Arhiiv January, 2013

Natuke teistmoodi puud

Wednesday, January 30th, 2013

Fotod on tehtud erinevates kohtades ja erinevatel päevadel. „Lüüra“ kasvab ühes erametsas ja paistab teele ära, keerdus tüvega puud nägin rabarinnakul. Mõlemad männid on oma kuju poolest huvitavad.

Lüüra-mänd kasvab sirge männiga kõrvuti, kuid lähedusele vaatamata on nende kahe elu kulgenud eri radu. Puude käekäik sarnaneb natuke inimeste elusaatustega, kus tugevaid ja tarku imetletakse, oskuste või tervise poolest viletsamad aga jäävad tagaplaanile.

Metsas hooldusraiet tehes oleme harjunud, et kõigepealt raiume maha kidurad ja kõverad, kellest nagunii tulevikus palgipuud ei saa. Sealjuures tasuks mõnikord kasvama jätta kasvõi üks erilise kujuga noor puu, keda saaks vaatamas käia ja tema saatust jälgida.

Lüüra-puud vaadates on hea tunne, et tähelepanelik omanik on seal hooldusraiet tehes jätnud nii erilise kujuga männi puutumata, et saaks teda kasvõi niisama vaadata. Eemalt tundub, nagu oleks hargnemiskohas isegi saega kaasa aidatud, et kõrgusse kaarduvad harud paremini lüüra kuju võtaksid.

Teise, keerdus tüvega männi leidsin rabaretkel käies kuivenduskraavidest ümbritsetud turbavõtmiskoha lähedalt. Teda vaadates kujutlesin, kuidas kaks noort mändi nagu armastajad teineteise embuses jäädavalt kokku põimusid.

Mulle meeldib, kui inimesed oskavad metsas kasvavaid puid imetleva pilguga vaadata ning märgata igaühe erilisust, olgu need sirged mastimännid või sootuks kõverad sookased. Mets on elusasi, kes paljudele käegakatsutavatele hüvedele lisaks tekitab inimeses emotsioone, ülendab meeli, sisendab rahu ja annab vaimse tasakaalu.

Põder sööb, et ellu jääda

Tuesday, January 29th, 2013

Ma polnud enam tükk aega kasutanud metsa sõitmiseks oma suvist teed, sest siiani oli see väljade vahel lund täis tuisanud. Eelmisel nädalal käis üks mees seal traktoriga ning helistas, et ega ma ei pahanda, sest oli teraga kuni jõeni tee lahti lükanud. Loomulikult ei pahandanud, liiati kui keegi heast tahtest mulle liikumisteed teeb.

Sõitsingi siis seda teed metsa poole, et märkida ära mõned vanemad, vastu põldu valguse suunas külgharusid kasvatavad lepad, mida võiks küttepuudeks välja raiuda. Sellistel leppadel läheb üks või mitu külgoksa aina jämedamaks ja tüvi kõrguse suunas ei kasvagi.

Natuke maad enne viimast kurvi on üks pajupõõsaid täis, sovjetiaja maaparanduse buumi ajal ehitatud, kuid projekteerimisvigade tõttu raisku läinud põld. Või mis põld, hoopis endine metsa-karjamaa, mida poolvägisi üritati kusagil 80-ndatel põlluks muuta. Ei õnnestunud, sest liikuvad vesiliivad ummistasid drenaaži ja maa ei hakanudki põllumasinaid kandma. Hoopis pajuvõsa hakkas kasvatama.

Vaat seal on nüüd pelgupaik nii metskitsedele kui toidulaud põtradele. Kuhu pajud pole peale tungida jõudnud, kasvavad rohttaimed, mida keegi niitmas ei käi. Seetõttu võib seal igal suvel kuulda rukkirääku. Kuluheina kiht niiskel maal aina pakseneb ja varjab veel paljusid liike. Inimese silmale lihtsalt jäätmaa, kuid loodusele elurikas varjuline koht.

Olen harjunud mööda minnes pajupõõsaste suunas vaatama, lootes näha mõnd elukat. Seekord hakkaski üks põder eemalt põõsaste vahelt silma. Küllap ta enne minu tulekut seal pajusid sõi. Nüüd oli looma tähelepanu minule suunatud. Jahihooaeg küll ammu möödas, kuid inimest ei või iial usaldada.

