Arhiiv November, 2013

Metsahoolduse toetuste tulevik pole selge

Thursday, November 28th, 2013

Kuni selle aasta sügiseni sai metsaomanik või metsaühistu taotleda noore metsa hooldamiseks toetusi maaelu arengukava programmist, mida suures ulatuses rahastab Euroopa Liit. Kas ja kui suures mahus 2014-2020 perioodil need toetused jätkuvad, pole täna veel selge. Teada aga on, et tulemas on mõningane vahe, mil toetusi taotleda ei saa.

Mina sel aastal noore metsa hoolduseks viimases voorus toetust ei küsinud, kuna tööde tegemiseks jäi, erinevalt eelnevatest kordadest, kahe aasta asemel aega vaid üks aasta. Kartsin, et äkki ei suuda selle ajaga kõiki plaanitud asju ära teha. Teisalt olin juba kahes eelmises taotlusvoorus olulisemal osal oma kuusenoorendikest lasknud valgustusraie ära teha ja toetustki saanud.

Kuna sügis on pikk ja mõni pisem metsanoorendik vajas valgustamist, siis hakkasime väiksemaid töid järjest tegema, olles sõltumatud toetuse tähtaegadest ja korrast. Üks selline, noorte looduslikult kasvanud kaskedega metsaosa, mis sai üleeile valmis, on juureoleval pildil näha. Võsa lõikasime umbes 0,5 ha-l, äärtesse jätsime natuke suuremaid sarapuupõõsaid kasvama, et ka lindudel ja oravatel sinna edaspidi asja oleks. Kuna naabrusesse jääb üks vanade puude ja rohke lamapuiduga vääriselupaik, siis katsetasin noorendikult vääriselupaigale sujuvat üleminekut ja n-ö turbe mõttes jätsime vahele sarapuupõõsaste rea. Huvitav on oma metsas mõnd võtet katsetada, millest majandamissoovitustes otseselt ei räägita. Metsa kasvatamine saab olla looming igas mõttes.

Järgmisena on plaanis veel üks poolehektarine lehtpuunoorendik käsile võtta, sest seal kasvab 50% ulatuses noor saar, 35% pärn, pluss mõned teised lehtpuuliigid (jalakas). Tegin peenemaid sarapuid, toomingaid ja haavakeppe lõigates üksinda juba alguse sisse ning loodan, et mõnel päeval saab ka külamees saega appi tulla. Peaasi, et niipea paksu lund maha ei sajaks. Sellest põnevast noorendikust pikemalt mõnes teises loos.

Hinge kosutavad loodushetked

Wednesday, November 27th, 2013

Inimesel on väga vaja mingeid sündmusi või kohtumisi, mis meeli ülendaksid, argielu hallusest kõrgemale tõstaksid. Mina olen kõiki neid ikka loodusest otsinud ja saanud.

Juba kuu aega ei jäta ma päevagi vahele, et kasvõi korraks sünnikodu külla üht vahvat talikülalist, vöötkakku vaatama sõita. Kirjutasin samast linnust juba 1.novembri postituses. Ja enamasti ma teda seal ka näen – kas traadil passimas, parematel kordadel mulle lähemale lendamas ning puuladvas või oksal passima jäädes. Isegi maanteel möödasõitvad autod ei sega, kui on vaja jahti pidada.

Paaril viimasel päeval on ilus ja päikesepaisteline ilm olnud, mis võimaldab lindu kaameraga jäädvustada. Pildistamist olen pidanud ka ses mõttes vajalikuks, et hiljem saaksin kuupäevade kaupa meie mail suhteliselt haruldase külalise kohaloldud aegu täpsemalt üle vaadata. Kümnetest piltidest vaid üksikud on sellised, mida sobib teistele näidata, ülejäänud on kas liiga kaugelt või poolpimeda uduse ilmaga halli taeva taustal tehtud.

Nii nagu üle-eelmisel talvel sõitsin päevast päeva üht talvituma jäänud sookurge vaatama, nii on ka vöötkakus kutse, mis igal hommikul liikuma ajab.

