Arhiiv January, 2014

Koivad sirakil

Friday, January 31st, 2014

Järjekordset metsaretke tehes olin alguses natuke kurb, nähes ilusas metsas kõrvuti sirakil maas kaht täisküpses vanuses sihvakat kuuske. Seltsiks olid nad ka ühe tümika kase endaga kaasa haaranud. Eks detsembritorm, mis muu.

Kui olin pikali puude ümber tiiru ära teinud ja mõtisklenud, kuidas nad sealt välja tuua (uhked palgipuud ikkagi, metsa kõrgus 26-28 m keskmiselt), siis ühel hetkel tekkis hoopis vallatu mõte. See paistab ka juurde lisatud pildilt välja.

Kujutage nüüd ette kaht karvakestega kaetud kurekoiba, külmund porisaapad varvaste ümber. Hiigelmõõtmetega lind on end sirakile visanud ja jalad välja sirutanud. Tea, kas tohibki puhkaja und segama hakata.
Vaatasin tehtud fotosid ja tuju läks aina rõõmsamaks.

Asjast tõsisemalt rääkides pole iga-aastane tormimurd meie laiuskraadidel midagi erakordset. Metsaomanik leiab ikka mõne puu, mis tuultele pole vastu pidanud. Üksiku murdunud lehtpuu võib rahumeeli sinna kõdunema jätta, eriti kui traktori metsaviimine ja koorma väljatoomine ülejäänud metsale rohkem kahju võib tekitada kui asi väärt. Kuid korralikku okaspuud, mis koos juurtega maast lahti pööratud ja mille tüvel pole rikkeid, paindeid ja millest saaks saagida korralikke prusse või laudu – see vajab kaalumist. Lisaks väärtuslikust puitmaterjalist ilmajäämisele tekitab hukkunud kuusepuu metsa jätmine üraskite kohale ilmumise tõenäosuse.

Olen tähele pannud, et vanad servapuud peavad tormituultele hästi vastu, eriti kui kõrvuti kasvavad nii lehtpuud kui kuused. Seepärast ei tasu iialgi hõredaks raiuda või vahetus naabruses lageraiega avada valdavate tuulte (lääne, loode) poolset metsaserva. Mingil põhjusel kipub tuul kergemini jagu saama just puistu keskel kasvavatest kõrgetest kuuskedest. See pole küll mingi reegel, vaid lihtsalt minu tähelepanek.

Saaks vaid aja tagasi pöörata

Tuesday, January 28th, 2014

Juba pikemat aega, kui kodukülla sõites möödun ühes kunagisest suurest ja edukast talukohast, olen kibelenud sinna sisse pöörama ja vaatama, mis sellest kõigest järele jäänud on. Üheks tõukeks vaatama minna oli ka mulle sügisel tulnud kiri, mis algas sõnadega „Kallis koduküla tüdruk“… Kirjutajaks oli sellesama talu peretütar, keda ma küll nägupidi ei mäleta, kuid kelle nime teadsin. Ta elab nüüd Sauel ja peaks minust veidi vanem olema.

Nii ma siis mõtlesingi, et teen tema kodutalu jäänustest mõned pildid, lasen fotod paberile trükkida ja postitan ükskord kirja teel Sauele.

Ka mina polnud selles majas kolhooside loomisest saadik käinud. Mäletan maja neist aegadest, kui see täiesti korras oli. Oli üks uhkemaid majapidamisi enne sõda ja eks see oli ka põhjuseks, miks nii küüditamine kui kolhooside tekkimine aastakümnetega loodu hävitasid. Maja ja uhke maakividest laut olid kasutuses veel kolhooside ajalgi ning viimased asukad lahkusid sealt enne Eesti taasiseseisvumist. Sellest saati on maja tühi. Katus on maja keskosas sisse varisenud, vahelaed ripakil, palkseinad veel püsivad.
Aias kasvavad võimsad põlispuud – peamiselt tammed, võsastunud sissesõiduteed palistab kunagine allee, aias on alles mõned vanad õunapuud. Õuekaevul on korralikud betoonrõngad peal, maja vundament on suurepärases seisus, maja alune kelder vajaks puhtaks rookimist.

Mäletan, et vanades taluhoonetes oli ka suur külalistetuba, mida kutsuti saaliks. Aknaavast sisse vaadates nägin, et vahepealsed elanikud on saali kaheks toaks poolitanud. Pilku köitis krohvitud lagi ja ilus klaasuks, mis kunagi toast verandasse viis – eestiaegsete tislerite töö näidis. Ja see päikese poolt olematuks söödud pitskardin klaasi taga…

Vanu hooneid pole enam kuigi palju alles, sest kes maal suurt talumaja või lauta üldse vajaksid ja hooneid korrastaksid. Asfaltteeni 200 meetrit, alevi poeni vähem kui 2 km, koolini sama palju.

