Arhiiv August, 2013

Õunad meelitavad admiralid kohale

Thursday, August 29th, 2013

Tänavu on rikkalik õuna-aasta ja tänu sellele võib isegi koduaias näha kauneid liblikaid – admirale. Kuna õunu on kõvasti rohkem kui suudaks ära tarvitada, siis võtan iga päev, kui metsa sõidan, paar ämbritäit puude alt korjatud õunu kaasa. Vahel ka päris ilusaid, sest mida peaksin mahakukkunud ja ülevalminud suveõuntega ikka peale hakkama. Siin kõigil aedades oma õunad, linn kaugel, mille lähistele tee äärde tasuta võtmiseks viia võiks.

Pildid admiralist on tehtud siiski metsas, kuhu iga päev uusi õunu hunnikusse juurde kallamas käin. Liblikale meeldib, kui keegi on enne teda koore katki hammustanud, nii pääseb mahlasele sisule hõlpsamini ligi.


Peale admirali käivad õunu söömas ilmselt ka kährikud, sest läbi rohu on rada sisse tallatud. Paar päeva tagasi sattusin õunu viies nägema, kuidas orav hunniku otsast puuoksale hüppas ja minu peale naksuma hakkas. Järelikult käib ka orav õunu uurimas, kuid vist huvitavad teda õunaseemned rohkem kui õunad ise.

Admiralist veel niipalju, et minu meelest on ta hilissuve kauneim liblikas, keda saab oodatud ja imetletud just musta-punase-valge värvikirevuse pärast. Kui teistel liblikatel on tiibade alapool enamasti tagasihoidlik, siis admiralil on ka sinna kauneid mustreid ja huvitavaid toone jagunud.

Mõnel aastal on liblikaid vähem, teisel jälle kohtab sagedamini. Kui marjad, õunad või ploomid valmis saavad, lõhki lähevad ja natuke käärima hakkavad, siis võivad admiralid nektarit imedes kergelt joovastuda ega tee piilujast enam suurt välja. Päris peopesale nad siiski ei tule, nagu pärast jaanipäeva kiirgliblikas mu higisele käele lendas.

Admiral on rändliblikas ja soojadel suvedel nagu tänavune, võib neid meie maile rohkesti jõuda. Kahjuks ei oska admiralid mõnede teiste siinsete liblikate kombel talveks hoonetesse sooja pugeda, seepärast siiajääjad külmaga hukkuvad. Uuel suvel tulevad jälle uued liblikad, munevad nõgestele munad ja augustis väljub uus põlvkond noori liblikaid, kes lõuna poolt tulnud ränduritega ühinevad. Nii ongi mõnel soojal aastal admirale tavapärasest rohkem.

Virnad tee ääres

Wednesday, August 28th, 2013

Nädal tagasi tehti riigi maad läbiva kõrgepingeliini all hooldust ja kohe seejärel laiendati ka trassi, tehti raiet. Täna veeti materjal tee äärde.

Sõitsin sealt paar kord mööda ja mõtlesin, et kas nüüd on uuem komme erineva pikkuse ja jämedusega palgid kõik ühte virna segamini ladustada. Või oli käsk lihtsalt materjal trassilt kokku koondada ja edasine pole enam nende asi. Küll autojuht sorteerib, mida või kuidas koormasse panna.

Olen seni kokku puutunud selliste teenusepakkujatega, kelle masinad panevad erinevad sortimendid (pikkus, diameeter) eraldi virnadesse ning hilisema autole laadimise lihtsustamiseks seatakse palgiotsad ühele joonele. Nii pole autojuhil enam vaja haaratsite vahele võetud punti vastu maad koputada, et kõiki ühepikkuseks saada. Veel olen kogenud, et pannakse tüükapooled ühes, ladvapooled teises suunas. Kui veel tollimine moes oli, siis ainult nii saigi õigeid mõõtmisandmeid.

Täpselt rihitud laadimine pole oluline vaid sel juhul, kui oma metsast küttepuudeks mõeldud notid kohe sellisele laoplatsile pannakse, kus need sealsamas tükeldamisele, lõhkumisele ja riita ladumisele lähevad. Autodega edasiviimiseks peaksid virnad ikkagi ühtlased ja hõlpsasti mõõdetavad olema.

