Arhiiv May, 2013

Mis metsas toimub

Wednesday, May 29th, 2013

Ootan huviga järgmist Metsalehte, sest tahaksin teada, mis praegu metsades toimub. Kord kuus ilmuv paberleht ei jõua loomulikult käia päevasündmustega kaasas, kuid selleks võiks olla veebikeskkonnas loodud portaal eramets.ee. Kahjuks on sealsete uudiste pool praegu alla igasugust arvestust. Või olen selle portaali eesmärgist valesti aru saanud? Nõus, et Erametsakeskuse info on seal hästi kättesaadav, ka foorum töötab, kuid sündmuste kajastamine olematu.

Nii palju kui olen ise tuttavate metsaomanikega suhelnud, on mõned neist terve maikuu metsa istutanud. Mõned aga ütlevad, et ei kavatsegi metsaistutusele raha ja aega kulutada. Kuidas aga lood üle Eesti on, seda pole kusagilt lugeda.

Kavatsen oma metsaühistu üldkoosolekul teha ettepaneku koguda liikmetelt andmeid, millega saaks ülevaate kasvõi ühe piirkonna erametsaomanike tegemistest viimaste aastate jooksul. Kui tabel ette valmistatud, pole metsaomanikul kuigi suur vaev sinna numbreid tippida.

Andmeid võiksid koosneda eri liiki raiete mahtudest (lage-, harvendus-, sanitaar-, aegjärkne ja valgustus), metsahooldustöödest (kultuuride ja noorendike hooldus), maapinna ettevalmistus- ja istutustöödest (ha ja puuliik), metsa maaparandusest (km), teede ehitusest, puhke- ja tuletõrje veevõtukohtade rajamisest, pärandkultuuriobjektide hooldusest, ulukitõrjevahendite kasutamisest jne. Need on tööd, millega metsaomanikud tegelevad, kuid millest kokkuvõtteid pole Erametsaliidu liikmeskonnas õieti tehtud.

Erametsakeskusesse koonduvad küll andmed, mis metsaomanik toetuse saamiseks peab erametsakeskusele esitama, kuid need ei kajasta kogu tegevusvaldkonda. Ka keskkonnateabe statistika, kuhu andmed kogunevad planeeritud töödeks esitatud metsateatistega, ei kajasta raiete tegelikku mahtu.

Mõtisklemiseks sõitsin hommikul kümnekonna kilomeetrise ringi piki metsateid ja tegin kevadiselt ilusates kohtades peatusi. Sookail juba õitseb.

Loorkullid lendamas

Monday, May 27th, 2013

Põikasin täna suurelt teelt kõrvale ühe kinnikasvanud kruusakarjääri juurde, kus varasemast ajast tean roo-lookulle pesitsevat. Nii ka sel aastal – kullid on kohal.

Eelmisel kevadel nägin läbi binokli roostikus ära koha, kus karjääri keskel ühel saarekesel pesa sätiti. Tundus, et sinnasamasse viisid ka täna nähtud lennusuunad. Praegu võiksid lookullidel pesas juba tibud välja hautud olla, sest juhtusin nii emast kui isast loorkulli korraga lennus nägema. Emaslind on ühtlaselt pruun, isaslinnul on hõbehallid mustade otstega tiivad ning lennul jäävad need erisused silma.

Karjääri vesistest soppidest kostis veelindude prääksumist. Loorkullid toituvad nii närilistest, konnadest kui ka pisematest partidest. Küllap siis prääksujad annavadki naabritele teada, kui lookull jälle õhus tiirutamas on.

Hoopis laiemalt võtab oma jahiretki ette teine kulliline – välja-loorkull. Kevade poole näeb enamasti vaid helehalli sulestikuga isaslindu, sügise poole liiguvad jahimaade kohal ka roostepruuni sulestikuga emased või noorlinnud. Välja-loorkull patseerib madallennul läbi kõik avarad rohumaad, kuni leiab saagiks sobiva hiire, konna või linnupoja. Kui ta saaki ise sööma hakkab, siis jääb lind tükiks ajaks põllule maha Kui aga vaja toit pessa poegadele viia, siis jätkub lend otsemaid pesa suunas. Kus pildil oleva loorkulli pesa asub, seda ma ei tea, kuid kirjanduse järgi teeb välja-loorkull pesa sootaimestiku vahele maapinnale

Kevadest, tööst, valust ja spordist

Friday, May 24th, 2013

Kevad on nii teguderohke aeg, et mõtlemiseks suurt aega polegi. Rohi kasvab mis mühiseb ja koduaedades ollakse harjunud, et kui naabril niiduk müriseb, tuleb otsemaid samaga vastata. Nii me siis päeval vuristame, inimesed parimates aastates, kes muust palgatööst juba priid. Töölkäijad rabavad õhtuti ja nädalavahetustel topelt.

