Arhiiv December, 2012

Südamelt ära

Monday, December 31st, 2012

Olen viimasel ajal kirjutanud palju erametsandusest, oma tunnetest ja arusaamadest ning lahkuva aasta viimasel päeval mõtisklen neist veel kord.

Vanasti, nii mõisate kui esimese vabariigi aegu, olid inimesed loodusega tihedasti seotud, sest looduse heldusest sõltus nende toit, ellujäämine ja tulevik. Talukoha juurde, kus peamiseks elatusallikaks olid põld ja loomad, kuulus tavaliselt ka mets, mida pidi jätkuma nii endale kui talu pärijatele tulevikus. Palgimetsa lõigati sel määral, palju oli hoonete ehitamiseks või parandamiseks vaja, aialatid ja küttepuud raiuti tihnikute harvenduse või surnud puude koristamise käigus. Majandamisvõtteks oli püsimetsandus, puid raiuti valikuliselt, mets taastus ja püsis samades piirides peaaegu muutumatuna.

Mulle teeb muret, miks tahab taasiseseisva Eesti Vabariigi inimene elada laialt ja muretult just praegu ning on hüljanud esivanemate põlise tarkuse – säästlikkuse ja tulevikku vaatamise?

Metsatarkuste ja loodusetundmise edasikandmine ühelt põlvkonnalt teisele on olnud lünklik, sest 50 aastat polnud kellelgi oma maad ega metsa. Külas küll räägiti, et „see oli Jüri mets või see Mihkli mets“, millest farmikeskuste kortermajade uustulnukad sugugi aru ei saanud. Taasiseseisvumise ja omandireformiga anti võimalus jätkata sealt, kus 50 aastat tagasi pooleli jäi. Kahjuks olid paljud taluperemehed juba kalmistu mullas või ei jõudnudki Siberist tagasi. Nooremate juured olid maast lahti kistud.

Millised mõtted võisid pähe tulla inimesele, kes äkitselt tagastatud metsamaa omanikuks sai? Vist raha. Et müüks selle metsa maha, ostaks auto või käiks Egiptimaal ära. Vaesuses ja suletud maailmas elamise järel sai äkki kõik võimalikuks. Mõni müüski – hiljem polnud metsa ega kroone ka mitte.

Aga oli kavalpäid, kes just selliste inimeste tillukestest unistustest kasu lõikasid. Nemad töötasid välja skeemi, kuidas metsi odavalt kätte saada, sest EVP-de eest erastamine läks käima ja väikese tasu eest oldi maal valmis metsa kokkuostjatele tankistideks hakkama. Oh seda eestlast küll – mida kõik sentide eest valmis tegema…

Metsaäri lükati käima. Vähesed neist teadsid midagi metsandusest, nad olid lihtsalt head organisaatorid ja õppisid kiiresti raha tegema. Esialgu mustalt, maksudeta. Nii pandi alus kinnisvara- ja metsaäriga tegutsevatele firmadele. Paljud, kes kohe laialt elama hakkasid, kõrbesid kiiresti, targemad aga jäid ning tegutsevad ja laienevad siiamaani. Iseasi muidugi, kas nad näiteks 20 aasta pärast püsima jäävad, kui paremad palgimetsad maha raiutud ja kasum kahaneb. Mind on ammu huvitanud, et millele tugineb metsafirmade pikaajaline arengukava või milline on nende äriplaan.

Tavalisel peremetsaomanikul ei ole suurt äriplaani vaja, sest tulevikunägemus on ülilihtne – ka järeltulijatel peab jääma võimalus metsast oma osa saada. Seega pole lubatud ühel põlvkonnal kogu saaki korraga ära korjata. See on peres kirjutamata reegel, mis kehtinud ajast aega. Milline aga on äriühingu tulevik, kui ressurss ammendatakse lühikese perioodi jooksul ära ja uut pole kusagilt võtta? Müüakse riisutud maa edasi välismaistele fondidele ja ise lastakse siit jalga?

Metsateadlased ütlevad, et Eestimaal on metsi raiutud periooditi erinevalt, küll ülemäära palju, siis jälle vähem, kuid metsade pindala ei vähene ega pole ka nüüd põhjust suurenevate raiemahtude pärast muretsemiseks, sest meie kliimavöötmes kasvab uus mets ükskord nagunii peale.