Kuid on veel üks märkimist väärt maa-alune asi – lagunevad taluhooned ja sinna kuuluvad põlispuud, mitmesaja aastane tammeallee asuvad kruusakünkal. Kõrval on juba ammuilma kruus välja kaevatud ja pinnas põlluks silutud…

See maja, millest juttu tegin, on ainuke, millest niipaljukestki alles jäänud kui piltidelt paistab. Sealt teed mööda edasi on mu sünnikodu naabruses vaid kokku lükatud kivihunnikud, kõik need 11 on kunagi olnud talukohad. Mõni õuepuu veel meenutab. Järel on vaid 3 pidevat pluss 2 ajutist suitsu. Eesti maarahvas, mis meist saanud on?

Talisupleja

Saturday, January 25th, 2014

Arvasin, et pakaseliste ilmadega võiks kärestikel nüüd vesipappe kohata. Sõitsingi Pärnu jõe äärde, kus vana veskitammi jäänused ja kärestikulises osas vesi veel külmumata. See kiire vooluga lõik enamasti ei külmugi.

Seda teavad ka põhja poolt siia talvituma lennanud vesipapid – pruunikasmusta kuue ja valge maniskiga linnud. Vesipappi kutsutakse veel jõeköstriks, küllap jumalameest meenutava rüü ja paigal koogutamise pärast.

Külma oli lõuna paiku 15 miinuskraadi, kui jõe äärt pidi luurele läksin. Kaldaservale jõudes vilksatas kohe minu eest vee poole lendu väike tume kogu. Kõndisin edasi, et puude ja põõsaste vahelt näha paremini kärestikku, kuhu lendaja suundus.

Jääl polnud kedagi, kuid siis nägin, et vees ujub vastuvoolu üks tume kogu. Vupsti! hüppas see kogu jääle, muutus valge maniskiga vesipapiks ja asus saaki neelama. Nõkutas natuke jalgu ja sumaki! uuesti vette tagasi. Jälle uue saagiga jää servale ja see kiiresti kõhtu.

Prr! Minul hakkasid kaldapealsel seistes käed juba paljast talvise supluse nägemisest kangeks tõmbuma. Aga vesipapp aina hüppas vette ja tagasi. Justkui lusti täis talisupleja. Tegelikult ikka karmides oludes ellujääja ju. Lõpuks sai vist kõht täis ja minust ta keset jõge jääservale sulgi puhastama jäigi.

Vesipappide toiduks on tillukesed kalad ja selgrootud, keda ta veest või jõepõhjast kätte saab. Linnuke võib päris tükk aega vee all kadunud olla, kui sukeldub põhjani, kus saaki näeb. Siis tõuseb jälle pinnale ja tiibadega ujumisliigutusi tehes suudab edukalt ka vastuvoolu liikuda. Vaatepilt avaldab muljet, kui on õnn vesipappi näha ja kannatust teda külma ilmaga jälgida.

Meie kõige väiksem rähn

Friday, January 24th, 2014

Kuulsin metsas nõrka kopsimist, see tuli kuuse otsast. Jäin asja uurima.

Koputamine ei tulnud mitte kuusetüvelt, vaid külgokstelt. Siis nägin valgetriibulise seljaga rähni ennast. See oli väike-kirjurähn, väikseim meie rähnide seas. Minu nähtu oli emaslind, musta pealaega. Isastel on punane „müts“ peas. Väikestel rähnidel puudub ka punane sabaalune sulestik, nagu see on suur-kirjudel või valgeselgadel.

Linnuke oli üsna püsimatu, aina vahetas oksa, kontrollis selle koputades üle ja valis järgmise. Viimaks lendas teise kuuse otsa ning okste ülevaatamine jätkus. Alustas madalamalt oksalt. Samal ajal tegin temast ka mõne pildi. Ei tea, kas linnukesel õnnestus koore vahelt mõni sipelgas või putukas kätte ka saada, igatahes jäi ta minust sinna edasi kopsima.

Väike-kirjurähni võibki rohkem märgata talvisel ajal, kui puud lehtedest paljad. Ta on üsna liikuv ja teiste rähnidega võrreldes väike, nii varblase suurune, seepärast võtab aega, kui puuvõrast ta üles leiab. Pesitsema hakkab alles maikuus, pojad lennuvõimestuvad juulis. Sel ajavahemikul jäävad väike-kirjurähnid metsas üsna märkamatuks. Vahetult pärast poegade pesast väljalendu võivad nad mõneks ajaks peatuda pesa lähistel puudel. Olen kord oma metsas suvel just sellist pesakonda lähestikku sebimas ja toitu mangumas näinud.

