Arhiiv June, 2013

Käpalistest

Saturday, June 29th, 2013

Veel on õige aeg teha juttu eestimaistest orhideedest, ehkki mõned neist on ära õitsenud, teistel jälle parim aeg ees.

Minu metsas jõe ääres on hetkel teada kolme liiki orhideesid, ükski neist ei kanna käpa nime. On suur käopõll, pruunikas pesajuur ja laialehine neiuvaip. Neist kaks esimest on juba ära õitsenud, neiuvaiba aeg tuleb alles juuli teises pooles.

Sünnikodu küla metsades kasvab lõhnav ööviiul ehk kahelehine käokeel, kaunis kuldking ning hiljuti leiti sealt veel aasta orhidee – kõdu-koralljuur.

Ümbruskonna metsades ja vanades karjäärides aga kasvavad balti sõrmkäpp, vööthuul-sõrmkäpp, kahkjaspunane sõrmkäpp ning soo-neiuvaip. Neist viimase kasvuala on suur ning õitsemisaeg alles tulekul. Kindlasti on liike rohkemgi, kuid kõiki pole seni üles leidnud. Soised alad vajavad veel avastamist, mõned üksnes saartele ja Läänemaale omased liigid jäävadki siinkandis nägemata.

Kuna sel aastal olen tavapärasest rohkem metsade vahel ringi liikunud, siis olen kodukandis uusi kasvukohti avastanud. Viimaseks leiuks oli vööthuul-sõrmkäpp riigimetsa tee äärsetel kraavikallastel. Ostsin hiljuti ilmunud raamatu „Eesti orhideed“ ning selle abil saab käpalisi nüüd hõlpsamini määrata. Nii ka piltidel oleva vööthuul-sõrmkäpa.

Valgete ööde suvi möödub kiirelt

Friday, June 28th, 2013

Juba hakkab päev tasapisi lühemaks minema ja suvi saavutab täisküpsuse. Päevane leitsak väsitab ja võtab töötahte. Kuid põhjamaa ööd on valged ning kutsuvad välja.

Kui juhtun jääma kauemaks lugema või arvutis oma metsalugusid tippima, siis käin enne voodisse pugemist alati õues vaatamas-kuulamas, mis väljas toimub. Paar päeva pärast jaani tundsin, et ei tohi sedaviisi suve kõige ilusamat aega maha magada. Kell oli pool kolm, linnud juba häälitsesid ning põhjakaare taevas helendas hommiku ootuses. Otsustasin, et tuleb minna.

Sünnikodust mööda viivat teed raba poole sõites nägin viljapõldude kohal valgeid uduviirge, mis andis lootust, et ka rabas võib udu olla. Kohale jõudes nägin, et ma polnud seal üksi. Veel üks noorem naisterahvas oli linna poolt tulnud ning sammus vaikselt mööda laudteed rabajärve poole. Kaks unetut öösuitajat – nii me teineteist nimetasime.

Mis imelised lõhnad ja värske õhk olid selles järjest valgenevas rabahommikus! Vaikus ja kerge udu. Istusin laudteele maha, vaatasin roosakaks tõmbuvaid pilvi ja nende peegeldusi laukavees. Kell oli 3.48 ja päevatõusuni oli veidi aega.

Üksik hallhaigur tuli varahommikuselt käigult ja lendas üle raba.

Päike tõusis kell 4.10 ja valgus muutus minutitega. Udu hajus kiiresti, raba kõrvalt metsast kostis käo kukkumist. Veel ühe lämbe päeva hommik oli käes.

Kiirgliblikad tulid sel suvel varakult

Thursday, June 27th, 2013

Seekord ilmusid kiirgliblikad juba jaaniajaks välja. Nad on igal suvel mu jõeäärsel platsil olemas olnud, kuid enamasti ikka juulikuus.