Mina muretsen hoopis, miks teadlased ei sekku metsapoliitikasse, mis õhutab loodusvarasid, mille hulka kuulub ka mets, lühikese perioodi vältel aina suurenevas mahus kasutama. Just seda poliitikat teenivadki metsafirmad maid kokku ostes ja lagedaks raiudes, majandamiskeskses suunas on liikumas ka erametsanduse ühistegevus. Endiste aegadega võrreldes tehakse kõike kordades kiiremini, sealhulgas ka metsade lageraieid, sest seda võimaldavad tehnoloogia areng, uued võimsad metsamasinad, arenenud puidutööstus ja avatud turg maailma. Ükski looduse vägi aga ei pane kiirendatud tempos raiutud metsi taastuma. Mingil hetkel saabub raieküpse materjali põud, muutub kliima ja veerežiim, kaovad loomade-lindude elupaigad. See oleks korraga nii majanduslik, ökoloogiline kui sotsiaalne tagasilöök.

Seda usun ma kindlalt, et alles jääb üksjagu väikemetsaomanikke, kes ei lähe ahvatlustega kaasa, sest nende jaoks tähendavad oma maa ja mets, oma kuusik või tammik emotsionaalselt sama, mis oma kodu, pere või isamaa.

Kasinat, kuid lootusrikast algavat aastat!

Meenutusi lapsepõlvekodust

Thursday, December 27th, 2012


Selle foto oma sünnikodust kesk lumiseid välju tegin peaaegu neli aastat tagasi ühel talveõhtul, kui metsast välja tulles avanes läbi kerkiva udu imeline vaade.

Mida vanemaks ma saan, seda selgemini tulevad silme ette pildid lapsepõlvekodust. Kui käin seal praegu, kui majas elavad võõrad inimesed, kuid õu on üldiselt samaks jäänud, siis millegipärast vanad mälupildid kohe ei taastu. Paremini meenuvad need üksi olles, kasvõi enne magamajäämist voodis. Siis võivad isegi minevikulõhnad ninna ulatuda.

Seda sõja lõpu ja kolhooside tulemise vahelist aega, kui meil oli veel palju loomi, salvedes igasugust vilja, ühes keldris kartulid ja juurikad, teises õllepuntsud, kapsa- ja lihatünnid ning pohlamoos, pean oma elu kõige helgemaks ajaks. Siis elas veel vanaema, kes mind sussutas ja laulma õpetas, et „mis on linnukesel muret…“, siis oli mul kolme jalaga koer Prints, kes kelku vedas ja minu tujudega leppis. Kaugel väljade taga oli meil heinaküün, kuhu sai talvel piki kiviaia äärt metsa poole sõidetud, valge hobune ree ees. Tagasi juba pehme heinakoorma otsas, otse laudaukseni välja.

Eelmises loos jutuks olnud metsa ja puude tegemisega hakkasin meelde tuletama, millega ja kuidas minu lapsepõlvekodus köeti, kuidas puid saeti või riidas hoiti. Mäletan kindlalt seda, et puid asjatult ei raisatud, ehkki metsa oli palju. Aga see oli palgimets, mida oldi juba eelmistest põlvedest saadik harjutud ehitamiseks hoidma ja kust käidi vaid viletsamaid puid või metsakuiva korjamas. Ree taha käis jalastega palgikelk ja puud toodi talvel metsast hobusega välja, pikkade tüvedena. Kodus saeti need kahemehesaega käsitsi juppideks, lõhuti kirvega, jämedamad löödi kiiluga enne pooleks. Riidad tehti kuuri kõrvale õue. Maja otsas oli puukuur, aga seal hoiti virnadesse risti laotuna eriti ilusaid sirgeid kooritud kasehalge. Neid nimetati lõmmupuudeks, millest lõigati peergusid. Peerg torgati otsapidi pliidi kõrval oleva ahjumüüri sisse auku ja seal see põles, andis valgust ja ärapõlenud jupikesed pudenesid pliidi äärerauale. Miski ei läinud siis põlema. Aga tuli võeti üles ju ainult siis, kui inimesed toas olid. Petroolilambid olid küll olemas, aga petrooli hoiti rohkem laudaskäimise laterna jaoks.

Raiuti ka pajusid, leppa ja tehti kraavikallastelt hagu. Jämedate halgudega köeti suurt ahju kord nädalas, kui leiba, sepikut või karaskit küpsetati. Jõulude ajal, kui siga oli tapetud, küpsetati ahjus suured pannitäied seapraadi, mauku ja verivorste. Ahi oli meil suur, peaaegu nagu reheahi, kuhu sai ka peale ronida või küljel märgi riideid, vilte ja pastlaid kuivatada.

