Arhiiv October, 2013

Metsale torm suurt kahju ei teinud

Wednesday, October 30th, 2013

Ma ei tea, kuidas torm saarte metsades möllas, kuid meil siin, merest poolsada kilomeetrit kaugemal, murdis vaid mõne kuivanud puu metsaserval ära.

Nägin ka koos juurtega pikali lükatud puid äsja raiutud lageraie-alal, kus tuul oli räsinud seemne- ja säilikpuudeks kasvama jäetud kaski ja mände. Haavad jättis torm ilusti püsti. Kui lageraie järel tuul seemnepuud kohe pikali lükkab, tähendab seda, et metsas tihedalt üksteise kõrval kasvama harjunud sihvakad puud ei kannata üksinda tuulte kätte jätmist. Paremini peavad vastu vanad „metsahundid“ – okslikud, jämedad ja tugevad lehtpuud, sest nemad on juba algusest peale teistest üle trüginud, kogu elu tuultele vastu pannud ja oskavad maast kinni hoida. Selliseid võtab vaid aeg – loomulik vanadussurm.

Läksin kohe, kui suurem torm vaibus, oma metsa vaatama. Eks süda värises natuke, kui teelt oksi ja murdunud kuivi lepakaikaid pidin ära tõstma. Õnneks olid suured kuused-kased kõik alles ning jõetaguse taluplatsi põlispuud terved. Pildil oleva murdunud metsakuiva kuuse leidsin noorendiku kõrvalt. Tema oligi juba mitu aastat seal seisnud ning nagunii poleks teda sealt kätte saanud. Nüüd jääb vaid turritavad oksad maha saagida ning las tüvi jääb sinnasamasse samblaid ja seeni kasvatama.

Lehised on veel värvilised

Monday, October 28th, 2013

Lehtpuud on oma suverüü maha visanud, kuid lehis alles võtab hoogu. Värve igatsev pilk peatub väikesel lehisesalul metsa ääres.

Istutasin need puukesed kolm kevadet tagasi kohale, kus maarjakase kultuurist asja ei saanud – hiired ja jänesed koorisid kasehakatiste tüved ära. Lehisega on hoopis teine lugu – neid pole siiani kahjustanud ei hiired ega suuremad metsaelukad. Kokku õnnestus osta üle 40 taime ja ainult üks neist kadus vahelt ära.


Olen kuulnud, et metskitsed pidavat lehist hästi tahtma, kuid mina pole seda kogenud. Igaks juhuks tõmbasime kohe istutamise ajal igale taimele eraldi aiavõrgust „puuri“ ümber. Mõtlesin, et võrk ehk kaitseb algul latva ja külgoksi, hiljem tüve. Juba esimesel sügisel ulatus mõne puukese latv võrgu ülemise ääreni. Neli-viis taime jäid ilma võrguta, kuid ka nendega pole midagi juhtunud. Talvel, kui kitsed näiteks rohelisi kuusevõrseid näksivad, on lehis paljas ja raagus oksad vist neid ei meelita.

Mul puudub igasugune lehise kasvatamise kogemus, lihtsalt jälgin huviga, kuidas need puud minu kodutalu viljakal maal edenevad. Tean, et lehis on valgusnõudlik puu ja valgust seal jagub. Suvine hommikupäike hakkab kohe peale paistma ja alles õhtupoolikul varjavad metsa poolt suured kuused madalale vajuva päikese ära.

Suuremad taimed on kolme suvega visanud umbes 3 meetri kõrguseks. Tahaks targematelt küsida, millal tuleks hakata lehisel alumisi oksi laasima. Või kas seda üldse peaks tegema. Oma arust tundub, et kui tahaksin palgipuud kasvatada, siis peaks vist laasima, aga kui niisama lehisesalu vaatamiseks, siis võiks ka oksad laiutama jätta.

Kambakesi on julgem

Friday, October 25th, 2013

Lõpuks ometi olen ära näinud meie metskitsede tegeliku arvu. Üks ema kahe tallega, teine ema ühe tallega ja kamba peale üks korralike sarvedega sokupoiss – kokku kuus looma.

Viimasel ajal hoiavad nad kõik kokku, sest kambakesi kartagi on julgem kui vapper olla üksinda. Loomade rõõmuks on olemas kaks parajat taliviljapõldu ja mahlased oraselibled meelitavad nad pikemaks ajaks paigale. Läheduses on mitu metsatukka ja võpsikuid, kus varjul olla. Aga nägin neid ka lausa päevasel ajal puhkamas põllutee ääres pika kuluheina sees, kust vaid kikkis kõrvad ja tumedad silmad mu möödasõitvat autot jälgisid. Ei raatsinud puhkavaid loomi tookord häirida, et autoaknast pilte teha. Seisma jäänud auto pärast oleksid nad kindla peale üles tõusnud ja plehku pannud.