Ma pole kuigi hea looma soo määraja, eriti kui põdrapulli kindlaim sootunnus – sarved – talvisel ajal puuduvad. Pildile jäi tagumik, mille valge osa peaks isasloomal lõppema kintsudel, emasloomal aga ulatuma üles sabajuureni. Sellel põdral oli lisaks veel habemetutt kurgu all ja minu arust ka uute sarvede ilmumise mügarad otsmikul. Seega võis ta ehk olla noorepoolne põdrapull.

Metsaomanikud kiruvad ulukikahjustusi, millest eriti valusaks peetakse noorte männilatvade murdmist põtrade poolt. Metskitsed, kelle arvukus on hetkel madal, kärpisid oma hiilgeaegadel talviti kuusetaimede latvu ja külgvõrseid. Tegelikult aga saavad mõlemad sõralised oma peamise kõhutäite siiski lehtpuude okstest, võrsetest ja koorest, suvel ka rohttaimedest või lehtedest. Metsaomanikele peavalu põhjustav okaspuude söömine on loomadele otsekui talvine vitamiinirikas maius üksluise oksadieedi kõrval. Inimestena ei saa me loomadele pahaks panna, et osa neist taime- või puutoitlased on, pealegi on mets, mida me kipume ainuomandiks pidama, ka nende looduslik elupaik. Jääb üle vaid loomi oma mõistusega üle kavaldada ning metsapuude kaitseks erinevaid ulukitõrjevahendeid välja nuputada.

Üks silma silitav harvendusraie

Monday, January 28th, 2013

Sõidan mõnikord mööda metsateid, et teada saada, kuidas metsi majandatakse. Sellest kohast, millest pildi tegin, polnud ma umbes pool aastat mööda käinud, seepärast jäid vahepealsed muutused kohe silma.

Üle pika aja ka midagi positiivset. Tegu on naabermaakonna riigimetsaga. Mäletan selgesti, millisena see mets siiani meelde oli jäänud: tihe alusmets, okaspuude vahel kaski ja natuke teisi lehtpuid. Iga kord mõtlesin, et seal oleks paras aeg midagi ette võtta. Teelt vaadates võis oletada ka suurepärast seenemetsa. Nüüd on hoopis teine asi – on valgust, avaraid metsaaluseid vaateid ning kasvama on jäetud palgipuudeks sirguvad kuused-männid. Nii näeb välja hooldatud majandusmets. Uurisin metsaregistrist, et mets on ca 45-aastane, mustika või karusambla-mustika kasvukohatüüp, harvendati kokku 6,4 ha.

 

Kui on õiged raiemehed ja hoolikas järelevalve, siis osatakse meilgi väga ilusat metsatööd teha. Kas nimetatud metsa hooldamisel oli oma roll ka asjaolul, et kõrvalolevat teed pidi kulgeb suvel avatud Oandu – Ikla 370 km pikkune RMK matkarada, ei tea kindlalt väita. Igatahes teeb metsameestele au, kui kasvõi matkatee ääres suuri lageraielanke rändajate silma riivamas pole. Nii võibki mõni välismaine matkamees õhata, kui suured metsad ja kui palju puutumatut loodust Eestis on – ei lõppu ega äärt. Kohalikena näeme siiski ka metsanduse varjukülgi.

Talvised tedred

Sunday, January 27th, 2013

Ehkki sel nädalavahetusel on tähelepanu koondatud talviste aialindude vaatlemisele, on samamoodi huvitav teada, kui palju ja milliseid linde võib praegu näha loodusmaastikus.

Tegin kahe raba vahel peatuse, kui nägin mõlemalt poolt teed lendu tuhisemas tetresid, nii kanu kui kukkesid. Oli sel talvel nähtust kõige arvukam tedresalk, oma paarkümmend lindu korraga.

Talve saadavad tedred mööda salkadesse kogunenult ning toituvad kasepungadest. Metsastuvad rabaservad pakuvad kuni kevadiste pulmamängudeni tetredele nii toitu kui varju. Pulmamängudeks valitakse rabas mõni lagedam plats, mõnikord mängitakse ka rohtunud põldudel või heinamaadel.