Kindlasti teab keegi uuemaid asju minust paremini ning võibolla võivadki virnad sedamoodi sassis olla, sest harvester ju mõõtis raiutud koguse nagunii juba ära ja saeveskis mõõdetakse jälle. Minu silma selline virnastamine igatahes riivab ja jätab tegijast lohaka mulje.

Vaheldusrikkad erametsad

Tuesday, August 27th, 2013

 

Eelmisel nädalal tegime oma metsaühistu rahvaga väikese ringsõidu liikmete metsades. Valisime vaatamiseks lähestikku olevad kinnistud, et korraga rohkem näha jõuaks.

Esimese asjana jäi silma maaparandus, kraavide süvendus, tuletõrje veevõtukohtade ja metsateede ehitus, mida ühe küla piirides on tehtud 13 km jagu. Endised läbimatud metsasihid on saanud korraliku katte ja muutunud aastaringselt sõidetavateks. Lisaks muidugi Leader programmi toel korda tehtud külaplats eramaal koos vajalike rajatistega, sh. kõlakojaga esinejatele.

Mõne aastaga on metsad tugevasti muutunud. Meie ühistu meeste lageraielangid on uuendatud, mehest kõrgemad noorendikud kasvamas. Jutuks olid ka põdrakahjustused männikultuurides. Selle vastu on metsaühistu esimehel kolmes kohas rajatud võrguga ümbritsetud ulukiaiad. Küsisin, kas ta ilma toetusteta oleks sellist asja teinud. „Ei oleks,“ kõlas vastus. Liiga kallis investeering. Samas võib nüüd vähemalt põtrade pärast mõnda aega muretu olla.

Minu metsas põdrad olulist kurja pole teinud ja seepärast ma ei ole iialgi mõelnud mingeid aedu rajada. Las loomad liiguvad vabalt, pealegi pole noored kuused põdrale nii ahvatlevad kui männiladvad ja koor. Tuleb lihtsalt natuke noori haabu, tammesid ja remmelgat jätta, mis põtru enda ligi meelitavad.

Veel vaatasime teise metsaomaniku juures serbia kuuse istandikku. Maa-ala pole suur, see-eest otse kodu juures ja teelt hästi vaadeldav. Kui puud suuremaks saavad ja oksad tuule käes lehvivad, saab näha, kuidas roheline okaspuu vahepeal halli värvi näitab. Taimed kasvatas mees seemnest ise.

Vaatasime üle ka metsaühistu rahvaga 2010.a. talgukorras istutatud väiksema männikultuuri. Tol korral kartsime, et väljaveninud pikad taimed nagunii kõik kasvama ei lähe, seepärast istutasime tihedalt. Praegu sirgubki seal elujõuline männinoorendik, olgugi, et kõik taimed tõepoolest kasvama ei hakanud.

Sellised ringikäimised on alati muljetavaldavad, annavad uusi ideid ja teadmisi, kuidas ka oma metsas võiks teha. Ja kõige olulisem järeldus – oma metsa lähedal elavate omanike erametsad on häid tavasid ja metsatarkusi järgides armastusega hooldatud, vaheldusrikkad ja igaühe enda soovide kohaselt kujundatud.

Erametsandust kujundavad omanikud

Monday, August 26th, 2013

Hulk häid emotsioone on kogunenud viimase nädala jooksul, mil olen saanud käia teiste metsaomanike metsi ja töid-tegemisi vaatamas.

Laupäeval toimus järjekordne talumetsamajandajate kokkutulek Ida-Virumaal Iisaku metsaühistu liikme Janek Kuuse maadel. Tema tunnistati 2012.aastal Eesti parimaks talumetsamajandajaks. Eesti Erametsaliit korraldab igal aastal konkursi ja siis talumetsamajandajate kokkutuleku eelmise aasta võitja juures.

Pärast Iisaku metsades nähtut ei jäänud midagi kripeldama. Kõik oli perfektne. Just selliseid metsaomanikke tulebki tunnustada, neist rääkida ja metsade majandamist näidata. Loo juures on väike pildigalerii nii Janek Kuuse metsast kui kokkutulekulistest.

