Arhiiv December, 2013

Hüvasti, lahkuv aasta!

Tuesday, December 31st, 2013

Enne, kui uue kalendri seinale riputan, vaatan korraks lahkuvale aastale järele. Lubasin endale, et jätan sellest postitusest välja kõik halva ja meenutan vaid ilusamaid ning minu jaoks olulisemaid asju lõppevas aastas.

Esimesena meenub üheks õhtuks rahvast taas ühendanud öölaulupidu Järjepidevus Tartus. Ei käinud küll ise kohal, kuid teleülekande kaudu sain minagi elamuse. Oli hetk, mil sain mõelda oma riigist ja rahvast, kokkutulemise, ühesolemise ja üheslaulmise kaudu imeliselt tekkinud ühtsusest.

Kevadiseks tähtsündmuseks pean loomeliitude juubelipleenumil näitleja Mari-Liis Lille kõnet  „Mis on sellel pildil valesti“. Me ju kõik mõtlemegi nii, kuid ei oska sõnadesse panna, selgelt välja öelda – selleks vajamegi eestkõnelejaid.

Metsaelus on olnud töine aasta. Sain peaaegu ringi peale kõigile valgustust vajavatele noorendikele, osa oskustööliste abiga, osa oma tööga. Üksjagu sai teha kujundusraiet jõeäärsetel aladel ja puhastatud kraavikaldaid.

Läinud suve käigud hästi hooldatud metsakinnistutele nii kaugemal kui oma valla piirides andsid usku, et erametsanduses hakkavad tooni andma omanikud, kes mõtlevad kaugemasse tulevikku, hooldavad, kujundavad ja hoiavad oma metsi ka järeltulijatele mõeldes. Vahepeal hakkas mul see usk otsa saama ja selles mõttes oli mööduv aasta pöördeline.

Enda suvistest metsaretkedest on meelde jäänud uued kohad, kust leidsin kasvamas rohkelt kodumaiseid orhideesid. On olnud õnn loendamatuid kordi jälgida kotkaid ja seeläbi veelgi enam end pühendada nende kaitsmisele. Ülipõnevad on olnud tutvused haruldaste sammalde ja uute seeneliikidega.

Ei teagi, kas olen ise otsinud või on juhuslikult mu ellu tulnud palju loodusinimesi, kellelt kõigilt olen midagi õppinud või saanud nendega ka oma avastusi jagada. Olen õnnelik, et tean ja tunnen paljusid loodusfotograafe, loodustundjaid jahimehi, kotkamehi, looduse teadmamehi ja metsast mõtlejaid. Tahaksin, et need inimesed oleksid mu saatjateks, eeskujudeks ja sõpradeks ka siis, kui aastanumbrid vahetuvad.

Iga päev võib tuua midagi uut

Monday, December 30th, 2013

Ilm oli udune ja nähtavus päevalgi olematu. Kõndisin mööda metsasihti kuni piirini ja plaanisin tulla kuusenoorendikku pidi tagasi.

Üle kraavi naabermaakonda jääval eelmise talve lageraielangil hakkasid järsku hüplema valged tagumikud – metskitsed märkasid vist mind. Hea küll, mõtlesin, ei hakka teid häirima, parem pööran kohe kõrvale oma kuusenoorendiku poole.

Ees leppade vahel liikus midagi heledat, tõusis maast ja kadus kuhugi. Suur hele lind talvisel ajal võib ka mõni põhja poolt siia sattunud haruldus olla, nii et peab igal juhul järele uurima. Liikusin nähtu suunas lähemale ja asi sai selgeks – mu tuttav händkakk oli järjega juba sinna jõudnud.

Kuusenoorendikud kasvavad kunagistel üle 300 meetri pikkustel põllusiiludel, mida eraldavad taluaegsed kraavid. Kraavikallastel aga kasvavad lepad. Mõnel põllul on kuuseridade keskele jäänud eelmisest leparaiest oksavaal, mis nüüdseks on maatasa kõdunenud, kuid mida mööda on hea liikuda või saab edaspidi kasutada veoteena, kui kraavikallastelt on järgmise raiega vaja jälle lepapuid kätte saada. Vahekäigu kohevas kõdumullas võib elutseda hiiri.

