kodu väikesest kambrist uhkesse ja kallisse hooldekodusse viima. Seal, talle tundmatute inimeste hoole all hääbuks memm peagi ja ka minu hingerahu oleks läinud. Kui raske on, siis kinnitan endale, et igaühelt nõutakse just nii palju, kui ta suudab. Nii ma käingi loodusest ja puudelt jõudu kogumas, metsas tööd tehes puhkamas, uusi sihte otsimas ja neid ellu viimas.

Sünnipäeva puhul tuli pere kokku. Mu ema lapselapsed on suured mehed, lapselaste lapsedki koolitüdrukuteks sirgunud. Kahju vaid, et ema silmad suudavad ainult kogusid ja valgust eristada, seepärast pole ta plikasid päriselt näinudki. Ainult mina, ema ainus laps, arvan end endiselt muutumatuna püsivat, sestap hoidun peeglisse vaatamast ja seda arvamust rikkumast.

Valla uus ja nooruke sotsiaaltöötaja tõi alpikanni ja kingituse, luges luuletuse ja soovis memmele jõudu. Mulle tuli see külaskäik üllatusena, aga juubeli meelespidamine valla poolt oli liigutav ja asjakohane.

Murphi seadus

Friday, November 23rd, 2012

2005.a. tormiheide kasvab uuesti üles.

Kui miski valesti tahab minna, siis nii ka läheb. See ei ole küll päris täpne Murphi seaduste tõlgendus, aga üldjoontes sobib.

Nimelt – jätsin täna kaamera silla juurde autosse, kui võsa lõikama läksin. Nakitsen sealkandis juba teist päeva, käsitsi, kiirustamata – just sel moel nagu mulle alati on meeldinud, kui kiired tööd selja taha jäetud ja võin omatahtsi uusi asju ette võtta.

Olin ka eile sealsamas kuusenoorendiku kõrval, kus kraavikallastel üht-teist lõigata. Siis oli kaamera kogu aeg oksa küljes rippumas ja ühtki pilti ei teinud. Täna oli ilm väga pime, udutas niisket vihma. Ümberringi suur vaikus. Ka mina ei teinud häält ega müra, sest pikkade käepidemetega oksalõikuriga saab võsas päris vaikselt toimetada.

Nina läks küürutades vesiseks, sirutasin korraks selga ja vaatasin üles. Üks noore kuuse latv oli imelikult paksuks läinud. Seal tipus istus keegi. No selge – värbkakuke. Kirusin siis seda Murphi seadust, et kui midagi valesti minema hakkab, siis nii ka läeb. Kaamerat ju polnud, pilt jäi tegemata. Tegelikult oli ilm üsna pime-pime, aga midagi oleksin ikkagi välja võlunud. Kakk oli päris lähedal ega hoolinud minust, pigem ta vist tuligi minu krabistamist vaatama, lootes, et see ajab hiired kuluheina seest liikvele.

Oli mis oli, jätkasin võsa lõikamist. Natukese aja pärast vaatasin veelkord ülespoole ja siis oli värbu juba päris minu juures, vaevalt 10m kaugusel ühe sihvaka noore kuuse ladvas. Vaatasime üksteist, vilistasin kergelt. Kakk pööras pea kõrvale ja laskus varsti sööstlennuga kuusekultuuride vahele, kus olin kuu aega tagasi hooldust teinud. Seejärel hakkas lähedal kirjurähn valjult kisama ja lendas üle minu pea jõe poole. Taas jäi kõik vaikseks ja udu vallutas maa.

Pimedaks läks ja tulin ära. Järgmisel korral võtan kaamera endaga kaasas. Aga nagu Murphi seadused räägivad, siis tõenäoliselt seda kakku ma seal enam ei kohta.

Eelmise loo kommentaare lugedes tundsin, et mõned inimesed siiski mu lugusid loevad ja ootavad uusi. Pilt siin on tehtud mõni päev tagasi ühest vahvast kuusest, mille 2005.a. jaanuaritorm pikali lükkas, kuid pikali olles hakkas edasi kasvama. Pooled juured on veel maas kinni, pooled aga õhus. Iga aastaga kerkib täisnurkselt ülespoole ajav latv üha kõrgemale. Siin blogis on temast juttu ja fotosid olnud ka varem, näiteks 7.novembril 2011. Ka värbkakku kohtasin seal samuti aasta tagasi ühel pimedal novembri õhtupoolikul.