Metsateedel lendab praegu teisigi suuri tumedaid liblikaid. Näiteks haavalumiku, kellest kirjutasin blogis 11.juunil, võib pealiskaudsel vaatlusel kiirgliblikaga isegi segi ajada. Mõlemad peatuvad meelsasti seal, kus on mustust, higi või kõdunevaid ja käärima läinud taimeosi. Olen kätt välja sirutades meelitanud nii haavalumiku kui kiirgliblika peopesale ning vaadanud, millise innuga nad asuvad nahka kompima ja higi imema. Nad võivad pikalt käel peatuda ning nahka kõditades seal liikuda. Enne väsin mina käe hoidmisest kui kollase imilondiga liblikas mu higise naha kompimisest.

Kiirgliblikad lendavad kiirelt ning peituvad kõrgele suurte lehtpuude võrasse. Üldiselt võib kiirgliblikaid kohata paigus, kus kasvavad tammed. Maapinnale tulevad nad toitu otsima, kuid erinevalt paljudest teistest liblikatest ei tunne nad huvi õite vastu.

On kaht liiki kiirgliblikaid – väike ja suur. Erinevus seisneb neil tiibade mõõtmetes, lisaks eristab väike-kiirgliblikat suurest kitsas valge rant tagumiste tiibade servas.

Isased kiirgliblikad on eriti ilusad, sest nende tumedate tiibade ülapool helkleb valguse käes violetselt. Nii võib liikuvat liblikat erineva nurga all jälgides näha vahvaid värvimänge.

Tiivad-laiali pealtvaates pildistatud liblikas on arvatavasti väike kiirgliblikas, sest tagatiiva servas jookseb kitsas valge rant. Tiibade pealispinna helklemist on samuti veidi näha. Järelikult oli isane kiirgliblikas.

Tõstetud tiibadega kiirgliblika täpset alamliiki ja sugu polnud võimalik määrata, sest ainult tiibade alumist poolt vaadates ei oska liblikatel vahet teha.

Jalakad surevad

Wednesday, June 26th, 2013

Imestasin, miks vana mitmeharuline jalakas jõeäärsel taluplatsil sel kevadel lehte ei läinud. Nüüd näen, et suured lõhed on koore sees, justkui oleks koor tüve ümber kitsaks jäänud ja rebenema hakanud. Piltidel on lõhed näha ja seal oli ka üks mardikas, kes koore alt välja puges.

Avastasin kaldapealsel veel teise jalaka ja temalgi pole elulootust, ehkki praegu on hõredaid rohelisi lehti veel otsas. Ka sel puul on koorepaljandeid ja -lõhesid näha. Olen näinud noori saarepuid, kes samamoodi koort ajades kuivavad ja tean, et tegemist on saaresurmaga. Et aga elujõus jalakad oma silma all surevad, tuli halva üllatusena.

Uurisin kirjanduse abiga välja, et tegemist on seene Graphium ulmi poolt põhjustatud haigusega jalakasurm. Puu ise blokeerivat juhtkoed, et seeneniidistik koore all edasi ei saaks levida, samas aga jätab blokeering võra toiteta ning puu sureb kiiresti. Nii kirjutab ajakiri Eesti Loodus. Seene eoseid kannavad omakorda puult puule edasi maltsaüraskid. Millised need elukad veel on, sedagi pole ma hetkel jõudnud välja uurida.

Käisin juba mitmendat korda mõlemat jalakat lähemalt silmitsemas ja tegin pilte, kuid asjatundjate abita suurt targemaks ei saa. Ainult oletused. Teada on, et jalakasurm levib edasi ning Vikipeediast loetud soovituse kohaselt tuleks puu kohapeal ära põletada. Praegu ei kujuta ma küll ette, kuidas kesksuvel suurt tuld tegema hakkaksin. Ehk kannatab natuke edasi lükata, siis saeks jalakad pakkudeks, tooks metsast välja küttepuudeks ning ainult oksad põletaks kohapeal ära.

Tunnen, et hädasti oleks tarka nõuandjat vaja. Seda, kuidas metsa raiuda ja müüa, oskavad meie konsulendid kohe soovitada, heal juhul saab õpetusi ka üraskitõrjeks. Jalakasurm, saaresurm ja teised lehtpuid tapvad haigused nõuavad sügavamaid teadmisi seente, putukate ja mikroorganismide toimest metsaelustikule. Puu maha raiuda oskab iga saemees, kuid huvi luubiga puukoore alla vaadata on vähestel.