Külmal ajal oli pliidil tuli pidevalt all ja supi keetmiseks kõlbas ka hagu hästi. Invaliidist onu oli sageli pliidi ees ja toksis pakul kirvega puujuppe parajaks. Haokubudega köeti vahel ahju, kui just leivateo päev polnud. Meie suurel ahjul oli ka keris ja minu mäletamist mööda kasutati selle ukseava enamasti siis, kui pööningule metallrestile õllelinnaste kuivatamiseks sooja oli vaja lasta. Siis pandi kerise ette laudadest löödud pikk kast, mille peenem ots käis läbi laeluugi otse linnaseresti alla. Mm… milline magus ja soe linnaselõhn siis lae peal oli!

Mäletan oma lapsepõlvest, et mets tähendas talu jaoks puutumatut tagavara, mida oleks kasutusele võetud alles hädavajaduse korral. Maa, põld ja loomad pidid toitma ning töökus ja kasinus talu edendama. Kahju, et maarahva põlised väärtused tänapäeval tähenduse kaotavad.

Talvetööd ja soovid

Wednesday, December 26th, 2012

Lõpuks on pikad pühad läbi ja rahu maa peal. Kel metsatöö pooleli, saavad metsa tagasi. Meie siin ei läbenud oodata ja teisel jõulupühal pani naabrimees põkale hääled sisse ning puude vedu läks uuesti käima.

Käisin traktorijälgesid mööda vaatamas, kuidas metsas maa kannab. Masin pinnasesse ei vaju, lumi, oksad ja puujuured kindlustavad rataste alust. Ega haagisega puude vahel ei keerutatagi, see jääb teele ootama. Ruumi jagu 50-seid pakke tõstetakse metsas traktori taga rippes olevale kühvli või roobi taolisele asjandusele, sellega koorem teele välja, kühvel kergitatakse käruga ühele tasapinnale ja sealt puud kärule. Halb on see, et pakuhunnikud puha lume all. Õhtune uduvihm ja öised külmakraadid tõmbasid lumele kooriku peale ja enne laadimist peab labidaga pakke jäätund lumest puhtaks rookima. Nii et lumega on metsas tüli rohkem kui lumeta ajal. Siis jälle maa ei kandnud.

Kui nüüd sulale läheb, saab ka kodus mõned tööd ära teha. Öösel kahelt katuselt alla sahisenud lumi oli hommikuks maas kõvaks kuhilaks külmunud, nii et tuli raudlabidaga seda tükkideks raiuma hakata. Loobusin pärast katsetamist ja jään parem ootama, kui vihm kamakad lahti sulatab, nii et kühvel sisse läheb. Siis saab maja ja kõrvalhoone vahe uuesti käidavaks kaevata. Garaaži vähese kaldega plekk-katus tahab samuti käsitsi rookimist ja sulaga saab sealtki lume hõlpsamini alla.

Nii et mina ootan sulailma, mis lund vähendaks. Rahvas sai oma valged jõulud ja pakase kätte ning talv venibki liiga pikaks. Sula järel aga võiks uuesti külmetada, et metsa tallatud teed raisku minna ei jõuaks. Päikest ja selget taevast sooviksin lohutuseks ka näha.

Elu pärast pööripäeva

Friday, December 21st, 2012

Jõudsimegi viimase pimeda aja päeva ära oodata ja valguse poole liikudes ärkab uus elutahe. Kas meis endis see pööripäev ka midagi paremaks muudab ja kas me muutusteks üldse valmis oleme, saab teada alles tulevikus.

Proovisin meeles pidada, mida veel vaja koju tuua, juhuks, kui pikkade pühade ajal välja minna pole tahtmist. Kõigepealt varusin täiendavalt linnutoitu, sest sulelisi käib söögimajas praegu kümnete viisi, hommikuvalgest õhtupimedani. Kassile tõin vet-apteegist kotitäie kalleid, kuid kindlaid krõbuskeid, sest tavalisi ta ei söö, nuusutab ja hakkab käpaga kraapima nagu pärast asjal käimist – järelikult rämpstoit, pealegi on pühade ajal apteek kinni. Endale varusin hunniku Kalevi šokolaadikomme, leiba ja kohvi. Muud leian külmkapist ja keldrist. Veel saabus pakk Ott Leplandi viimase CD-plaadiga, sõber Remo kalender ja üks tore looduseteatmik. Raamatupood Apollo on ikka võrratu paik, mis tellitud kauba Smart-posti automaati uskumatult kiirelt (ühe päevaga) pealinnast maakohta toimetab.