Pikal tagasisõidul kodu poole oli aega mõelda erametsaliidu kui metsaomanike esindusorganisatsiooni, samuti talumetsaomanike tuleviku üle. Arvan, et erametsandus edeneb ning kasvatab oma mõju, kui metsaomanikud omavahel suhtlevad ja käivad vastastikku kogemusi vahetamas.

Erametsaliidu olemasolu, vaatamata organisatsiooni sees üles kerkivatele vastuoludele, on kindlasti vajalik. Kes siis meid, erametsaomanikke ühendaks, meid riigiga suhtlemisel esindaks, kes meie õigusi kaitseks, meie soove ja nõudmisi sõnastaks ja kuuldavaks teeks. Kes teine otsiks igal aastal üles parimad metsamajandajad või -hoidjad ja kes meid omavahel kokku viiks?

Iseasi muidugi, et nii eripalgelise liikmeskonna juures, kui püütakse korraga esindada metsaomandi suuruse, majandamisvormide ja tootlikkuse poolest erinevaid väikeomanikke ning suuri metsafirmasid, ongi vastuolud paratamatud. Erametsaliit ei tohi neist vastuoludest üle vaadata, vaid peab probleemi olemust julgelt tunnistama ja lahendusi otsima. Ehk leiaks ja loetleks üles suurte ja väikeste ühisosa ega häbeneks tunnistada, et paljuski oleme erinevad? On ju väiksema metsaomandiga liikmeid, kelle jaoks pole tähtis pidevalt puitu turule toota ja tulu saada, vaid raiuda metsast üksnes vajaduse korral ja võimalikult väikses koguses, säilitada eri vanuses metsa kui kodumaastiku osa ja maapere elamise keskkonda. Veel võiks erametsaliit õhutada oma liikmeid mitte müüma kergekäeliselt oma maad, vaid seda ise majandama ja järeltulijatele pärandama. Seegi võiks olla metsaomanike esindusorganisatsiooni riikluse järjepidevust kandev missioon.

Mis vahe on hiireviul ja konnakotkal

Thursday, August 22nd, 2013

Ühed pruuni värvi röövlinnud mõlemad ja rahvas kipub neid ühtmoodi kutsuma – kullid. Aga kui juba kullid, siis on kindlasti pahad – viivad kanad ära.

Õnneks on nn. „kullisõda“ jäänud umbes poole sajandi tagusesse minevikku. Ja palju siis nüüd maaperedes veel kanugi peetakse… Nii kotkad, viud kui kullid on võetud looduskaitse alla, ka inimesed on teadlikumaks saanud, õppinud liike eristama, kuulnud nende elust ja toitumisharjumustest ning hakanud mõistma, et taeva taustal liuglev lind ei tee inimesele kurja, vaid kaunistab meie maastikku. Kotkad on meil kõrgeima ehk I kategooria looduskaitsealused linnud, hiireviud kuuluvad madalamasse, III kaitsekategooriasse.

Viljakoristus ning röövlindude poegade lennuvõimeliseks saamine satuvad ajaliselt enam-vähem kokku ning seepärast on praegu päris sage kohata õhus lendavaid või ka kõrrepõllul maas passivaid konnakotkaid või hiireviusid. Mõlemad jahivad toiduks hiiri, mutte, konni ja vahel võtavad saagiks mõne roomaja või maapinnal liikuva väiksema linnu. Viljakoristus ajab pisielukad liikvele – seda röövlinnud passivadki. Info kombainide töötamise kohta liigub lindude seas mingil müstilisel viisil üllatavalt kähku ja kohale lennatakse tavapärasest pesitsusterritooriumist mitme kilomeetri kaugusele.

Kuidas siis eristada hiireviud ja väike-konnakotkast? Väliselt sarnastel lindudel on mitmeid erinevusi. Mõlematel on emaslinnud isastest kogukamad. Kotkastel on „püksid“ jalas, st. et jalgu katvad suled ulatuvad alla varvasteni välja. Hiireviu sääred on paljad. Konnakotka kõvera ja tumeda otsaga noka ümber on palju kollast värvi, hiireviul õige vähe.

