Arhiiv February, 2013

Lihatükk linnutoidu asemel

Thursday, February 28th, 2013

Kirjutasin siin mõni aeg tagasi, et keegi viib järjekindlalt öösiti mul elupuupõõsasse torgatud peene lati otsast lindudele mõeldud teravilja-rasvakuulikeste koti minema ja lohistab selle maja vundamendi tuulutusauguni. Kahtlustasin, et meil elab tuhkur, kes ongi ööloom ja kes ainukesena peale orava suudaks lumise põõsa tipust piki peenikest puulatti selle otsani turnida ja seal kotti hoidva nööri läbi närida. Orava jälgi ma tunnen, pealegi on orav päevaloom, aga lumel on teistsugused käpajäljed, ümmargused, kuid kassi omadest väiksemad.

Vahepeal käis mul ka üks väike-kirjurähn seda toitu söömas. See rähn on poole väiksem kui suur-kirju, umbes rohevindi mõõtu. Erinevus suur-kirjust on ka selles, et väike-kirjul pole punast sabaalust. Ma pole kunagi varem väike-kirjurähni koduaias näinud, sest pidasin teda metsade linnuks. Viimasel ajal on tema arvukus kahanenud ja metsaski kohtab teda järjest vähem.

Aga kuidas ma siis nüüd linnutoitu öise külalise eest olen kaitsma hakanud. Esialgu tõmbasin suure kilekoti ööseks pallivõrgule ümber ja sidusin lati ümber kinni. Seda oli tülikas käia hommikuti ära võtmas ja leidsin põnevama lahenduse – panen nüüd ööseks lati peale tükikese värsket liha. Hommikuks on liha kadunud ja kotike linnutoiduga alles. Järelikult on käija lihasööja loom. Jäljed tulevad ja lähevad endiselt vundamendi august põõsani, sealt kaarega üles ja üle lume latini. Olen liha päris mitu õhtut pannud ja enne magamaminemist vaatan veel taskulambiga järele, et kas pole juba ära viidud. Näib, et majaalune loom tuleb alles siis, kui tuled aknas kustunud. Küll tahaks seda loomakest päriselt näha.

 

 

Linnujuttu talvikestest

Wednesday, February 27th, 2013

Õppisin talvikesi tundma alles kümmekond aastat tagasi. Seni olid kõik värvulised minu jaoks justkui ühesugused. Uskumatu, et elad nii kaua ära ja ei tunne huvi, kes veel iga päev su kõrval elavad. Kardan, et minusuguseid on rahva hulgas enamus. Piltidel istuvad kahvatutes rohekaspruunides toonides proua Talvike ja erksa kollasega ehitud härra Talvike.

Naljakas on see, et huvi linde tundma õppida sai mul alguse suurematest ja haruldasematest kotkastest, keda kohtab looduses hoopiski harvem kui väiksemaid laululinde. Kotkaste järel tulid teised röövlinnud – viud ja kakud. Kellestki peab ju alustama ja veelgi toredam, kui leidub sõpru, kes linnuvaatlusi ärgitavad tegema. Esialgu täppisteadusena tunduvad liikide tunnused hakkavad vähehaaval meelde jääma ja ühel hetkel muutub linnuvaatlus hasardiks. Uus tõrge tuleb aga siis, kui avastad, et sama liigi puhul erinevad omavahel nii isaslinnud, emased ja välja kujunemata sulestikuga noored.

Algajale ei too pingutused kohe tulemusi, isegi tarkades raamatutes olevate piltide ja kirjelduste tuimalt uurimisest pole tuntavat kasu. Tuleb ise kogeda, linde looduses vaadelda, võimalusel ka pildistada, et saaks raamatupiltidega hiljem võrrelda. Suureks abiliseks on talvised linnusööklad, mida on mugav kasvõi läbi akna jälgida. Seda võiks soovitada lastega peredele, sest mis noorena õpitud, jääb kogu eluks meelde.

Olenevalt asukohast käib talvise linnusöökla toitu proovimas palju erinevaid linnuliike. Täna jutuks olev talvike on meil igapäevane kostiline. Erinevalt tihastest, rohevintidest, puukoristajatest või leevikestest eelistavad talvikesed korjata pudemeid maapinnalt ega lenda kunagi katusealusesse seemneid võtma. Enne toidu juurde asumist istuvad talvikesed hulk aega lähedal puuvõras ja jälgivad teiste lindude toimetusi. Kui talvikesi on kogunenud rohkem kui üks, siis riskivad nad koos maapinnale lennata ja sööma asuda. Pole märganud, et talvikesed oleksid omavahel kisklema kippunud või teisi rünnanud. Ka neid endid pole kiusatute hulgas juhtunud märkama. Malbed ja rahumeelsed linnud.