Nüüd on Oti lood kuulatud ja enim meeldis plaadi teine pool, eriti „Hüüa mind“, mis on sündinud koostöös Sven Grünbergiga. Lasen nüüd Muse’il vahepeal vaikida, mis siiani igal õhtul enne voodisse pugemist mind saatis, et pimedust unustada.

Lugesin inimeste arvamusi üksindusest pühade ajal ja olen nõus nendega, kes on rahul, kui saavadki näiteks jõuluõhtul omaette olla, sest ei pea sööke valmistades pingutama, muretsema kingituste pärast ja üldse olema sunnitud tegema seda, mida tegelikult ei tahaks. Üksinda olla meeldib ka mulle, aga laste, lastelaste või parimate sõprade nägemine on samamoodi tore.

Mäletan üht mitme aasta tagust jõuluõhtut, kui kord lapsed linnast tulla ei saanud ja pidin esimest korda üksinda olema. Voodihaige ema muidugi oli, aga tema magab suurema osa ajast oma eluväsimust. Sõitsin siis jõe taha metsa oma taluasemele, panin seal lõkke põlema, istusin vana remmelga juures tule äärde pakule ja rüüpasin termosest kuuma teed. See oli vist minu elu kõige ilusam ja vaiksem jõuluõhtu, ei mingit kirikut, Püha ööd ega küünlaid. Olid lumi, vaikus, tuleleegid ja sädemed. Ja siis – üks vari mu kohal. Kas ingel? Vaatan üles – „vana hall“ tuli mulle seltsiks ja maandus pea kohal vana paju oksale. Händkakk!

Istusime seal kahekesi tule paistel, tema üleval, mina all, kuni lõkkest söed said ja öö kätte jõudis. Sama hääletult, kui kakk tuli, sama märkamatult ta ka kadus. Nagu jõuluime.

Kahju, et imesid viimasel ajal liiga harva juhtub või pole ma ise enam nendeks valmis. Ma tean, et olen sageli kärsitu, tegutsen valmis mõeldud plaani kohaselt ega anna ka endale armu, kui asi vaja lõpuni viia. Seetõttu kipun liiga tegema oma lähikondlastele või tuttavatele, nõudes kõigilt oma mõtete, samade väärtuste ja tõekspidamiste mõistmist. Nii põrkangi mõnikord vastu seina ja toibumine võtab aega. Kõhklen ja proovin lepitust otsida, aga lõpuks jõuan jäärapäiselt ikka oma juurde tagasi. Keeruline iseloom, kuid ainult sellisena suudangi vajadusel üksinda hakkama saada. Ka pärast talvist pööripäeva.

Talvine jahirahu ja kevad-suvine raierahu

Tuesday, December 18th, 2012

Jahimehed kuulutavad vaiksel jõuluajal metsades välja üldise küttimisrahu ehk paugutamise vaheaja. Et loomad saaksid vahepeal hinge tõmmata, võiksid külmal jõuluööl söödaplatsidelt head-paremat eest leida ega pea punavestimeeste eest kabuhirmus põgenema.

Metsameestel seevastu ongi nimelt talvel kibekiire raiehooaeg. Ja õigustatult, sest raieküpseid puid lõigataksegi ajal, mil mahlad ei liigu, puidu kvaliteet parim, puus pesitsejad lõunamaale rännanud, pinnas külmunud või vähemalt saab tallamise abil veoteid rajada – seega kahju loodusele kõige väiksem.

Jahimeeste selts kutsub jahimehi jõulurahust kinni pidama ja kes seda ei tee, on tõenäoliselt salakütt. See on sisemise eetika reegel, mida tunnustatakse.

Riigimetsa majandaja ehk RMK on juba aastaid kehtestanud kevadsuvise raierahu, et olla loodussõbralik ettevõte. See tähendab, et kaks kuud, mil on kõige hellem aeg lindude pesitsemiseks või imetajatel on uus põlvkond sündinud, on metsas raierahu, ei tööta raiemasinad ega takistata uue elu tärkamist looduses.

Kevad on metsaistutamise ja külvamise aeg, mis ei tekita suurt häiringut, kui inimene just mõnele parasjagu maas pesal hauduvale tedrekanale või laanepüüle peale ei satu. Kes veidikegi elusloodust tunneb, hoiab haudujast otsemaid kaugemale.