Konnakotkaste tiivad, mis on umbes 10 cm hiireviu omadest pikemad, sarnanevad liuglennul purilennuki ühtlaselt laiade tiibadega, mille otsad hoiduvad veidi allapoole. Hiireviud hoiavad tavaliselt oma tiivaotsi V-kujuliselt ülespoole. Tiibade alapool on konnakotkastel ühtlaselt tume, mustrita, hiireviudel aga heledate laikude ja varieeruva mustriga. Ka rinnaesisel on hiireviudel heledamaid sulgi.

Hiireviu ja konnakotka käitumine on mõnevõrra erinev. Tundub, et hiireviud mäletavad „kullisõda“ ka mitmenda-setmenda põlve järel, seepärast tõusevad nad inimest märgates väga kiiresti lendu ega lase end ka peatunud auto aknast vaadata. Kotkaste närv on selles suhtes tugevam ja käitumine rahulikum.

Konnakotkad rändavad septembri lõpus siit ära talvitusaladele Aafrikasse ning saabuvad tagasi alles aprillis, hiireviud jäävad mõnikord siia talvituma, kuid karmide olude ja toidunappuse korral lendavad nemadki veidi lõuna poole.

Kotka häälitsus kostab lühikeste teravate kilgetena, hiireviud justkui piiksuksid viiiiu, iiiiu! Ilusad linnud mõlemad, keda tasub märgata.

Minu piltidel on ühel väike-konnakotkas, teisel hiireviu. Mõlemad viljakoristuse järgsel põllul mu kodukülas.

See maa

Wednesday, August 21st, 2013

Eile öösel küsis Siiri Sisask taas oma laulus: mis maa see on? Maa, kus rahvas täis on imeväge ja kui võõras puhkab, kohalik teeb tööd.

Koduväljal töötavad ka taasiseseisvuspäeval kombainid. Vili on valmis, kohalik teebki tööd. Punker sai küpseid teri täis, jäädi viljamasinat ootama ja ajasime kombaineriga juttu. Mees soovis mulle kaunist pidupäeva, rääkisime saagist, masinaid saatvatest toonekurgedest, uhketest kotkastest ja siis ütles, et tal on ilus amet, ta on rahul.

Mis maa see on, mis hoiab meid siin kinni ja millega ta seda teeb? Kodu, esivanemad, lapsed, töö või lihtsalt maa – muld, metsad, meri, laukasood?

Süda põksub alati natuke teistmoodi, kui astun oma sünnikodu pinnal, jalutan kodumetsas või vaatan viljapõlde. Mis sest, et pole jõudnud rikkust koguda, kuid leib on laual – meil siin valmivad viljad ja küpsevad õunad.

Me rahval kummalised laululood, mis toovad tuhandeid särasilmil koos laulma. Vaatasin teleri kaudu Tartu lauluväljakul toimunut ja pühkisin silmist mõne liigutuspisara, kui nägin sirgeid noori mehi uhkelt kaasa laulmas neid isamaalisi laule, mis loodi enne ja lauldi juba varem, kui see põlvkond sündis.

Ilusat taasiseseisvuspäeva kõigile, rohkem vaba vaimu, sõnajulgust, ettevõtlikkust ja töökust! Eestlasel on vaid üks kodumaa ja ta vajab meid kõiki.

Suvine raiehooaeg

Monday, August 19th, 2013

Oma liikumisteedele jäävad mul paratamatult ette ka raielangid ning huvi pärast jälgin, kuidas raiet tehakse ja kuidas materjali välja veetakse. Eks raie sõltub eeskätt masinamehest, aga ka metsatöid korraldava isiku hoolikusest langi piiride tähistamisel ja loomingulisest lähenemisest säilikpuude valikul.

Nädala jagu on meie kandi riigimetsas harvester ragistanud. Liikumistee ääres on kahes otsas kenasti hoiatussildid „RMK raietööd“. Juhuks, et möödasõitja teaks hoiduda langevate puude eest ja näeks, kelle metsa raiutakse. Igati mõistetav.

Vaatasin metsaregistrist raiesse minevate eraldiste asukohti, suurust ja raieliike. Pildil olev lank on 2,3 ha suur ning seal kasvas raieküps kaasik. Ma isegi mäletan aega umbes 20 aastat tagasi, kui selles tukas harvendusraiet tehti ning kui ilusad kased sinna pärast kasvama jäid.