Kui olen kaku kasvõi eemalt ära näinud, lahkun rõõmsa teadmisega, et temaga on kõik hästi ning et see küla ja need majaõued kakule meeldivad, talle iga päev toitu pakuvad.

Täna olin tunnistajaks, kuidas vöötkakk õhus rappelendu tegi – püsis tiibu lehvitades ühe koha peal õhus. Sel korral paistis olevat valehäire ja sööstu maapinnale ei järgnenud. Seevastu nädal-paar tagasi nägin eduka hiirepüügi ära. Passimine traadil, tardunud pilk kuluheina sisse ja siis äkksööst. Juba oligi hiir küünistes, hetk kohendamist ja seejärel sadakond meetrit lendu üle põllu metsatuka suunas. Seal on tiheda kuuse okste varjus turvalisem oma saaki segamatult süüa ja öö mööda saata.

Uskuge inimesed, looduses vahetult kogetu pakub hoopis suurema elamuse kui kohvikusuminas aetud jutud. Tasub otsida, avastada ja looduses nähtust rõõmu tunda.

Kadripäev andis talve tulekust märku

Tuesday, November 26th, 2013

Vaikne ja selge hommik oli, rohtu kattis härmatis. Talve lähenemist oli tunda ka tihaste ja puukoristajate käitumises. Puistasin neile peoga kaerahelbeid ja sihvkasid.

Kadripäeval on ema sünnipäev. Ta sai 91. Vald saatis suure alpikannipoti koos vallavanema õnnesoovikaardiga. Kuna ema ei näe ega kuule, siis kahjuks ta ei teagi, et teda valla poolt meeles peeti. Mul oli hea meel näha kauaaegse vallavanema allkirja õnnitluskaardil, sest 25. kuupäev oli tähenduslik ka tema jaoks. Vallavolikogus toimus vallavanema valimine. Sotstöötaja, kes emale lilli tõi, teadis, et häältega 8:7 läks uue vallavanema tool vastasliidu ja sotside kandidaadile. Uut meest ma ei tunne, pole kunagi näinud, ka nimi ei ütle midagi, seepärast pole teada, mis muidu rahulikus ja sõbralikult toimivas vallamajas nüüd sündima hakkab või millist stiili inimestega suhtlemisel uus vallavanem harrastab.

Nii ei loe midagi, et senine vallavanem üksi sai valimistel 32% (ka minu hääle) kõigist volikogusse pääsenud 15 peale kokku ja tema valimisliit 52,65% häältest. Kaks teist kampa kokku kogusid 47,35%. Ometigi tekkis vähem hääli saanutel volikogus arvuline ülekaal. Sellist valimiste korda ma ei mõista ega hakkagi mõistma, kus valijate antud absoluuthääled midagi ei loe ning maksavad vaid kvoodid ja kokkulepped.

Elu aga läheb edasi, kuni igaüks meist ise omadega hakkama saab. Et hingerahu ja tervist kauemaks jätkuks, tuleb võimalikult palju inimestest, poliitikast ja võimust eemale hoida ning looduses liikuda.

Metsas veedetud tunnid on alati erilised. Kerge lumekirmega kaetud puudealusel samblal olid äsja tärganud uued sügisesed seened. Musträhn kiristas vanas metsas, metskitsed sõid kambakesi talinisu orast ja madal novembripäike pimestas teel liikuja silmi. Lühike karge päev andis talve lähenemisest märku.

Looduse mustrid mööblile

Friday, November 22nd, 2013

Lugesin hiljaaegu erametsa foorumist, et üks mööblimeister otsib okslikku või muidu huvitava tekstuuriga planku, millest ta nokitseb voodeid, kappe, kummuteid, pildiraame jm. Pildid omapärasest mööblist olid ka juures. Minu meelest oli see väga huvitav kuulutus.

Nähes ise metsas ringi käies palju looduse poolt kunstipäraselt vormitud puid, tulevad samamoodi mõtted, kuidas oskaja meister võiks neist midagi inimestele meelepärast teha.

