Arhiiv March, 2013

Linnukevad hilineb

Sunday, March 31st, 2013

Vaatasin huvi pärast oma vanemaid fotosid, mis tehtud varasemate aastate märtsikuu viimastel päevadel. Enamasti oli veidi lund veel maas, kuid linde oli kohal rohkem kui sel kevadel. 2012.a. kevad tuli pärast lumerohket talve järsku ning isegi suurvesi oli märtsi lõpuks alanenud. Kodu lähedases valge-toonekure pesas oli 30. märtsil esimene saabuja kohal ning kohendas elamist. Põldudel oli kiivitajaid ja sookurgi.

Olen nüüd järjest mitu päeva metsas käinud, et kevade märke leida. Öised miinuskraadid ei lase päevasel päikesel mõjule pääseda, et lumi väheneks. Kuni pole paljast maad, kust mingit toitu võiks leida, pöörduvad juhuslikult siia rännanud linnud lõuna poole tagasi. Leedus olevat rohkesti kevadrändureid peatumas.

Meie metsades näen vaid tavapäraseid talviseid tiivulisi: laanepüüd, mänsak, rongad, sootihased, sinitihased, rasvatihased, musträhnid ja suur-kirjurähnid. Rähnide arvukus on veidi alanenud, ilmselt pöördusid talikülalised tagasi oma tavalistesse elupaikadesse. Kuused on endiselt käbidest lookas ja seal leidub piisavalt toitu kõigile seemnesööjatele. Rabaserva kasetukkades olen näinud tedresalku.

Ühel päeval mööda metsasihti liikudes hakkas mind saatma pajuokstel sõjakalt tiristav rasvatihane. Mõtlesin, mida küll tihane mulle öelda tahab – kas kurjustab, et sinusugused söödavad neid majade juures talvituvaid paksmagusid ega tea tuhkagi, kuidas talvel metsas hakkama saadakse. Proovisin õiendajat ka pildile saada, kuid ilmselt sai tal mu olemasolust ja territooriumile tungimisest villand, kui täristas: „Lase jalga, va täissöönud peletis!“ Igaks juhuks kontrollis kõrval põõsastel hüpeldes veel natuke aega, kas ikka sain aru, mida öeldi. Mis mul muud üle jäi kui sammu lisada.

Koduaias, kuhu endiselt söögimajja toitu panen, on liigirikkus tunduvalt mitmekesisem ja arvukus suurem. Peale tihaste käib veel talvikesi, rohevinte, põldvarblasi, pasknääre, suur-kirjurähne, kompostikasti revideerivad harakad ja hallvaresed. Imelik vaid, kuhu sel aastal meie talvised musträstad jäid? Saab näha, milliseid linnuliike loendavad lihavõttepühade linnuvaatlejad.

Talveunest ärkamine

Wednesday, March 27th, 2013

Päike äratab metsataimed talveunest üles ning on paras aeg vaadata, kuidas nad talve üle elasid või kas pahalased pole kurja teinud.

Kõik muudkui kiruvad põtru, vähesed räägivad praegu kitsedest, jänestest või hiirtest. Minul pole kellegi kohta paha sõna öelda, ka jänestele olen andeks andnud, kui nad mõned talved tagasi mu istutatud noorte tammede tüved ära koorisid. Tammed aga olid visad – kasvatasid haavad pikapeale kinni ja sirguvad edasi. Tamm on püha puu, laia võraga looduse ehe ja elab sajandeid. Siinset tamme naljalt palgiks ei saeta, sest tamm hoiab põlvkondade vahelist sidet kauem kui inimesed esivanemate fotodega perekonnaalbumeid.