Mina igatahes sain hommikuti tugevat masseerimist vajavate jalalihaste ja valutava seljaga võideldes kartulid mulda ja muud külvid tehtud. Ema rohtusid ja aluslinasid apteegist ostma minnes küsisin ka oma valutavatele kehaosadele mingit määret. Eelmine salv oli nii nõrk, et suurt paremaks ei läinud. Igaks juhuks võtsin ka magneesiumi tablette ja apteeker andis uue salvi, mis sisaldab looduslikke ekstrakte – kuradikäpp, kadakamari, mustsõstra pungad, rosmariin ja eeterlikud õlid. Teisel päeval juba mõjus – saan valu tundmata liikuda, kummardada, kükitada või raskusi tassida. Elu kohe teisem.

Kui pärast talispordihooaja lõppu polnud televiisorist midagi vaadata (minu lemmikuteks olid murdmaa- ja laskesuusatamine), siis nüüd jälgin Eurospordi kaudu jalgrattasõitu. Õuest tulles on mõnus tunnike diivanil lösutada, konte puhata ja võistlust nautida. Hetkel käib Itaalia velotuur, kus Vändra noormees Tanel Kangert Astana meeskonna liikmena tublisid tegusid teeb. Vändra rattaklubist on võrsunud ka Rein Taaramäe, kes ravipausi järel kindlasti taas sadulasse istub.

Tänamatult vähe leitakse Eesti meedias ruumi tipp-jalgrattaspordile, liiati kui eestlased on selles nimekad tegijad. Sümpaatia rattaspordi vastu on mul pärit noorusest, kui ka ise natuke seda võistlusala tegin, veremaitset suus mäletan ja mõju jalgadele tänini tunnen.

Seevastu mingist klubikorvpallist tehakse meil vaat et riiklik sündmus. Ei salli korvpalli ja kära selle ümber! Jalgpall on sutsu intelligentsem mäng ja seda vahel vaatan, kui omad või siis maailmakuulsused mängivad, kuid tegijateks pean siiski üksikalade sportlasi, olgu need tennisistid, suusatajad, kergejõustiklased või jalgratturid, kus edu saavutatakse ainult tänu mõtestatud ja visale tööle ning andekusele. Veidi peab ka õnne olema, et õigel hetkel õigetele inimestele silma paista ja uusi arenguvõimalusi leida.

Kõigest sellest mõeldes ei tohi unustada, et metsas lõhnab praegu maikelluke.

Hoidkem looduse habrast ilu

Wednesday, May 22nd, 2013

Sattusin päeval kuulama Vikerraadio Reporteritundi, kus räägiti maaelu arengukava (MAK) järgmise perioodi 2014-2020 keskkonnatoetustest, nende hulgas ka Natura toetustest, mis kipuvad uuel perioodil rahastuseta jääma.

Natura toetused puudutavad paljusid maaomanikke ja nendest ilmajäämine süvendaks vastuseisu igasugustele piirangutele. Täiesti on vähimastki hüvitusest või kompensatsioonist jäänud ilma need omanikud, kelle tulundusmetsas (väljaspool kaitstavat Natura ala) asuvad teiste kaitsealuste liikide elupaigad, kasvõi kotkapesad. Sellel teemal pole uusi arenguid kusagil näha.

Minu metsas puuduvad Natura alad, kuid tulundusmetsas elab I kaitsekategooria liik – väike-konnakotkas. Ehkki pesa ümber asub majandustegevusest väljas olev rangelt kaitstav sihtkaitsevöönd, siis sisuliselt vastutan kotka kaitsmise eest ikka mina. Riigipoolset abi seni pole tundnud.

Usun, et enamus metsaomanikke suhtub mõistvalt loodusväärtuste hoidmisse. Peale uhkete kotkaste on tegelikult palju muudki ilusat ja hoidmist väärivat, mis lisavad maale väärtust juurde.

