Arhiiv July, 2013

Jõgi kuivab

Tuesday, July 30th, 2013

See suvi on täielik vastand eelmisele. Nii olematut veeseisu mäletan vast kümme aastat tagasi, kui sai jõepõhjast risu koristatud. Ka rohi pole tänavu nii lopsakas ja kõrge kui sajusel suvel. Ei ole vaatama jõudnud, kas ülesvoolu äkki mõni kopratamm pole tekkinud, mis vett kinni hoiab. Need loomad ikka paisutavad teatud jõelõikudele paraja koguse vett, kuhu vaenlaste eest sukelduda.

Sel suvel ei jää vist jõe koristamiseks mahti, sest olen niigi kimpus oma niitmiste ja muude töödega. Praegu on vana kuu ja tarvis kiiresti võsa lõigata. Talvise leparaie järel kasvavad ju kohe uued võrsed ja kui ei taha teiste puude vahele enam lepikut, siis on võsa niitmiseks just õige aeg käes.

Palavad ilmad sobivad küll põllumeestele viljakoristuseks, kuid käsitsi niitmiseks saabub talutav aeg alles õhtul. Hommikuti ma kodust välja minna ei saa, sest hooldamist vajava emaga kulub mitu tundi, pluss sagedane pesupesemine ja muud asjad. Keskpäevane palavus jälle metsatööks ei sobi.

Õhtune töötamine mulle meeldib, ehkki väsimus tuleb kiiremini kallale. Juba juhtuski, et kraavikallast niites komistasin ning kukkusin koos töötava trimmeriga külili. Hea, et jõhvidega trimmeripea masinal ees oli, mitte lõiketeradega ketas, millega peenemat võsa ja kõrget rohtu niidan. Selle peale ütleksid sõbrad, et vaata vahel passi ka ja võta hoogu vähemaks. Mina aga arvan, et seda lühikest ja ühtainsat elu tuleb elada, kuis vähegi jaksad.

Äsja sattusin kaldapealsel nägema üht ilusat meetripikkust tammehakatist, keda eelmisel sügisel vist tähele ei pannud. Kuidas muidu ma neid märkaksingi, kui ise hooldustöid ei teeks? Jälle üks õige puu õiges kohas kasvamas ja mul süda rahul.

Põllumeestel on praegu kiire

Monday, July 29th, 2013

Ilmad on kuumad ja põldudel käib kibe viljakoristus. Pole maamehel aega isegi Jäneda talupäevadele minna, sest teravili küpseb ning lõikusega kiire.

Meie kandis pole talusid, kus vilja kasvatatakse, enam õieti alles jäänud. Kohalikud on põllud kas rendile andnud või maha müünud. Maad harivad ja vilja kasvatavad suuremad osaühingud, kel kaasaegne tehnika, ladus töökorraldus ning saak koristatakse suurelt põllult mõne tunniga. Nägin, et talinisu põhk purustati sinnasamasse ja jääb mullale väetiseks. Varajase odra põhk aga pressitakse kuldseteks rullideks ja läheb suurfarmi juurde hoidlasse. Ilusa ilmaga pole maameestel mahti hinge tõmmata ega suvistel rahvakogunemistel käia.

Mina siiski käisin pärast paariaastast vaheaega taaskord Jänedal, et näha, millised talud ja talumetsamajandajad tunnustuse pälvisid. Meeldis, et seekord hinnati metsaomanike konkursil kõrgelt just väikemetsaomanikke. Veelgi toredam, et peaauhind tuli Pärnumaale, kuhu saab järgmise suve kokkutuleku ajal võitja tegemisi uudistama minna. Liiga harva pääsen ise kaugematesse metsadesse, aga just seda oleks vaja, et taastada heade eeskujude najal usk erametsanduse tulevikku.

Selle aasta augusti lõpus kohtuvad parimad talumetsamajandajad Alutagusel, kuhu loodetavasti õnnestub ka sõita ja eelmise aasta konkursi võitja tegemistega tutvuda. Enne aga toimuvad Jõgevamaal metsaühistute suvepäevad ning mõeldes tagasi eelmisel suvel toimunud samasugusele kokkusaamisele, huvitavatele loengutele ja metsamatkadele, sooviksin ka sinna jõuda.

Enne aga tuleb jõudumööda oma metsas rohu- ja võsatöid teha, et sügiseks järje peal olla. Kuivad ilmad ei kesta kindlasti lõpmatuseni.

