Arhiiv April, 2013

Kõigil ei õnnestunud kevadeni elada

Tuesday, April 30th, 2013

Liikusin natuke ringi, et näha, kuidas talv metsas on möödunud. Lume alt sulavad viimaks kõik saladused välja, nii head kui halvad.

Mets rõkkab lindude laulust. Jäin uurima kobraste langetustööd sihi alt läbi voolava oja kallastel ning kuna elukad olid ühe kase otse sihile kukutanud, siis edasi ei pääsenud. Passisin natuke aega kopraid, kuid nende asemel vilksas puude vahelt oja kohale üks väike valge kõhualusega lind ning tiirutas vee kohal allavoolu. See oli rõõmsa lauluga metstilder.

Ots ringi, tuldud teed natuke maad tagasi ja kõrvalepõige järgmises suunas. Metsatee ääres vedeleb kähriku korjus.

Lõpuks jõuan vanasse karjääri ja uurin ümbrust. Eemal, karjääri klibusel põhjal valendavad kellegi luud. Lähemale minnes selgub, et suur loom on vist huntide ohvriks langenud. Minusuguse võhiku esimene mõte nii suurt rinnakorvi ja pikki jalaluid nähes oli, et vist põdravasikas. Alles hiljem koljut uurides taipasin, et põdral pole selliseid hambaid, on vaid alumised lõikehambad ja purihambad. Minu nähtud koljul paistsid ka poolikute kihvade moodi asjandused. Ja viimaks märkasin, et selgroo jätkuks on veel peened sabaluud. Sõradki poleks põdrale sobinud. Küllap siis oli ikka väga suur metssiga.

Teatasin jahimeestele oma leiust, las vaatavad üle ja saab selgust. Kuuldavasti oli sealkandis lume aegu nähtud kolme hundi jälgi.

Mis muud, kui et mul tuleb veel põhjalikult loodust tundma õppida, sealhulgas ka surnud elukate luid määrama.

Võitjaid pole

Monday, April 29th, 2013

Uus jahiseadus on vastu võetud ja nagu on mainitud, olevat see kompromiss maaomanike ja jahimeeste vahel. Arvestades pikka menetlemisaega ja avalikkuses möllanud kirgi, siis vist võibki nii öelda. Seaduse tegelik mõju avaldub alles mõne aasta pärast. Ainus kasulik asi oli see, et kõik said suud puhtaks rääkida ja üldsus sai seinast seina arvamusi kuulda.

Kõrvalt oli päris naljakas jälgida erinevate poolte ja organisatsioonide heitlusi. Natuke sarnanesid need erakondade valimisvõitlusega, kus kõike ei tasu surmtõsiselt võtta. Ainukesed, kes minu kurvastuseks diskussioonis tagaplaanile jäid, olid teadlased, ulukibioloogid. Nende arvamustel on kaalu, sest peamine, milleks jahiseadust üldse vaja läheb, pole esimesena mitte see, kelle maal jahimehe jalg astub, vaid ennekõike teaduslikult põhjendatud arvukusega elujõulise ulukipopulatsiooni säilitamine.

Jahiseaduse eelnõu ettevalmistamise alguses uskusin, et uus seadus parandab jahimeeste ja maaomanike suhteid ning jahipidamise aluseks eramaadel saabki maaomanikuga sõlmitud leping. Lähtusin oma 2001. aastast pärit kogemusest, kui lepingu tegime, millest alates on kohalike jahimeestega suhtlemine mõlema poole huvisid austav. Kohtume igal kevadel minu metsaistutustalgutel ning kõik vajalikud jutud saavad räägitud. Seepärast oli ja on mul väike lootus, et kui kõik teisedki omavahel kokku saaksid ja lepingud alla kirjutaksid, lahenevad nii mõnedki vastuolud.

Aga kus sa sellega! Egod on ju suured, mis ei lase rahumeelselt asju arutada ja kokku leppida. Maaomanikud nägid võimalust jahirendilt raha teenida ja lootsid seni riigi pädevuses oleva jahikorralduse enda kätte haarata. Pidavat euroopalik tava olema.