Praegu on looduses suur õitsemise aeg. Jõeaasal kollendab kullerkupuväli, varjulises nurgas puude all õitseb karulauk. Ehkki kullerkupp ei kuulu looduskaitseliste taimede nimekirja, on ta meil siiski ohustatud liik. Nimelt sobib kullerkupule hooldatav puisniit, mitte metsastuv ja võssa kasvanud jäätmaa, mida paraku tuleb järjest juurde. Arvan, et just tänu sellele, et lükkasin oma jõeaasa niitmise juulikuusse, mil enamus taimedest on ära õitsenud, siis levib ka kullerkupu kasvuala iga kevadega suuremaks.

Ka karulauk laiendab jõe ääres oma kasvukohti. Olen vältinud paigus, kus lauk kasvab, liiga varast niitmist. Suve keskpaigaks kuivavad laugu lehed ära ja seemnedki on laiali pudenenud, et uusi taimi juurde kasvatada. Karulauk kui meeldiv, sibula-küüslaugu vahepealset meenutav taim on lehtedest kuni õiteni söödav delikatess. Et karulaugu looduslikud kasvukohad inimese rüüste eest paremini kaitstud oleksid, on taim III kaitsekategooria liikide nimekirjas.

Minu arvates kaitseb loodusväärtusi kõige paremini teadlik maaomanik ise, mitte ranged piirangud. Tasub oma maal ja metsas avara pilguga ringi vaadata, kui saabki selgeks, kui palju ilu ja väärtusi meid looduses ümbritseb.

Üraskeid püüdmas

Monday, May 20th, 2013

Käisin järjekordselt üraskipüünist tühjendamas. Käimas on kuuse-kooreüraski kevadine lend, alanud sisenemisavade ja paaritumiskäikude puurimine kuuse koore all, kuhu emased munad munevad. Munadest kooruvad tõugud ja oma suure isu täitmiseks uuristavad nad koorealuseid käike juba ulatuslikumas mahus. Tagajärjeks on elusate kuuskede kuivamine.

Pildil on minu metsas need puud, kus satikad eelmisel suvel kallal käisid ja talvel rähn koore maha toksis.

Ühel pildil on ka üraskite kastpüünis, kus sees ripub kotike feromooniga, mis lendavaid putukaid lõhnaga ligi meelitab. Pilude ehitus on selline, et väljapääsu putukad enamasti ei leia ning satuvad kasti põhjaosas olevasse sahtlisse. Sealt käin paari päeva tagant neid välja puistamas, vajadusel ka sorteerimas, sest peale üraskite võivad mõned teisedki metsaputukad püünisese sattuda ja kes tuleks vabaks lasta.

Veel on pilt ka püünise sahtli sisust, kus osa üraskeid on ilmselt kobarasse kogunenult surnud, osa aga veel agarasti liikvel. Metsas ei hakka putukaid hävitama, vaid kogun nad plastmassist karpi, mille võtan kaasa ja kus nad kaane all ise aegamööda otsad annavad. Püünise sahtli teen puhtaks ja lükkan uue „saagi“ kogumiseks kasti põhja tagasi.

Õnnestus enam-vähem teravalt pildile saada ka üks agaralt ringi sebiv isend. Kuuse-kooreürask on tilluke, mõne millimeetrine putukas, kuid metsas teeb pahandust mis kole.

Üraskipüüniste müügi või rentimisega tegeleb metsaühistu Kesk-Eesti Metsaomanikud ning asjast huvitatutele annab nõu konsulent Rünno Viir. Samas saab osta ka üraskite püünistesse meelitamiseks vajalikku feromooni.

Mets täis elu

Monday, May 20th, 2013

Rammestav soojus, äike ja vihmahood on looduse lopsakaks muutnud ning sääsed liikvele ajanud. Käisime laupäeva õhtul sõpradega jõe taga metsas ja kohe saime tunda sõgedate kiusamist. Mis muud, kui et suvehooaeg on käes.

Aiamaa muld oli öisest vihmast nii märg, et targem oli seda mitte sonkida, vaid taheneda lasta. Kasutasin töövaba pühapäeva ning sõitsin paariks tunniks männimetsa lõhnu nuusutama. Endal mul männikuid peaaegu pole, seepärast käin neid riigimetsas vaatamas. Tänu metsise mängupaikade ja Natura alade kaitse alla võtmisele on õnneks alles ka vanemaid metsi ning just need ongi huvitavad ja elurikkad. Väga sageli käimiseks pole küll mahti, kuid kord kuus vast ikka saan minna, et süda rahule jääks.

Mets on igal aastaajal ilus, kuid kevadel on ta eriliselt elu ja hääli täis. Pruugib vaid seisma jääda ja kuulata või kummardada ja vaadata.