Kuidas lepik kuusikuks muutub

Tuesday, November 20th, 2012

Minu metsateemadel ei taha lõppu tulla, aina seletan siin, mida teen ja mida juba teinud olen, keda näen ja kuidas olla võiks. Tõenäoliselt huvitab mets üsna väheseid, kuid saagu need lood vähemalt kirja pandud, siis hiljem hea järele vaadata, kui mõni asi ununeb. Või leiab keegi lugejatest siit ivakese ka enda jaoks.

Sel suvel ütles mulle üks ajakirjanik, et ma virisevat oma blogis liiga palju, sest kurtmised, ilma nimesid ja põhjuseid nimetamata ei viivat kuhugi. Jah, tõepoolest ei hakka ma ühtki erakonda (nagu praegu moes), riiki, meediat, vallavalitsust või naabrit siunama, et kui valesti nad kõike teevad ja kui ebaõiglane meie ühiskond on. Vahel viskab mõni asi üle jah, niutsun siis veidike, ehkki see midagi ei muuda. Parem teen ise nii, kuidas õigeks pean ja rahu leian.

Oma lugude lugejatele tahan sisendada loodusest lugupidamist, mitte tarbida tema ande rohkem kui eluks hädavajalik, proovida ümbritsevast ahnusest end välja lülitada, iseseisvalt mõelda ja pisikeste õnnestumiste üle rõõmus olla.

Üks asi, kus ma alati õnnelik olen, on mets. Siinsel pildil paistavad noored kuused ja nende keskel paremal pool veel mõned kõrged lepad. See on kodumetsa karjakopli lepikust välja kasvatatud kuusik. Natuke tööd on veel tegemata – ühe talvekütte jagu leppi kuuskede keskelt välja raiumata. Küll jõuab.

Olen mõnel korral oma lugudes maininud, kuidas lepik aastate jooksul iseenesest kuusikuks muundub, peaasi, et natuke vanemat metsa läheduses oleks. Siis tulebki silme ette just see koht. Lapsepõlves oli seal karjamaa, mille keskel üks vesisem lohk, kus kevadeti palju konni hüppas ja kust suvel loomad juua said. Maaparandus jättis selle kopli põlluks muutmisest välja ning karjamaa kasvas lepikut täis. Vesise lohu asemel lasin hiljem väikese tiigi kaevata. Lepikust hakkasime jupphaaval küttepuid välja raiuma, seejärel ka võsa lõikama, et siia-sinna looduslikult tärganud kuused saaksid ruumi ja valgust. Nii ta seal mu oma silme all ise kasvama läkski, see kuusik. Selliste lihtsate asjade üle on hea rõõmu tunda.

Käbiaasta metsalinnud

Monday, November 19th, 2012

Mänsak

Juba teist korda sel sügisel kohtasin mänsakut. Sammusin mööda metsasihti ja otse minu ees ilmus ta vana metsa puude vahelt üle sihi ja jäi kraavipervele haava otsa ootama. Üritasin okste vahelt temast miskit mälestuseks ka kaamerasse püüda. Astusin pärast pildi tegemist edasi, mänsak tegi valju häält ja lendas raiesmiku kohal minuga kõrvuti järgmisele puule. Seal aga toimetas üks suur-kirjurähn, kes pistis tulnuka peale omakorda kisama. Tüli ei tulnud, mänsak liikus minuga uuesti kaasa.

Isegi tükk aega hiljem, kui olin mänsaku unustanud ja käisin oma kuusetaimi uurimas, nägin teda veelkord, ikka viuhti! nina eest läbi ja lähima suure puu otsa. Mulle jäi mulje, et ta jälitas mind. Küllap ongi mänsak üks uudishimulik lind, kes laante vahelt lagedale tulles kohe kindlaks teeb, kas metsas käija on oma või võõras. Suvel teda ei näe ega kuule, kuid sügisel ja talvel askeldab päris avalikult.

Hea käbiaasta pakub toitu nii mänsakutele kui rähnidele. Mõlemad liigid armastavad okaspuuseemneid. Mänsak eelistaks muidugi sarapuupähkleid, aga igal aastal pole pähklivarusid nii palju, et terveks talveks jätkuks, seepärast kõlbavad ka okaspuuseemned.

Suur-kirjurähn aga on väsimatu koputaja. Praegu on soe ja koore alt saab veel tõukusid kätte. Rähni talvetoit aga tuleb käbidest – eriti sobib kuuseseeme. Nende kättesaamiseks on rähnil sepikoda – mõni puutüügas või lõhe, kuhu ta kuuse otsast murtud käbi sisse torkab ja sealt siis ükshaaval seemneid välja nokitsema hakkab. Sepikoja alla visatud tühjadest käbidest koguneb aja jooksul terve kuhi.