Mina arvan, et Eestis võiksid eesti tavad säilida. Üks näide seadusesse sisse kirjutatud euroopalikust jahipidamisviisist, mis minu arvates meie oludesse ei sobi, on vibujaht. Hoidku taevas, kui keegi võõras vibukütt mul jõe kaldal põõsastes kopraid passib ja noole hääletult jõe teisele kaldale lennutab. Ütlen võõras seepärast, et vaevalt meie omad jahimehed kalli püssi kõrvale veel kallist vibu soetama hakkavad, et väikeulukeid püüda.

Mul on siiralt kahju erametsaliidu juhtidest, kes tohutult aega, energiat ja närve jahiseadusse soovitud tulemuste saamiseks kulutasid ja igast kandist sõimata said. Tagantjärelegi kritiseerivad mõned maaomanikud neid liigse järeleandlikkuse pärast, sest esialgne eesmärk jäi ju saavutamata.

Samal ajal kannatas üks metsaomanike huvide kaitsmist vääriv asi – MAK metsandustoetused perioodiks 2014-2020, sest EML-l ei jätkunud jahiseaduse kõrval enam vajalikku jõudu põllumajandusministri veenmiseks. Miks metsandust koordineeriv keskkonnaministeerium pole ministeeriumide omavahelises suhtlemises metsandusmeedet kaitsnud, on täiesti arusaamatu. Nii jäävad metsaomanikud tulevikus ilma kaitsealuste metsade (Natura) toetustest ja vähenevad teisedki metsade hooldamiseks mõeldud EL rahad.

Ei pälvinud erametsanduse juhtide tähelepanu ka minu ettepanek kuulutada erametsades välja kevadine raie-, linnu- ja poegimisrahu, nagu kehtib see juba ammu riigimetsades.

On kurb, kui majandusedukus seatakse looduskeskkonna tasakaalus hoidmisest kõrgemale. Aluseks peaks olema teaduspõhine lähenemine metsade majandamisele ja elurikkuse kaitsele, sealhulgas ka ulukite küttimismahtude ja taluvusarvukuse määramisele. Metsad rahaks, ulukid rahaks, õhk ja vesi rahaks – mis sellest lõpuks välja tuleb? Kas nii, nagu vana indiaanlane on hoiatanud, et kui on tapetud viimane loom, raiutud viimane mets ja ära solgitud ainus allesjäänud allikas, avastab inimene, et raha ei kõlbagi süüa?

Konnad ja esimesed ülased

Thursday, April 25th, 2013

Käisin vaatamas, kas märtsipäike on ka mu noorematele kuusekultuuridele kurja teinud. Ja tõesti – päris palju punaste okastega kuusekesi nägin.

Imestan, et mu varasem selleteemaline blogipostitus metsaomanikelt vastukaja ei toonud. Ometigi oli ilus märtsikuu üle Eesti ühesugune ja oleksin tahtnud teada, kas päiksespõletusi esineb teistelgi metsakasvatajatel. Olgu peale, lükkan selle teema ajutiselt kõrvale, sest parata pole miskit. Suve jooksul jälgin, mis punastest okastest saab ja kuidas pungadest uued võrsed arenevad.

Kevadel on looduses nii palju asju, mis tuju üleval hoiavad. Näiteks konnad kraavide ääres kõik ühes suunas, vee poole, liikumas. Millegipärast tundub, et sel kevadel on neid natuke vähem kui eelmistel. Ehk ainult näib nii.

Mis jäässe ja lumesse puutub, siis varjulistes sügavates metsakraavides leidub jääd küll, ainult lagedal on kõik ära sulanud. Ka on tiheda metsa all veel sulamata lund ning talvel tallatud metsateegi on kohati kõva lumekoorikuga kaetud.