Metskitsede arvukus hakkab vähehaaval taastuma ning kui eelolev talv ja kiskjad neile saatuslikuks ei saa, siis võime tuleval aastal juba suuremat karja näha. Jahimehed pole siin kolm aastat metskitsejahti pidanud.

Endiselt on siin alevi külje all mu naabrite aias videviku ajal käimas kaks kitse. Küllap needsamad, kes kogu eelmise talve neil maja tagant metsast õhtuti ilmusid ja öö õunaaias mööda saatsid. Need loomad on kohaga harjunud ja küllap jäävadki paikseks.

Metsarada kesk endisi põlde

Thursday, October 24th, 2013

Mul on mõnikord soov kulutada aega ja jõudu, et niita mõnusaks käimisrajaks üks noorendiku vaheline pinnasetee. Et ei oleks võsa ega kõrgeid putkesid. Siis on seal hea jalutada ja mõtiskleda tehtud tööde üle ning tuletada meelde, kuidas kõik varem oli. Sama rada pidi saab ka traktoriga kaugemalt puid välja tuua.

Pildilt paistavad kahel pool rada kuused, mis istutasime 1999.aastal. See põld on keskmine, kokku seitsmest samasugusest, kõigi vahel kunagi taluajal käsitsi kaevatud kraavid. Neil kraavidel kasvasid lepad ja mõned kuused, kui maa tagasi sain. Põllumaa oli maaparandusest välja jäänud ja kippus võssa kasvama, sest seda polnud mitukümmend aastat enam kasutatud.

Kolme-nelja aastaga jõudsime lepad küttepuudeks vahelt välja raiuda, kuused aga jäid. Oli selge, et ega sinna metsade vahele lahustükile enam põldu tagasi ei tehta ning otsustasin, et panen hoopis metsa kasvama. Esimesed taimed keskmistele põldudele istutasime 1999.aastal. Hiljem, kui lepik järjest raiutud sai, istutasime veel 2004. ja 2006.aastal, kuni kõik endised põllud metsastatud said. Kogu pindala on üle 3 ha suur, musta viljaka mullaga maa, naadi kasvukohatüüp.

Minu mälestused lapsepõlvest on seotud heinateoga neil põldudel. Olin juba nii suur (vist olin aasta koolis käinud), et lubati loorehaga riisuma, sest jalad ulatasid istmel olles pedaali vajutama, mis reha üles tõstis ja kogutud heina vaaluridadele jättis. Reha ees oli vana ja rahulik valge hobune Valku, keda oskasin sel ajal ise aiste vahele rakendada, peaasi, kui rangid õigetpidi hobusele kaela juhtusid. Rinnuse kinnitõmbamiseks pidi jala appi võtma ja sellega hobuse kaela all puust rangiotsad kinni vajutama. Kõige suurem kunst aga oli rangirihmad õigele poole loogaotsi aistele saada, muidu tuli hobune aiste vahelt tühjalt välja. Ka seda juhtus. Siis tuli uuesti rakendama hakata ja rihmad õigele poole panna. Nii see tarkus maalapsel tasapisi tuli.

Nüüd on tore vaadata, kuidas kuusemets iga aastaga aina kõrgemaks ja tihedamaks muutub. Ma ei tea, kas mu esiisad oleksid põllust metsa tegemisele hea pilguga vaadanud, kuid loodan, et nad oleksid samamoodi aja muutusi mõistnud ja on mulle juba andeks andnud.

Metsa uuendamine potitaimedega võib ebaõnnestuda

Wednesday, October 23rd, 2013

Mina pole kordagi oma metsa potitaimi istutanud ega pole ka kogemusi, kuidas neid hooldada, et istutamisest kasu oleks. Küll tean üht tuttavat metsaomanikku, kes nii kuuske kui mändi on toruga istutanud ning tean ka, kui palju vaeva ja tööd tal potitaimede hooldamiseks on kulunud, lisaks tüvekaitsmeid pannud ja ulukitõrje repellendiga pritsinud veel aastaid pärast istutamist. Istutamise ajal torkis see mees iga taime juurde kepi koos lindiga, et hiljem hooldades taime üles leiaks ja teda kogemata maha ei niidaks.