Hingerahu nimel

Saturday, November 17th, 2012

Üks ilus kuusenoorendik, 10-aastane.

2000-ndate alguses raiusin oma metsa küllaltki palju. Tagantjärele tundub, et liigagi palju, sest kui vaadata raiest välja jäänud küpset okasmetsa praegu, kümmekond aastat hiljem, siis pole seal olulisi muutusi toimunud. Pole kuusik ära mädanenud ühti ega ka tormis murdunud. Kui mõni puu vahel kukub, on see loomulik kadu. Küll jõuab ka raiuda, kui väga vaja.

Ajad olid tollal teised, kohalikud metsa ülestöötajad ja vahendajad olid kunagised töökaaslased, keda usaldasin ja tagantjärele polnud tunnet, et mind oleks püütud tihumeetrite või hindadega tõmmata. Eks ma olin ninapidi ise pidevalt kohal ja ülevaade koormatest selge.

Olin noorem ja siis tundus, et majanduslikust ummikust väljatulemiseks ongi mets ainsaks võimaluseks. Ühel hetkel, kui puiduhinnad lakke tõusid ja metsafirmasid kui seeni järjest juurde tuli, sai mul isu äkki täis. Istutamist ja hooldamist tuli juurde. Viimane palgimetsa raie oligi hindade rekordaastal 2007. Neid palke ma ei müünud, viisin hoopis saeveskisse ja lasin seal oma tarbeks suurema koguse ehitusmaterjali, eriti voodrilaudu teha. Saagijad kiitsid, et pole hulgal ajal nii kvaliteetset kuusepalki näinud. Arvestasin juba langetamisel ja järkamisel, et ilma jätkukohtadeta voodrilaudu saaks ning pikkusemõõt pidi vähemalt 6,25m olema. Lauad said ilusad. Suur osa neist praeguseks ka seina löödud, veidi veel lakapealses järgmisi remonditöid ootamas.

Veel varasemasse aega tagasi mõeldes meenub üks eriti valus otsus, mil kodumetsa kõige võimsamad kuused raieks läksid. See oli koht, kus pisikese põnnina päris üksinda võiseeni korjamas käisin ja mida tundsin paremini kui aias marjapõõsaid.

Metsakorralduskava järgi oli kuuskede vanuseks hinnatud 120 aastat. Nad olid jämedad, kõrged, terved ja… nii omased. Kui raieluba oli võetud ja töö kokku lepitud, käisin enne mitu korda nende all istumas, koort silitamas ja vaikselt rääkimas. Küllap ka andeks palumas.

See foto on tehtud kõnealusest kohast, raiest 12 aastat hiljem. Mets andis mulle andeks ja noorendikku vaadates tuleb hingerahu tagasi. Iial ei saa ma teada, kas kunagi keegi järeltulijatest selles kuusetukas veel vaevub mõtisklema, et näe, need on meie vanaema istutatud puud.

Noore metsa rajamine nõuab hoolt

Thursday, November 15th, 2012

On veidi rahulikum aeg ja saan oma varasemaid töid üle vaatamas käia. Lisan loo juurde kaks fotot kahest erinevast kohast (ühel ja samal kunagisel põllumassiivil) kahel järjestikusel aastal istutatud kuusetaimedest.

See pilt, millel kuused veidi suuremad, on tehtud kohas, kus kastik tahtis igal aastal väikseid taimi ära lämmatada. Need on mulda pandud 2008.a. kevadel. Hooldasin kolm aastat järjest, otsisin kõrgest tihedast rohust taimed üles, niitsin kastiku nende ümbert maha ja pärast tallasin rohuhunnikutes nagu lakas heinavirna otsas – sahh-sahh. Kogu aeg oli hirm, et sellistes tingimustes kuused vastu panna ei suuda. Nagu pildilt näha, pole ma sel aastal enam midagi niitnud, esimene lumi vajutas kuluheina vastu maad, kuid kuused on ikka ilusti püsti! Pealegi on neil eriliselt kare okas ning tugevad tüved. Ma teadsin varasemate istutamiskogemuste järgi, et kui väiksed taimed suudavad kastiku kasvukohas ellu jääda, õigemini – kui ma piisavalt hoolt kannan, siis hakkavad nad hiljem hästi jõudsalt kasvama. Nagu näha – kasvuraskused ongi üle elatud ning paari aasta pärast ei jäta suuremaks sirguvad puud omakorda rohule enam valgust ja ruumi.