Metsas olen talvikesi suurtes parvedes näinud jahimeeste seasöödaplatsidel. Kui kevad tuleb, lahkuvad ka eluhoonete läheduses peatunud talvikesed loodusmaastikule ja teevad pesa kas madalale põõsastikku või isegi maapinnale. Seal kasvatavad nad maikuu jooksul pojad üles ja soodsate olude korral juulikuus veel teisegi pesakonna. Osa talvikesi ei lenda meilt sügisel ära soojale maale ja põhja poolt võib talveks lisagi tulla.

Lindude jälgimine on väga hea hingeteraapia, eriti kui ümbritsev elu-olu muret teeb. Siis näed, et linnudki püüavad raskustega toime tulla ja ellu jääda.

Elurikas haavik

Tuesday, February 26th, 2013

Ilus talveilm kutsus loodusesse. Võtsin sihiks ühe vääriselupaiga riigimetsas, kus kasvab rohkelt kõrgeid haabasid. Talvel lume ja raagus puudega on seal valgem, kuid suvel on pidevalt hämar. Vana haavametsa peetakse üheks rikkalikuma elustikuga metsatüübiks. Elu ma sealt otsima hakkasingi.

Puhthaavikut on siinkandis üpris raske leida, enamasti kasvab haab koos kase ja kuusega. Selles metsaosas, kus täna käisin, on haavad vanemad ja kõrgemad kui neile alla jäänud vibalikud kuused. Tihedalt koos kasvanud puud on sirged ja tüved oksavabad.

Haavale sobivad viljakad mullad, kus ta kasvukiirus on märkimisväärne. Vanemaid puid aga ohustab haavataelik, seen, mis põhjustab südamiku mädanikku. Selles vääriselupaigas näeb taelikut paljudel haabadel. Samas annab pehme puusüdamik võimaluse rähnidele kerge vaevaga pesaõõnsust raiuda. Kopsimist kostis tänagi. Jälgisin hoolega, kas ehk ka valgeselg-kirjurähne seal kohtan, kuid vähemalt kümnekonna suurkirju kõrval valgeselgasid ei näinud.

Vääriselupaiga asukad on mõnel aastal olnud ka kolmvarvas-rähnid ehk laanerähnid. Neid iseloomustab vaiksem koputamine ja tegutsemine puutüve madalamatel korrustel. Hea õnne korral võib tüvel ametis olevale laanerähnile mõne meetri kaugusele hiilida.

Lisaks paljudele headele omadustele (magusalt lõhnav valge ja vaiguta puit, kerge ja hästi töödeldav nii saunalaudadeks kui katuselaastudeks, traditsiooniline ühepuulootsikute ehituspuu, küttepuuna hea lõõripuhastaja jne.) on haavametsad ka elustiku poolest rikkad. Noori haabu söövad põdrad, kitsed ja koprad, vanade haabade õõnsustes pesitsevad kakud, rähnid ja elavad haruldased lendoravad. Peale puuseente kasvavad vanadel haavatüvedel mitmed sambla- ja samblikuliigid.

Selle korpas koorega kõrgel haaval, mis pildil, kasvab tüve allosas looduskaitsealune samblaliik – sulgjas õhik. Seda sammalt leidub vaid pikka aega inimese poolt puutumata jäetud vanades metsades.


Ma elan siin ja teist kodumaad mul pole

Monday, February 25th, 2013

Päikesest sädelev oli meie kodumaa sünnipäev, vaikne ja pidulik. Koduõu metsa ääres rõkkas tihaste, puukoristajate ja leevikeste laulust, tuues inimestele rõõmu ilusast talvepäevast ja peatsest kevadeootusest.

Keskpäeval olin väljas, et pildistada hetke. Siia lisatud foto on teest, millele kodust välja sõites iga päev pööran. Üksik tulija lähenes kaugusest, autosid polnud.