Kui tahan, ostan ka sinu ära!

Thursday, July 25th, 2013

Tänane Metsaleht on suvele kohaselt täis nalja ja irooniat. Esikülg paistab pildilt, seespool aga jagab Pikk-Kõrva Peeter oma kogemusi ulukikaitse repellendi kasutamisest ja toetustest.

Sõbrad püüavad mind harjutada elu irooniaga võtma ja leppima asjadega, mida pole ise võimeline muutma. Iroonia ja naljad metsanduses, mida olen harjunud ikka tõsimeeli võtma, vajavad paraku pikemat harjutamist.

Guugeldan ja loen, et Ostan Metsa firma alustas koostööd Maalehega ja saan veel teada, et pakuvad nii metsamaa, põllumaa ja raieõiguse eest parimat hinda, on usaldusväärsed partnerid jne. Kontaktisikuid ei leia. Metsalehe esikülg on nii kõnekas, et valge laiutav reklaamipind seondub mulle suure lageraielangiga. Püüan asja irooniaga võtta. Rohkem ei viitsi.

Nalja aga pakub Pikk-Kõrva Peetri kirjutis, kuidas ta üritas eht-eestlaslikul viisil lolle määrusi üle kavaldada. Äratundmisrõõm oli suur, kui Peeter kirjeldas ulukitõrje repellendiga Cervacol kuuselatvade määrimise alustamist nädal enne ametnike poolt lubatud tähtaega, sest aeg ja ilm olid sobivad. No poleks ju tohtinud nii teha… toetuse avalduse saatmise tähtaeg polnud veel käes.

Just tollesama lolli määruse tõttu loobusin ka mina ulukikahjude ennetamise toetuse taotlemisest. Las need, kel on raha kilomeetrite viisi kõrgeid võrkaedasid oma metsa üles panna, võtavad selle eurotoetuse endale.

Naer sai naerdud ja vaadates taas seda Metsalehe esikülge, ei oska enam midagi kosta. Järgmisel korral ei või kindel olla, kas lehe sisekülgedelt enam lahedaid lugusid lugeda saabki, sest raha teeb imet.

Küllap nüüd öeldakse, et könn, mis sa niuksud, kui tahame, ostame ära ka terve Maalehe ja pealekauba ka sinu metsa. Enam pole üldse naljakas.

Piirangud ja nende hüvitamine

Tuesday, July 23rd, 2013

Rahvusringhäälingu uudistes räägiti, et õiguskantsleri kätte jõudis põllumajandusministri kiri, milles palutakse anda hinnang, kas Natura toetuste hektaripõhine jaotamise kord on õiguspärane. Erametsaliit on seisukohal, et siiani toiminud toetuse jaotamine on piisavalt selge.

Minul Natura alasid pole ega ole olnud põhjust seda toetust taotleda. Küll aga on mul selliseid looduskaitselisi piiranguid tulundusmetsas, millele juhib võrdse kohtlemise printsiibile viidates tähelepanu ka minister oma kirjas.

Maaomanikud, kel on piirangud väljapool Natura alasid, näiteks kaitsealuste liikide elupaigad tulundusmetsas, on igasugustest toetustest siiani ilma jäetud.

Olen juba aastaid kannatlikult oodanud arutelusid ja keskkonnaministeeriumi seisukohti sel teemal. Ise kirjutanud ja rääkinud olen sellest nii siinses blogis kui erametsa portaali Metsakajas. Looduskaitses kiputakse valdavalt nägema majanduse arengu takistajat, kuid leidub ka teistsuguseid maaomanikke, kes tunnetavad, et haruldased ja kaitset vajavad liigid, olgu need taimed, samblad, linnud, kahepaiksed jne, lisavad nende omandile väärtust juurde. Nii nad kaitsevadki neid ise, nõudmata tasu või tunnustust.

Samal ajal aga hekseldavad mõned maaomanikud oma kokkuostetud ja aastaid harimata põllumaadel rohttaimed sinnasamasse kasutult mädanema, et toetusrahasid teenida.

