Lihatükk linnutoidu asemel
Thursday, February 28th, 2013Kirjutasin siin mõni aeg tagasi, et keegi viib järjekindlalt öösiti mul elupuupõõsasse torgatud peene lati otsast lindudele mõeldud teravilja-rasvakuulikeste koti minema ja lohistab selle maja vundamendi tuulutusauguni. Kahtlustasin, et meil elab tuhkur, kes ongi ööloom ja kes ainukesena peale orava suudaks lumise põõsa tipust piki peenikest puulatti selle otsani turnida ja seal kotti hoidva nööri läbi närida. Orava jälgi ma tunnen, pealegi on orav päevaloom, aga lumel on teistsugused käpajäljed, ümmargused, kuid kassi omadest väiksemad.
Vahepeal käis mul ka üks väike-kirjurähn seda toitu söömas. See rähn on poole väiksem kui suur-kirju, umbes rohevindi mõõtu. Erinevus suur-kirjust on ka selles, et väike-kirjul pole punast sabaalust. Ma pole kunagi varem väike-kirjurähni koduaias näinud, sest pidasin teda metsade linnuks. Viimasel ajal on tema arvukus kahanenud ja metsaski kohtab teda järjest vähem.
Aga kuidas ma siis nüüd linnutoitu öise külalise eest olen kaitsma hakanud. Esialgu tõmbasin suure kilekoti ööseks pallivõrgule ümber ja sidusin lati ümber kinni. Seda oli tülikas käia hommikuti ära võtmas ja leidsin põnevama lahenduse – panen nüüd ööseks lati peale tükikese värsket liha. Hommikuks on liha kadunud ja kotike linnutoiduga alles. Järelikult on käija lihasööja loom. Jäljed tulevad ja lähevad endiselt vundamendi august põõsani, sealt kaarega üles ja üle lume latini. Olen liha päris mitu õhtut pannud ja enne magamaminemist vaatan veel taskulambiga järele, et kas pole juba ära viidud. Näib, et majaalune loom tuleb alles siis, kui tuled aknas kustunud. Küll tahaks seda loomakest päriselt näha.