Nii ma siis seda vahekohta pidi kõndisin ega polnud mahti kuuski vaadatagi, sest kogu tähelepanu koondus minu ees liikuvale ja lepaokstel peatusi tegevale hallile händkakule. Kuni tema maapinda, eriti mainitud vahekäiku uuris, mina seisin ja vaatasin kakku. Kui end liigutama juhtusin, pöördusid ümmargused mustad silmad minu suunas. Kui ma ei liigutanud, jätkas kakk uuesti maapinna jälgimist, lootes kuluheinast hiirepiikse tabada.

Tegin ka mõned fotod, kuid nagu öeldud, oli udune päev ikka hullult pime. Kõige lõpuks, kui olin temast mööda hiilinud, proovisin vastu uduhalli taevast kaku siluetti jäädvustada. Ka see ei kukkunud välja ja puu tagant piiluv kakk jäigi mu viimaseks katsetuseks. Teinekord, kui õnnestub värviline loojangutaevas kaku taustale saada, tahaksin siluetti uuesti proovida.

Sellised loodusretked on nii olulised ja kosutavad, et meelitavad neid  taas ja taas kordama. Iial ei või teada, millega järgmine käik üllatada võib. Kuni oled veel uudishimulik, seni on ka elu elamist väärt.

Üks laanepüü metsas vähem

Saturday, December 28th, 2013

Metsasihil olid suled maas. Vist sai kanakull kõhutäie. Tema on linnuliha peale maias. Ei usu, et tapatöö tegi hiljuti sealsamas läheduses passinud händkakk, kes on samuti röövlind, kuid tema jahiviisiks on pimedas varitsemine ja põhisaagiks pisiimetajad, peamiselt hiired, kuid võib rünnata ka linde.

Uurisin sulgi lähemalt ega osanud nende kandjat kohe määrata. Alles hiljem, kui tumehallide põikivöödiliste sabasulgede ja neist suuremate tiivasulgede seas hakkas paistma mõni pruunikam ja õrnem keha küljest rebitud suleke, siis olin kindel, et üks laanepüü on röövlinnu saagiks langenud. Viimaks leidsin veel üksiku mustjashallide varvastega jala. Liha koos luudega oli ära söödud.

Laanepüüsid olen seal aeg-ajalt ikka kohanud. Enamasti märkab lind mind enne kui mina teda ja pistab vurinal lendu. Kui aga juhtub, et püüd parasjagu lehtpuu ladvas turnimise ja pungade nokkimisega ametis on ning neid aegsasti märkan, siis õnnestub vaikselt lähemale hiilida küll.

Kanakull varitseb kannatlikult kusagil puuoksal ja valib ohvri välja. Järgneb sööstrünnak ja kui saak on küünte vahel, maandutakse seda rappima. Olen lugenud, et esmalt tapab kanakull oma ohvri nokalöögiga pähe ning esimesena sööb ära aju, seejärel pea. Siis rapib saaklinnu sulgedest puhtaks ning asub liha kallale. Ka luud lähevad kulli kõhtu, kuid need ja sulejäänused väljutab ta pärast esmast seedimist noka kaudu räppetombuna välja. Liha ja kõik muu toitev kraam liigub soolestikus oma tavapärast teed. Ühest laanepüüst saab kanakull priske kõhutäie.

Laanepüüd nagu kanakullidki on metsalinnud, mõlemad looduskaitsealused liigid. Kanakullid võivad nälja korral ilmuda ka taluõuedesse, kus kanu lahtiselt liikumas, või uuemal ajal ka farmide söödahoidlate lähedusse, kus tuvisid leidub. Olen näinud kanakulli talvel jäävabas jõekäärus sinikaelparte ründamas.

Pesa sätib ja pojad kasvatab kanakull siiski üles vaid suures varjulises sega- või okaspuumetsas. Kanakullide arvukus on järjest vähenenud, samamoodi kui on vähenemas intensiivse metsamajandamise tagajärjel ka vanad metsad. Kanakull kuulub kaitsealuste liikide II kategooriasse, mis tähendab, et pesapaikadele on seatud metsamajandamise piirangud. Laanepüü on samuti looduskaitse all ja kuulub III kaitsekategooriasse. Laanepüüd tänapäeval ei kütita.

Jõuluaja seened

Friday, December 27th, 2013

Mõnusalt rahulikud ja soojad talvised pühad olid, justkui sügisel. Mulle kohe väga selline aeg sobib, kui pole tarvis lund rookida ja kõvasti ahju kütta. Põllud puha rohelised ja ka mets näitab oma saladused lahkelt kätte.