Põllumajandusminister lubab, et lähiajal hakatakse koos keskkonnaministeeriumiga arutama ka väljaspool Natura alasid kehtivate looduskaitseliste piirangute hüvitamise võimalusi. Põllumajandusminister on rõhutanud, et toetused peavad eelkõige olema suunatud neile, kes oma tegevusega midagi loovad. Loodust kaitsev omanik annab kogu ühiskonnale parema elukeskkonna. Seega võib minister rahumeeli teha ettepaneku rohuhekseldajad toetusest ilma jätta ning vaba raha ümber jaotada.

Kesksuvine

Monday, July 22nd, 2013

Käes on aeg, mil looduses on kõik justkui ära olnud – jääb oodata vaid küpsemist ja hääbumist.

Kuldnokad on kogunenud parvedesse, istuvad traatidel või maanduvad hulgakesi põldudele toitu otsima. Peagi kohtab neid ainult rannikualadel ja korraga ongi nad läinud. Enam ei kuule varahommikuti lindude sädinat, ainult üksikud hilised pesitsejad toidavad veel poegi. Nädal tagasi lendasid mul jõe ääres kivimüüri prao vahelt pesast välja viimased linavästrikupojad.

Noored metsvindid hüplevad metsateel ja kaovad tulijat märgates põõsastesse. Kotkapoeg pesas sirutab tiibu ja valmistub esimeseks lennuks. Kägu jäi vait juba kaks nädalat tagasi. Ka rukkirääk lõpetas rääksumise.

Jõevesi on nii madal, et koolmekohast saab paeklibul hüpates kuiva jalaga läbi. Vihma on siinkandis tulnud vaid niipalju, et kastis lehed märjaks ja lõi paariks tunniks teetolmu kinni.

Angervaks on ära õitsenud, kellukad kuivanud. Kiiresti sai läbi ka pune (majoraani) ehk loodusliku vorstirohu korjamise aeg. Ainult jumikas, see hiline õitseja, peab sügiseni vastu. Temal on tee ääres seltsiks kollaste õiekobaratega soolikarohi.

Hapukurgi hooaeg on käes nii otseses kui kaudses tähenduses. Kurgid muudkui kasvavad, ainult et kas kõiki neid on mõtet talveks sisse teha – sööjaid eriti pole. Saagi jagamisest võib ka rõõmu tunda.

Luban endale veel nädalakese kergemaid trimmerdamistöid käimisradadel, augustiga aga jõuab kätte sobiv aeg värske lepavõsa niitmiseks talvistes raiekohtades jõe lähistel, kus jäid kasvama kased ja laialehelised lehtpuud. Paar-kolm aastat järjest lepavõsa kiusamist ja enamasti saabki nii hallist lepast jagu.

Järjekordselt muudetava metsaseaduse järgi vist võiks halli lepa ja toominga väljasaagimist jalakate, saarte, vahtrate ja tammede vahelt nimetada kujundusraieks. Jõeäärsetes lehtpuu enamusega lammi- ja salumetsades, samuti talukohtade vahetus läheduses püsimetsana hoitavates metsades on see raieliik omal kohal.

Kotkapojad kasvavad

Wednesday, July 17th, 2013

Kotkamehed kontrollivad praegu pesi, loevad üle pojad ja annavad pesitsustulemustele hinnanguid. Seejärel tehakse kokkuvõtteid nii pesade seisukorrast, teatatakse rikkumistest pesakaitsevööndi metsades, leitakse uusi pesi ja uuritakse vanade pesade mahajätmise põhjusi.

Meri- ja kaljukotkastel, kes on paiksed linnud ja asuvad pesitsema varakevadel, on pojad juba suured ja valmis peagi iseseisvalt hakkama saama. Kalakotkastel ja konnakotkastel aga on pojad alles napilt kuu vanused ning kasvatavad titesulgede asemele pärissulgi. Ka vanalindudel vahetub igal aastal osa sulgedest ja nii võib kotka istumispuu juurest väljalangenud kotkasulgi leida.

Vanalinnud julgevad oma poja(d) jätta päeval juba mõneks ajaks omapead, kuni ise toitu hankimas käivad. Eks sellega võivad kaasneda mitmed ohud, näiteks kanakulli rünnak pojale või nugise rüüsteretk, samas on vanalinnud sunnitud järjest suuremaks sirguvale pojale aina rohkem toitu püüdma. Öösel ollakse ikka pesal koos ja saju korral varjab vanalind oma kehaga poega vihma eest. Selline hoolitsus kestab, kuni pojal pärissuled keha katavad, tiivad kandma hakkavad ja iseseisvalt lendamine selgeks saab. Esialgu tullakse veel pesale, sest seal on harjutud vanemate toodud toitu saama. Hiljem jäetakse pesa maha, liigutakse laiemalt ringi, proovitakse iseseisvalt saaki püüda ja puhatakse puuoksal.