Lapsed helistasid ja kuulsin, et noorem poeg oma kaasaga oli hommikul Toompeal lipuheiskamise tseremoonial ja hiljem ka paraadil käinud. Mul emana on uhke tunne, et põlvkonnale, kes 90-ndate alguses Toompeale ehitatud tankibarrikaade mäletavad ja olid tookord koolipoistena valmis sinna seisma minema, on iseseisvuspäev endiselt tähtis.

Õhtul seadis rahvas end telekate ette, et kuulda presidendi sõnumit, vaadata kontserti ja vastuvõtule kutsutuid. Ei teagi, kas see viimane on rohkem uudishimust, kellel uus kaaslane käevangus ja mis daamidel seljas, või pigem soovist ka ise suurest peost osa saada.

Riigi sünnipäev on rahvale tähtis, puudutab hinge ja mõnel hetkel, näiteks sõdurpoiste rühti või kaitseliitlaste rivisammu vaadates kipub silmgi märjaks. Siis tajud, et riik on alles ja loodad, et see püsib veel kaua-kaua, nagu pidupäevakontserdi finaalis pliiats aastanumbreid seinale kritseldades lõppu „jne“ lisas. Küllap suudame oma käte ja tarkusega seda maad rikkamaks ja riiki elamisväärsemaks muuta, sest teist kodumaad eestlaste jaoks pole.

Vabaks võideldud maa

Wednesday, February 20th, 2013

Maa pärast peetakse sõdu ja orjastatakse rahvaid. Nii on ka meie, eestlastega, olnud. Seda enam võime oma riigi 95.sünnipäeva künnisel tunda uhkust, et oleme vaba rahvas vabal maal.

Maa on väärtus, mille päriseks ostmise nimel olid meie esiisad valmis pikaajalist võlaorjust kandma ja meeletult tööd rügama. Maa toitis ja maa suurus näitas peremehe võimekust talu majandada ning tõstis tema positsiooni rahva silmis.

Olid ajad, mil teenete eest andis riik inimestele tasuta maad ja talusid. Maa kinkimine oli ülim austuse märk, suurim riiklik tunnustus. Seda tehti Vabadussõja kangelaste ja ka hilisemate olümpiasangarite puhul.

Kuid kas me suhtume oma esiisade higi ja verega vabaks võideldud maasse lugupidamise ja austusega? Seda on kohane meelde tuletada mitte ainult kodumaa sünnipäeval, seda võiksime tunnetada igal hetkel, mil jalg maad puudutab, ning küsida endalt: „Mida olen mina teinud selleks, et maa õitseks, vilja kannaks ja metsa kasvataks?“

Taasiseseisvumise järgses pohmeluses on liiga palju rüüstatud, rüvetatud ja maha müüdud ning Rudolf Rimmeli luuleridadest õhkub valu ja etteaimdust toimuma hakkava suhtes: „müü hingest isamaa ja hakka rõõmust kisama… kui maa on müüdud haljaks, ta hakkab klantsima, siis kisu ennast paljaks ja hakka tantsima…“ Nii tundis ta vahetult enne taasiseseisvumist ning ega suurt eksinudki. Priiskamine, lodevus ja paljaks kiskumine kipub elunormiks muutuma.

Välisriikide rahamehi nimetatakse meil investoriteks, kui nad siinset maad ostavad, ja rahustatakse, et mis te nutate, ega siis maad keegi kaasa viia ei saa, hoopis tööd pakutakse vaesele eestlasele. Unustatakse aga mainimata, et omanik võib seada oma piiranguid, mis maata põlisrahva õigusi ja võimalusi kärbivad. Nii saab alguse varjatud taasorjastamine.

Eesti inimene, kui sul on kasvõi natukegi säästusid kogutud ja kui sa oma kodumaast hoolid, siis osta ise ära see maa, mis müügis on! Kui üksinda päris oma maatükki osta ei jõua, pange rahad kokku ja asutage ühismaa ja ühismetsa ühing, vastukaaluks rahakatele Svenssonitele, Johnidele, Vasjadele või Li’dele. Omanikud ja pärijad, ärge müüge isade maad võõramaalastele, harige seda ise või rentige, kasvatage metsa ja hoidke oma laste jaoks paik, kus nad saaksid oma juuri ajada!

„Eesti maa on meie kätes!“ – kas aastakümnete tagune, kätest kinni hoides antud lubadus on meelest läinud?

See, kas parem peremees on hobitalu, suur põllumajandusühistu, väikemetsaomanik või kodumaine metsafirma, las see olla meie omavaheliste vaidluste ja kiskluste teema. Need jäävad nagunii kestma, sest oleme ju jonnakad eestlased.