Niipea, kui olin lapsed ja lapselapsed oma kodudesse tagasi saatnud, põrutasin jälle metsa end tuulutama, kakku otsima ja loodust avastama. Lõikasin isegi natuke võsa, et töötegemine meelest ei läheks ja rahu hinge tagasi tuleks.

Pööripäeva järgne jõuluaeg on lootusrikas, sest päevavalgust tuleb kukesammul juurde. Kõrgete puudega metsaaluses on endiselt hämar, seda enam jääb silm mõnel värvilaigul peatuma ja kutsub lähemalt vaatama.
Kõdunenud kasetüükal kasvavad kobaras kollased seened. Väiksemaid noori on veel mitu punti juurde tulemas. Need peaksid olema puidu-sametkõrgesed, talvised seened. Ma korraks küll kahtlesin nende määramises, sest ei märganud tumedamaid jalgu ja näis, et kübarad toetuvad otse puukoorele. Ei raatsinud mõnd seent ilusast pundist lahti rebida, et oleks jalga uurida saanud. Kuid tõenäoliselt teisi samasuguseid talviseid seeni lehtpuudelt praegu leida pole.

Ma pole varem puidu-sametkõrgest söögiseenena korjanud, küll olen kord tema kübarast tükikese võtnud ja toorelt maitsnud. Mahe ja mõnusa maitsega oli. Seeneraamatutes kirjeldatakse teda kui head söögiseent, mille kübaraid sobib värskelt tarvitada. Jalg tuleks võtmata jätta.

Puidu-sametkõrgesed ilmuvad alles novembris ja neid võib esineda kuni märtsikuuni. Tugev külm võtab küll seenekübarad ära, kuid sulailmadega võivad kasvada uued viljakehad. Praegusel soojal talveajal on lootust neid seeni ka edaspidi kohata.

Lõpetuseks tahan öelda, et mets on elurikas ka talvel, kevadest või suvest rääkimata. Miks jagatakse metsaomanikele koolitustel üksnes majandamise oskusi, ometigi vajaksime avaramaid teadmisi kasvõi seentest, sammaldest, lindudest-loomadest – kõigest sellest, mis metsas meie ümber elab. Mida paremini metsaomanik ise tunneb loodust ja mõistab elustiku omavahelisi seoseid, seda vähem on vaja keelavaid seadusi ja rangeid piiranguid. Paraku on sinna veel pikk tee minna.

Pööripäev koos halliga

Sunday, December 22nd, 2013

Laupäeva õhtupoolikul, mõni tund enne talveajale üleminekut, ma teda kaasikus märkasin. Olen harjunud metsas kogu aeg ringi vaatama, jälgima nii puude latvu, oksi, tüvesid kui maapinda, seega suudan pidevalt samades kohtades liikudes ka tähele panna, kui miskit on kasvõi tsipake teistmoodi.

Olin kraavikaldalt purdele astumas, kui heitsin veel pilgu kaugemale kaasikusse ja nägin, et kasetüvede vahel on hall laik. Hakkasin tasapisi lähemale liikuma ja seadsin kaamera valmis. Süda hakkas kiiremini põksuma, sest laik kauguses võttis kuju. Händkakk oksal!

Oi, kuidas olen neid linde oodanud pärast lumerohkeid talvesid, kui kakud toidupuudusel nälga surid. Kõik aastad enne 2010-nda lumeuputust olid händkakud mu metsas päris tavalised linnud, keda pea iga nädal oli õnn näha. Eriti talvel.

Juba veebruaris võis kuulda huikeid, kord nägin pesaks välja valitud puutüükal isegi kaht vanalindu kõrvuti istumas. Maikuus olen näinud karvaseid kakupoegi kuuskede all maapinnal ukerdamas, teinekord jälle puuokstel istumas või kinnisilmi tukkumas, ühel kevadel ka vanast hiireviu pesast üle ääre vaatamas. Noored kakupojad näevad välja justkui sassis karvapussakad, isegi tiivasulgi, mis kannaksid, veel pole. Kuid tragidust ja kangust on pojukestel palju. Pesast kukutatakse end potsti maapinnale, hiljem ronitakse küünte abil tagasi puu otsa oksale, kus turvalisem ja kuhu kakuema või -isa neile hiirekesi toiduks tassib. Nädalad mööduvad ning ühel päeval on pärissuled seljas ja tiivad kannavad kaugemale. Noored kakud lendavad metsa mööda laiali, õpivad ise toitu jahtima ja siis on neid hoopis raskem üles leida.