Tugevam jääb ellu

Tuesday, June 25th, 2013

Jaanieelsetel päevadel käis väike-konnakotka pesas, mille juurde on paigutatud jälgimiseks veebikaamera, võitlus ellujäämise või surma vahel. Vanema terror noorema üle toimus kotkaema silme all, kuid ta ei sekkunud. Jaanipäevaks saabus pessa rahu – suurem sai väiksemast vennast (õest) jagu. Kain tappis Abeli.

Üle-eile, jaaniõhtul, koristas kotkaema oma teisena koorunud ja vanema venna poolt oimetuks pekstud elutu keha pesa servale ning pärast mõningast arupidamist asus tillukest tibu tükeldama ja sööma. Pehmemad palakesed ulatas kotkaema vanemale pojale, kes kugistas need rõõmsasti alla. Iga nokatäis tähendab paremat ellujäämise võimalust.

Väikese kotkapoja kannatused on lõppenud. Vanem aga nõuab üha rohkem toitu ning et ta suureks kasvaks, tuleb vanematel hoolega saaki jahtida ja poega toita.

Nii julm kui võrdlus vennatapust inimestele ka tundub, on see siiski võimalus kehvade toiduolude korral ellu jääda. Võimalik, et kainism ei tähenda mitte üksi konkurendi kõrvaldamist toidu pärast, vaid ka paremate geneetiliste omaduste edasiandmist järgmistele kotkapõlvedele. Loodus määrab, et tugevad jäävad ellu.

Miks siis konnakotkad (ka kaljukotkad meil) üldse munevad kaks muna, kui kaht poega üles ei kasvatata? Võiks ju piirduda üheainsaga ja sellest koorunud üksik poeg rikkaliku toidu ning hoolitsusega suureks kasvatada. Küllap on liigi jätkamise seisukohalt kaks muna siiski kindlam, kuna üks võib viljastamata olla ja poega ei koorugi.

Siia lisatud pilt on tehtud septembri algul 2012 minu metsas väike-konnakotka pesas üles kasvanud kotkapojast. Nii ilusat lindu vaadates ei saa me iial teada, kas ka tema… tappis oma väikevenna. Selle pesa juures kaamerat pole. Kui pesa kontrollides ei leita sealt mädamuna, siis võib oletada, et kahest munetud munast võis kaks poega kooruda. Kuna munemine toimub mitmepäevase vaheaja järel ja ka tibud kooruvad samasuguse ajavahega, hakkabki pesas kehtima tugevama õigus, mis lõpeb nõrgema jaoks traagiliselt.

Suvi tuli koos orhideedega

Friday, June 21st, 2013

Suvisele pööripäevale on sattunud ka paljude käpaliste õitsemisaeg. Niisketest rohtunud metsaalustest võib ninna ulatuda ööviiuli ehk kahelehise käokeele hurmav lõhn. Suurte kogumitena neid valgete õitega orhideesid tavaliselt ei leia, ikka siit-sealt üksikult.

Hoopis kokkuhoidvamad on mitmed sõrmkäpad. Ühe levinuma, balti sõrmkäpa, tunneb ära pitsimustriga õite ja kergelt tähniliste lehtede järgi. Minu fotodest on ühel balti sõrmkäpa õisik lähivaates.

Sama sageli võib praegu näha ka kahkjaspunast sõrmkäppa, kelle õied ei pruugi väga punased ollagi. See käpp võib edukalt kasvada ka teiste taimede varjus ja seal tuleb lillakaspunane õievärv tugevamini esile. Teisel fotol peakski kahkjaspunane sõrmkäpp olema.

Hiljuti ilmus kirjastuses Varrak raamat „Eesti orhideed“, mille koostajaks on Tarmo Pikner. Tellisin endalegi selle Apollost ja sain Smart-postiga järgmisel päeval kätte. Kasutan sageli raamatute hankimiseks seda teenust kui maakohale ainuvõimalikku ja kiireimat. Seni määrasin käpalisi ühe varem ilmunud raamatu abil, kuid uus sisaldab detailsemaid fotosid ja täpsemaid kirjeldusi.