Sinililledest kirjutamisega olen lootusetult hiljaks jäänud, kuid täna nägin ka kopsurohtu ja esimesi ülaseid õitsemas. Metsasihi ääres on üks päikseline ja soe koht, kus tean vahel rästikuid peesitamas, seepärast hoidsin pilgu igaks juhuks peal, et ehk mõni on juba välja ilmunud. Rästikute asemel nägingi ülaseid.

Vaatamata hilinenud kevadele on mai alguseks looduses jälle kõik samamoodi kui igal aastal.

Kuklased on metsaomaniku abilised

Wednesday, April 24th, 2013

Üle-eelmisel aastal oli Metsalehe võistlus – kelle metsas on kõige suurem kuklasepesa. Need metsaomanikud, kes oma metsi läbi ja lõhki tundsid, andsid siis suurtest sipelgapesadest ka teada. Minu metsas nii vägevaid pesi pole, kuid üht-teist siiski leidub.

Veel varem, umbes kolm aastat tagasi jäi mulle samast lehest meelde lugu Jalase küla metsaraiest, mille käigus hävinesid mitmed sipelgapesad. Külaelanikud, kes masinameestele pesi ette näitasid ja tähistasid, suutsid mõned neist päästa. Tõenäoliselt suurel lagedaks raiutud alal sipelgad siiski edasi elada ei saanud ja kolisid mujale, osa kindlasti ka hukkus.

Need lood tulid mulle meelde, kui oma kodumetsas kevadist ringi tegin ja kolme lähestikku asuva kuklasepesa juures käisin. Üht pesa oli rähn tublisti tuuseldanud, kuid elu käib edasi. Arvatavasti elavad seal suured punakaspruunid laanekuklased. Pildil on näha, kuidas sipelgad kevadist suurpuhastust elamises on teevad – sügavad rajad viivad kuhila tipust alla, kus pesa sisemusest välja toodud niisket sodi ladustatakse.

Kuklased on metsa sanitarid, söövad putukaid, ka inimeste poolt vihatud puuke. Mõnikord lähevad linnud sipelgapessa suplema, et sulestikus elutsevatest parasiitidest lahti saada. Kuklastele meeldib vaheldusrikas erivanuseline segamets rohkete kuuskedega, ka mõni kask võiks pesa lähedal olla, kus kevadel mahla joomas käia. Kuklasi endid jahivad aga rähnid, mägrad ja karud, kes pesakuhilaid lõhuvad ja sipelgatega maiustavad.

On tähtis, et metsaomanik arvestaks raielanke kavandades ka kuklastega ja jätaks pesade läheduses puud raiumata. Vastuteenena aitavad kuklased metsa korras hoida ja kahjurputukaid vähendada. Kõik metsakuklased on meil looduskaitse all.

Kalakurg

Tuesday, April 23rd, 2013

Hallhaigrut kutsutakse ka kalakureks ja see nimi iseloomustab neid suuri linde päris täpselt. Alalõpmata solistavad nad jões, et väikseid kalamaime toiduks otsida. Kõige rohkem haigruid võib pärast pesitsusperioodi lõppu näha augustist septembrini Pulgoja rannaniidu äärsetes madala veega roostiku vahelistes soppides. Viimastel aastatel on seal hallidega liitunud ka üleni valged hõbehaigrud, keda eelmise suve lõpus loendati Häädemeestel korraga üle saja linnu.

Minu tee on mitu päeva järjest ristunud ühe üksiku haigruga kohas, kus metsast voolav suur kraav jõkke suubub. Lind käib ka põllul lompe üle vaatamas. Peale kalade kõlbavad haigru toiduks veel konnad, putukad või närilised.

Loomult arglikku lindu pole hõlbus lähemalt pikalt vaadelda, sest ohtu ennetades tõmbab ta kärmelt kaela kõverasse, tõukab jalgadega end maast lahti ja tõuseb lendu. Ühtlaste tiivalöökidega lend pole eriti kiire, kuid linnul on piisavalt jõudu, et võtta igal sügisel ette pikk rändetee Edela-Aafrikasse ja kevadel taas tagasi lennata.