Erametsades pole aastaajale vaatamata rahu tunnistatud, välja arvatud see erandlik, suvest alates kestev survekampaania, mida suuremate metsafirmade maadel ehk omamoodi „jahirahu“ hulka liigitada võiks. Masinad huugavad ja puud kukuvad aga igasuguse ilmaga.

Kui Eesti Erametsaliit sooviks näha oma ridades vaid keskkonnasõbralikke metsaomanikke ja -majandajaid, siis peaks ta igal kevadel, sarnaselt RMK-ga, üles kutsuma kõiki oma liikmeid kinni pidama üleüldisest kevadisest raierahust. Harvesterid ja saemehed metsast välja, mehed korralisele puhkusele ja vaba tööjõud metsa uuendama. Kes raiub ja ragistab, see ei vääri organisatsiooni kuulumist. Peab saama normiks, et erametsaomanike organisatsioon esindab vaid loodusest hoolivaid metsaomanikke.

Arvan, et väikemetsaomanikud, kel juured maal, peavad oma eluviisist lähtuvalt kevadisest raierahust nagunii kinni. Kevadel on põllu- ja aiatööde aeg või kui puudega üldse tegemist tuleb, siis lõhutakse ja pannakse riita talvel metsast toodud küttepuid.

Olen paljude silmis pärast neid ridu kindlasti lootusetu idealist, aga vähemalt sain ühe oma unistuse välja öelda. Tulistage, kellele jutt ei meeldi!

Taliteed

Monday, December 17th, 2012

Talitee.

Tuisk andis järele ja sõitsin vaatama, kuidas taliteed metsas ka on. Enne mind tuli põka puukoormaga sihti mööda välja ja sammusin kinnitallatud lumel edasi, jõeni välja. Täitsa mõnus oli, kõik lohukohad on külmunud, ei mingit pori ega rööpaid. Nüüd ei jää muud üle, kui ainult tuld anda, et küttepuud ära vedada.

Tegelikult on pakud ikka päris hullusti lume all ja vajavad enne kärule laadimist väljakaevamist. Mehed olidki juba järgmise koorma jao lumest lahti rookinud. Uus takistus võib siis tulla, kui öösiti liiga palju külma teeb ja traktor käima ei lähe. Tali alles alguses.

Kadunud suvetee.

Vaatasin ka üle jõe teisele poole, kustkaudu mu suvine tee vana talukohani toob. Keegi on kahe silla veolisega jõeni käinud (küllap jahimehed), aga need jäljed olid juba pooleldi täis tuisanud. Mina igatahes sinna autoga seiklema minna ei ürita. Lume ajal saan liikuda kas jalgsi, räätsade või suuskadega.

Tuttavad metsaomanikud on helistanud, et neil hakkab noortel puudel paks lumi juba latvu painutama ja murdma, eriti männinoorendikes. Vaatasin oma sügisel hooldatud noorendikke ka sama pilguga, kuid esialgu midagi hullu vähemalt kuuskedega pole juhtunud. Lagedal on ka tuul okstelt lund vähemaks tuuseldanud. Praegust talve ei saa veel kahe eelmisega võrrelda, kui paks lumi tegi tõesti palju kurja, murdis latvu ja painutas puid-põõsaid vastu maad.

Õhtu eel tõusis taevasse kuu ja ilm hakkas külmaks tõmbuma. Pärast metsas käimist on mõnus tuppa jõuda, tuli ahju panna, kapsapott pliidile hauduma ja topsiga glögi kuumaks lasta. Külmaga on hea toas sooja saada, ainult et metsaskäimise järel tekib otsemaid uus kihk, et peab aga jälle minema.

Seedin „müüte“

Sunday, December 16th, 2012

Viimane Metsaleht kirjutas müütidest, mis metsanduses levivad. Olen lugenud mitu korda toimetaja veeru läbi ega saa asjale pihta. Pärast viimast lugemist tundus, et viidati keskkonnaministeeriumi kantsleri sõnavõtule erametsanduse arengukonverentsil. Kahjuks seda ise sõna-sõnalt pole kuulnud ega kusagilt lugeda ka saanud. Küllap oli siis ettekannete väline sõnavõtt või ministeeriumi poolt sissejuhatuseks järgnevatele teemadele.

