Arhiiv September, 2013

Sügis metsatalu radadel

Sunday, September 29th, 2013

Vähehaaval hakkab jõeäärsete maade korrastamine lõpule jõudma. Oksarisu on suuremalt jaolt põletatud, kütteks lõigatud puud läbi koolmekoha minema viidud, võsa niidetud. Teeradasid ja kaldapealseid katavad esimesed kollased sügislehed. Sügis on ilus aeg, värviline ja rahulik. Lisan loo juurde mõned pildid.

Veel on pooleli piki taliviljaorase põllu ja metsa äärt pidi kulgeva tee kraavide puhastamine võsast. Paar aastat pole kaldaid niitnud ega võsa lõiganud, seepärast tuli järjekordne põhjalik puhastamine ette võtta.

Kraavi taga kasvab 2001.a. istutatud „rootsi“ kuusik ning ka seal on aeg natuke hooldust teha. Kuusik on tihe ja seepärast pole jõudsalt kasvanud puude vahele enam kuigi palju lepavõsa mahtunud. Eks ma hooldasin esimestel aastatel seda päris hoolega ning Valgevene seemnest Rootsis kasvatatud taimed sirgusid erakordselt kiiresti. Pole olnud juhust käia mõne teise metsaomaniku juures, kes samal ajal juhtus neid taimi ostma. Tahaks teada, kuidas teistel on rootsi kuusega läinud.

Enne metsa, siis laua taha

Friday, September 27th, 2013

Erametsaliidu juhatus pidas oma korralise koosoleku seekord Pärnumaal ning enne tehti üks metsaring Vändra metsaühingu liikmete valdustes.

Karge ja päikseline sügishommik ning kolletama hakkavad metsad tekitasid positiivse meeleolu enne tõsiste päevakorrapunktide kallale asumist. Vändra metsaomanikel pole külaliste ees midagi häbeneda. Metsad on meil hästi hooldatud, palju on rajatud uusi noorendikke, silmailu pakkumas nii küpseid kui keskealisi metsi, korda tehtud vanu kuivenduskraave, ehitatud uusi ning muudetud hästi sõidetavaks kilomeetrite viisi metsa- ja taluteid.

Omanikud, kes elavad oma metsade juures või nende lähistel, kannavad reeglina oma maade eest paremini hoolt. Siin ei loe, kas oled väikese, keskmise või suurte valduste omanik. Kogukonnas loeb see, kuidas su tegemised teisi mõjutavad ning see suurendab metsaomaniku vastutustunnet koduküla ja naabrite ees. Ahned ja ülbed satuvad maal hõlpsasti põlu alla.

Usun, et erinevatest paikadest pärit EEML juhatuse liikmed sai kinnituse, et Vändra metsaomanikud oskavad oma metsaga arukalt ja säästlikult ümber käia, teevad hoolega tööd ja oskavad kasutada erinevaid toetusi, mille abil parem mets kasvaks ning kodukoha kaunid maastikud säiliksid.

Võtsin hiljem juhatuse koosolekust kuulajana osa ning sain end kurssi viia hetkel kõige teravama arutelu all olevate teemadega.

Kogunemise ja minemise aeg

Wednesday, September 25th, 2013

Sügis tõi jaheduse, vihma ja tuule. Sookured lähevad, põhja poolt tulevad haned-lagled, et siin vahepeatusi teha. On põhjust sagedamini taeva poole vaadata.

Lahkumas on ka hilised kuldnokad, kes tuhandete kaupa parvedesse kogunenult käivad veel põldudel toitumas ja puhkavad traatidel. Aiad, kus pojad üles kasvatati, on ammu maha jäetud. Noorlinnud lõid varakult vanadest lahku ja hakkasid kohe omaette parvedesse hoidma.

Piltidel olevaid kuldnokki nägin külatee ääres traatidel, kõigil nokad ühes suunas. Kuldnokkade sügissulestik on üleni tähniline ja noortel kaelaosa heledam kui vanalindudel. Suvel on noored helepruuni värvi. Kevadise kuldnokaga, keda läikivmustana oleme harjunud nägema, justkui polekski neil sarnasust.

Kuldnokk on rändlind. Lahkutakse suurte parvedena koos, esimesed lähevad juba juuli lõpus, viimased oktoobris. Meil pesitsevad linnud talvituvad Lõuna-Euroopas. Üksikud linnud võivad ka siia jääda. Kuldnokk toitub maapinnal tõukudest, vihmaussidest, mardikatest ning püüab õhust putukaid, kuid olude sunnil lepib ka taimse toiduga, nagu seemned, pungad, võrsed. Meie kutsume kuldnokka kevadekuulutajaks, peamiselt tema varase saabumise ja laulu pärast.