Haigrud pesitsevad kolooniana puude võrades, palju pesi lähestikku. Üks selline koloonia asub Võiste kandis, kus isegi teelt vaadates paistab metsas hulk kuivanud rannamände koos pesamütakatega.

Ma ei tea, kas meie kandis mõni hallhaigur kusagil pesitseb, kuid igal suvel on mõni neist jõe ääres olemas.

Päikseline märts tegi noortele okaspuudele liiga

Monday, April 22nd, 2013

Käisin oma metsanoorendikke üle vaatamas. Enamus on hästi talvitunud ja ei olnud ka lumevaalutusi, sest mõned tuulisemad päevad ja paar sulaperioodi ajasid okstelt raske lume maha.

Olin metsaringi lõpetamas, kui jõudsin põllupoolse kraavi äärde, kus ühel lapikesel on 2006. a istutatud kuuskedega algusest peale muret olnud. Puud ei taha seal kasvada. Võibolla on põhjuseks kunagise põllumaaparanduse kraavi kaevamise järel laiali lükatud pinnas, millele algul kasvas lepik ja selle maharaiumise järel sinna kuused asemele istutasime. Hooldasin neid küll mitu aastat jutti, niitsin lepavõsa ja vaarikaid, kuid taimed olid endiselt nõrga tüve, viletsate kasvude ja peene okkaga. Võibolla oli see tolle aasta taimede viga, ei tea. Mööda läinud sügisel käis võsalõikajaga metsamees mul noorendikke hooldamas ja ka nimetatud kohas sai taas lepavõsa kuusetaimede ümber maha lõigatud.

Nüüd siis üllatus – märtsikuu ere päike on mõne noore kuuse okkad ära põletanud. Mõtlesin kohe, et näe, vist sai valel ajal kuuski varjutav võsa maha võetud. Samas ei näinud ma päikesepõletust üheski teises samamoodi hooldatud noorendikus, kuid kus on jõudsama kasvu ja jämedama okkaga kuused. Ju siis peabki nii olema, et loodus teeb valikuid – tugevamad viivad elu edasi, nõrgad surevad välja.

Selliseid „rebaseid“ näeb tänavu kevadel ka paljudes aedades, kus varjukatteta jäetud okasilupuude välimiste okste okkad on saanud päikesepõletusi. Päeval säras päike ja puud arvasid, et aeg on talveunest ärgata. Kuid maa oli külmunud, niiskust sealt üles ei tulnud ja nii need okkad kuivama hakkasidki. Kui aiapõõsaid saab pügada ja põlenud okastega oksi välja lõigata, siis metsas peab lihtsalt kannatlikult jälgima, mis edasi saab. Kui pungad pole kahjustatud, võivad sealt uued võrsed areneda ja elu läheb edasi. Kui aga kahjustused on ulatuslikud, siis need puud jäävadki kiratsema, kuni surevad lõpuks välja. Loodus võtab oma.

Selliseid kahjustusi, erinevalt mõnest kitseampsust või põdrakraapsust, ei saa metsaomanik isegi jahimeeste kraesse ajada. Vahel on kasulik kogeda, et mõned asjad siin ilmas ei sõltu inimesest ega metsloomadest või putukatest, vaid et mõnd asja reguleerib hoopis vääramatu jõud – ilmastik.

Kotkas jõudis koju

Thursday, April 18th, 2013

Läksin õhtu eel suurvett vaatama. Asi oli päris karm, jääpangad silla taga ragisesid, vesi voolas jõest üles kraavi ja sealt edasi põldude poole. Üsna tavapärane pilt viimaste lumerohkete talvede järgsel kevadel. Silla talad olid üleni vees, plate paistis siiski välja. Ehk jääb paigale.

Üleujutatud jõe äärest tõusis lendu üks hallhaigur. Ju ta proovis madalast veest kala leida. Kaks laululuike tulid lõuna suunalt ja suundusid põhja poole. Kauguses hõiskasid sookured.