Kuna käpaliste välimus ja värvus võivad kasvukohast tingituna või ristandite tekkimisel varieeruda, siis polegi liike lihtne määrata. Proovida tasub, pealegi ei jookse või lenda õied vaataja eest kuhugi. Tuleb vaid meeles pidada, et käpalised on looduskaitse all ja asjatult neid tallata või murda oleks kurjast. Niigi hukutab inimtegevus, kasvõi metsakuivenduskraavide kaevamine või süvendamine mitmeid seniseid kasvukohti ja ega metsseadki hooli, kui kärsa maasse suskavad.

Ellujäämisvõitlus konnakotka pesas

Thursday, June 20th, 2013

Kainism ehk vennatapp meil pesitsevate väike- ja suur-konnakotkaste ning kaljukotkaste pesades on linnu-uurijatele ammu teada. Aga kuidas ellujäämine tegelikult käib, jääb enamasti saladuseks.

Kui kotkamehed käivad juunikuus rabades pesitsevate kaljukotkaste või juuli keskpaiku konnakotkaste pesi üle vaatamas, siis leiavad nad pesitsuse õnnestumise korral üldjuhul eest vaid ühe kotkapoja. On aga teada, et kotkaema muneb mõnepäevaste vaheaegadega kaks muna ja asub pärast esimese muna munemist kohe hauduma. Miks siis pole hiljem pesas kaht poega?Näiteks väike-konnakotkad, kes ka minu metsas pesitsevad, saabuvad aprilli keskpaiku ja mai alguseks on esimene muna pessa munetud. Kolm-neli päeva hiljem on juba kaks muna. Haudumine kestab umbes 40 päeva ning juuni esimeses pooles koorub esimene kotkatibu, mõni päev hiljem ka teine. Paraku on selleks ajaks, kui teine tibu koorub, esmakooruja juba mitu päeva vana, hästi toidetud ja oluliselt tragim kui just-just munast koorunu.

Nüüd lööbki välja kotka geenides peituv omadus – tugevam jääb ellu. Ellujäämiseks on vaja kogu vanemate poolt toodav toit endale saada, pisivend(õde) maha suruda, et too pead toidu vastuvõtmiseks tõsta ei suudaks ning võimalusel pisikesele vastu pead obadusi jagada, et see oimetuna süüa ei suudaks. Julm, aga nii see käib.

Kes jälgib Looduskalendris kotkaste veebikaamerat, see teab, et hetkel võitleb sealses väike-konnakotka pesas vanemast tibust neli päeva hiljem koorunud väike kotkapoeg oma elu eest. Vanalind püüab tibusid üksteisest lahus hoida, et vanem ei saaks pidevalt väiksele hoope jagada. Aeg-ajalt õnnestub ka väiksel ema nokast mõni toidupalake kätte saada.

Kuidas heitlus elu nimel selles veebi kotkapesas edasi kulgeb, näitavad lähipäevad. Kui esmakoorunu jõud nooremast ikkagi üle käib ja nõrgem hukkub, siis kehtibki võrdlus Kainist ja tema vennast Abelist – kainism tänapäevases tähenduses. Väga harvadel juhtudel suudavad mõlemad kotkapojad ellu jääda ja suureks kasvada, kuid selleks peavad vanalinnud loodusest piisavalt toitu (uruhiired, mutid, konnad, sisalikud, linnupojad) hankima, et mõlemale jätkuks. Oleks tore, kui kahe konnakotka poja suureks kasvamist saaksid kotkakaamerat jälgivad inimesed üle maailma näha. Pea vastu, pisike!

Suveaeg jõuab kätte

Thursday, June 20th, 2013

Ööbik vaikis rohkem kui nädal tagasi, kuid käo kukkumist võib veel kuulda. Rukkirääk tõmbab niitmata rohumaadel hoolega edasi. Õhtu läheb sujuvalt hommikuks üle, nii et pikalt üleval olles avastad, et oled ootamatult päevatõusu kätte jäänud.