Aprilli teises pooles on tedreemand juba pesal haudumas. Pesa asub maapinnal varjulises kohas, näiteks risuhunniku ääre all või maani ulatuvate okstega kuuse varjus. Just sellisesse kohta sattusime kogemata möödunud aastal mai esimestel päevadel metsa istutades. Pruunikirju sigri-migri kaitsevärvi sulestikuga lind kannatas viimase hetkeni inimeste askeldamise paari meetri kaugusel pesast, kuni lõpuks sai mõõt täis. Alles lendu tõusev lind reetis ise oma pesa asukoha, millele olime liiga lähedale sattunud. Jätsime seal töö pooleli ning jätkasime kaugemal.

Kuna mul hing kripeldas hauduja häirimise pärast, siis paar päeva hiljem käisin binokliga eemalt piilumas, kas tedrekana ikka tuli pesale tagasi. Õnneks ta oli jälle seal ja loodetavasti koorusid pojadki välja. Arvukuse säilitamiseks on teder meil looduskaitse all.

Kahtlustasin varguses oravaid, kuid selgus, et …

Friday, January 25th, 2013

Suller-oravate jutt haakub paremini ühe teise teemaga, aiaorava ees aga pean kahtlustamise pärast vabandama. Tema pole tihaste peki öises varguses osaline, tegelikult pole ma oravaid sel talvel maja lähedal näinudki, pealegi on nemad päevase eluviisiga loomad.

Asi järgmine. Umbes nädal aega jutti kadus öösiti lindude toitmiseks mõeldud rasvakuulikeste kott lati otsast ära. Nöör läbi näritud ja toit koos võrguga kaasa võetud. Kui poekraam otsa sai, torkisin sügavkülmas olnud pekitükile augu koos nööriga keskelt läbi ja riputasin lati otsa, tihastele. Igaks juhuks vahetasin pika lati asukohta ja panin selle poolviltu teise elupuupõõsa sisse, kus polnud tihedate okste vahelt võimalik enam latile pääseda. Kahjuks ma ei osanud arvestada, et põõsastel on kõvaks külmunud lund ning kui hommikul pekk koos nööriga jälle kadunud oli, nägingi põõsal lumel jälgi. No külakass see ei saanud olla, sest mööda pikka, peenikest ja ümmargust latti kass ronida ei riski. Otsisin kapist järgmise peki. Vaatasin veel enne magamaminekut, et pekk alles. Hommikuks taas kadunud. Pekikäntsakatest hakkas kahju ja kordasin katset rasvakuulikestega. Kadusid jälle.

Lõikasime päeval sirelipõõsastest vanu oksi välja, saagisime maha ühe vana, peaaegu ladvani kuivanud mägimänni ja tegime maja taga tuld. Kevadel oleks lõigata küll parem, aga siis ei saa enam ohutult maja lähedal oksi põletada. Veranda nurgalt mägimänni oksi vedades märkasin järsku maja vundamendi ääres maas kadunud linnutoidu kotikest, ühes tükis, nöörijupp järel. Ja lumel rada tillukesi käpajälgi, nagu väikse kassi omad. Ohoo! jäljed viisid maja vundamendi tuulutusaugu juurde. Oli näha, et august käiakse sisse-välja, sest lumele on prügi pudenenud. Sissetallatud rada suundus elupuude vahele ja sealt lund mööda põõsa harjale, kust latile ligi pääseb. Kõik sai korraga selgeks.

Olin unustanud, et hiirte krõbistamist lagede vahel pole juba paar kuud kuulda olnud. Meie maja alla on asunud elama tuhkur! Vaevalt kahest pekitükist talle kuigi pikaks ajaks jätkus ning kui hiiredki puha nahka pistetud, siis kõlbavad kehval ajal ka teravilja-rasvakuulikesed. Öise eluviisiga loomake käibki toitu pimedal ajal hankimas.

Tuli meelde paari aasta tagune kohtumine, kui ühel suveööl trepil istusin ja poolpimedas üks väike vilgas kogu piki maja vundamendi äärt mulle peaaegu vastu jalgu jooksis, natuke põõsaste vahel ringi tiirutas ja sama kiiresti tuldud teed tagasi lippas. Sedasama äärt mööda kulgeb ka praegu lumel see väikeste käpajälgede rada. Kahjuks pilti tuhkrust mul veel ei ole… rabaretkel pildistatud jänesejälgedest siiski on.