Kevadised toimetused

Saturday, May 18th, 2013

Sel aastal on paljud asjad teistmoodi kui eelmistel. Ma tõmban otsi koomale, püüan lõpetada pooleliolevaid asju ja säästa iseennast.

Asjaolu, et ma sel kevadel ise metsa ei istuta, teeb nukralt rahutuks, eriti kui kuulen tuttavatelt, kuidas neil istutustalgud tulemas või kui sõidan metskonna majast mööda ja seal suurt hunnikut taimekotte näen. Et uut metsa istutatakse, on muidugi lõpmata tore.

Minul on muidki toimetusi. Paar päeva tagasi kauplesin greideri mitme erineva omaniku kinnistuid läbivat külateed tasandama. Minu maa on tee lõpus viimane. Teed pole vist enam kümmekond aastat hööveldatud ja kui metsafirmad kõige vesisemal ajal oma rekkakoormatega kruusakattesse augud sisse sõitsid, siis iseenesest need enam ära ei kao. Kuna mina liigun seal vaat et iga päev, siis pidev aukudevaheline laveerimine muutus tüütuks. Tuli midagi ette võtta, sest kellelegi teisele lootma jääda pole mõtet. Eks need metsafirmad loevad igat senti, ülemused asuvad linnades, sellistega ei tasu asju ajadagi. Aga kohaliku põllumajandusühistuga sain pikemate selgituseta kokkuleppele ja vastastikku mõistev koostöö teeb ainult heameelt. Varsti hakkavad ju nemadki heinapõldudelt silomaterjali varuma ja suured traktorid tallavad värskelt tasandatud kruusa uuesti kõvaks.

Ka sel kevadel riputasin metsa ühe feromooniga üraskipüünise. Kui sahtlisse kogunenud elukad pildile suudan saada, eks siis teen neist edaspidi veel juttu.

No ja siis veel see jätkuv ehitustöö vana maja kallal, kus tuleb ette ootamatusi. Näiteks said mul selleks otsatarbeks lakas hoitud ja rootsi punasega värvitud voodrilauad enneaegu otsa. Et töö seisma ei jääks ja tellingutel ronijatel materjal järjest võtta oleks, tuli laudu juurde varuda ja külamees neid kiiresti värvima kaubelda. Paar korda päevas käin kindlasti vaatamas, kuidas tööd edenevad, nii et rahus elada küll ei saa.

Toomingas õitseb ja kartulipaneku aeg on käes. Naabrimees lubas masinaga vaod sisse tõmmata ja siis torkan vaoharjalt mugulad ükshaaval mulda.

Kindlasti vaatan ka eurolaule. Lemmikuks on Island – nii laul kui blond pikajuukseline habetunud noormees esitajana. Aseritel on ka hea laul ja klaaskastis siplev tantsija kisub vaataja pilgud endale. Omadele aga hoian lihtsalt pöialt.

Osjad

Wednesday, May 15th, 2013

Mõned taimed muutuvad suvel sootuks teistsugusteks kui kevadel. Näiteks sõnajalad või osjad.

Minu lemmikuteks suvistes varjulistes metsalustes on õhulised ja õrnad metsosjad. Püüan hoiduda neile peale astumast, sest see tundub julm ja hoolimatu. Vartelt algavad õhkõrnade peenikeste niitidena hargnevad oksad ja külg-külje kõrval kasvavad taimed katavad metsaaluse lopsaka rohelusega.

Kevadised metsosjad on nagu tillukesed püstised mängukuused, lühikesed oksad varre ümber harali. Iga sooja päevaga oksad pikenevad, hakkavad hargnema ja muutuvad õhulisemaks.

Põldosi on tülikas umbrohi. Sellel taimel eristatakse kevadvõsusid ja suvivõsusid. Tipmine kevadvõsu on justnagu kitse või lehma nisa. Tegelikult on see osja eospea, millest levivate eoste abil taim paljuneb.

Suve alguseks kevadvõsu kuivab ja selle asemele ilmuvad hargnevad oksad ehk suvivõsud, mis on karedad ja sitked. Põldosja tülikad võsud ning mullaharimisel kättesaamatult sügavale maapinda tunginud risoom teevad põllumehele peavalu. Praegu aga saab veel näha põldosja omapäraseid kevadvõsusid.

Seente ja sammalde maailmas

Monday, May 13th, 2013

Sel kevadel ma metsa ei istuta. See on esimene kord pärast 15 järjestikust istutuskevadet. Aga talgulised-loodusfotograafid on harjunud kevadeti minu juures metsas käima ning et meievahelised sidemed ei nõrgeneks, tuli selleks korraks midagi uut välja nuputada.