Oh seda õite kirevust metsas ja kraavipervedel! Ning liblikaid, putukaid ja linde!
Kõiki neid võikski vaatama jääda, mällu jäädvustada ja sealt külmal talvel kui hinge vitamiine kosutuseks võtta.

Viimasel metsaretkel hakkas männiku servast kostma ägedat tiksumist. Metstilder oli minu kohalolekust ärevusse sattunud, hüples kraavi ääres oksalt oksale, ise samal ajal valjult tänitades. Kui lendu läks, siis helkis puude vahel ta valge kõhualune. Mõne aja pärast oli lind jälle samas kohas tagasi ning tema häälekast jutuvadast sain aru, et oleks parem, kui jalga laseksin. Jäädvustasin mõned pildid ja siis oli aeg lind tema valdustes rahule jätta.

Õhtupoolik metsade vahel

Wednesday, June 19th, 2013

Pärastlõunal katsid taeva äikesepilved ja sajuhood kestsid õhtuni. Tõmbasin kodus kõik kaablid seinast välja, et välk arvutisse ja telekasse ei pääseks, tankisin auto kütust täis ning suundusin järjekordsele metsaretkele.

Ilm, kus sünged vihmapilved ja vastu autoklaasi peksvad rahehood vaheldusid heledamate taevalaikudega, sobis ideaalselt metsa- ja taimepiltide tegemiseks. Mis saab olla võluvam kui vihmast aurav metsaserv!

Ühte loosse ei mahu kõik pildid korraga ära, aga eks ma püüan järgmistel päevadel neid riburada lisada. Sattusin erilisse vaimustusse, kui riigimetsa teedel (mis muide on kõik väga heas korras) sõites avastasin mulle seni teadmata kohas kolme erinevat liiki käpalisi ja püüdsin neid ka piltidele. Olin sattunud õigel ajal õigesse kohta. Nägin kahel raiesmikul ka põtru, kuid jäin pildistamisega hiljaks.

Täna pühendun lageraielankidele ja noorendikele. Riigimetsas võib mõlemaid julgesti vaadata, sest raied silma ei riiva, raiesmikud pole ülemäära suured, kõik on uuendatud ja hooldatud. Silma jäävad säilikpuud ja muud huvitava kuju või aukudega tüükad.

Riigimetsa naabruses rõõmustasid silma kohaliku ettevõtja, meie metsaühistu liikme noorendikud. Kohalikku meest, keda tuntakse ja teatakse ning kes on külaseltsi arengule palju kaasa aidanud, võib metsa majandama usaldada, sest juba eneseväärikus ja vastutustunne külakogukonna ees nõuavad, et raied elukeskkonda ei rikuks, et raiutud puude asemele alati uus mets peale kasvaks. Ühel piltidest on näide sellest, kuidas 90-ndate raharaietega laastatud raiesmik hiljem sellele jutuks olevale metsa-ettevõtjale edasi müüdi ja kuidas tema on sellest hooldustöödega ilusa noorendiku kujundanud.

Mida on selle kõrval vastu panna tont teab kus Eesti nurgas registreeritud firmadel, kes käivad enamasti vaid metsast saaki lõikamas, kuid jätavad raiesmikud looduse hooleks. Liiga palju on minu kodukülas selliseid nukraid võsalanke, mis linnasakste metsafirmade vastu igasuguse austuse on võtnud. Sellepärast kirjutasin ka hoiatuseks eilse loo müüdud metsade saatusest.

Müüdud metsamaa läheb täielt lageraiesse

Tuesday, June 18th, 2013

Vaevalt ma nüüd mingi ennekuulmatu uudisega välja tulen, sest seda teavad ilmselt kõik erametsaomanikud, et kui nad oma metsa metsafirmale on müünud, siis see otsemaid ka maha raiutakse. Firma peab omanikele kasumit tootma ning müügikulutused kasuga tagasi teenima.

Niisama puude vaatamist, metsalõhna nuusutamist ja linnulaulu kuulamist saavad lubada endale vaid väikesed maaomanikud, sest neile tähendab mets rohkemat kui raha pangaarvel.