 

Rabalaugastel kõndimas

Wednesday, January 23rd, 2013

Täna lõpuks tundsin, et talv polegi enam nii kurb ja troostitu, eriti kui lumine raba inimest kannab ja rabamändide vahelt päike piilub.

Lootsin rabast vaikust leida, kuid kusagil kauguses kolistasid metsamasinad. Raba asub muust ümbritsevast üksjagu kõrgemal ja eks kõrgelt kosta ka kauged helid paremini. Seevastu on sügiseti mulle rabast meelde jäänud täiuslik vaikus, kohe nii hääletu, et kõrvadel valus.

Sattusin mootorsaani rajale ja avastasin, et keskmise lindi jäljes oli päris lahe sammuda. Jäljed viisid laugastiku vahele, kuhu jõuda oli ka minu siht. Laugaste kõrval on kõrgem puudegrupp, mida muul ajal pole eriti julgenud vaatama minna, sest laukaid ühenduses hoidvad kinnikasvanud kohad õõtsuvad kahtlaselt. Praegu annavad muust maastikust tasasemad lumelapid aimu, et seal all ongi needsamad laukad, millel nüüd vahva ringi jalutada.

Raba oli vanasti külarahva jaoks tähtis turbavõtmise koht. Selle servas olid igal talul oma pätsturba lõikamise augud ja turbaküünid. Seetõttu on sinna ka kuivenduskraave kaevatud ja turba võtmine jätkus isegi kolhooside ajal. Kraavituse mõjupiirkonnas aga hakkab raba hoogsalt metsastuma. Keskosas ja laugaste vahel on see protsess õnneks aeglane.

Päike vajus madalamale, ja kui hakkasin raba ääreala mändide vahele tagasi jõudma, kostis kõrvu mitmeid linnuhääli. Seisatasin ja sädin tuli lähemale. Punt sabatihaseid, mõned sootihased ja tutt-tihased. Vilkad linnukesed ei tahtnud kuidagi paigal püsida ega pildile jäämiseks poseerida. Üks tutt-tihane siiski õnnestus männioksalt kätte saada.

Üks väga suure jalanumbriga kult oli rabast metsa poole traavinud. Palju oli jänesejälgi, mis annab lootust, et valgejänest meil natuke veel leidub. Samas on ka ohtralt rebaste radu.

Kui kevadel lund vähemaks sulab, kuid raba veel külmunud, tuleks kindlasti tagasi minna. Siis on ka linde rohkem, ehk isegi metsiseid või tetri.

Mürakas ilmus lagedale

Tuesday, January 22nd, 2013

Nädala lõpus, kui käisin üle piiri riigimetsa lageraielanki vaatamas, nägin eemalt midagi huvitavat. Täpselt ei saanud siis aru, mis asi see lume all on ja kuna käis parajasti materjali väljavedu, ei tahtnud masinameest oma pildistamisega sinna häirima minna.

Nüüd oli töö lõpetatud ja lagedal vaikus. Ronisin üle kraavi ja suundusin lumise müraka poole. Nagu olin oletanud, et see võib pirakas rändrahn olla, nii ka oli. Igal juhul polnud ma varem sellest kivist teadlik, ehkki olin sealkandis varem metsad enam-vähem läbi luusinud. Sellesse tihedasse noorepoolsesse haavikusse miski eriti ei tõmmanud ja seda enam oli raie järel lagedale ilmunud kivimüraka nägemine nüüd tore avastus.

Hea, et mõned säilikpuud rahnu ümber olid raiumata jäetud. Kui kevadel lehte lähevad, siis heidavad kivile ja samblale natuke kaitsvat varju. Rahnu mõõtmed on üsna muljetavaldavad, pealegi pole siinkandis suuri rändrahne kuigi palju. Üks tuntum, nn titekivi, asub mu kodutalu põllul ja teist suurt tean veel riigimetsas. Nad sarnanevad nii suuruse kui kuju poolest selle kolmanda kiviga, mida täna pildistasin. Kõik on nagu lömmis katusega saunad, pealt lamedad ja ristküliku kujulised. Kaks eelmist on kantud Pärnumaa loodusväärtuste nimekirja, aga kas ka see kolmas, mis asub tegelikult juba Raplamaal, märkimist väärivate nimekirjas kajastub, seda ma praegu ei tea.