Kus need jänesed ja kitsed siis nüüd jäid? Minu metsas mõnda jänkujälge lumel ikka näeb, kitse omi mitte. Jänes okaspuud ei taha, eelistab haaba. Kits näksiks natuke kuuselatva küll, kuid need ajad, mil seda looma metsas juhtusin nägema, jäävad 4-5 aasta tagusesse minevikku. Need, kes ellu jäid, kohastusid inimeste läheduses farmi- ja põlluloomadeks. Loodusfotodel, mis olid vist Lõuna-Eestis tehtud, juhtusin hiljuti nägema 20-pealist kitsekarja ühel lagedal nõlval, kusjuures polnud kirjas, kas see pilt on üleüldse sel talvel tehtud. Panin tähele, et seal oli kamba peale ainult 2 kobedate karvaste sarvekroonidega pead. Olen kuulnud, et korralike järglaste saamiseks sobiks iga soku kohta 2 emaslooma, siis oleks õige sooline tasakaal. Sellel karjal tundus see kreenis olevat. Igatahes vahva, kui mõnes kohas veel nii palju metskitsi korraga näha õnnestub.

Meil siin elavad rebased. Kärnased vist niitis talv maha, ilusad peavad pulmi. Nemad puukoort ei söö, rebastele meeldivad hiired. Seepärast on hea, kui reinuvaderid mõnikord ka kuusetaimede vahele asja teevad ja lume all krõbistajate peale kõrvad kuuldel hoiavad. Siis on kõik kenasti tasakaalus – loomad söönud, metsapuukesed alles, kevadpäike soojendab ja rahu maa peal.

 

Metsade majandamise hea tava järgimisest

Monday, March 25th, 2013

Mõne nädala pärast lepitakse metsanduse visioonikonverentsil Tartus kokku metsade majandamise Hea Tava põhimõtted. Algatajaks on Eesti Metsaselts ja kaasatud on kõik metsandusvaldkonna organisatsioonid.

Metsanduse hea tava puudutab metsandust üldisemalt. Majandamise head tavad võiksid kõige muu hulgas tähendada kindlasti seda, et ei raiutaks rohkem kui juurde kasvab ning et valgustus- ja harvendusraietega parandataks metsa väärtust. Kuidas see praktikas välja kukub, räägin siin oma metsa näidete najal.

Selguse saamiseks tegin arvutusi ja võrdlesin metsamajandamiskavade andmete muutusi kümneaastase perioodi jooksul oma kinnistutel.

Hea tava põhimõtte sõnastaksin enda jaoks järgmiselt:

Kestliku majandamise tagamiseks peaks omaniku kinnistu(te)l kasvava metsa kogutagavara muutus olema kümnendi (ehk inventeerimiste vahelise perioodi) jooksul minimaalne. Raiu nii vähe kui võimalik ja vaid nii palju kui vajalik.

Raieid, mis järsult metsa tagavara vähendavad, et tohiks omanik korraga liiga suure mahus ette võtta, reguleerides sellega tulu maksustamist ja säilitamaks metsatulu võimaluse ka halvemateks aegadeks. Tagavara juurdekasvu tagavad raiesmike uuendamine ning valgustus- ja harvendusraied, mille mõju avaldub alles aastate pärast.

Tegin oma kinnistute kohta arvutusi ja järeldan, et ma pole 90-ndate lõpus ja uue kümnendi alguses olnud piisavalt säästlik majandaja. Eelmiste ja viimaste inventeerimisandmete võrdlus näitab, et metsade kogutagavara vähenes selle ajaga 25%. Suurenes selguseta alade osakaal, mis tähendab küll hulgaliselt rajatud kuusekultuure, kuid mis visuaalses pildis ei anna lähiaastatel tulu toova metsa mõõtu välja.

Positiivsema poole pealt märkides vähenes hall-lepikute pindala poole võrra ja nende arvelt suurenes samapalju kuusekultuuride pind. Mõnevõrra suurenes eelmise perioodiga võrreldes ka kaasikute, sanglepikute ja kuusikute osakaal. Seega nagu poleks põhjust endale lausa kühvliga tuhka pähe raputada, ent siiski…

Metsa tagavara mõningane kasv oli noorendikes ja latimetsades, küpsete metsade maht jäi samaks, kuid siin tuleb arvestada, et kolmes, kokku 9 ha hõlmavas vääriselupaigas, asub majandamisest väljas olev vana mets. Vähenes valmivate metsade tagavara, mida võib seletada nende jõudmisega küpsete metsade tasandile.