Kuidas talv üle elada

Tuesday, February 19th, 2013

Liiga kaua kestnud hall ja pilvine talveaeg on endasse mässinud mu meeled ja takistanud millestki helgemast mõelda või kirjutada.

Täna hommikul piiluma hakanud päike oli midagi erakordset. Lootsin, et teen pikema metsaretke ja suudan selle abil mustad mõtted eemale peletada. Päris nii siiski ei läinud.

Kui kodust liikuma hakkasin, pistsin targu ka lumelabida autosse. Ja seda läks varsti vaja. Metsani ei jõudnudki. Sirge teelõik lumevallide vahel oli ääreni täis tuisanud ja tuli tagurpidi teeristini tagasi ukerdada. Rattad ei tahtnud vanas jäljes püsida ja nii juhtuski paar korda, et pidin kaevama.

Mõtlesin siis, et sõidan ja vaatan, kuidas külades kodumaa 95.sünnipäeva eelsel nädalal elatakse. Valla tee, mida mööda koolibuss lapsi sõidutab, oli hommikul lumest lahti lükatud ja viis külani, kus veel eelmisel talvel farmis lehmad olid ja kus siis iga päev talvituvat sookurge vaatamas käisin. Nüüd on seal vaikus, töökodade ja lauda juures tallamata lumel mõned rebasejäljed, farmihooned tühjad. Hulk kohalikke inimesi, kes veel sügiseni farmi juures ametis olid, jäi töötuks. Küll aga andis farmi taga metsatuka juures seisev stardivalmis harvester ja kaugelt tulnud raiemeeste ööbimisvagun aimu, et kaasikule tehakse üks null ära.

Sõitsin veel ringi ja ega midagi ilusat ei näinudki. Sissevajunud katustega sovhoosiaegsed söödahoidlad, katkiste klaasidega tühjad elumajad, tuules lipendavad presenditükid taluhoonete seintel. Tee ääres raielangid üksikute säilikpuudega. Sellised on kalli sünnimaa sünnipäeva eel meil mõned põlised külad – armetud ja räsitud nagu inimesedki.

Ei leia minagi oma segilöödud tunnetele muud kosutust kui looduselt tuge otsides. Vaatan siis lindude tegutsemist, kel on lihtne eesmärk – kõht täis saada ja kevadeni elus püsida.

Hommikul rõõmustas mind sel talvel esimest korda üks rohelist värvi ja punase pealaega hallpearähn, kes tuli uudistama, mida kirevama sulestikuga suur-kirjurähn nii isukalt nokib. Passis natuke ja siis üritas ka toidust osa saada. Suurkirju, vaatamata veidi väheldasemale kasvule, oli sõjakam ja peletas rohelise eemale. Ootasin veel tükk aega, kaamera klõpsamiseks valmis, et ehk hallpea-roheline tuleb tagasi. Nägin teda natuke aega hiljem veel vana pärna tüvel ronimas – ja kadunud ta selleks korraks oligi. Suur-kirjurähn tuli aga õhtupoolikul uuesti ja sellest ka üks fotojäädvustus.

Paigatruud rongad

Friday, February 15th, 2013

Mu metsas on rohkem kui kümme aastat olnud ühel viltuse ladvaga männil rongapaari pesa. Iga talve teises pooles on nad sinna oksi juurde vedanud ja märtsis paistab pesal hauduva rongamamma peanupp.

Maikuu keskel on pesa juures lennuharjutusi tegemas juba häälekad rongapojad. Välja arvatud aasta 2011, kui kevadine tormituul nii tugevasti mändi kõigutas, et pesa koos seal olnud munade või udusulis pojukestega alla varises. Tol aastal rongapaar pesa ei taastanud ja pesitsemist uuesti ei alustanud. Õige aeg oli möödas.

Eelmisel kevadel ehitati pesa ikka samasse kohta ja tiibu kandvateks said seal kaks poega. Tavaliselt asustab pärast pesa tühjaks jäämist selle lõopistrik, kes omakorda pojad suve lõpuks üles kasvatab. Millegipärast jäid aga eelmisel suvel pistrikud tulemata ning sügiseks oli tuul ja pesal turnivad linnud oksaraod laiali pudistanud. Ega üheaastane pesa polegi veel kuigi tugevasti kokku tallatud, mistõttu on lagunemise oht suurem kui mitmeid aastaid kasutusel olnud pesal. Küllap ka lõopistrikud hindavad pesa seisukorda, enne kui kasutusse võtavad.
Männilatv seisis kuni selle nädala alguseni tühjana.