Kui kevadel lumi ära sulab, siis paljastub viimati leitud kivimürakas täies ulatuses. Kindlasti käin uuesti vaatamas ja teen temast jälle juttu.

Paanikaks pole alati põhjust

Monday, January 21st, 2013

Ikka juhtub, et oma metsas järjekordset ringkäiku tehes avastad kusagil mõne kuusepuu ära kuivanud olevat, enamasti on siis kuuse-kooreürask kallal käinud. Tavaliselt leiab selliseid puid talvisel ülevaatusel ja siis tekib soov need sealt välja raiuda, teisisõnu – metsas tuleks sanitaarraiet teha. Kas see iga kord vajalik on, sõltub omaniku suhtumisest. Ürask on metsaomaniku silmis kahjur, üldisemas mõttes aga osa elurikkusest ja looduslikust mitmekesisusest.

Lisan loo juurde kaks fotot erinevatest kohtadest oma metsas. See pilt, kus keskel seisab üksik kuivanud vanem kuusk, on tehtud noorendiku poolsest küljest, kus vana mets on kagu suunalt avatud. Tean seda kuivanud kuuske umbes 4-5 aastat ning olen jälginud, kas ürask liigub sealt edasi. Siiani ei ole. Aasta enne seda, kui sel kuusel esimesed märgid kuivamisest ilmnema hakkasid, oli läheduses tuul ühe teise kuuse ladva maha murdnud. Püsti jäänud tüügas meelitas tõenäoliselt putukad kohale ja sealt liikusid nad edasi servaalal seisva puu sisse. Teisi kuuski pole puututud. Suured kuused on paksu korpas koorega, mida tillukesed üraskid ilmselt läbi puurida ei suuda. Soojal ajal võib kuusk enesekaitseks tillukese üraski isegi vaigu sisse ära uputada. Loodan, et suuremat kahjustuskollet niipea ei tule ning see üksik kuivanud kuusk võib seal püsti seista, kuni kunagi raiekord terve metsani jõuab. Või kas mina seda üldse teengi, sest mõnekümne meetri kauguselt algab väike-konnakotka pesapaiga 100 meetrine kaitsetsoon.

Teisel fotol on värskem üraskikolle teises kohas, kus seisavad 6-7 peenemat kuuske sihi ääres metsa põhjapoolses küljes. Need kuused on tänaseks juba maha saetud, sest kättesaamine ja äravedu pole keeruline. Pigem oli saagimise mõte selles, et kui sealt juhtub mööda käima mõni kohalik või külla tulnud inimene, siis jääksid ära ohked, et näe, sul hakkab mets kuivama! Ei viitsi kõigile üle seletada, et kuivanud puud ei kujuta endast metsale enam ohtu, ehkki nad möödakäija silma võivad riivata. Ürask on oma pahateo juba ära teinud ja puust lahkunud. Asemele tulevad teised putukad või linnud, kes üraskivastseid söövad. Siiski võib üraskikolle seal edasi püsida, kui tõugud maa sisse talvituma poevad ning kevadel valmikud uusi kuuski asustama hakkavad ja uuele paljunemisringile lähevad.

Teise foto üraskikolle tekkis läinud suvel ja kahjustatud kuused on napilt 70-aastased. Neil on õhem koor, millesse polnud kevadel isasel üraskil kuigi keeruline sisenemisava puurida ja paaritumiskäikudes emaseid ootama jääda. Kust üraskid sinna lendasid, ei tea, sest läheduses pole teisi kahjustuskoldeid ega murdunud puid. Tiivuliste lendlevate putukate tulekusuunda on võimatu tuvastada.

Selle jutuga tahan jõuda sinnamaale, et metsakahjurid – kuuse-kooreüraskid – võivad mõnes kohas metsaomanikule suurt peavalu valmistada, eriti kui neid levib massiliselt ja kui omanik üraskite tõrjeks midagi ette ei võta. Järelemõeldult tegutsedes pole paanikaks siiski põhjust.