Händkakul on valkjas-hallikirju sulestik, mis muudab linnu kaasikus või haavikus talvel raskesti märgatavaks. Händkakk on öökull, see tähendab, et saaki (hiiri) püütakse pimedal ajal, kuulmise järgi. Päeval kakud puhkavad enamasti varjulises kohas puuvõras, sest lärmakad varesed, pasknäärid või harakad ei anna lagedas kohas suurele hallile oma kisaga rahu. Hiljuti kirjutasin blogis talikülalisest, põhjamaalt tulnud vöötkakust, siis tema peab jahti päevavalges. Sama teeb ka tilluke värbkakk, kelle vaenlaseks võib olla seesama suur ja öise eluviisiga händkakk.

Pikk sügis sobib metsahoolduseks

Friday, December 20th, 2013

Hilissügisene märja ja lumeta maaga aeg ei sobi suuremateks raietöödeks, küll aga laseb neil, kel vajadus metsahooldust teha, täiel rindel töötada. Jõudumööda kasutan minagi seda võimalust.
Oktoobris alustatud lepiku raie seisab juba poolteist kuud, sest traktoriga metsasõit rikuks pinnasetee kohe ära. Ootame külma. Ja kui seda ei tulegi, pole ka midagi katki, raie lükkub lihtsalt edasi. See on väikemetsaomaniku eelis, et pole mingit survet, lepinguid ja kõrbemise ohtu, kui pidevalt puitu turule ei saa anda. Omanik jälgib looduse kulgu ja arvestab sellega, nagu tegid endistel aegadel taluperemehed oma metsas.

Siin peitub ka põhjus, miks olen jäänud kõrvaltvaatajaks, kui käib jutt puidu ühismüügist läbi metsaühistute, mis eeldab ühest piirkonnast korraga maksimaalse puidukoguse raiumist, koormate kogumist ja seeläbi parema hinna saamist. See aga tähendab, et kui olen end sidunud mingi lubaduse või lepinguga, pole sellest hiljem enam ilus taganeda. Ühismüügi tarvis on loodud tulundusühinguid ja mõnel neist pidavat isegi hästi minema.

Suurtel metsafirmadel on lepingud ja rahasurve peal, puit toodagu kokkulepitud ajaks kasvõi läbi mülgaste metsast välja. Majanduslik surve või selle puudumine on üks kõige olulisemaid erinevusi väikeste ja suurte vahel. Suur on käsist-jalust rahakotiga seotud, väikemetsaomanik aga oma otsustes vaba. Nii saan mina asjadest aru.

Oi, ja see vabadus on ikka üks ütlemata tore asi – olla omanikuna korraga nii minister, keskkonnanõunik, konsulent, jahimees, puuraidur või luuletaja.

Vaba otsustajana kasutangi soodsat lumeta aega just nendeks töödeks, mida paksu lumega teha ei taha või enamasti ei saagi. Hooldan noort metsa, kujundan keskealist kaasikut või lõikan kraavikallastelt võsa.
Praeguste soodsate ilmaoludega saab kaasikus alusmetsa põõsarinnet vähemaks võtta, mille tulemusel ilmuvad nähtavale tulevase teise rinde kuused. Et kaasiku all tegelikult nõnda palju kuuse järelkasvu on, ei paistnud varem väljagi, sest sarapuu ja paakspuu olid neist üle. Rääkimata grupiti kasvavatest noortest tammedest või pärnadest. On, mida avastada ja millest metsas olles rõõmu tunda.

Nägin metsavana

Thursday, December 19th, 2013

Avastasin metsas, et vana kase tüvel on silmad, mis mind hämarusest piiluvad. Kask on väga suur ja väga vana ning tema küljes elab metsavana, kes inimeste tegemistel silma peal hoiab.

Jõudsime kaasiku hooldustööde järjega puudegrupi juurde, mis 1999-2000 raie käigus kasvama jätsime. Seal on lähestikku kolm suurt tamme, üks pärn ning kaks kaske, kõik märkimisväärses vanuses.

Neil aastatel ei teadnud ma suurt midagi metsade elurikkusest, kuid vaistlikult arvasin ise ning soovitas ka saemees, et nii vanu puid ei tohiks üldse raiuda, rääkimata tammest või pärnast. Peaksin selle mehe kord uuesti oma metsa vaatama kutsuma, et saaksin teda mitme õige otsuse eest tänada.