Rongad on paigatruud linnud. Kuni talve tulekuni püsib pere koos noorlindudega lähestikku. Hiljem noored lahkuvad oma teed ja territooriumile jääb vaid seesama truult kokku hoidev vana rongapaar. Juba mõni aeg tagasi nägin neid nokkapidi põllul koos ja kuulsin nende omavahelist iseäralikku kudistamist. Hiljuti lõppes pesapaiga läheduses ühe metssea elutee ja toiduküllus andis ronkadele indu lagunenud kodu ülesehitamise alustamiseks.

Paar päeva tagasi sealt mööda kõndides saingi kinnitust, et rongad taastavad pesa täpselt vanasse kohta, hea vaatega kõrge männi latva. Rongad on äärmiselt paiga- ja partneritruud linnud, kes pikad talved kohapeal mööda saadavad, oma nutikusega toitu oskavad hankida ja suure hoolega oma järeltulijad üles kasvatavad. Väljend „rongaema“ on ekslik ega käi mitte kuidagi nende tarkade lindude kohta.

Need kallid maad ja metsad

Thursday, February 14th, 2013

Maamaksu tasumise aeg on tulnud. Sel aastal jälle rohkem kui mullu, sest nii põllumaa kui mets maksustati võrdselt 2%-ga. Esimest korda aegade jooksul rakendati mu metsas nüüd ka maksusoodustust kotkapesade sihtkaitsevööndites, mis aga üldist hinnatõusu kokkuvõttes ei vähenda.

Maamaksu olen meelsasti tasunud, teades, et riik kannab pärast mõningast viivitamist selle lõpuks valla eelarvesse. Kohaliku põliselanikuna toetan sel moel koduvalla kassat, kultuuri ja hariduse püsimist ning mul on kindlustunne, et on üks maja ja ametnikud, kust vajaduse korral julgen nõu küsima minna.

Pean õiglaseks, et vallale laekub maamaks ka nendelt firmadelt või isikutelt, kes on endale meie aladel maid kokku ostnud, kuid kel endal muud pistmist vallaga pole. Siit viiakse omanditulu välja ja teisi makse siia ei maksta. Maamaksu näol saab vald kasvõi osaliseltki katet näiteks metsaveokitega lõhutud teede taastamiseks.

Päev tagasi oli kohalike meestega jutuks, et praegu kehtiva maksustamisprotsendiga maksame 50 aasta jooksul uuesti kinni kogu maa hinna, mille oleme kas ise või meie esivanemad kunagi ostnud. Nii ei heietanud ma hiljuti siin blogis asjata, et oleme ja jääme igavesti rentnikeks, olgu meie valitsejaks siis emake loodus või riigivõim. Miski päris oma, mille kohta seadusi pole veel loodud, on vahest ainult see närune püksipaar, mis kannikaid katab.

 

 

 

Tulevikumets ei hakka iseenesest kasvama

Tuesday, February 12th, 2013

Pärast seda, kui olin pildistanud juuresoleval pildil nähtavat kohta, otsisin kodus välja oma vanad fotod ajast, mil kasutasin filmiseebikat. Viies paksus albumis on kogu mu metsade ja neis tehtud tööde ajalugu selle ajani, kui 2008. a ostsin digikaamera ja hakkasin fotosid arvutisse salvestama.

Mul pole kodus võimalust filmifotosid digitaliseerida, seepärast ei ole eelmisel nädalal tehtud foto kõrvale panna pilti samast kohast oktoobri viimasel päeval aastast 2002. Just siis lõpetas harvester minu naabruses olevas metsas lageraie. Langi suurus 0,9 ha, sinilille kasvukohatüüp, enne oli vana kuusik, sekka haaba ja kaske. Üks siiani tegutsev metsafirma ostis selle talumaa pärijatelt ära ja asus majandama.