Teisel fotol on täpselt aasta hiljem, 2009.a. istutatud kuusetaimed, millest osa sattus niiskemasse kohta, kus kasvab veidi teistsugune tihe rohttaim (nime ei tea), millel tuules lainetavad pikad kitsad lehed ning märjana kergesti lamandub. Nagu näha, ei olnud see koht kuusetaimedele hea. Niitsin seda rohtu kolm aastat järjestikku iga suve lõpul. Sel aastal enam mitte. Rohi on paari-kolme aasta jooksul kuusetaimi kõvasti ahistanud – tüvi peenike ja okas valguse nappusest hõre. Kui esimese istutusjärgse suve lõpul jaole jõudsin, olid mõned kuusekesed niiske rohu sees vastu maad ja okkad pruunid. Upitasin neid küll, aga järgmine suvi võttis veel mõned lisaks. Nii ongi tühjad kohad sees, sest osa noori taimi lihtsalt hukkus. Allesjäänud pole ka nii jõulised ja karedate okastega kui aasta vanemad kastiku kasvukoha kuused. Väike vanusevahe annab muidugi tunda – nooremad ongi õrnemad.

Tagantjärele mõeldes tulevad need suvelõpud ja sügised hästi meelde, kui mõlemas kohas peaaegu meeleheitel olles püüdsin kuusetaimi päästa. Vaatamata mõnedele kaotustele olen siiski kindel, et töövaev polnud asjatu. Nii lihtne see metsakasvatus ongi.

Metsaomaniku kaks poolt

Tuesday, November 13th, 2012

Mõtlen noore metsa hooldustööde ajal sageli, et kas ikka alati ongi vaja kõike inimese arusaamist mööda korda teha (majandada – nagu öeldakse) või tuleks hoopis lasta metsal ka omasoodu olla. Minus võitlevad kaks eri poolt.

Üks pool ütleb, et kui oled metsa istutanud ja noored puud juba kasvama läinud, siis tuleb nende eest ka hoolt kanda. See on metsakasvatuslik pool, inimese kätega tulevikule mõeldes tehtud töö. Ma innustun alati, kui sellest räägin või siin blogis kirjutan ning olen külalistele igal ajal uhkusega valmis oma töid ja hooldatud noorendikke näitama. Tegelikult näitan ma ju iseennast ja metsal pole minu uhkusega mingit pistmist. Tema elab oma elu.

Teine pool minus heldib küpset metsa vaadates ja hakkab kohe tõrkuma, kui tuleb vajadus seda raiuma hakata. Sel juhul peab kaasnevateks muutusteks valmis olema. Aga ma ei ole. See on peaaegu seesama, mida tähendab vana maamaja lammutamine, kui uued tulijad tahaksid selle asemele kaasaegset mugavustega elamist rajada. Loomulikult soovitavad ehitusmeistrid just sellist lähenemist. Vana, mil madalad laed ja väiksed aknad, pole see, mis vääriks kasvõi osaliseltki alles jätmist. Keegi uutest ei mäleta või ei tea neid, kes viimastena siit uksest, jalad ees, välja kanti. Miski ei seo uut tulijat selle vana paigaga.

Juhtusin nädalavahetusel ühte rabalähedasse põlismetsa, mis oli otsekui kõrgem piklik saareke noorte vesiste kaasikute ja sanglepalodude keskel. Kaasikuid olid hooldatud, hõredaks raiutud ja oma aega ootama jäetud. Põlismetsatukas olid kõrged okslikud kuused-männid ning see hiljuti murdunud vana kask, mis mu pilku köitis. Minu meelest oli ta ilus – väärika lõpuni elatud elu. Seal tihedate, maani okstega puude all oli metssigade magamisase, seal urgitses murdunud ladvaga kuusetüüka tipus suur-kirjurähn käbist seemneid välja. Tiibu pladistades tõusis minu liikumise peale lendu üks metsis. Tundsin, et vaat see on väärt koht, see on see päris mets. Maharaiumise järel kaoks sealt paugupealt kõik – elu ja salapära.

Või mis nüüd mina võõrast metsa vaadates tohin üldse arvata. Võibolla omanik tahabki sellest tukast lahti saada, sest kõik ju räägivad, kirjutavad ja hirmutavad, et vana mets mädaneb ja omanik jääb tulust ilma. Aga tulu (raha) olevat ju kõige tähtsam siin maamuna peal. Seda kordavad konsulendid ja metsatööstuse asjamehed, sest praegu on moes mõtteviis, et kõik vananev on kahjulik. Tõenäoliselt see lõpuks kuuljaid nakatabki.