Nii läheb juhul, kui vanalinnud praegu poja toitmiseks küllaldaselt saaki suudavad hankida, hoolikalt pesa kaitsevad ning kui looduslikud vaenlased või inimese hoolimatus mingil viisil lindudele kurja ei tee.

Minu metsas on väike-konnakotkaste paaril ka sel aastal järglane kasvamas. Augustis võib juba poja kilkeid kuulda ja teda ennastki väljadel või tee ääres lähedalt näha. Viimase kümne aasta jooksul on selles pesas üheksa kotkapoega üles kasvanud, ainult ühel aastal jäi pesa tühjaks.

Sookured pojaga

Tuesday, July 16th, 2013

Sookurgede pojad käivad praegu päris pikki vahemaid koos vanalindudega toiduotsingutel.

Pilt, mille võtsin pühapäeva õhtul teel oma metsa, on tehtud kõrbenud ilmega heinapõllul, mida hiljuti umbrohutõrjevahendiga pritsiti ning läheb üleharimisele ja edaspidi vilja alla. Pilt sai vahemaa tõttu ja kollase õhtupäikese valguses kehvakene, kuid näitab, kuivõrd peab kurepoeg veel kasvama, et emale järele jõuda.

Kuna kurepoeg veel ei lenda, siis tuli perekond ilmselt kõndides kõrvalt lopsaka umbrohuvälja seest (teist aastat harimata põllult) siledale niidetud rohumaale, kus vanalinnud kevadeti või sügiseti on juba aastaid harjunud käima. Ees ootas aga pooleldi surnud maa, kust midagi nokka saada paistis lootusetu.

Ma ei tea täpselt, kus sookure paar oma pesa sättis ja kas seal kooruski vaid üks poeg, küll nägid mu tuttavad jahimehed neid metsa ääres seasööda juures. Sookurg sööb meeleldi ka vilja. Siis oli poeg alles päris tilluke olnud, kuid jalad olid tal väledad nagu sprinteril. Oli nagu tuulispask põõsastesse peitu jooksnud.

Seen lauavirna all

Monday, July 15th, 2013

Umbes kuu aega tagasi sai suur lauavirn läbi sorteeritud ning üks osa vanade puitaluste peale uude virna tuulduma ladustatud. Paremaid laudu sai sealt iga päev värvimiseks võtta ja tasapisi hakkas hunnik vähenema, kuni täna jõudis põhi peale. Ja siis sealt virna alt maapinnalt see seen paistiski.

Kuna mul on nüüd päris mitu uuemat seeneraamatut (ja mitte ainult söögiseentest), siis asusin raamatuid lehitsema ja ka internetis kolama. Ei tasu lootagi, et kohe olen võimeline piltide ja kirjelduste järgi nähtud seene ära määrama. Aitaksid vaid varasemad kogemused, mida mul võtta pole.

Vaatamata kahtlustele julgen arvata, et tegemist on liudseenega, seega ühega liudikutest. Kuna seen kasvas üsna pimedas lauavirna all ja jäi nüüd lagedale, siis saab jälgida, kas valguse käes ta värvus ehk muutub. Peale selle suurema, umbes 5-6 cm läbimõõdus, oli läheduses veel mitu pisikest, kuni 1 cm mõõdus samasugust seent.

Söögiseente aeg on alles ees. Kohe jaanipäeva järel nägin männimetsas mõnd punast pilvikut. Vihma pole meil ammuilma tulnud ja söögiseeni pole rohkem näinud.

Ka erametsades näeb palju ilusat

Wednesday, July 10th, 2013

Olen mõnikord kirjutanud sellest, millise mulje on tööd riigimetsas jätnud ja enamasti rõhutanud, et seal istutatakse raiesmikud uuesti puid täis ja ka noorendikud on hooldatud. Võib jääda mulje, et näen metsanduse head poolt vaid riigimetsas. Erametsi ei saa ühe mõõdupuuga võtta, sest omandite suurused on võrreldamatud ja omanikud on erinevad, alates väikestest hobimetsnikest ja keskmistest talunikest kuni tuhandeid hektareid kokku ostnud metsa- ja kinnisvarafirmadeni. Sellest tulenevalt on metsade majandamise eesmärgid ja tulevikunägemused erinevad, nagu pole ka võimalik võrrelda tillukese saiatoa omanikku suurte poekettidega, olgugi eraomanikud kõik.