Oma mõõtmetelt ja kõrguselt ületavad need kaks kaske oma naabreid. Ühest küljest ratsionaalse otsuse pärast, et taolisi jurakaid kasenotte poleks isegi paberipuuks vastu võetud, teiselt poolt mingi sisetunde ajel jätsime nad puutumata. Ei meenu, et oleksin „metsavana“ silmi tookord näinud. Ju ei osanud õige kandi pealt vaadata.

Samas kohas sai saemehe soovitusel kaelustatud (tüvelt koor ringina maha võetud) üks suur okslik vana haab, sest tema ümber kasvas grupp noori kuuski ja puu langetamine oleks kõrval noort kaasikut rikkunud. Mõne aastaga haab kuivas, oksad kukkusid ükshaaval küljest ja praeguseks on ka suurem tüveosa maas pikali. Kuuskede vahel on püsti umbes 5 meetri kõrgune tüügas. Mõtlesin, et seal oleks mõnel kakul väga hea passimise või tukkumise koht.

Nüüd siis, hulk aastaid hiljem, tähelepanelikumana, uudishimulikumana ja avatuna uute metsaväärtuste äratundmisele, tegigi mets mulle kingituse ja viis kokku samblapäise vanakesega. Küllap on ta minu tegemisi ammu jälginud, kuni ta viimaks üles leidsin. Ei oskagi kirjeldada, milline rõõm ja rahu sellest kohtumisest minuga kaasa tuli.

Hüüa, et mets vastu kajaks

Wednesday, December 18th, 2013

Jälgin enam-vähem kõiki kirjutisi, kus räägitakse metsast, sealsest elustikust või metsaomanikest, kes tunnevad end looduse keskel koduselt. Olen suurel määral kursis ka veebiportaalides kajastatavate metsateemadega ja loen lisatud kommentaare. Kommentaar on rahva hääl. Huviga ootan ETV Osooni looduslugusid või mõnd metsateemat käsitlevat saatelõiku.

Viimasel ajal aga leiab Maalehe veebis avaldatud Metsalehe lugude juurest haruharva mõne järelkaja või kommentaari. Rahvas ei hüüa, mets ei kaja vastu. Mõningase elavnemise tõi aasta esimeses pooles kõneaineks olnud uus jahiseadus ja vastu taluaeda tulev RMK lageraielank.

Erametsa foorumis on mõnikord päris sisukaid teemapüstitusi nii metsandusest kui maaelust üldse, kuid vastukaja neile on kesine. Kas see võib olla tingitud mõnda aega kestnud nõudest, et kommenteerimiseks tuleb sisse logida ID-kaardiga või on metsarahvas hakanud kõigele käega lööma, ei tea.

Teisipäevases ETV saates Vabariigi Kodanikud räägitigi anonüümsetest kommentaaridest, nende ärakeelamisest ning isiksustatud kommentaaridele üleminekust mõnedes veebiväljaannetes. Vestlejad jaotusid kahte leeri. Üks pool oli veendunud, et anonüümsete kommentaaridega risustatakse keskkonda, külvatakse viha ja sallimatust. Teine pool ja ka saatesse helistajad leidsid, neil, kes arvamust oma nime all ei taha või mingil põhjusel ei saa avaldada, kaobki võimalus kaasa rääkida, teemasse mõnd olulist tahku lisada, millest lõpptulemusena, kui terad sõkaldest üles korjata, ka kasu tõuseks.

Olin aastaid tagasi erametsa foorumis päris sage kaasalööja, mõnikord uute metsanduslike teemade püstitaja. Nüüd enamasti vaid loen, mõtlen kaasa, kuid sisse logima ei hakka, et sõna sekka öelda. On see vaid mugavus – vaevalt.

Nii see vaikima sunnitud rahvas susistabki kitsas ringis kuulujutte, sest kardab pettust ning on ilma jäetud võimalusest suu puhtaks rääkida. Ometi kiidame, et meil on infoajastu, vaba ühiskond, arvamuste paljusus ja mis kõik veel.

Metsameestel jälle tööd

Monday, December 16th, 2013

Detsembri torm murdis puid nii asulates, teede ääres kui metsas ja koduaias lõpetas me vana kirsipuu elupäevad. Üks haru oli väga napilt naabermajja viiva elektriliini õhukaablist mööda kukkunud.