Pärast raie lõppu

Tuesday, September 24th, 2013

See on juba mitmes kord, kui kirjutan kolm nädalat kestnud lageraiest, mis mu igapäevase tee äärde jääb. Sedapuhku on harvester lõpetanud ja ära kolitud, ainult vedaja koristab langilt viimaseid raidmeid.

Lageraiet nimetatakse ka uuendusraieks, mis tähendab, et uus metsapõlvkond hakkab ise kasvama või istutatakse raiesmikule taimed. Kuna pildil oleval langil on seemnepuudeks jäetud haavad ja kased, siis tõenäoliselt uueneb mets looduslikult ise. Teepoolsel 1 ha suurusel eraldisel olid mustika kasvukohatüübis enamuses mänd ja kuusk, ülejäänud alal nii mustika, angervaksa kui isegi naadi kasvukohas aga kask ja haab ning sellisele maale võiks minu meelest okaspuid istutada. Nii teeksin mina, kui tulevikus põtradele haavikut ei sooviks kasvatada. Aga eks omanikud tea paremini, milliseid kulutusi nad endale saavad lubada. Pealegi ei tea keegi, mis olemasolevatest kodumaistest firmadest 30, 50 või 80 aasta pärast saanud on, kui metsas taas uut lõikust teha võiks. Firmad pole pered, kus elatakse tuleviku nimel ning maad ja metsad vanematelt lastele edasi pärandatakse.

Vähemalt üks asi on selle raie juures hästi – lank on võsast, okstest ja latvadest korralikult puhtaks tehtud ja järel vaid kännud. Hakkematerjaliks kokku veetud virnad tee ääres on suured ja kõrged. Sortimendid, peale kasepalgi, veetakse samuti järjest ära. Kase nõudlus on praegu vist kehvapoolne.

Tükk aega pole sellist korralikult tehtud lageraiet metsas juhtunud nägema. Kuiv september võimaldas muidugi tööd pinnast kahjustamata ära teha ning küllap on oma osa ka möödasõitjate teele jääval paigal, kus arvustajatest juba puudu ei tule. Vähemalt sai üks asi minu jaoks nüüd selgemaks – meil leidub päris häid metsamehi, kes kvaliteetset tööd oskavad teha – kui vaid tahetakse ja hoolitakse. Saagu see kõigile metsaraiujatele normiks.

Metsaistutus – üks isamaaline tegu

Monday, September 23rd, 2013

Sügisesel pööripäeval kogunes ligi poolsada inimest Ambla valda Roosnale Toomas Lemmingu metsa, et panna kasvama mitu tuhat kuuseistikut tulevase Kuulsuse kuusiku rajamiseks. Maaomanikku toetas talgute korraldamisel 20. Eesti Relvagrenaderide Diviisi Veteranide Ühendus.

Kohale olid tulnud mitmeid metsamehi, noori ja vanu isamaaliselt mõtlevaid inimesi. Lisan pildigalerii talgukohast ja inimestest. Talgusupi olid valmistanud kaitseväe kokad Tapalt – seesama supp, mis samal päeval ka sõdurpoiste lauale pandi. Muide, oli hästi toitev ja hästi maitsestatud, et võtsin veel teise taldrikutäie! Kõik osalised said tänukirja talgutel osalemise ja isamaaliste aadete hoidmise eest.


Kohe, kui Ambla metsatalgud välja kuulutati, pidasin oma kohuseks sõtta jäänud isa nimel sinna kohale sõita ja kaasa lüüa. Nagu üks talgulistest ütles, et puid istutatakse ikka kellegi mälestuseks, metsa istutatakse ka isamaa kaitseks. Hoidku Looja, et seda tulevikus eestlaste pelgupaigaks enam tarvis ei lähe nagu 69 aastat tagasi, mil Porkuni lahingus ellujäänute taganev voor just selles metsas punalendurite pommirünnaku alla jäi.

Kas minu isa jäi Porkuni lahingu käigus Vistla-Sauevälja maadele või pääses taganejate vooriga edasi kodu suunas liikuma, see on jäänudki teadmata. Pommirünnakust ellujäänud piirati Roosna küla taga punaväe poolt sisse ja võeti vangi. Isast pole õnnestunud sellest ajast mingitki teavet saada, ehkki olen tema saatuse kohta mitmeid päringuid teinud.