Pärast raiet sinna uut metsa ei istutatud, jäeti millegipärast (näiteks majanduslikel kaalutlustel) looduslikule uuenemisele. Eks ma juhtun paar-kolm korda aastas ikka sinna vaatama ja nägin, kui visalt lagedal alal mõni vitsake paistma hakkas. Juurevõsudest arenenud haavahakatised söödi metsloomade poolt kohe vigaseks, siin-seal huikasid üksteist taga mõned kaseraod. Siis kasvas raiesmikule kõrge rohi peale ja sellistes oludes pole seemnest tärkaval tillukesel kasetaimel lootustki ellu jääda. Kümme aastat on möödas ja uut metsa pole kuskil näha. Lõpuks vallutas tühja maa hoopis sarapuu, mille vahelt teisi noori puid on nüüd üpris võimatu leida. Kui nii jääbki, on tulevikus pasknääridel ja mänsakutel sügiseti koht, kust pähkleid koguda. Sarapuu on nii võimas pealetungija, et ilma teda ohjeldamata pole võimalik teisi puuliike kasvatada.

Miks ma sellest kirjutan, pole ju minu mets ega minu asi suure firma majandamisstrateegiasse tungida.

Tõin siinkohal lihtsalt ühe näite, mille poolest erineb kohaliku metsaomaniku ja üle riigi tegutseva metsafirma tulevikunägemus. Näiteid uuendamata lankidest võiksin ümbruskonnast tuua rohkemgi. Minul kohalikuna on vastutus nii külakogukonna, metsa, iseenda ja järeltulijate ees ning tegutsen põhimõttel, et kui metsast võtan, siis pean sinna ka tagasi andma. Hiljuti ühel koosolekul nähvati mulle, et milleks ma kipun vastandama väikemetsaomanikke ja metsafirmasid, et kõik me ju kuulume ühte seltskonda – erametsaomanikud, kellel peaksid olema ühised eesmärgid. Aga kas ka väärtushinnangud?

Kakkude huikamise aeg

Monday, February 11th, 2013

Veebruar peaks olema see aeg, mil händkakud metsas huikama hakkavad, et paariline leida ja koos pesaõõnsus välja valida.

Oma metsaretkedel näen vääriselupaikades või  mõnes seni raiumata jäänud vanas metsas kakkudele sobivaid õõnsusi. Kakkude endiga aga on kehvad lood. Sama räägivad ka lindude loendajad.

Paar-kolm viimast talve pole mul enam olnud õnne händkakkude tegemisi jälgida. Üheks põhjuseks on vahepealsed lumerohked talved, mil väga palju kakkusid nälga suri, sest nad ei suutnud sügava lume alt toiduks vajalikke hiiri kätte saada. Minusse on see jätnud äärmiselt nukra tunde ja seda suudaks leevendada vaid mõni praegune uus kohtumine.

Kuidagi ei taha ununeda üks märtsipäev pea kolm aastat tagasi, kui paar nädalat taluõues õunapuul istunud kaku leidis perenaine ühel hommikul lumelt surnuna. Just sel hommikul oli mul nende peresse asja. Nälginud linnust olid järel vaid kaunis sulestik, nahk ja luud. Taluperenaine rääkis, et oli kaku aeda ilmumise ja sinna jäämise üle kogu aeg imestanud, et ei tea, mis küll sellise metsalinnu inimeste juurde ajas. Lind aina istus ja jälgis perenaise õues liikumisi. Tagantjärgi muidugi kahetses, et oleks võinud kakule tükikese värsket liha panna, ehk oleks söönud ja jõudnud kevade ära oodata. Eks kakk toimis vist samuti kui metskitsed, kes näljaga õuedesse toitu otsima tulevad.

Teine koht, kus ühel kevadel kolme karvast kakupoega okstel tukkumas nägin, raiuti metsast lagedaks. Küllap nemad, kui üldse ellu jäid, kolisid siit kaugemale.

Händkakud ise pesa ei ehita, vaid otsivad metsast sobiva puuõõnsuse või hõivavad näiteks hiireviu risupesa, mis saab võimalikuks seetõttu, et kakud alustavad pesitsemist varakult, mil hiireviud pole kohale jõudnud. Kui viud saabuvad, on pesas mõnikord kakupojad ees ja teravate küünistega sõjakas mamma neid valvamas. Kaht risupesas pesitsemist olen näinud, kuid hiljem pole kakud neisse tulnud.

Mina käin endiselt ringi, kuulan ja vaatan ning muutun kurvaks, sest aina vaesemaks jääb metsaelustik, keda kümmekond aastat tagasi võis tihti kohata. Tahaks loota, et ehk ajapikku kakkude arvukus taastub ja õhtuhämaruses metsas käies oleks taas võimalus nende kummituslikke hääli kuulda.