Üheks väga huvitavaks puidumustriks pean üraskikäike. Pildil on kahjurputuka ohvriks langenud noore saare tüvi, millelt on koor maha tulnud ja selle all paljastunud saareüraski vastsete käigud. Kujutan juba ette, kui põnevad võiksid kas raamaturiiuli postidena, kapi või laua ääristena sellised loodustekkelised puidu reljeeflõiked paista.

Kahjuks pole väikeettevõtjatena tegutsevatest puutöömeistritest palju kuulnud, välja arvatud korvipunujad laatadel. Tean, et taasiseseisvusaja alguses oli meilgi paar meest, kes tellimuse peale mitut sorti mööblit tegid, nikerdustega vanu kappe, laudu või voodiotsi taastasid, samuti kaunistustega välisuksi vanadele puitmajadele meisterdasid. Puidutöötlemise seadmedki, mis koduõue kõrvalhoonesse muretseti, pidavat siiani alles olema, mehed ise aga tegelevad teiste äridega, mis lihtsamalt(?) ära elada võimaldavad. Kahju.

Samas mõtlen, et noored mehed, kes kutsekoolis puidutööd või mööblitisleri ametit on õppinud, võiksid sedalaadi ettevõtlusega kätt proovida just maakohas, kus hõlpsam ja odavam vajalikke ruume leida. Loo alguses mainitud okslikku planku otsiv meistrimees peaks olema julgustavaks eeskujuks. Metsaomanikel poleks kindlasti kahju mõni huvitava kujuga puu, mille suured saeveskid praagiks põlgavad, just puutöömeistritele odavalt ära anda. Lehtpuudest leiaksid kasutust needsamad üraski mustritega kaunistatud surnud saarepuud, värvilise puidutekstuuriga jalakas, hästi voolitav pärn või vaher. Rohkem uusi ideid ja ettevõtlikkust!

Jõgi ääreni vett täis

Wednesday, November 20th, 2013

Seda võis arvata, et kuiva suve ja sademetevaese septembri-oktoobri järel ükskord taevaluugi lahti pääsevad. Nii ka juhtus ning november on just selline hall ja märg nagu oleme Eestimaal harjunud.

Mina muidugi olen rõõmus, et sademed pole lumena alla tulnud, mis märga maad veelgi rohkem hautaks. Enne on ikka korralikku külma vaja, alles uue aasta paiku võiks raasukese lund saputada – et pime aeg valgemana tunduks.

Ühel selgemal päeval käisin jõge vaatamas, et kui palju tuul kaldalt vette puid murdnud on. Vastaskaldal kasvab seni veel puutumatuna seisnud mets, kust vahel mõni väsinud tüügas jõkke kukub. Minu poolel on endine karjamaa, seal on puid vähem, enamasti tuultele vastupidavamad tammed või saared. Jõudumööda oleme kuival ajal püüdnud jõkke langenud tüvesid ka välja sikutada, et hiljem suuri veesulgusid ei tekiks.

Meie kandis käib põllumaade maaparandussüsteemide rekonstrueerimine ning maaomanikud, ka mina, on koondunud maaparandusühistusse. Töid tehakse objektidel, kus minagi oma kunagises maaparandaja ametis kaasa lõin. Kontoritöö kõrvalt sai mõnikord lisaraha teenimiseks ka drenaažtorusid trassidele laiali vedamas käidud. Aseri keraamikatehases valmistatud punased savitorud laaditi virnast traktori järel veetavale kelgule ning sealt liikumise ajal trassile laiali, iga vaiatiku vahele tuli lugeda ja poetada täpne arv torusid. Pärast hakkas mitmekopaline drenaažiekskavaator kitsast tranšeed kaevama ja torumehed kaevikus võtsid äärelt laialiveetud savitorud, panid need kaeviku põhja ritta ning pilukohad kaeti klaasvildiga, et muld torudesse ei pääseks. Põllumaade kuivendamine oli omal ajal ikka väga tähtis töö.

Nüüd on Euroopa rahad abiks ning vanade kuivendussüsteemide parandamine taas päevakorral. Nii puhastatakse võsast ja süvendatakse kogujakraavid, uuendatakse drenaaži suudmed, uute plasttorudega asendatakse lagunenud truubid ja remonditakse põlluteed. Päris kosutav on mõnel päeval kohata oma tolleaegseid nooremaid töökaaslasi, kes nüüdki vapralt vana ametit peavad.