Aga mis kõige tähtsam – konnakotkas oli mul tee ääres vastas. Nägin juba eemalt, et suur lind kõigub peene haava okstel ning taipasin kohe, kellega tegu. Igaks juhuks väga lähedale ei sõitnud, vaatasin binokliga ja tegin mõned pildid. Vihm oli just järele jäänud, kuid ilm endiselt hall ja valgusolud napid. Korralikku pilti seetõttu ei saanudki.

Tore oli see taaskohtumine pikalt rändeteelt tulnud vana tuttavaga. Mulle näis, et ka kotkas justkui tunnistas mind kollaste kulmude alt oma tumedate silmadega ega lennanud kusagile. Pikk teekond Aafrikast kodukohta sai viimaks otsa ja esialgu vaja hinge tõmmata. Seejärel algab kibekiire pesa korrastamine. Esimene saabuja on ikka isaslind, varsti jõuab ka kaasa järele.

On huvitav, et paarilised ei lenda sügisel koos ära ega tule ka kevadel koos, nagu seda teevad näiteks sookured. Emaslind, kes on suvel palju energiat pojaga tegelemiseks kulutanud, läheb sügisel varem lõuna poole, isane koos pojaga jääb kauemaks paigale. Kotkapaar ei kohtu isegi talvituskohtades omavahel. Kevadel tuleb isane varem, et pesa roheliste kuuseokstega tähistada (see tähendab teiste lindude jaoks, et pesal on omanik olemas, võõras ära tule!) ning jääb territooriumile valvesse ja kaasat ootama.

Tõenäoliselt ei suhtle kotkas oma poegadega enam kunagi. Esimestel aastatel ei jõuagi noored konnakotkad kaugele Aafrikasse talvituma, vaid veedavad talve kusagil Lõuna-Euroopas või Lähis-Idas. Kõige sagedamini saavad rändel hukka just noorlinnud. Umbes neljandaks eluaastaks saavad kotkad suguküpseks ning otsivad pesitsuspaiga ja paarilise. Eestis sündinud kotkad ei pruugi siiakanti enam tagasi sattudagi.

Küll aga on kotkastel sisemine navigatsioonimeel, mis toob vanalinnud tagasi täpselt samasse kohta, kus nad on aastaid pesitsenud. Paik, kus on pesa, kus oma territooriumil pulmamänge lennatakse, kus 6 nädalat pesal haudutakse ning teist sama palju pisipoega soojendatakse, toidetakse ja valvatakse – see ongi konnakotkaste kodu ja pesa ümber nende kodumets.

Meie, inimesed, jagame oma metsa ka lindudega ning hoolitseme, et kotkastel oleks metsas kodurahu. Arukal metsaomanikul on kevadeks kõik raietööd lõpetatud ja masinad metsast välja viidud – algab kevadine linnurahu. Hea õnne korral võib rõõmu tunda isegi kohtumisest ülemlindude – kotkastega. Metsaomanikule, kes on valmis arvestama kõigi metsaelanikega, kingib loodus meeli ülendavaid hetki. Tean seda omast käest juba aastaid.

Linde ja liblikaid

Wednesday, April 17th, 2013

Juba esmaspäeval nägin metsa ääres esimese kirju koerliblika laperdavat lendu, eile aga kollaseid lapsuliblikaid mänglemas. Täna on nad vihma eest peitu pugenud.

Metsaservadel askeldavad rohkearvulised metsvintide salgad. Kaelustuvid on kogunenud suure haava otsa ja peavad plaani. Eemalt kostab metstuvi kumisev gu-ghuu! Seda võib segi ajada koguni mõne öökulli hõikega. Õhtu eel lööb musträstas kuuse ladvas laulud valla – tema kõlav ja vaheldusrikas laul on üks kaunimaid kevadisi elamusi.

Eile tuli uusi linnuliike juurde. Juba hüples põõsa all vilgas punarind ning tema järel ilmus hoopis rahulikuma olekuga võsaraat.