Müüdid levivat siis teemal, et Eestis raiutakse liiga palju metsa. Kas ei raiuta, või? Kas pole nii, et metsandusteadlased pole tegelikkusega kursis ja prognoosid sünnivad puht-teoreetiliste arvutuste põhjal? Kas pole õige, et lähima paarikümne aastaga kahaneb erametsaomanike arv suure kiirusega ja omand läheb metsafirmade kätte? Kus need müüdid on?

Tunnetan tugevat ohtu maaelule ja väikeomandile. Ma ei taha ennast jälle kordama hakata, lausun vaid üht: väikeomanikud ongi see jõud, mis maad hoiab, seeläbi ka riiki kaitseb, sest neile on püha nii kodu, põld, mets, loomad ja kõik, mis sinna juurde kuulub. Kasumile rajatud suurettevõtted ei tunne rahvust, ei isamaad ega pole teada nende anonüümne omanik. Edukus tähendab raha, raha omakorda võimu, võim aga kujundab seadusi.

Pööripäeva eelsetel pimedatel õhtutel olen veetnud mitmeid hiliseid tunde muusikat kuulates ja uuesti pöördunud tagasi oma praegustele teravalt vastuolulistele tunnetele sobiva juurde. See on hiljuti Tallinnas esinenud briti ansambli Muse viimane, sel sügisel ilmunud album „The 2nd Law“. Muse’i võimas, mind vaimustav, paljust senikuuldust eristuv helikeel vallandab mu sisemuses lootuse, usu loomingu jõusse inimese muutumisel. Seda imet suudab minuga kaasaegsetest loojatest teha veel Arvo Pärt oma ajatus ruumis kulgeva muusikaga.

Oleks vist päris naljakas kõrvalt jälgida, kuidas, kõrvaklapid peas, üks vanem naisinimene kogu kehaga keerulistele trummirütmidele kaasa elab või hinge kinni pidades näogrimasse ette manab, kui helid emotsioone esile kutsuvad. Muse mõjub, Muse tervendab. Hea, et üksi ja salaja seda teha saan. Ei mõtle ma siis enam „müütidele“ ega välisele tühisusele.

Kui tuisk vaibub, lähen jälle metsa – vaikust otsima.

Kes me oleme, metsaomanikud?

Wednesday, December 12th, 2012

Olen nüüd mitme järjestikuse erametsandusest pajatava looga jõudnud kõige alumisele astmele – maale ja metsa – ning pühendun metsaomanikule kui süsteemi kõige tähtsamale tegelasele, kelleta poleks ei metsaühistuid, erametsaliitu ega poleks üldse põhjust erametsandusest rääkida.

On päris uhke tunne olla üks osa ligi 100 tuhandest, meie Lauluväljaku täiest rahvast, kelle kätte on usaldatud ligi miljonil hektaril kasvav väärtuslik elus loodusvara – mets.

Oleme kõik oma näolt ja tegudelt erinevad, kuid on üks asi, mis meid seob – see on omanikutunne. Kellele õnnistuseks ja rõõmuks, kellele koormaks – sõltub juba inimese enese eluhoiakutest, aga ka riigivõimust, poliitikast, seadustest.

Ei hakka üldse rääkima suurtest metsafirmadest, kus omanikud jäävad enamasti anonüümseks ja kõrvalt ei oska mõistatada, kas neil peale kalkuleeriva majandusliku mõtlemise veel ka teistsugused tunded metsa kui looduse osa vastu on.

Minu sümpaatia kuulub väikemetsaomanikele, taluperedele või lihtsalt maal elavatele inimestele, kelle maatüki juurde, mis võib olla nii esivanemate põliskoht või linnast maale asunute uus kodu, kuulub ka väike metsatukk – kosutuseks hingele või kohaks, kust vajadusel veidi puitu lõigata. Küllap need 55 tuhat inimest, kes moodustavad üle poole kõigist metsaomanikest ja kel on vähem kui 5 ha metsa, ongi need, kes tegelevad igapäevaselt millegi muuga, pole huvitatud suurematest raietest ega kuulumisest metsaühistusse.