Ühest unustusse jäänud noorendikust

Tuesday, November 19th, 2013

Müttan koos külamehega (temal on saag) ühes aastateks unustusse jäänud väiksel metsaeraldisel, kuhu istutasime 1999.a. lageraie järel vähemalt kolmel erineval korral küll männitaimi, siis kuusetaimi, siis jälle tillukesi männiseemikuid. Tee või tina – miski ei tahtnud seal kasvama minna. Männitaimed kadusid viimseni, kuused ei edenenud. Ja lõpuks hakkas vohama sarapuuvõsa. Pildil on näha võsast lõigatud ja lõikamata osad.

Seemnemänni ladvas seadis elamise sisse rongapaar, teise elusa männi tüvesse raius musträhn oma korteri. Hiljem tulid teised rähnid ning maikuus, pärast rongapoegade lahkumist, hõivas männiladvas nende pesa lõopistriku paar ja kasvatas seal pojadki üles. Iga veebruarikuu lõpus tulevad rongad tagasi, kohendavad vana pesa ja uus ring algab otsast peale. Musträhn peenutseb, tema ei kasuta kaks aastat järjest üht ja sama õõnsust, tema raiub igal kevadel uue. Aga sarapuud aina kasvasid ning pasknäärid, mänsakud ja oravad korjasid juba pähkleid.

Tiheda sarapuuvõsa tõttu polnud mul erilist lootust enam muid noori puid kasvamas leida, kuni nüüd sügisel otsustasin seal põhjaliku inventuuri teha. Ja mis ma nägin – kidurad kuusekesed kasvavad põõsaste vahel just selliste vahemaadega, nagu olime need kunagi ammu istutanud. On natuke kaske ja mõned puntidesse hoidvad sanglepad ka.

Nüüd otsustasin, et päästame need eluõiguse eest visalt võidelnud kuused sarapiku seest välja. Kas teen õigesti, seda näitavad järgnevad aastad. Kindlasti saavad puukesed kevadel korraga natuke liiga palju valgust, kuid ehk peavad vastu. Tulemuste üle saab otsustada alles umbes kolme aasta pärast, kui muutused üle elatud. Pealegi on lõunapoolsel küljel kuuskedel varjuks üksjagu noori kaski. Kõrged vanad männid ja rongapere julgestavad ülevaltpoolt. Sarapuuvõsa ehk ei jõua esimestel aastatel taastuda. Küll aeg näitab, mis saab.

Orava sügis

Monday, November 18th, 2013

Pärast lumerohkeid talvesid jäi minu meelest metsas oravaid vähemaks kui enne oli. Küllap langes raskete oludega üksjagu käbikuningaid metsas ka händkakkude või nugiste saagiks. Nüüd võib taas mõnd metsoravat kohata.

Aedades, parkides ja kalmistutel, kus leidub erinevat liiki okas- ja lehtpuid ning sageli ka pesa- või magamispaigaks sobivate õõnsustega vanu puid, peavad oravad paremini vastu kui metsas. Kus elavad või liiguvad inimesed, seal kasvab või sinna pudeneb üht-teist söödavat ka oravate jaoks.

Mu jõetaguses metsas, kus kasvab küllaldaselt käbikandvaid kuuski, suuri tammesid ja sarapuid, teadsin varasematel aastatel mitut oravapesa. Käbiseemned ning tõrudest ja pähklitest korjatud talvevarud aitasid külma aja üle elada. Sealsed oravad tunduvad siiski kasvult väiksemad ja on kindlasti inimpelglikumad kui need, kes koduaias talvel linnusööklat külastavad.

Kevadel olen näinud oravaid turnimas vahtrapuul, kus nad okstelt pungi hammustavad ja tilkuma hakkavat magusat vahtramahla limpsivad. Praegu ripub vahtral veel kobaratena „ninasid“, mida oravad krõbistavad, et seemneid kätte saada.