Ise olen siiani ainult 3-4 aastaseid istikuid uuendamiseks kasutanud. Maksavad küll rohkem kui potitaimed ning esimestel aastatel tuleb nende hooldamisega üksjagu vaeva näha, see-eest lähevad kõik või vähemalt 90% kasvama.

Eelmisel nädalal nägin töömehi võsalõikajatega hooldamas üht lanki, kuhu kolm suve tagasi üks naine istutustoruga peenikesi kuuseseemikuid mulda pani. Nüüd sai võsa üle pinna maha lõigatud, kõrge kuivanud rohi jäi alles.

Ronisin teelt üle kraavi raiesmikule ja vaatasin seal natuke ringi. Pilt oli nukker. Väga harva leidsin kuluheina seest mõne tillukese rohelise kuusetaime. Potitaimede istutamine sellisesse kohta polnud ilmselt õige valik. Arvan, et isegi suuremate istikute puhul oleksid hooldamata jäetud taimedest pooled välja langenud, sest rohi oleks nad lämmatanud.

See omanik valis raiesmiku uuendamiseks potitaimed, kulutas nende ostuks ja istutaja palgaks raha, samas tulemust pole. Oleks natuke rohkem raha panustatud maapinna ettevalmistamisele, istutanud koolitatud istikuid ning esimestel aastatel neid ka hooldanud, oleks sealt praegu tubli noorendik paistnud.

Piltidel on raiesmiku üldvaade pärast võsa lõikamist ja üks tilluke kuusetaim roostiku vahel. Natuke suuremaid kuusetaimi leidsin üksnes kraavipervelt, kus leppade varjus vähem rohtu kasvas.

Metsamehed volikogusse

Tuesday, October 22nd, 2013

Valimised on selleks korraks möödas. Teleülekandest üleriigilist värvide jaotust kaardil vaadates meeldisid mulle kõige rohkem kodumaakonna Pärnumaa ja naabrite – Viljandimaa tulemused. Sinised mõlemad, üks heledam, teine tumedamat tooni – seega võimule pääsesid valdavalt parteitutest koosnevad valimisliidud või IRL Viljandimaal. Eluterve mõtteviisiga rahvas siinses regioonis, mis muud.

Minu vallas kandideerisid ka kohalikud metsanduse ja puidutöötlemise ettevõtjad ja saidki valituiks. Tegevpõllumeestest kandideeris paar inimest, ka nemad said volikogusse.

Nii metsandusettevõtjaid kui põllumehi hinnatakse tööandjatena, teisest küljest aga väärtustatakse nende panust kohaliku külaelu arendamisse. Volikogus teavad just nemad, kus ja millistel aladel on töökätest puudus ning mida vald saaks teha, et inimesed maalt ei lahkuks. Eraettevõtluse raskustest läbitulnutena oskavad nad ka valla rahade säästlikuks kasutamiseks soovitusi anda. Usun, et uues volikogus enamuse saanud kahel valimisliidul pole selliseid omavahelisi erimeelsusi, kui oli eelmise volikogu koosseisus ning kaigaste kodarasse loopimise asemel asutakse vankrit ühes suunas vedama.

Pildist. Ühe metsaettevõtja eestvedamisel ja toel korrastati hiljuti ajalooline külaplats suvise jaanitule, talviste suusapäevade või muude kohalike kokkusaamiste tarbeks. Suvel valmis ka endisele vundamendile ehitatud kõlakoda ja paigaldati tantsupõrand.

Külm pole enam kaugel

Thursday, October 17th, 2013

Kõledad sügisilmad on tulekul. Puudel jääb lehti järjest vähemaks, loodus valmistub talveks. Seda teevad ka metsloomad.

Rästikud on oma urgudesse pugenud, sest olen viimastel päevadel just nende elupaigas metsanoorendikku hooldanud ega pole kordagi ühtki roomajat enam näinud. Suvel jätkus rästikuid isegi üle kraavi teele. Kunagi aastaid tagasi, kui külamees aitas mul sealset kultuuri hooldada, tundis ta järsku, et miskit on jalus. Vaatas siis – rästik oli end kerinud ümber kummiku sääre. Nüüd toimetan ise just samas kohas ja mõtlen, et millise kännu all võiks talvine ussipesa küll olla.