Terveks laupäevaks jätkus pakkude saagimist ja okste koristamist, lisaks veel suure lauavirna ümberladumine, millelt kate minema lendas ning virna õhutamiseks maast kõrgemale ehitatud alustoed kokku vajusid ja lauad ühte külge laiali libisesid. Lammutasin ise kõik laiali, mehed tugevdasid alustoed ära ning enne pimedat oli virn uuesti staabeldatud ja katte alla pandud.
Metsas pole ma kõike veel jõudnud näha, kuid seal, kust iilid üle lagedate väljade ligi pääsesid, on mõned kõrgemad kuused pikali küll.

Reedel ei pääsenudki kohe metsa, sest mitmel pool oli külateele puid kukkunud. Ka koolibussi hommikune ring jäi neis kohtades ära. Hiljem hakkasid kohalikud mehed puid lahti saagima ja kõrvale sikutama, et rahvas liikuma pääseks.

Oma metsa jõudes oli alguses väike ehmatus küll – 5-6 suurt kuuske olid murdunud või juurtega koos pikali paisatud. Vormistan metsateatise ja juba on töömehedki leitud, kes puud ära koristavad.

Tegin jõe taga metsas väikse ringi. Vana talukoha ümbruses midagi hullu polnud – põlispuud seisavad endiselt. Tihedas vanas metsas, kus puud lähestikku kasvavad, ei teinud tuul samuti kurja. Seevastu riigimetsa lageraielankidel on torm seemnepuid ikka täiega tõmmanud, sama ka ühe firmametsa langil. Need puud jäetaksegi tõenäoliselt kõik sinnapaika.

Võib arvata, et kuni kevadeni on nüüd päris palju sanitaarraiet vaja teha. Tooreid okaspuid ei tohi kevadeks metsa lamama jätta – meelitavad üraskiparve kohale. Saemeestele peaks tööd jätkuma, ainult et kas saemehi enam võtta on.

Põllukuivendus mõjutab ka metsa

Friday, December 13th, 2013

Euroopa rahade toel tehakse viimastel aastatel päris palju vanade maaparandussüsteemide remonti, puhastatakse ja süvendatakse võssakasvanud kraave, parandatakse ummistunud drenaaži, settekaeve ning uuendatakse drenaažisuudmeid ja truupe.

Maaomanikuna olen ka ise maaparandusühistu liige, sest ühistu olemasolu, kuhu on liitunud kõik objektile jäävate kinnistute omanikud, on maaparandussüsteemide rekonstrueerimisel rahastamise üks eeldus.

Olin kunagi ka ise mitukümmend aastat maaparandaja, ehkki mitte otseselt mullas kaevaja, vaid tegelesin materjalide hankimise ja transpordiga. Samas olin päris hästi kursis igal objektil toimuvaga. Vene ajal polnud maaomanikke ning elanikelt ei küsinud keegi, kas nad suurte muutustega maastikus, vanade kitsaste põllusiilude ja heinamaade ümberkujundamisega suurteks kuivendatud massiivideks üldse nõus olid. Lihtsalt tehti ära ja asi ants.

Nüüdseks pole külas enam käputäitki neid inimesi alles, kes kolhooside ja maaparandustööde ajal veel  taludes elasid. Hooneidki pole, on hulk varemeid, suured kokkuveetud kivihunnikud ja säilinud kohanimed. Kõigele vaatamata haritakse maad ja kasvatatakse vilja, sest hea põllumaa on kõrges hinnas.

Sellest ka vajadus kuivendussüsteeme korrastada, ummistused kõrvaldada ja kraavidele värske välimus anda. Kui piirdekraavid asuvad põllu ja metsa piiril, siis mõjutavad need mingis osas ka metsa veerežiimi. Kraavi taga kasvab mets kiiremini.

Uuel ajastul on igal metsal omanik, kel soov oma metsa pääseda. Esialgse põllukuivenduse käigus ehitati põllult metsa saamiseks vaid mõned üksikud truubid. Hiljem on sageli juhtunud, et metsaveo käigus tõsteti kraav lihtsalt puunotte täis ja traktor sõitis sealt üle. Hea, kui märgati töö lõppedes kraav risust puhataks teha. Nii ongi uute projektidega ilmnenud omanike soov ka lisatruupe juurde saada. Pildil on üks selline „eritellimus“ hiljuti settest puhastatud piirdekraavil, kustkaudu pääsen oma metsa.