Kinnistutel, kus tegin harvendusraiet ja mitte lageraiet, suurenes puidutagavara 14 – 20%. Muutus kõneleb õigeaegsete harvendusraiete tähtsusest. Loomulikult võib erinevate metsataksaatorite hinnangutes ette tulla kõikumisi, eriti juhtub seda ostu-müügi tehingute puhul.

Suuremahulised lageraied mõjutavad metsa tagavara muutusi kahe takseerimise vahelisel perioodil olulisel määral, sest isegi piisava uuendamise korral kahaneb omaniku kinnistutel kasutada olev puidu tagavara. Sellele mõeldes olen jõudnud küsimuseni, et millisest majandamismudelist lähtuvad metsafirmad, kes aina suurenevas mahus lageraiet harrastavad, kasumi mitte uuendustöödeks, vaid järgmiste kinnistute ostmiseks investeerivad, et raiemaht pidevalt säiliks. Ei kümne, kahekümne ega isegi kolmekümne aasta jooksul pole raiutud kinnistutelt enam samaväärset kasumit loota, sest juurdekasv ei jõua raietempole järele.

Jõudsin pikas kirjutises puudutada heade tavade loetelust vaid üht majandamise teemat. Rõhutan, et kõik järeldused tegin vaid oma kogemustest, arvutustest ja kahtlustest lähtudes, näitena tuues oma metsade tagavara 25%-lise kahanemise möödunud 10-15 aasta jooksul. Huvitav, kuidas teistel läheb.

Väiksest seemnest kasvab suur puu

Friday, March 22nd, 2013

Kevad on külviaeg ka metsas. Juba pudenevad pakatanud käbidest lumele kuuseseemned ja jäävad ootama, mil lumi sulab ning niiske muld nad oma rüppe võtab. Seemnest saab uus elu alguse.

Sel aastal on kuuskedel ohtralt käbisid ja käbides seemneid. Käbilinnud, rähnid ja oravad askeldavad puude otsas, sest väikesed kuuseseemned on neile kosutavaks toidupooliseks. Egas iga seemet ei õnnestu sööjal käbist kätte saada ning osa neist pudeneb maapinnale või lendab tuulega emapuust kaugemale. Just seepärast, et võimalikult kaugele saada, ongi loodus andnud tillukesele kuuseseemnele lendamiseks tiiva.

Kui praegu keegi veel metsaraiet teeb ja käbidega kuuski langetab, siis oleks metsaomanikul paras aeg neid okste küljest lahti tõmmata ja langile laiali pilduda. Olen seda kunagi kolhoosiaja lõpupäevadel ise teinud, ajal, mil oli juba teada, et maid tagastama hakatakse, kuid kolhoos tahtis ikkagi mu kodumetsast viimast võtta. Süda tilkus verd, sest langetati mu kõige armsama metsaosa vana kuusikut, kust igal sügiselt korvitäite kaupa võiseeni koju tassisin. Olin kurb ja jõuetu raiele vastu hakkama. Siis tolleaegne kolhoosi metsatehnik ütleski, et nopi käbisid ja pillu need laiali, ehk saad kunagi uue metsa.

Kui maa oli tagastatud ja asusin ise metsas toimetama, kattis seda raiesmikku roheline kuusemuru vaip. Uskumatu, kui palju seemneid oli käbidest mulda sattunud ja külg külje kõrval idanema läinud.

Esimese hooga ei osanud nii tihedalt koos kasvate kuuskedega midagi peale hakata ja otsustasin, et ootan veel mõne aasta, kuni loodus teeb valiku – tugevamad pääsevad võimule, nõrgemad jäävad alla. Läinud sügisel oli pilt selgem ja võsalõikajaga sai allajäänud puukesi vahelt vähemaks lõigatud. Korraga pole looduslikult kasvama läinud tihedas kuusenoorendikus kasulik lõplikku harvendust teha, sest lähestikku kasvades laasuvad kuused paremini. Ka põder ei pääse tihnikus kuigi hästi liikuma ja ega saa varakult koort tõmbama hakata. Kui noor kuusik mõne aasta pärast enam-vähem välja kujuneb, siis saab vahelt kindlasti veel aialatte lõigata.