Aina sagedamini juhtun õhtu eel metsast tulles nägema põldudel metskitsi. Ühes nurgas on ema kahe tallega ja teises kaks sokku, neist üks suuremate sarvedega, teine lühematega. Kuna metskitsedele pole juba kolm aastat jahti peetud, siis ei torma nad autot nähes enam ummisjalu põllult metsa, vaid tõstavad korraks pea ja söövad edasi. Harimata jäetud ohakapõld pakub nii toitu kui varju. Praegu on vaja usinasti talviseid jõuvarusid koguda.

Kuidas ma Krossile öömaja lubasin

Wednesday, October 16th, 2013

Valimiste ajal juhtub unes seletamatuid asju, millest päästab vaid ärkamine. Tagantjärele nähtut meelde tuletades hakkasin otsima seoseid, miks unes just Kross end ilmutas, mitte näiteks Savisaar.

Unenägu ise oli umbes selline, et meil siin gümnaasiumi hoones oli mingi konverentsi laadne koosviibimine, kus olid ettekanded ajaloost, metsavendlusest ja patriotismist. Kangesti meenutas see kunagist muinsuskaitse liikumist, kus ma 80-ndate lõpus osalesin. Ka E-N Kross oli kohal, kuid kas tema ka esines, ei meenu, küll aga kiitis ta üht ettekande teinud tudengit. Siis märkas ta mind, viipas eemalt, tuli lähemale ja küsis, kas tean mingit kohta, kus saaks veidi puhata, sest on väsinud ja ei taha pimedas sõita. Mul ei tulnud ähmiga kohe midagi paremat pähe, kui et tulgu meile, ju diivanil ikka pikali visata saab.

Koolimaja teisele korrusele viival laial trepil kogunes veel palju rahvast, arutati midagi, aeg venis, mina pabistasin, et mida ma küll lubasin, kuhu ma ta panen, tagatoas haige ema, teisel korrusel remondi ootel paras segadus ja mul auto metsast tulles tööriistu täis, pole kohta, kuhu külaline sõidu ajal istumagi panna. Ootasin trepil ja ärevus aina kasvas, et mida ma küll lubasin. Siis ärkasingi.

Ei tea, miks just Kross end ilmutas, mitte keegi teine, kellest kogu meedia nädalate kaupa räägib, näitab ja kirjutab. Õhtul oli Kross Ringvaates, äkki see.

Tegelikkuses olen E-N Krossiga näost näkku paar korda kohtunud eelmiste RK valimiste eelsel ajal. Mulle jäi temast mulje kui äärmiselt meeldivast, tähelepanelikust, vastutulelikust ja natuke salapärasest inimesest. Rääkisime tol korral ka siinsetest metsavendade punkritest ja sõjaaegadest. Julgesin talt isegi ühe raamatu küsida.

Pagana kahju, et ei saanudki vastuteeneks öömaja anda, kasvõi unenäos. Vist olid need Savisaare sinised õhupallid ja trummipõrin, mis unenäo katki lõikasid.

Andsin hääle oma valla kandidaadile, seega olen valiku teinud. Ega ma pole poliitikaga rohkem kursis kui kohalikus ajalehes natuke valla valimisliitude programme silmitsesin. Sai selgeks, et kes veergude viisi ainult teisi kritiseerivad, neil pole endal ühtki mõistlikku mõtet välja pakkuda. Minusugust „vana kala“ tühjade sõnadega ei meelita.

Selle sajandi tammik

Monday, October 14th, 2013

Oli üleskutse korjata sel sügisel tammetõrusid ja panna nendest Eesti Vabariigi 100-ndaks aastapäevaks kasvama tammesalusid üle kogu maa.

Minu tammik kasvab juba 12 aastat, algul visalt, aga nüüd päris jõudsalt. 2001.a. kevadel istutasin eelmisel aastal tõrudest kasvatatud tillukesed seemikud jõe äärde vana talukoha õunaaia taha kahele põllulapile, kust enne kraavidelt kõik pajupõõsad ja lepad maha võtsime.

Pisikeste taimedega oli üksjagu muret, et nad rohus kasvades valgust saaksid. Niitsin mitu korda suve jooksul rohu maha. Liigne hoolikus aga maksis järgmisel kevadel kätte, kui päevasoe avas pungad, hiline öökülm aga näpistas esimesed lehed ära. Mitu nädalat läks kaotsi, enne kui uued lehed ilmusid. Järgmisel aastal olin targem ja jätsin natuke rohtu külma kaitseks alles.