Nii jäävad järele paarkümmend tuhat agaramat keskmikku, kes aeg-ajalt metsa raiuvad, sinna uusi puid istutavad ja hooldavad. Osa neist kuulub ka metsaühistutesse. Väike või keskmine metsaomand ei kindlusta pidevat sissetulekut, et sellest elatuda. Sageli on linnas elavad metsaomanikud sunnitud tegema valikuid, kui nad ise ei oska või suuda metsaga tegelda. Tekib ahvatlus näiteks tagastatud maa ära müüa, et vabaneda kohustusest maamaksu tasuda, metsaraie tehingutelt riigimakse maksta ja seaduste ees vastutada. Kes aga on need ostjad, kes hästi maksavad? Ikka suured metsafirmad või välismaised pensionifondid. Kui saaksin, siis soovitaksin müüjatele, et leppige kasvõi madalama hinnaga, aga müüge oma maa või talukoht ikka kohalikele või maale elama asuvatele peredele, mitte metsafirmadele või juhuslikele aferistidele. Muidu ei jää isegi tukakest metsa esivanemate kodupaika enam alles.

Metsaomanikuks olemine toob kaasa kohustusi riigi ees nii maksude kui seadustest kinnipidamise mõttes, aga samal ajal jääb ka palju vabadust, võimalusi olla looduses, oma metsast marju-seeni korjata, metsloomi ja linde vaadelda (või ka jahti pidada, kel see veres on). Keskmise suurusega mets annab aeg-ajalt (kindlasti mitte igal aastal!) ka rahalist tulu, samas ei tohi unustada, et lagedaks raiutud aladele tuleb uus mets kasvatada, muidu jääb inimene loodusele võlgu. Metsaga koos elamine annab erakordse võimaluse loodust mõistma ja hoidma õppida, muudab meie silmavaate ja südame hellemaks.

Metsaühistud muutuste lävel

Tuesday, December 11th, 2012

Kui eelmises postituses kirjutasin erametsaliidust, siis ilma harudeta ehk ühistuteta, poleks see puu elujõuline. Nimelt koosneb esindusorganisatsioon Eesti Erametsaliit temasse koondunud kohalikest metsaühistutest või -seltsidest, keda kokku on 32. Peale nende on veel nn. sõltumatud ühingud, kokku 15, kes pole erametsaliiduga liitunud või on mingil ajal erimeelsuste pärast sellest välja astunud.

Metsaühistutesse koondunud liikmetele kuulub ligemale 300 000 ha metsamaad (erametsi kokku ca 950 000 ha), seega arvestatav osa kogupindalast. Seevastu ei saa kiidelda ühistutega liitunud liikmetega – metsaomanike üldarvust umbes 4,5%.

Kuidas siis nii vähe liikmeid, aga nii suur pindala? Järeldus saab olla vaid üks – metsaühistutesse kuuluvad suured metsafirmad ja füüsilised isikud, kel on keskmisest suurem maaomand. Väikemetsaomanikud pole pidanud metsaühistut endale vajalikuks. Eestlane toimib üldjuhul päris ratsionaalselt: kui kusagile astumisest kasu pole loota, siis ei astu mitte.

Minule meeldib eluga kursis olla ja infoallikatele võimalikult lähedale pääseda. Meeldib ka ühtviisi mõtlevate inimeste seltskond, ehkki metsarahva seas oleks seda naiivne loota. Siiski on kasulik teada, mida mõtlevad need, kelle arusaamad sinu omadega kokku ei lähe. See hoiatab, teeb ettevaatlikuks ja võimaldab oma positsioone võtta.

Kui meie siin 2004.a. oma metsaühingu lõime, oli liitujaid kusagil 15 ringis , kõik tundsid kõiki ja istuma mahtusime ühe liikme juures nõupidamiste laua taha ära. Nüüd on liikmeid üle 100 ja koosolekule sõidame linna renditud saali. Ma ei tunne seal enam suurt kedagi peale algatajaliikmete. Uued noored siledad mehed olevat rootsi pensionifondide kohapealsed tegevjuhid või suurte metsafirmade asjamehed.

Tulevik pidavat kuuluma ainult suurtele metsaühistutele, millel liikmeid 500. Vastasel korral Erametsakeskus (sihtasutus keskkonnaministeeriumi haldusalas) ühistuid enam rahaliselt ei toeta. Rahata aga pole võimalik rentida asjaajajale nurka kontorilaua taga, hankida sidevahendeid või arvuteid, mis ühistul oma liikmetega suhtlemiseks on hädavajalik. Oma liikmemaksudest ei piisa, sest ühistu peab maksu tasuma ka katusorganisatsioonile ehk erametsaliidule.

Nii ongi läinud lahti metsaühistute ühinemispaanika. Küllap on oma osa ka tugiisikute süsteemi kadumisel ning aktiivsed, metsandusliku haridusega, tööta jäänud inimesed otsivad suurtes ühistutes sobivat ametit.