Ülemaailmne metsapäev

Thursday, March 21st, 2013

Eesti Metsaselts on teinud üleskutse, et ülemaailmsel metsapäeval 21.märtsil läheksid inimesed metsa. Tore üleskutse, mida tingimata järgin.

Mis Eestis viga metsa minna, sest ta on meile nii lähedal – astud uksest õue, sumpad natuke läbi lume aia taha ja – oledki metsas! Paned päikseprillid ninale, suusad või räätsad alla ja muudkui liigud, hingates kopsudesse karget kevadõhku. Kui märtsipakane liiga kipub tegema, toetad selja vastu sooja puutüve, pöörad näo soojendava päikse poole ja mõtled, kui hea on elada sellisel maal, kus ei laiu viljatu kõrb, vaid kus lausa igaühe jaoks leidub tukake rohelist metsa.

Vaatasin ülemaailmse metsapäeva puhul koostatud pildigaleriid erinevatest maadest ja kõigil piltidel istutasid inimesed puutaimi. Olgu Aafrikas, Lõuna-Ameerikas, Indias, Venemaal või Indoneesias.

Just Indoneesiat vaadates tuli otsemaid meelde eelmisel aastal nähtud mõtlemapanev film „Green“, surevast orangutanist, kelle elupaigad koos puudega raiuti looduslikes vihmametsades inimeste poolt maha ja loomastik hukkus. Asemele rajati õlipalmi istandused, millest toodetakse õli, parfümeeriatarbeid, mootorikütust. Üleilmse äri nimel ohverdati vihmametsad koos seal elanud loomadega. Otsekui mõnitamiseks ilutsesid ja küllap ilutsevad jätkuvalt raudteetsisternide külgedel uhked kirjad „Green Oil“ – roheline ehk mahe õli.

Tahaksin uskuda, et mitte kunagi ei saabu Eestisse aeg, mil mingi ettearvamatu idee tõukel võib metsade raie rakenduda mõne rahvusvahelise kontserni ärihuvide teenistusse.

Eesti inimest peetakse metsainimeseks ja loodetavasti säilivad rakukesed samadest geenidest edasi ka linnastuva põlvkonna veres, kui aeg-ajalt metsas käiakse. Siis ei juhtu ka nii, nagu poliitikuga filmis „Seenelkäik“.

Põtrade jälgedes

Wednesday, March 20th, 2013

Käisin ringi ja tegin mõned tähelepanekud meie kandi põtrade käitumisest talve viimastel päevadel. Tundsin tõsist huvi, kas nad siis tõepoolest millestki muust ei mõtle kui männinoorendike rüüstamisest, nagu metsaomanikud igal võimalusel kiruvad.

Pidin pettuma, sest meie põdrad pole jalgagi männikusse tõstnud. Männinoorendik, mis pildil, kuulub ühele meie metsaühistu mehele, mul endal puhtmännikud praktiliselt puuduvad, olen rohkem kuusikute-lepikute inimene.

Sel männinoorendikul on tähelepanuväärne ajalugu. 1990-ndate lõpus ühel vabade maade oksjonil ostis mingi juhufirma selle 10%-se sissemaksuga ära, sest kohalike rahakott peale ei hakanud, ja hakkas kohe raiuma. Üks raudhammastega imeelukas ragistas seal ja külatagune oli soomekeelset jutuvada täis. See elukas oli soomlaste harvester, mida siin varem polnud nähtud ja kõik vaatamas käisid. Mets võeti maha, soomlased kadusid ja külarahvas ohkas.