Pruunikas-halli punarinna tunneb hõlpsasti ära oranžika kurgualuse ja rahutult hüpleva liikumise poolest. Tema lemmikkohtadeks on tihedad põõsad, kus ta end varjab ja kust ta ootamatult lagedale ilmudes oma armsate mustade silmanööpidega tähelepanelikult ümbrust uurib.

Varblase moodi tagasihoidliku välimusega võsaraat armastab samuti põõsaste lähedust. Loodus pole talle kinkinud eredavärvilist sulestikku, kuid see-eest jääb ta oma  pruuni-musta triibulise selja, halli pea ja rinnaga maapinna lähedal lennates üsnagi märkamatuks.

Kaks kuud hiljem

Tuesday, April 16th, 2013

Looduses ei lähe midagi raisku. Liha süüakse ära, karvadega vooderdatakse pesasid, aegapidi saab luudestki muld.

Kusagil 6-7 aastat tagasi oli tavaline, et kui kevadel oma kuusenoorendikke üle vaatamas käisin, leidsin sealt metskitsede sääre- või koljuluid. See oli aeg, kui metskitsesid oli palju ja ilvestel hea elu. Raske oli ka 2010.a. märtsikuu, kui ühelainsal metsasihil järjest neljale kitsekorjusele sattusin. Need polnud murtud loomad, vaid nõrkusest surnud, mõni neist otse traktorijäljes lamama jäänud ja hinge heitnud. Sellist massilist surma oli hoopis valusam vaadata kui kiskjate saagiks langenute jäänuseid.

Põikasin korraks metsatukka, kus veebruaris ühele surnud metsseale komistasin. Tahtsin näha, mis temast nüüd järele jäänud on. Lumme sulanud lohk, natuke karvu, selgroog ja koljuluud. Kõik, mis kõlbas, on ära söödud, puhtaks nokitud või laiali tassitud. Isegi haisu pole.

Eks ma lootsin seal näiteks talveunest ärganud karu jälgi näha, kuid ükski suurem elukas polnud korjuse kallal käinud. Ribid ja jalaluud olid küll kadunud, kuid neid tassivad ka rebased laiali. Kohalikel ronkadel olid talvised toidumured seal pikaks ajaks murtud.

Ühel pildil on metssea koon 7.veebruaril, teisel pildil sama ülalõualuu 15.aprillil.

Vesi tõuseb

Monday, April 15th, 2013

Iga tunniga kerkib jões veetase kõrgemale ja homme ma enam sillale kindlasti ligi ei pääse. Jääkamakad olid üksteise otsa kuhjunud ning tekitasid jões veesulu. Vool aga surub peale ja uputab kaldaäärseid puid. Lume sulamine kestab ning vett tuleb juurde.

Suvisel teel põldude vahel on lund tublisti vähemaks sulanud ja mõnes kohas kruuski väljas. Tee kõrval lumistel-vesistel põldudel kihab elu. Kummaski põllunurgas tuututasid sookured, kiivitajad otsisid lompidest söödavat, kõrgel laulsid lõokesed. Lõuna poolt saabus parv metstuvisid.

Sügisel koristamata jäänud rapsipõllule oli kogunenud kümmekond musta tedrekukke ja üksteisest aupaklikus kauguses passides oodati, mil keegi märguande annab. Vahepeal kasutati aega jõu kogumiseks ja söödi varte küljest umbrohuseemneid. Ühel isandal ei pidanud närv vastu ja lasi pahvaka auru välja – „tšušš!“, võttis madalstardi asendi, ajas sabalehviku laiali ning pistis lumel jooksu. Mõni lendas eemale, et rahulikult edasi süüa, ülejäänud sirutasid kaelu ja jäid ootele. Päevasel ajal ei tahtnud mäng õiget vedu võtta, kuid kindlasti alustatakse seda hommikul täie tõsidusega uuesti.

Lõpuks ometi saab talv läbi ja uus eluring looduses algab. Põnev aeg.