Mina igatsen taga neid „pehmete“ väärtuste aegu, mil 20-30 liikmeliste gruppidena sai käidud metsas praktilistel õppepäevadel. Mulle jäi väheks oma ühistus peetud õppustest, sõitsin ka naabermaakondadesse, kui seal metsades midagi praktilist ja huvitavat tehti. Käisin korduvalt Sakala ühistus, samuti Viljandimaal, Põlvamaal ja Järvamaal.

Kui tulevikus võetakse selline suund, et kõik metsaomanike tegevused, nagu puidu varumine, taimede hankimine ja metsamajandamistööd hakkavadki ühistute abil käima või kui ühistud paisutatakse nii suureks, et inimesed üksteist ei tunne, siis kaob minul kooskäimise vajadus ja huvi ära. Vaat, mis juhtus metskondade liitmisel, kui kohalikud metsnikud saadeti paar maakonda kaugemale ja kolmandast kandist suunati tema asemele võõras. Et keegi kedagi ei tunneks ja mingit „oma metsa“ nostalgiat või kogukonda ei tekiks.

Kui metsaomanik oma metsaga sõber olla ei või, seal ise tööd teha või üle-kraavi naabrile „jõudu!“ hõigata ei saa, siis on asi puhta kihva keeratud. Suurusehullusest ei sünni midagi head.

Mõtteid erametsaomanike organisatsioonist

Monday, December 10th, 2012

Erametsandusest mõeldes jõudsin käesoleva kirjatükini – millisena näeksin erametsaomanikke esindava organisatsiooni Eesti Erametsaliit rolli tulevikus.

Endiselt ripub õhus küsimus, kui kindlal vundamendil seisab organisatsioon, kes esindab korraga nii väikemetsaomanikke alates 2-st hektarist kuni 20000 ha või suurematki metsapinda omavaid erafirmasid. On selge, et huvid erinevad neil kahel nagu hiirel ja rebasel. Sel põhjusel ei pruugi erametsaliidu olemasolu, seega ka vajadus kuuluda mõnda metsaühistusse, kord ühtesid, kord teisi, üldse mitte huvitada.

Aga kui ikkagi üritada koos edasi minna, siis tuleks erametsaliidu juhtimises võtta eeskuju kasvõi RMK struktuurilt, võttes arvesse erisused, püstitada oma eesmärgid ja jagada ülesanded.

Erametsaliit esindab oma liikmeid, kelleks on kohalikud metsaühistud, -seltsid või -liidud, ja kaitseb metsaomanike õigusi. Umbes nii seisab põhikirjas. Üldkoosolekul valitakse juhatuse esimees ja kuni 7 liiget kolmeks aastaks. Ma ei tea, kas igale juhatuse liikmele on oma ülesanded või kindlad tegevusvaldkonnad jagatud. Palgatud tegevjuht tegeleb küll igapäevaste küsimustega, kuid ei pruugi igas valdkonnas asjatundja olla.

Seepärast ootaksin erametsaliidu juhatuse liikmetelt järgmist:

1. Organisatsiooni arendus (metsaühistud), erametsaliidu maine tõstmine ja väärikuse hoidmine, erametsaomanike esindamine riigistruktuurides, omanike õiguslik kaitse ja erametsanduse üldine statistika.
2. Metsade majandamine ja taimekasvatus. Sellekohane statistika.
3. Puiduturustus. Sellekohane statistika.
4. Loodushoid, metsaomanike loodushariduse edendamine ja suhtlemine keskkonnaorganisatsioonidega.
5. Metsanduslik pärandkultuur, metsa kõrvalkasutus ja turism.
6. Jahindus ja maaomanike suhted jahimeestega.

Vaevalt erametsaliidu juhatuse liikmed kõike üksi ära teha jõuavad, seega tuleks juhatusel enda kõrvale kaasata erinevaid teemasid valdavatest inimestest töögrupid. See on koht, kus saaks rakendada nii vabatahtlikke ja ka erametsakeskuse poolt rahastatavaid nõustajaid, kel vastavad oskused olemas.

Loomulikult võib minu pakutu näida esialgu teostamatuna, kuid tasuks siiski kaaluda. Mingi omapoolse tulevikunägemuse olen teinud ja soovin siiralt, et organisatsioon, millesse ka mina läbi kohaliku metsaühistu kuulun, muutuks ühiskonna ja metsaomanike silmis väärikaks ja tõsiseltvõetavaks metsaomanike ühenduseks.