Läks mõni aasta ja lagedaks raiutud maatükk müüdi edasi. Õnneks sai selle omanikuks kohalik metsaga tegelev ettevõtja, keda eespool mainisin. Temal sealt midagi raiuda polnud, kuid see-eest kinkis loodus talle peagi ilusa männinoorendiku. Täiesti looduslik, ise seemnetest uuenenud tulevane männimets, kuhu põdradki pole aastate jooksul asja teinud. Ei tea, kas põder teeb vahet looduslikul või taimeaiast toodud männil? Nii mõnus oleks ju sedagi uskuda, et metsloom valib, millist omanikku karistada või keda säästaJ

Sõitsin edasi oma metsa poole, mis asub ühe tühjaks küüditatud ja praeguseks ilma ühegi taluhooneta küla ja raba vahel. Tõepoolest, minu metsas oli üks värske kraaps latiealise kuuse koorde tõmmatud, rohkem ei leidnud. Tühja sest ühest kuusest ja põdrakraapsust, mõeldes sellele, kui palju puid igal aastal metsades üldse maha võetakse.

Põdrad olid käinud tühjaks jäänud küla põllutee ääres kraavides võsa lõikamas. Valendavad pajuoksad paistsid kaugele. Põdrajälgi ja pabulaid oli kõikjal. Pilti tehes, kus muude põõsastega koos ka paar noort mändi kasvab, oletasin, et ju nad ka mändi pügasid. Vaatasin hoolega, aga ei märganud, et oleks huvi tuntud.

Vist on tegu nende põtradega, kes rabas kidurate mändide vahel puhkavad ja sealt suurde metsa, võpsikutesse ja põldude vahele patseerima ning kõhtu täitma tulevad. Männivaigu lõhn ja rohelised okkad on neil kogu aeg rabas nina ees ja mujalt otsivad nad vaheldust. Muidugi on see vaid minu naiivne mõttesähvatus, et leida mingi põhjendus siinsete põtrade vähesele huvile männinoorendike vastu. Küllap Läänemaa või mõne muu kandi metsarahvas tõuseb nüüd tagajalgadele ja tambib mu lolli jutu pärast maapõhja, laske aga tulla!

 

Külm kestab, metsaraie samuti

Tuesday, March 19th, 2013

Nii head metsategemise talve pole juba ammugi olnud, mil märtsi keskpaigas pakane öösiti paugub ja mets masinat kannab.

Sellest aga ei tohiks metsaomanikud end uinutada lasta, vaid hoopis kiirustama raiutud puidu metsast väljatoomisega. Teada on, et metsamasinatel on hetkel veojärjekorrad pikad, kuid kõigest hoolimata tuleb iga võimalust passida. Talv ei kesta igavesti ning kes sulaga lõhutud teid tagantjärgi siluda ei soovi, peab kiirustama.

Käisin vaatamas, kaugele naabermetsas raietöödega on jõutud. Inimesi metsas polnud, palgid-notid ootasid väljavedajat. Muretsen natuke, sest metsatee on meil ühine.

Metsa mõte

Monday, March 18th, 2013

Proovin juba mõnda aega sõnastada enda jaoks metsa mõtet. Hulk tarku metsa- ja loodusemehi on metsast kirjutanud. Ometigi saavad erinevad inimesed tegelikkuses asjadest aru erinevalt.

Kogen, kuidas tarbimisühiskonna ajastu surub tagaplaanile omakasupüüdmatu vaate loodusele ja metsale ning tahab selle oma reeglitele allutada. Inimese hingeelu muutub heitlikuks, kui ta aina rabeleb metsast kui aeglaselt valmivast kaubast (puidust) kasu saamise nimel ega leia enam üles pidet, mis vaimse tasakaalu looks.

Tasakaalust välja viidud inimene ei tunneta ega suuda säilitada ka looduse tasakaalu. Ometi on metsatulu võimalik saada säästvalt toimetades, hoides samal ajal ka neid väärtusi,  mis looduse kui terviku säilitamiseks on hädavajalikud, olgu selleks erivanuselised metsaosad, alustaimestik, samblad, samblikud, looma- ja linnuliikide elupaigad, veesilmad, põlispuud jpm.