Ilma metsata ei saa

Friday, November 15th, 2013

Pikka aega arvasin, et mul pole teiste metsaomanike hulgas kuigi palju mõttekaaslasi. Klappisin paremini loodusinimestega, ehkki paljudel neist pole üldse oma maad või metsa ega otsest kokkupuudet metsatöödega, rääkimata omandiga kaasnevatest kohustustest ja vastutusest.

Olles nüüd ligi 20 aastat metsaomanikuna palju erinevaid etappe läbinud, ka vigu ja valesid otsuseid teinud, hakkan vanuse kasvades üha rohkem mõistma, kui oluline on leida oma sisemuses tasakaal ja rahu. Need ei tule koos majandusliku heaolu kasvuga, vaid läbi tunnetuse, et oled osa sellest maast ja metsast, kus astud. Mida rohkem metsa vaatad ja kuulad, seda tugevamini temasse kiindud.

Vähehaaval on mu teed hakanud ristuma metsaomanikega, kelles olen leidnud mõttekaaslasi. Öeldakse, et omasuguse tunneb juba eemalt ära. Pruugib vaid kuulda natuke inimese juttu, kui taban ta olemuse – kas hoiab metsa poole (loodushoidlikus tähenduses) või on läbi-lõhki majandusmees.

Olen kuulnud, et vahel jäävad mõned mehed (või naised) oma metsaarmastusega üksi. Mõnikord ei mõista isegi pereliikmed, et mida seal metsas päevast päeva teha on, kui sellest otsest tulu ei paista. Veel hullem, proua hakkab mehele peale käima, et mis sa rabad, müüme selle metsa parem maha, käime reisimas ja puhkekodus, nokitseme aias ning õhtul vaatame koos telekat. Sa, vanamees, jõuad alles pimedas metsast tagasi, märg, porine ja väsinud, tapad oma tervist. Kaua nii võib?

Sellele prouale tahaksin öelda, et kui mehelt tema mets ära võtta, just siis ta jääbki haigeks, kurvaks ja isegi lõunamaareis ei pane enam silmi särama, sest ta igatseb oma metsa. Inimesel on miski väga lähedane ja kallis kadunud.

Endast rääkides saan öelda, et mu lapsed jälgivad minu tegemisi, kuid ei sega, ei keela ega kipu õpetama. Nad teavad, et ega ma ei kuula ja teen nagunii seda, mida ise õigeks pean. Kunagi pole nad õhutanud midagi maha müüma ning peavad maal elavat ema kodu raudvaraks. Olen selle rolliga rahul.

Mets kasvab inimese külge ega lase enam lahti. Hea on vaadata, kuis noored puud otsekui lapsed aastatega üle pea kasvavad, edasi kõrgustesse tõusevad ja sinust mitu inimpõlve kauem elavad.

Kas katsetused hübriidhaavaga tasuvad end ära?

Wednesday, November 13th, 2013

Alates eelmise sajandi lõpust hakati Skandinaavia eeskujul ka Eestis hübriidhaava istandikke endistele põllu- või heinamaadele rajama ja 2004.aastast loetakse teda ka metsaseaduse järgi meil kasvatada lubatud metsapuuks.

Ise pole ma hübriidhaaba istutanud, kuid eelmise nädala lõpus õnnestus mul üht sellist 15-aastast hübriidhaavikut vaatamas käia. Foto sai tehtud õhtuhämaruses ja sai vähese valguse tõttu niru. Kuid üks paistab selgelt välja – need tumedad plekid heledal puukoorel on põdrahammustused. Pole vahet, kas meie harilik haab või hübriid – see puu põdrale meeldib. Ja kuna hübriidhaava tüvel ei moodustu koorel ka vanemas eas paksu korpa nagu meie harilikul haaval, siis on ulukitel ahvatlus igas vanuses puule hambad sisse lüüa.