Umbes kolmandal aastal käisid metskitsed latvu näksimas ja siis määrisin sügisel tammesid Cervacoliga. Ladvad ja oksad jäeti rahule, kuid alt käisid talvel jänesed tüvesid koorimas. Kohe hullusti sõid ja oli kartus, et nüüd on tammedega lood ühel pool. Igaks juhuks määrisin veel tüvesid sama pastaga ning olin valmis hukkunud puude asendamiseks uutega. Õnneks tuli seda teha vaid viie-kuue taimega. Tamm on ikka uskumatult visa puu. Tüvedelt näritud koore kasvatasid nad mõne aastaga kinni, ehkki puu enda kasv sel ajal pidurdus.

Eelmisel talvel oli keegi ühel puul okste hargnemise kohas koort söönud. Mingi sõraline poleks oma koonuga sinna harude vahele pääsenud, see pidi väiksem elukas olema, kes maast oma poolteist meetrit valmis ülespoole ronima. Arvatavasti leethiir. Noore tamme, kui ta on lootusetult kahjustatud, võib alt 10 cm kõrguselt maha lõigata ja ta kasvatab uued võrsed, mida saab hiljem kujundada.

Vaatamata kõigele on mu väike tammesalu 60 puuga noore tammiku ilmet võtmas. Jäägu ta 21.sajandi tähiseks, sest tõru ja taim jäävadki sajandi alguse esimesse aastasse. Aja jooksul olen veel paljudel teistel looduslikult tärganud väikestel tammedel aidanud ellu jääda ja minu 100 tamme on kuhjaga täis.

Metsatalu õue on ka looduspiltnikud oma tamme istutanud ja tahvlikesegi juurde pannud. Keldri taga kasvab üks väga suur tamm, silla juures kõrvuti kaks ning kummalgi pool jõge veel mitu. Tamm on eestlasele pigem sümbol kui tarbepuu.

Kotkapesadega metsad peavad ootama riigikogu valimisi

Friday, October 11th, 2013

Nagu keskkonnaminister eelmise laupäeva LP artiklis „Maaomanikud nõuavad kotkametsa eest hüvitist“ on ajakirjanikule vastanud, ei leidu eeloleva aasta riigieelarves selleks raha. Lubati teemaga uuesti tegelema hakata aasta pärast, 2015. aasta eelarve koostamise ajal.

Õige jah, siis on ju paras aeg oma positsioone riigikogu valimistel kindlustama asuda, varasema puhul äkki metsaomanikud unustavad, milline erakond seda korraldas. Hakkab ära tüütama, et otsuseid siin riigis ajastatakse mingi erakonna valimishuve silmas pidades.

Minister on öelnud, et neil on tõepoolest soov kohelda võrdselt nii Natura aladel paiknevaid loodusväärtuslikke maid kui ka riigisisese kaitse all olevaid alasid. Mis siis takistab, et seda ei võiks kohe tegema hakata? Uus metsaseadus on otsapidi riigikogus ja seaduse juurde käib ka uus, erametsaomanike toetusi puudutav määrus.

Eestis pesitsevate kotkaliikide puhul kehtivad erineva suurusega rangelt kaitstavad vööndid ümber pesapuu, neist kõige väiksem ring raadiusega 100 m kehtib väike-konnakotka puhul, kes valib pesitsemiseks põldude ja rohumaadega piirnevaid metsi, mis on enamasti tulundusmetsad eramaadel. Pesa kaitsevöönd hõlmab ligi 3 ha maad, mille ranget piirangut praegu maaomanikule ei hüvitata. Kui pesad jäävad riigimetsa või looduskaitsealadele, vastutab kaitse eest riik ise, Natura aladele jäävate pesade puhul on erametsaomanikel seni olnud võimalus taotleda Natura toetust. Kas ka tulevikus?

Olen kindel, et suurem enamus metsaomanikke mõistab, et meie kotkad ja ka teised linnud vajavad pesitsusajal rahu. Pole kuigi raske oma töid planeerida nii, et kevadel ja suvel ei toimuks raie-, väljaveo- või hooldustöid mitte ainult rangelt kaitstava ala piiril, vaid metsarahu hoidmiseks pole soovitav töid teha topelt nii kaugel pesast kui kehtiv range kaitsetsoon. Kõik see nõuab maaomanike mõistvat suhtumist, kuid samavõrra ka piirangute seadja panust, väljendugu see siis rahas koos riigipoolse tunnustusega loodusrikkuste hoidjatele eramaal.

Pildil on läinudsuvine väike-konnakotka poeg minu metsas, kellest tegi pildi juuli keskel poega mõõtmas ja rõngastamas käinud kotkamees. Pesast välja lendamiseks said kotkatiivad piisavalt tugevaks alles kuu aega hiljem.