Et kokkutulemisel ka sisu oleks, palusin kohale asjatundjad, kes metsas vaatlusi juhendaksid ning puuseeni ja samblaid tutvustaksid. Sain nõusse Eestimaa Looduse Fondi metsaeksperdi Indrek Selli ning Keskkonnaameti Pärnu-Viljandi regiooni piirkondliku metsanduse spetsialisti Andres Hendriksoni. Valisin oma arvates ala parimad asjatundjad, sest Indrek Sell on kaitsnud doktorikraadi mükoloogias, Andres Hendrikson aga on aastaid tegelenud metsades olevate vääriselupaikade inventeerimisega, läbinud sellealaseid koolitusi ning tunneb põhjalikult vääriselupaikade tunnusliike, mille üheks osaks on ka samblad ja samblikud.

Õpperetke tegime laupäeval minu metsa kõrval asuva riigimetsa kahes vääriselupaigas, kus on inimese poolt hulk aastakümneid majandamata mets.

See haavaenamusega mets jäi juba vene ajal silma tolleaegsele metsaülemale, kes eraldist raiesse ei lasknud panna, sest seal olevat elanud haruldane lendorav. Nii teadsid vanad metsamehed rääkida. Kas see ka tegelikult nii oli või mõtles isepäine metsaülem mingi muu viguri, et sinna raiuma ei tuldud, seda pole enam kelleltki küsida. Olen korduvalt haabade alt lendorava junnikesi üritanud otsida, siiani asjatult.

Igatahes on mets alles, koos puuseeni ja õõnsusi täis suurte haabadega ning teises rindes kasvavate ja järjest jalalt kukkuvate vibalike kuuskedega. Metsatukka läbiva oja kaldal kasvavad harulised saared, korpas koorega kased ja mõned eriti kõrged kuused. Kokku on seal kaks vääriselupaika, mis seisavad raiest puutumatutena ning kus on elustikurikas ja igal sammul avastamisrõõmu pakkuv uurimispaik.

Kevad pole seente poolest kuigi rikas aastaaeg, kuid pika eluaega puuseentest esineb erinevaid taelikuid või musta pässikut aastaringselt. Seevastu samblad on kogu aeg olemas, ainult talvel lumega on neid raske märgata.

Kõige erilisemaks laupäevasel metsaretkel pean tutvumist II kaitsekategooriasse kuuluva kolmehõlmalise batsaaniaga – samblaliigiga, keda esineb vaid üksikutes paikades Eestimaal. Hästi toredaks pean ka roossammalt, kes jääb oma erilisusega kergesti meelde.

Kogu retke käigus nähtu kirjeldamiseks pole selles kirjutises ruumi, suurem osa jääb mällu või pildifailidele. Võib vaid ette kujutada, mis juhtub metsaelustikuga siis, kui vääriselupaigad lageraiega maha raiutaks. Vanadele metsadele ainuomane liigirikkus hävineks pöördumatult.

Metsaomanik peaks puude kasvatamise ja metsast tulu teenimise kõrval kindlasti ka metsa muid väärtusi lähemalt tundma õppima, et aru saada liikide omavahelistest seostest ja koosmõjust. Ootaksin metsaühistutelt sellealaseid praktilisi koolitusi.

Loodus rohetab

Friday, May 10th, 2013

Kaks sooja päeva on loodusesse rohelist värvi lisanud. Kuluhall heinapõld on üleöö värvi muutnud, toomingas pungad lahti löönud, metsosjad end kikki ajanud ja varsakabjad kraavis õitsema hakanud. Üks korralik vihmasabin teeks ainult head.

Ülaste meri ulatub metsa piirini. Kohati on kollaseid rohkem kui valgeid.

Seisin jõe kaldal ja nägin, kuidas vastaspoolel metsvindid vee äärde tulid. Paeselt kaldalt sulpsas üks hoogsalt vette, seisis seal poole kereni sees ja aina sopsis tiibadega pritsmeid laiali. Kui suplus tehtud, asus vindiemand oksal sulgi kuivatama. Isand vaatas pestud kaaslast hindava pilguga eemalt ning varsti lennati koos puude vahele. Paistab, et ka linnuriigis hoolitseb naissugu hoolega oma välimuse eest.

Ja lõpetuseks – uus jahiseadus sai ka presidendilt heakskiidu ning jõustub 1.juunist. Järellainetus aga kestab ilmselt veel mõnda aega edasi. Minu jaoks ei muutu suurt midagi.