Ma mõistan inimest, kes on saanud tagastatud metsamaa omanikuks ning soovides sellelt tulu teenida, peab valikuid tegema. Kui ise raiuks ja materjali müüks, siis müügitulult tuleb tasuda riigile 21% tulumaksu, pluss iga-aastane maamaks nagunii. Kui juhtud veel FIE olema, siis metsamaterjali või raieõiguse müügilt tuleb lisaks tulumaksule ka 33% sotsiaalmaksu maksta. Müügitulu kahaneb seega poole väiksemaks ning suures mahus metsaraie pole üldse tark otsus.

Lisaks on pärast lageraiet kohustus raiesmik uuendada kas istutamise või külvi teel ja see on juba tõsisem mure, mis peale rahaliste kulutuste nõuab paljude järgnevate aastate jooksul nii kultuuride kui noorendike hooldamist. Eeldades muidugi, et tegu on vastutustundliku omanikuga.

Seetõttu tehakse väga palju ka teistsuguseid otsuseid ja müüakse metsamaa koos kasvava metsaga ära. Õigusjärgsele omanikule tagastatud maa müük on meil maksuvaba, nende pärijatele aga enam mitte. Siit kumab selgelt läbi riigi poliitiline suund metsad ja nende majandamine suurfirmade kätte koondada.

Kes siis on need, kes maid ostavad? Kahjuks väga harva kohalikud naabrid või pered, kes sooviksid endale üht isiklikku maalappi koos metsaga. Tavalisel eestlasel lihtsalt pole raha, et osta metsamaad, mis tasub end ära pikkade aastate, enamasti alles tulevaste põlvede jooksul.

Metsamaad, eriti aga soodas kohas ja raieküpse metsaga, ostavad metsafirmad. Neil pole maa pärast esivanemate või laste ees moraalset vastutust, nemad teenivad oma tulu ja kui midagi nihu läheb, siis müüvad kogu kupatuse edasi. Maast loobunud omanik peab arvestama, et tal tuleb edaspidi unustada harjumuspärased vaated esivanemate metsale. See raiutakse maha.

Ma ei tunne pildil oleva metsa endist omanikku, ehkki sõidan iga päev sellest metsast mööda. Talvel märkasin küll seal mõningast sebimist ja toodi ka veidi puid tee äärde välja, mis tagantjärele mõeldes tähendaski, et mõõdeti uusi piirisihte. Nüüdseks on selgunud, et osa kinnistust (7 ha) müüdi metsafirmale ja metsaregistris ka metsateatised registreeritud – 5,9 ha lageraiet ja 1 ha aegjärgset, kokku üle 2000 tm puitu.

Mind pani imestama, et kuna tee ääres kasvava 1 ha suuruse eraldise 80-aastased männid ei anna veel raieküpsust välja, siis kuidas on võimalik, et kõik eraldised lubatakse korraga lagedaks raiuda, sh. ka see männienamusega eraldis.

Käisin keskkonnaametnike juures end harimas ja selgus, et kui metsamassiivis, kuhu omanik planeerib lageraiet, asuvad kõrvuti raieküpse lehtpuu enamusega ja veel mitte raieküpsuse saavutanud männi enamusega eraldised, siis ei saavat keelata ka männieraldise lageraiet. Eks minusuguse lageraiete vastase panevad imestama ka lagedaks mineva ala mõõtmed – pikkus 440m, laius kõigub 170-st kuni 190 meetrini. Aga metsafirmades on vilunud tegelased, kes samadele eraldistele on osaliselt registreerinud aegjärgse raie, kui langi laius liiga suureks kipub minema. Tavaline metsaomanik, kes kord viie või kümne aasta jooksul lageraieks metsateatise vormistab, ei oska selliseid mastaapseid asju ja lubatud piirides vingerdamist ette kujutada.

Pildid tegin mälestuseks metsa ühest ja teisest küljest. Küllap pildistan ka tööde käiku, sest paratamatult sõidan sealt oma metsa minnes mööda. Tulevikus hoian silma peal, kas mustika ja naadi kasvukohas keegi mõne metsataime ka mulda paneb või lastakse haava- ja kasevõsal ise tulla. Seaduse järgi on ju seegi OK.