Milles siis seisnes ahvatlus alustada Eestis hübriidhaava kasvatamist? Esmalt ikka tema kasvukiiruses. 25-30 aasta vanuses on puud saavutanud korraliku jämeduse ja kõrguse ning need saab lageraiena maha võtta, kusjuures hektari tagavara võib olla isegi 300 tm. Teine ahvatlus oli ka see, et pärast lageraiet hakkavad juurevõsudest uued haavad kasvama ning neid tuleb juba rohkem kui esimese ringiga üldse istutada jõuti. Teiste sõnadega – uus haavik hakkab ilma kulutusteta ise kasvama. Tegelikult teeb ju sedasama ka meie kõige tavalisem hall lepp, ainult lepp ei anna hektari kohta nii palju puitu ja paberiks ka ei kõlba.

Hübriidhaava kultuuri rajamiseks oli enne sajandivahetust piisavalt vabu, kasutusest väljas olevaid endisi põllumaid. Taimed olid kallid, pinnas vajas enne istutamist ettevalmistust, hiirte pärast pidi tüvekaitsmeid panema, ulukite tõrjeks seadma lõhnapeletitega poste. Kel rohkem võimalusi, ehitas haavikule tara ümber. Nii läks hübriidhaaviku rajamine palju maksma.

Mis siis hübriidhaavast edasi saab? Istutati neid ju paberipuidu tootmiseks. Meil Kunda teeb haavast küll tselluloosi, kuid valget paberit mitte. Seda tehakse Soomes ja Skandinaavias. Hübriidhaaba peetakse harilikust haavast  kvaliteetsemaks tooraineks, sest tal ei esine puitu kahjustavaid haigusi ning ta annab pikema kiuga tselluloosi.
Infotehnoloogia pealetungiga paberi vajadus maailmas väheneb, aga puidust saab muudki valmistada või energiat(kütet) toota. Haab on siiani olnud üks odavamaid puuliike ja pole kindel, kas hübriidhaabagi kallimalt hindama hakatakse. Elame-kuuleme.

Kuldne raiesmik

Tuesday, November 12th, 2013

Eelmise loo jätkuks jagan veelkord Sakala metsade muljeid.

Kui ühe järjekordse peatuse reedesel õpperetkel Olavi Udami metsas tegime, siis märkasin mehe silmis kavalat pilku, kutsudes rahvast vaatama üht metsanduslikku hullamist. Sügispäike valgustas kuldset hübriidlehise kultuuri ja vaatepilt oli imekaunis. Väljend hullamisest meeldis mulle kangesti, see tekitab ettekujutuse rõõmsal meelel ja julgelt ette võetud katsetustest, väljumist metsamehe igapäeva rutiinist.

Pildil olevale raiesmikule istutati kevadel 2000 hübriidlehise taime, mis oli Olavi ise seemnest kasvatanud. Ühe suvega olid lehisetaimed tublisti sirgunud ning järgmise tööna on plaanis ulukite kaitseks sinna veel võrkaed ümber ehitada.

Euroopa ja jaapani lehise hübriidil on palju positiivseid omadusi, mille tõttu sobib teda ka Eesti oludes kasvatada. Mõõtmised näitavad, et raieküpse lehisepuistu hektaritagavara võib ulatuda 500 tihumeetrini. Istutades tuleb siiski meeles tuleb pidada, et kasvukohana vajab lehis viljakat mulda ega kannata liigniiskust. Hästi talub hübriidlehis Eesti oludes harva esinevat kuni -40 pakast, samuti kuumade suvede +35 kraadist päevasooja. Hübriidlehis on omandanud mõlema lehiseliigi parimad omadused, on haiguskindel ja kiire kasvuga puu, tema vastupidav puit peaks leidma väärilise kasutuse just ehituses. Esimestel kasvuaastatel tunnevad lehisetaimede vastu suurt huvi sõralised ulukid ja seetõttu peab metsakasvataja nende tõrjeks üht-teist ette võtma.

Mina pole nii mahukat julgustükki, kui terve raiesmiku lehisega uuendamine, seni teinud. Hübriidlehist olen küll väikeses koguses, üle 40 taime, mõni aasta tagasi kodumetsa servale siiski istutanud ja need noored puud pakuvad juba silmailu. Veel ei tea, kuidas minu „hullamine“ võiks kümne või kahekümne aasta pärast välja paista.