Raiesmikul on praegugi nähtavad 22.septembril 1944 lennukilt heidetud pommide 26 plahvatusauku. Toomas Lemming on need kõik tähistanud ning pommiaukude ümber enam uusi puid ei istutata, vaid püütakse kaare kujulist aukude rida hooldada, nii et kõigil huvilistel oleks võimalik seda paika kui ajaloopärandit vaatamas käia. Tuleval aastal samal ajal kohtuvad asjaosalised taas, et künkaservale rajatud kuusiku juurde asjakohase tähisega kivi paigaldada.

Tunnustus ja tänu Toomas Lemmingule, kes on paljude aastate vältel innustanud metsaomanikke pöörama tähelepanu kultuuripärandile, kodukandi ajaloole ja säilitama põlvkondade traditsioone peremetsanduse kaudu, mis ongi üks ehtne isamaaline tegu.

Värviline aeg

Friday, September 20th, 2013

Mulle meeldib sügisvärvide aeg – looduse viimane ball enne kõledat talve.

Isegi töö edeneb sügisel paremini kui palaval suvepäeval. Olen nüüd hoolega kraavikaldaid rohust ja võsast puhastanud. Vana taluaseme korrastustööd jõuavad loodetavasti sel nädalal samuti lõpule. Jääb passida vihmaseid päevi, et saaks julgesti oksi põletada.

Sügisene niitmine ja võsalõikus on seepärast mõnusad, et sel aastal enam uut rohtu ja võsa juurde ei kasva ning töö tulemus säilib kevadeni. Kuluheina ja lume alla jäävad võsaraod vajuvad maadligi ning muutuvad mullaks.

Noorendike hooldamine on üks tähtis sügisene metsatöö. Kõigepealt tuleb ruumi ja hingamist anda väiksematele, et need kevadel kiiresti edasi kasvama hakkaksid. Kui kõikjale korraga ei jõua, siis vanemate noorendike hooldust saab teha ka hiljem või koguni talvel, kui just liiga paksu lund pole.

Mina pole oma metsas näinud, et ulukikahjustused oleksid hooldatud noorendikes suuremad kui võssakasvanud kohtades. Mõned kipuvad nii väitma. Küll olen püüdnud näiteks põtru meelitada nende jaoks spetsiaalselt jäetud haabade juurde. Kus võimalik, jätan noori haabu gruppidena kraavikallastele kasvama. Ja see toimib – enamasti kõik murtakse väiksena puruks ja suurematel hammustatakse koort. Kuusenoorendikud aga on rahule jäetud. Et põder tüvedelt kuusekoort käib tõmbamas, selle vastu pole ükski nooremaealine kuusk kaitstud. Nii oli aastakümneid tagasi, nii on nüüd ning jääb ka tulevikus. Vahe on ainult selles, et praegu on metsaomanikke palju, kes seda märkavad, hädakisa tõstavad ja põdratappu nõuavad.

Metskitsede kahjustustest pole meie kandis mõtet rääkida, sest neid on vähe ja needki on ümber paiknenud talude, aedade ja lautade juurde, inimeste lähedusse. Metssiga tallab, tustib ja sööb küll põllumeeste saaki, kuid metsakahjustused piirduvad paari ära hõõrutud koorega sügamispuuga. Kui siga kõdunenud oksavaalu juhtub segi tustima, et sealt tõuke kätte saada, siis teeb see pigem head – songitud mullas hakkavad puuseemned idanema.

Suve lõpp läheneb

Wednesday, September 18th, 2013

Jahedad ööd ja niisked hommikud annavad märku, et suve lõpp on käes. Peame olema tänulikud päikseliste päevade ja sooja suve eest, põllult kogutud saagi, aia- ja metsaandide eest. Soovin, et keegi meie maal ei pea tühja kõhtu tundma.

Toidumuredest rängemad on teinekord hingevaevad, nagu üksindus, kurbus, mahajäetus. Ega igaüks soovigi, et tema ümber keerleksid pidevalt pereliikmed või sõbrad, küll aga vajame tunnet, et nad on kusagil olemas, valmis vajadusel tulema, rääkima, käe õlale panema, julgustama, lohutama.

Eks minagi igatsen vahel oma laste lähedust, nii nagu aastakümnete taha jäänud aegadel, võtta nende pead sülle, sasida juukseid ning vaiksel häälel rääkida mesilastest või linnupoegadest, kes suureks kasvades pesast välja lendavad. Nii on lennanud ka meie lapsed ja füüsilist lähedustunnet ju täiskasvanud eestlane häbeneb. Me ei korda pidevalt nagu ameeriklased, kuidas me üksteisest hoolime, armastame ja igatseme, ehkki need tunded on meilgi sisimas olemas. Oleme karmid ja kinnised eestlased.