Veel nägin, et oli märgatud üht erilise kujuga pahka kasvatavat kaske ning et puu oli raiest välja jäetud. Minu silmis tõusis otsemaid selle ametimehe väärtus, kes selliseid puid metsas hinnata oskab. Tagantjärele tuli meelde üks teine, kunagi minu naabermetsas toimunud raie, kui pahk oli kasetüvest ekstra välja lõigatud ning laoplatsile äraviimiseks toodud. Mõistan, et pahaga palgist saab huvitavaid asju meisterdada, kuid mina eelistan erilisi nähtusi siiski looduses vaatamas käia.

Suurt rolli metsamaterjali väljaveol etendab ilmastik. Suvel võib õnnestuda materjal langilt laoplatsile tuua ka nii, et ühtki jälge ega rööbast langile või sihile ei jää. Niipea, kui vedu satub sajusele päevale või vahetult peale sadu, võib vedaja traktor tekitada ka korralikult rohtunud sihile mudased jäljed, suurema saju korral isegi rööpad.

Olen kunagi ise sellise prohmaka teinud, kui pika kuivaperioodi ajal raiusime punakaks tõmbuvate okastega sihvakaid palgikuuski (värske üraskirünnak, koor tüvel alles) ja veo päeval juhtus juba teise koorma ajal tulema esimene suurem sahmakas vihma. Kuiv pinnas ei võtnud vett kohe endasse ja loigud jäid maa peale lainetama. Tol ajal vedajaks olnud belarus-traktor järelveetava metsaveokäruga suutis mõne tunniga üle rohumaa raskeid koormaid tuues kaapida jäljed kamarast läbi, mille paranemine võttis kümme aastat aega. Ja seda kõike mõnetunnise vihmahoo pärast. Selline võib olla suvise raie pahupool.

Must-toonekured liiguvad ringi

Sunday, August 18th, 2013

Pole kuigi igapäevane kohata haruldast, viimasel ajal üha kahaneva arvukusega must-toonekurge, kes elutsevad inimestest kaugel suurte metsade ja soode keskel ja on äärmiselt ettevaatlikud linnud. Toitumas käivad mustad kured madalaveelistes veekogudes nagu jõed, ojad, kraavid või metsade vahelised mahajäetud karjäärid.

Praegu on kurepojad pesadest lahkunud, lendavad iseseisvalt ringi, õpivad vanemate abita toitu hankima ning valmistuvad pikaks rännuks talvitusaladele Aafrikas. Sellisel ajal võib hea õnne korral must-toonekurge kohata.

Reedel oli mulgi see õnn, kui jõe äärde oma niitmistööde järjele sõitsin. Olin tööriistad valmis seadnud ja hakkasin üle silla liikuma, kui märkasin platsi kohal madalalt lendavat suur tumedat lindu. Kurg jäi peatuma puude all kraavivallil, mina krabasin kähku kaamera välja, et temast mõni jäädvustus saada. Kükitasin sillal, jälgisin eemal seisvat lindu ja klõpsisin mõned pildid, jõudmata kaamerat võtteks seadistada. Linnul on rõngad jalas ning numbridki sain ära lugeda. Kurg rõngastati 26.juunil sel suvel paari kilomeetri kaugusel rabade vahel asuvas pesas. Nähtud noorlind on üks kahest selles pesas kasvanud pojast.

Ega mulle vaatamiseks ja pildistamiseks eriti aega antud, sest kurel olid oma plaanid. Tõusis lendu, riivas korraks oma laiade tiibadega puulehti ning kadus kõrgusesse.

Niidan senisest suurema innuga jõekaldaid edasi. Ma tean, et must-toonekurgede toitumisaladeks on sellised kraavid, ojad või jõed, kus ta saab põhja mööda madalas vees liikuda ja kus väiksemaid kalu või muid veeloomakesi leidub. Ohu korral tõuseb argliku loomuga must-toonekurg kohe lendu ja põgenemiseks peab kallastel olema piisavalt vaba ruumi. Võssa kasvanud kraavid või puudega tihedalt ümbritsetud kaldad talle lendu saamiseks ei sobi ja selliseid kohti kurg enamasti väldib.