Kõike ei pea võtma riikliku looduskaitse alla, kui inimene ise oleks suuteline metsa kui elukeskkonna toimimisest aru saama ning õigeid otsuseid tegema. Loodusteadlaste ja metsast mõtlejate seisukohti paremini kuuldavaks tehes õpiksid kaasa mõtlema ka metsaomanikud ja teisedki metsas toimetavad inimesed. Kaasamõtlemise oskus vähendaks metsaomanike vaenulikkust looduskaitsest tulenevate piirangute vastu ja õpetaks metsi majandades loodust säästvalt käituma.

Linnastuv ja end loodusest eraldav ühiskond ei tunneta ohtusid, mis on võrreldavad oksaga, millel istud ja seda ise ülevalt saed.

Inimene, kel juured veel tugevasti kodumullas, tajub looduse rütme igapäevaselt ja leiab metsast just sellise elu, millel on mõte.

 

Laululind leevike

Thursday, March 14th, 2013

Istusin suurema osa päevast toas, korrastasin pabereid ja tegin FIE tuludeklaratsiooni täitmiseks rehkendusi. Tuleb vist sotsiaalmaksu juurde maksta.

Vahepeal puhkasin silmi ja vaatasin akna taga käivat linnuelu. Ikka needsamad tihased, puukoristajad, kirjurähnid ja leevikesed, kes pidevalt söögimajas käivad. Punase puguga isane leevike suples lumehanges, ahmis nokaga lund ja istus siis oksale.

Läksin end õue tuulutama ja kuulasin leevikese laulu. Kuidagi nukravõitu, ühetooniline ja õõnes tundus see nõrk viis, mis sarnanes lapsepõlves lõigatud putkevile puhumisele. Värviline sulestik aga särab leevikese isandal kus maale ja küllap seetõttu polegi uhke laulu väljamõtlemisega nii suurt vaeva vaja näha kui näiteks märkamatu pruuni kuuega ööbikul.

Kahjuks juhtus mõne aja pärast, kui tagasi oma paberite sees olin, akna taga kurb lugu. Põmaki vastu akent käiva matsu peale jooksin õue ja korjasin lumelt pihku viimaseid siputusi tegeva hallikuuelise emaleevikese. Alles ta oli sealsamas oksal isase laulu kuulamas ja nüüd… Surm tuli kiiresti, ilmselt oli lind kaela murdnud.

Tean küll, et uut tüüpi akendele, kus klaasid hästi valgust peegeldavad, soovitatakse lindude sisselendamise ärahoidmiseks kleepida paberiribasid või riputada röövlindude kujusid. Millegipärast polnud ma seda teinud ja nüüd siis see leevike. Üldiselt pole teised väikelinnud aknasse lennanud, kuid varasemast ajast tean, et rohevindid ja leevikesed ongi hooletumad ega märka, et maja seinas ei sära taevas, vaid hoopis ohtlik klaas.

Räätsadega metsas

Wednesday, March 13th, 2013

Et pikale veninud talvest räsitud hingeseisundit parandada, mõtlen välja asju, millest ehk kasu oleks. Nimelt tassisin kahel õhtul sügavkülmikutest kraami kõik õue trepile ja panin kapid sulama. Taipasin, et öised krõbedad miinuskraadid annavad võimaluse külmutatud marju-moose ja lihakraami õues edukalt seni hoida, kuni kapid üles sulanud ja ära kuivatatud. Sellist võimalust ei ole just sageli.

Sel talvel esimest korda võtsin lõpuks ka räätsad kotist välja ja panin need metsas alla. Lumi on tallamata kohtades jalgsi käimiseks liiga sügav. Õhtuks olid reielihased sumpamisest mõnusalt hellad, sest räätsad vajuvad lumest üksjagu läbi ja muudavad astumise raskemaks. Oleks lumel koorik peal, kus siis alles võiks traavida – unistada ju ilus :)

Päiksepaistelisele ilmale vaatamata oli metsas suhteliselt vaikne. Kord lendas kraavi äärest vurinal puude vahele üks laanepüü, kaugemal tegi häält musträhn ja korraks kuulsin ka salutihase dää-dää-d. Koduaias on linde tunduvalt rohkem nii liikide kui arvu poolest.