Noorusaja saginas ei ole iseenese jaoks üldse aega. Lapsed, töö, rahamured, lahkuminekud ja loobumised. Vanemas eas on suurem võimalus iseendale elada. Mulle kogunisti meeldib üksi olla, vaba ja sõltumatuna. Nii ma siis hulgungi metsas või rabas, mõtlen, vaatan ja mõnikord kirjutan sellest oma metsalugusid. Vaatan hommikuvalguses neid ämbliku kootud suve lõpu võrkusid ja tunnen, et just selles keskkonnas olengi omade juures.

Kas kanakull on piisavalt kaitstud?

Tuesday, September 17th, 2013

 

Metsaomanikuna tuleb enamasti kõigil kokku puutuda erinevate seadustega ja õppima nendega arvestama. Metsade majandamist reguleerib metsaseadus, keskkonnahoidu aga looduskaitseseadus.

Mõne jaoks on looduskaitset ülearu palju, sest see segavat majandamist, teine inimene oskab oma tegemisi metsas looduses toimuvaga hästi kooskõlla viia ning seaduses kirjas olevad keelud ja piirangud ei tundu ahistavatena. Looduse kaitsmine tähendabki, et inimene oma tegevusega ei tee loodusele liiga, hoolib metsaelustikust samavõrd kui iseendast ega hävita tahtlikult kellegi elupaiku.

Pika sissejuhatusega jõuan nüüd järjega mitu nädalat meeles mõlkunud kanakullide kaitse juurde. Teatavasti on kaht liiki inimesi – ühed näevad kanakullis äärmiselt jultunud röövlit, kes kanu tapab ja sellega majapidamisele kahju teeb. Teine osa inimestest, kes lindudest rohkem teavad, neid on vaadelnud ja jälginud, tõdevad, et kanakulli arvukus on meil viimasel ajal kahanenud. Põhjuseid võib olla mitmeid, kuid kindlasti avaldab mõju elupaikade (vanad metsad) vähenemine ja toiduvaliku (kodutuvid, talvituvad pardid, lahtiselt peetavad kodukanad) kesisemaks muutumine.

Kanakull on võetud II kaitsekategooria linnuliikide nimistusse. Seaduse järgi tähendab see, et perspektiivikamates kohtades moodustatakse püsielupaigad ja metsaraiel on piirangud. Keskkonnaministeeriumis kinnitatakse aeg-ajalt püsielupaikade moodustamise ettepanekuid, kuid üldjuhul jäävad umbes pooled kanakullide pesadest rangema kaitseta. Kui omanik kullist hoolib, siis ta kaitseb ise seda metsa, kui aga soovib raiuda, siis seadus ütleb, et pesitsusajal seda teha ei tohi ning et pesapuu peab kasvama jääma. Väga leebe ju. Võib vaadata fotot, mille tegin lageraielangil, kus seadusest on täpselt kinni peetud nii raie algusaja kui pesapuu mõttes. Kuusele, kus keskosas tume pesamütakas paistab, on kõrvale julgestuseks jäetud üks suur haab ja üks mänd, sest vibalik kuusk kukuks üksi nagunii pikali. Kuid kas on üldse mõtet sellist puud koos pesaga langile alles jätta? Raiuja tegi küll kõik seaduse järgi, kuid nagunii ei tule kanakull enam iialgi lagedale raiesmikule sama puu otsa pesitsema, sest ta on varjulise metsa lind.

Miks ma üldse sellest teemast kirjutan ja miks iga päev mööda sõites jälgisin, et mis saab siis, kui harvester pesapuuni jõuab? Linnuhuvilisena teadsin juba 8 aastat tagasi, et metsas pesitsevad kanakullid, sest nende pojad hakkasid juuli keskpaigas pärast pesast väljalendamist ümbruskonnas kõva lärmi tegema ja neid sai seal tee ääres okstel istumas või metsas ringi lendamas nähtud. Teine foto ongi 2008.a. suvest, kui üks poegadest männioksal passis. Seepeale ma kord sügisel otsustasingi metsa sisse vaadata ning leidsingi pesa üles.

Tasub märgata

Monday, September 16th, 2013

 

Metsataimestik pakub isegi suve lõpul vaatamisrõõmu. Mulle meeldivad kangesti kõik sõnajalad ja minu niidetavatel maastikel võib mitmel pool näha kasvama jäetud sõnajalapuhmaid. Nad on ju nii ilusad. Ka metsataimede hooldamise ajal ma sõnajalgu enamasti maha ei niida, kui nende laiad lehed just äsja istutatud puutaime lämmatama ei kipu. Hoopis õrnemad ja madalamad on osjad ja kollad, keda loetakse samuti sõnajalgtaimedeks.