Ega tavainimestel polegi palju võimalusi erametsades käia ja näha. Isegi marjulised ja seenelised või matkajad satuvad rohkem riigimetsa, mis on kõigile avatud ja teedki sinna paremad. Metsaomanike ühendustesse kuulujatel vahel siiski õnnestub mõnel kokkutulekul või õppepäeval pilk omataoliste töödele ja metsadele heita.

On minulgi olnud võimalusi mitmel pool käia nii kutsega kui omal algatusel. Kodukandi naabrite metsad on enam-vähem ära nähtud. Talumetsamajandajate konkursi võitjate metsades üle Eesti olen käinud alates 2001.aastast.

Omakandis nähtu põhjal oskan üksjagu järeldusi teha. Tean, kes hoolib, hoiab, kasvatab ja hooldab ning tean, kes võtab metsast seni, kuni sealt enam midagi võtta pole.

Parema meelega vaatan ikka neid metsi, kus omanik on tuleviku nimel vaeva näinud. Praeguste võimaluste juures, mil erinevate toetusrahadega soodustatakse erametsade uuendamist, hooldamist ja maaparandust, aga ka pärandi säilitamist ja loodushoidu, hakkavad kohe välja paistma ärksamad ja töökamad metsaomanikud. Neid ei olegi nii vähe ja nende tegemistest tuleks rohkem kirjutada, nende metsi ja töid näidata. Pildil on vaade ühe meie kandi metsaomaniku hooldatud kuusikule ja sinna ehitatud metsateele.

Metsas toimuv nähtavaks

Tuesday, July 9th, 2013

Keskkonnaminister on järjekordselt muudetavat Metsaseadust kooskõlastusringile saates lisanud, et metsades toimuv peab saama kõigile arusaadavaks ja nähtavaks.

Mõnes mõttes olen sellega nõus, näiteks võiks raiete tegemise ajal olla nähtavalt kirjas, kes on töö tegija, milline raieliik millisel kinnistul, kvartalil või eraldisel ja kui suurel pindalal. Kui talumees oma metsatukast talvel küttepuid saeb, siis vast pole asjal mõtet, sest ta tegutseb oma maal ja sihilikult midagi seal pahasti ei tee. Oma mets ju, kuhu on ka edaspidi asja.

Küll sooviksin, et näiteks RMK lankidel tööd tegevate ettevõtjate kohta oleks infotahvel sihi või metsatee ääres väljas. Nii saab kohe hinnata, milline on antud firma tööstiil, raie kvaliteet, kinnipidamine metsanduse headest tavadest ja loodushoiust ning hulk pisiasju veel.

Sama infot sooviksin näha ka metsa- või kinnisvarafirmade lankidel toimetavate ettevõtjate kohta, sest sageli on nii, et ka suured metsaomanikud ostavad raie- ja veoteenust teiste firmade käest, kel pole omaniku metsaga muud pistmist kui see konkreetne tööots.

Tunnen ja tean siinseid kohalikke ettevõtjaid, kel on suured metsakinnistud ning olemas ka majandamiseks vajalik tehnika ja töölised. Ma ei tea, kas omanik, kui ta oma metsas ise töid korraldab, peab ikka tee ääres kuulutama, et vaadake, hakkasin raiuma (istutama, noorendikku hooldama, kraave kaevama jne.). Möödasõitjal hea teada küll, aga kas peaks kohustuslik olema, selles kahtlen.

Esimesel jaanijärgsel tööpäeval läkski siinkandis taas metsaraieks lahti. Sattusin puhtjuhuslikult metsarada minnes metsameeste öömajale, millest pilt loo juurde lisatud. Harvester ragistas kusagil tagapool. Kodus metsaregistrit sirvides oligi selge, mis toimub. Natuke lageraiet ja harvendusraiet riigimetsas. Aga kes raiet teeb, kelle masinad ja töömehed riigi (ehk väidetavalt meie kõigi) maal toimetavad, seda poleks tõepoolest paha riigi kodanikul teada.