Eks ma hoolitsengi, et vee suunas looka kasvavaid kaldapuid vähem oleks, sellele vaatamata toob igal kevadel suurvesi endaga puuronte kaasa. Juurde kasvavat võsa vähendades ning puid harvendades avan vabu pääsusid kaldalt vette ja vastupidi. Kurele sobiks, kui ka jõkke suubuvaid kuivenduskraave aeg-ajalt võsast puhastada. Ka varasematel aastatel olen seal must-toonekurge näinud ning loodetavasti tulevad mõned uuesti.

Ise tehtud – hästi tehtud!

Friday, August 16th, 2013

Võtsin käsile koha, kus kevadeti jõgi üle ujutab ning kus niiske ja rammusa mullaga kaldapealsel kasvavad erinevad lehtpuud – saared, vahtrad, jalakad, sanglepad, pihlakas. Selles kohas saagisime talvel küttepuudeks välja kõik hall-lepad ja looka vajunud vanad toomingad. Selge see, et kui leppa raiuda, siis tuleb kohe asemele noor lepavõsa. Samad lood on toomingaga. Igal aastal tärkab juurde ka mõni uus saare- või vahtrataim.

Et kõike seda ohjeldada ja kujundada, peab vaeva nägema. Hall-lepa võsast saab paari aastaga jagu, kui seda suve lõpul niita. Toomingas on visam, uued võrsed tulevad igal aastal, kuid ka teda saab aja jooksul ohjeldada.

Tänast tööd nimetaksin kujundusraieks, mille käigus otsustasin tühjadesse kohtadesse isegi mõned pundid noori toomingavõsusid alles jätta. Las kasvavad suuremaks põõsaks ja ehk mõne aasta pärast hakkavad kevadel õitsema. Eks hiljem ole näha, kui palju saared või vahtrad kaldal ruumi vajavad, siis võib toomingatega taas midagi ette võtta.

On tore, kui saan oma tahtmist mööda mõne tukakese kujundada. Ma ei mõtle selle juures, kas kasvavatest puudest tulevikus mingit materiaalset kasu saab. Vana talukoha lähedus ning jõekallas ei peagi olema majandusmets selle mõiste otseses tähenduses. Minu siht on, et oleks rohelust, palju eri liiki puid ja põõsaid, kuhu oleks lindudel asja ja mida oleks nii endal kui teistel ilus vaadata.

Metsahooldajal juba põdrakärbsed kuklas

Wednesday, August 14th, 2013

Kuulsin metsaomanike kokkusaamisel, et mõnel pool on kevadel istutatud kuusetaimed punakaks tõmbunud ja kipuvad kuivuse tõttu hukkuma. Karta on, et kui metsaistutuse aeg mai teise poolde venis, siis polnud mullas enam piisavalt niiskust ning taimed ei läinudki hästi kasvama.

Kuumade suveilmadega oleks tõepoolest olnud liiga vara taimi hooldada, eredat päikest varjavat rohtu maha niita. Sel suvel jäi rohi niigi hõredamaks ja kõrrelised kuivasid varakult ära. Vanematele, hästi juurdunud taimedele suvine kuumus nii hukutavalt ei mõju. Minu meelest on ka sel aastal ladvakasvud täitsa korralikud, ehkki mitte nii pikad kui eelmisel vihmasel ja jahedal suvel.

Nüüd, mil juba mitmendat päeva järjest on hoovihma tulnud ning maad kastnud, võib julgesti kultuure hooldada ja võsalõikust teha. Ka põõsastes pesitsevad linnud on pojad üles kasvatanud ning laiali lennanud.

Olen minagi saanud hooldustöid tegema hakata. Vahepeal istun küll jõe ääres keldri ukseavas vihmavarjus, pärast müristan edasi. Kuna saju vahepausid pole pikemad kui paagitäis kütust, ei ole endale tööga jõudnud liiga teha. Vaatan taevasse ja kui seal täitsa halliks kisub, tuleb koju kergema ameti peale ära sõita. Maaharijad on vahepeal jõudnud heinapõllu mustaks künda.

Täna korjasin kaks esimest põdrakärbest juustest välja. Juba on need sõgedused platsis! Parmude aeg sai sel korral üsna kähku otsa, mõned üksikud sääsed võivad kusagil varjulises kohas veel piniseda. Herilasi ega nende pesi pole samuti juhtunud nägema – kas neid siis enam polegi?