Kattekold on igihaljas taim, millest pidavat saama sinist värvi, tema peenestatud eostest puudrit või tulevärgile lisa andvaid sädemeid. Kattekolla vartest võib ka talvisel ajal punuda rohelisi vanikuid.

Mainisin kirjandusest loetud kattekolla kasutusalasid, ise paraku pole neist ühtegi proovinud. Minu meelest on kollad lihtsalt ilusad ja dekoratiivsed taimed. Neist kattekold on Eestis enamlevinud kollaliik.

Leida võib teda parasniisketest kuusikutest, olen näinud kattekolda ka umbes 10 aasta vanuses noorendikus puude vahel, kuhu tal on õnnestunud püsima jääda ka pärast eelmise metsa lageraiet. Minu pildistatud kattekold kasvas rabakraavi kaldal kidurate mändide all. Seega ei saagi täpselt öelda, kus kolla kõige parem kasvukoht paikneb. Teda tuleb lihtsalt märgata.

Välimuselt meenutab kattekold harali okastega kuuseseemikut. Suvel arenevad varte tipus eospead, nendest lenduvatest eostest saavad alguse uued kollataimed. Eosest uue taime arenemiseni kulub vähemalt 20 aastat. Ehkki kattekold ei kuulu looduskaitsealuste taimede hulka nagu temaga sarnane karukold, ei tohiks ka kattekolla kogumisega kasvõi vanikute punumise eesmärgil liiale minna.

Hommikul põtru otsimas

Friday, September 13th, 2013

Väike eneseületus ärkamisega ja kell 6 olin autoga metsateel. Passisin juba mõnda aega sobivat hommikut, kui muid kohustusi kohe kukil pole, et saaksin natuke ringi sõita. Tänane sobis.

Arvasin, et põtrade nägemiseks on viimane aeg, sest nädalavahetusel algab jahihooaeg. Valisin sõiduks need metsateed, kus vahetevahel lageraielankidel, metsasihtidel ja kraavipervedel põtru näinud olen. Ka sel suvel.

Esimese hooga veeresin Raplamaa piiridesse, kus rabamassiivi servas suuremad metsaalad ja kus hetkel raietöid käimas pole. Ilus udune hommik oli, päike hakkas tõusma, metsalinnud häälitsema. Teeristil kaalusin, kummale poole minna ja otsustasin korraks rabasse pöörata, sest sealtpoolt kerkis ahvatlev udu.

Käisin rabajärve ääres ja tegin hommikuvalguses mõned pildid. Kaugemal kudrutasid tedred. Kui hormoonid üle keema hakkavad, matkivad kuked ka sügiseti kevadisi mänge.

Värsket puhast õhku oli nii palju, et seda võiks kotiga suurlinnadele jagama hakata. Kuidagi aga ei saa kaasa võtta imelisi suvelõpu rabavärve, mis silma paitavad. Seepärast on kiusatus üks värvipilt siia loo juurde lisada.

Kell tiksus ja pöörasin tagasi plaanis olnud radadele. Hästi sõidetav metsasiht lõppes taas naabermaakonna piiril. Seal ju ometigi suvel põdrad ragistasid. Suure haavalangi kohal viuksus hiireviu ja mullasel rajal olid kahed sõrajäljed, kuid mitte põdra ega kitse omad, vaid vahepealsed. Oletasin õigesti ja sain kodus jäljeraamatust kinnitust – kaks punahirve, suuemad jäljed isase, väiksemad emase omad. Hirved on Kesk-Eestit vallutama asunud.

Kuna põtru ikka polnud näha, tegin viimase, kümnekonna kilomeetrise metsaringi. Just sealkandis, kus loomad suvel metsaservalt padrikusse pagesid. Veeresin aeglaselt, tegin peatusi, kuulasin pasknääride valje krääksatusi, endal kaelavahe põdrakärbseid täis, kuid põtru endiselt ei ühtegi. Äkki oli hommik liiga soe? Oleks pidanud äkki õhtul minema.

Päeval oli ühe jahimehega juttu, et ega siinkandis suurt põdralaskmist saagi tulla, sest kahe naabermaakonna, Viljandi ja Rapla laskelimiidid olid metsaomanike survel kõvasti suuremaks aetud.

Metsarahvas peaks ju teadma, et kui raiesmiku kõrvale seemneandjaid vanu puid kasvama ei jäeta, pole ka uut looduslikku metsapõlve loota. Jahimees teab päris kindlasti, et kui pole tublit pulli ja ilusat lehma, ei sünni kevadel ka vasikaid. Elame-näeme.