Kõige olulisem on mitte jätta metsa värskelt murdunud tooreid okaspuid (kuuski) või unustada enne kevade saabumist metsast välja vedamata juba valmissaetud okaspuitu.

Järgmine käik üraskist kahjustatud metsa peaks olema ilmade soojenemise järel maikuus, kui tuleks üle vaadata olemasoleva kolde läheduses kasvavad keskealised või raieküpsuse eelsesse ikka jõudnud kuused. Kui on näha, et mõnel puul esineb värsket vaigujooksu, tähendab see, et üraskipoiss on kohal ja tegutseb. Koore sisse puuritud auk, kust vaik jooksma on hakanud, tähendabki, et ürask on juba koore alla sisenenud. Et edasist kahjustust ennetada, tuleks vaigujooksuga puud kiiresti välja raiuda ja kohe metsast eemale toimetada. Nii saavad koos puudega välja viidud ka üraskid.

Üheks võimaluseks on avastatud kollete juurde paigaldada kevadel, kui ilmad soojaks lähevad, või teist korda pärast jaani, üraski püüniseid. Neid on mitut liiki ja kõik nad töötavad ligimeelitamiseks mõeldud peibutusaine ehk feromooni abil. Minulgi on renditud üks kastpüünis, kuhu riputatakse feromooni pakike, mis levitab spetsiifilist lõhna ja mille peale lendavad üraskid püünise pilude vahelt sisse, kuid sealt välja enam ei pääse. Jääb üle vaid püünist aeg-ajalt kontrollida ning kasti põhjas olevasse sahtlisse kogunenud üraskid kilekotti või kaanega nõusse puistata ja metsast välja toimetada. Üraskitega koos püünisesse sattunud teised putukad tuleks kindlasti vabaks lasta. Olen sellest kirjutanud möödunud kevadel ja suvel mitmes metsaloos (13. mai, 21. mai ja 9. juuli 2012).

Üraskipüüniste kohta leiab infot metsaühistu Kesk-Eesti Metsaomanikud kodulehelt kemo.ee ja huvi korral saab nii püüniseid kui feromooni nende käest osta.

 

Kolm päeva hiljem

Saturday, January 19th, 2013

Nädala algul ühel pimedal ja sajusel päeval kõndisin mööda metsasihti jõe poole. Kohe minu maa kõrval, territooriumi poolest naabermaakonnas, tehti riigimetsa langil lageraiet. Kui nüüd kolm päeva hiljem sealt uuesti mööda käisin, säras päike ja ilm oli külm. Harvester oli läinud ja käis puude äravedu.

Vaatasin huvi pärast metsaregistrist, kui vana see haavik (70% hb, 25% ks, 5% lm) siis oli, et minu silmale üpris noorena paistvad puud lageraiesse määrati. Hinnatud vanuseks oli 41-42 aastat, kõrgust 17-22 m. Langi suurus 2,2 ha ja tagavara 540 tm. Kuna puud kasvasid üsna tihedalt, tüved sirged ja pikad, siis võisidki need nii korraliku mahu sellelt langilt välja anda.

Ma poleks ise eales tulnud mõttele nii noort metsa lageraiena raiuma hakata, seetõttu vaatasin seadusest, millised need uuema aja kombed metsas tegutsemiseks on. Selgus, et olen ajast maha jäänud. Seaduse järgi võibki haaviku alates 30 aasta vanusest lageraiesse panna. Ja ega metsaseadust, mida üle aasta muudetakse, pähe tuupima pole ka hakanud. Eks taksaator-metsakorraldaja tunneb seadusi täpselt, kui ta majandamiskavasid koostab. Kui vaja, siis vaatan kavast ja erijuhtudel uurin ka seadust. Kogemusi haavikutega pole olnud, pehmetest lehtpuudest on mul hall-lepikud, kuid neid peetakse „lindpriideks“.

Külma ilmaga saab raietöid teha nii, et maapinnale jälgi ei jää. Selles suhtes on tänavune jaanuar paksu lume sulamise järel metsaraiujatele helde olnud. Vaevalt kiirelt kõdunevaid lehtpuuoksigi ära veetakse, pigem jäävad talvel metsloomadele nosimiseks. Angervaksa kasvukohatüüp ja haab enamuspuuna viitavad sellele, et istutust seal vist ka ei tehta. Paari aasta pärast on kiirelt kasvavas haavavõsas põtrade söömalaud nagunii kaetud. Käin sealt sageli mööda ja hoian silma peal, mis edasi toimuma hakkab.

 

On pärandkultuuri aasta

Thursday, January 17th, 2013

Aasta 2013 on kuulutatud pärandkultuuri aastaks. See puudutab ka metsamaastikke, kus leidub jälgi aastakümnete või isegi sajandite tagusest inimtegevusest. Jälle on aeg rohkem mõelda asjust, mis oli enne meid ning juhtida metsamajandamistöid tegevate inimeste tähelepanu märkamist ja hoidmist vajavatele paikadele.

Üle pika aja näitas end päike ning järjekordse metsaretke käigus jõudsin raba lähistel oleval naaberkinnistul ühele tähelepanuta jäänud rajatisele. Pildilt on seda lumisel ajal küllaltki keeruline muust maastikust eristada, kuid on teada, et seda metsa läbis 19. sajandi teises pooles ja 20-nda algul Võidula klaasivabriku raudtee, mida mööda veeti rabast turbapätse klaasivabriku kütmiseks. Kusagil 1950-ndatel olid tammil isegi liiprid ja raudteerööpad alles ning kohalikud olid neid sealt välja sikutamas käinud. Siis süvendati ka rabaäärset oja ning sild lammutati.

Ojast ma seekord üle ei pääsenud, et rabasse kinnikasvanud turbaaukude juurde minna. Jää oli vee kohal õhus, all lahtine vesi. Trampisin jäälahmakaid katki, ehk külmub allpool teine jääkiht peale ja varsti peaks sealt ka rabasse pääsema.

Rabaäärse metsa ostis meie metsaühistu mees üle 10 aasta tagasi ja olen talle sellest ajaloolisest raudteest ka rääkinud.  Poleks eriti mahukas töö raudteetamm võsast puhtaks rookida ja säilitada seda nähtavana. Oluline on, et igaüks, kes seal praegu või tulevikus metsatöid teeb, teaks kunagise raudteetammi olemasolust ega kahjustaks seda.

Võidula küla, mõisnik Graubneri kumerate aknaklaasidega puidust mõisahoonet ning kunagise klaasivabriku ja töölisasula ajalugu teatakse hästi ja selle hoidmisega tegelevad kohalikud inimesed. Suviti käib mõisahoones külalisi ja pargis Käru jõe käärus peetakse kokkutulekuid.

Pärandkultuuriobjektidest on kõige rohkem kirja pandud vanu talukohti, hoonete jäänuseid ja vundamente, kiviaedu ja kaeve, kinnikasvanud ajaloolisi teid, lubja- ja tõrvapõletamise ahjusid, linaleoaukusid, inimeste või pärimustega seotud põlispuid, militaarobjekte I ja II maailmasõja ajast ning palju muud – kokku üle 100 nimetuse. Pärandkultuur on meie rahva saatuse ja aja lugu, jäljed esivanemate töödest ja eluviisist. See on samasugune rahvuskultuur nagu teater, muusika, keel, raamatud, arhitektuur või mistahes tänapäevani ulatuv vaimne pärand. Kultuurrahvana peaksime ka inimtegevuse jälgi ehk pärandkultuuri säilitama sama hoolikalt kui vaimukultuuri.

Olen oma metsas sellised kohad enam-vähem kõik üles leidnud, jõudumööda korrastanud ning need on kantud pärandkultuuri registrisse, mis on vaatamiseks maa-ameti veebilehel. Ka see jõeäärne talukoht, mida siin sageli mainin, on üks näide hooldatud pärandkultuuriobjektist metsas. Ehkki pärandkultuuril puudub seaduse kaitse ega maksta selle hoidmise eest enam ka toetust, on vana säilitamine ja jõudumööda korrastamine lugupidamisavalduseks nende vastu, kes enne meid siin elasid, kuid veelgi enam hindamatu pärand tulevastele põlvedele.