Väike-kirjurähne polegi viimasel ajal kuigi palju näha olnud. Tavaliselt kohtame metsas ikka suur-kirjurähne, kes talvisel ajal kuusekäbisid murravad ja neist oma “sepikodades“ seemneid toiduks nopivad. Väike-kirju käbisid ei korja, see oleks tal kasvu tõttu üle jõu käiv ettevõtmine.

Veelkord võsa- ja kännufreesist

Thursday, January 23rd, 2014

Kuna olen aru saanud, et blogi külastajad tunnevad huvi maaparanduses kasutatava võsa- ja kännufreesi vastu, siis tulen selle teema juurde korraks tagasi ning lisan mõned pildid.

Teisipäeval käisin masina tööd lähemalt vaatamas ja ajasin masinamehega mõne sõna juttu. Ta on mu kunagine töökaaslane, pikaajalise kogemusega ekskavaatorijuht.

Kordan üle, et maaparanduskraavid juhivad maa-alustest drenaažisüsteemidest suudmete kaudu välja voolava vee lahtisesse kraavi, milleks võib olla piirdekraav metsa ja põllu vahel või põldude vahele projekteeritud kraav. Sealt edasi liigub vesi eelvooludesse, ojadesse või jõgedesse. Seega on põllukuivenduse eduka toimimise esmane tingimus, et vee äravoolul poleks takistusi. Nii alustataksegi kuivendussüsteemide ehitamist kraavi kaevamisest. Hilisemat hooldust või remonti alustatakse samamoodi lahtiste kraavide korrastamisest.

Seoses Euroopa toetusega on meie kandis, kus vene ajal praktiliselt kõik liigniiskuse all kannatavad põllu- või karjamaad kuivendati, juba mitu aastat kestnud maaparandussüsteemide korrastamine. Hetkel on töös ka minu kodutalu maid hõlmav projekt.

Masinatest ei oska ma midagi kirjutada, kuid kel huvi, saavad pilte vaadata. Loomulikult sõltub töö kvaliteet ka masinamehe hoolikusest. Väärt mees teeb uue aja masinal väga ilusat tööd. Küsisin ka, kui jämedaid kände masin suudab maatasa freesida. See sõltuvat kännu jämedusest ja sellest, kas on värskelt raiutud või on pehastunud, kas saetud kõrgelt või madalalt. Kõike saavat teha, ainult aega kulub mõnele tööle rohkem kui teisele.

Enne freesimist lõigati giljotiiniga jämedam võsa kraavikallastelt maha ja veeti hunnikutesse kokku, kus edaspidi see hakkpuiduks purustatakse. Pärast freesimist tuleb kopaga ekskavaator ning süvendab või puhastab setetest kraavipõhja puhtaks. Suudmekohad ja truubiotsad kaetakse spetsiaalse kangaga, mis tikutatakse pulkadega maa külge kinni ja mis takistab nõlva varisemist või suurte sadudega pinnase uhtumist. Varsti kasvab rohi kangast läbi ning see omakorda kindlustab nõlvu veelgi.

Masinamees rääkis, et frees vajab aeg-ajalt määrimist ja siis käivad tihased masti otsas passimas. Millegipärast pidi neile punast värvi kallis määre nii meeldima, et käivad nipliaukude juures seda noolimas 

Üksikud uitajad

Wednesday, January 22nd, 2014

Krõbe talveilm ajas metsas tuld tegema. Vanal taluplatsil jõe ääres olid detsembrikuu tormituultega poolenisti pikali kukkunud üks kuusk, üks noor saar ja kalda ääres üks lepp ning kuna lund on veel õige vähe, siis otsustasime, et laasime oksad ära, veame lõkkeasemele ja põletame ära. Oli veel muidki mahakukkunud oksi koristada. Hea külma ilmaga sedaviisi sooja teha. Saemees oli ka abiks.

Jõe suunas sõites nägin orasepõllu serval passimas üht sokku. Juba teist päeva liigub ta sealkandis üksinda ringi. Muidu oli ikka mitu metskitse korraga lagedal.

Üksinda lendamas nägin kodukülas ka viud, kellest eelmises loos kõhkleval viisil juttu tegin. Et kas on taliviu või hiireviu. Või on neid siin talvitumas mitu.

Nüüd siis sain pildil oleva viu kohta kinnituse, et vähemalt see lind on taliviu ehk karvasjalg-viu. Päris lähedalt ma teda küll ei näinud, kuid nägin teda metsa taustal madalalt lendamas ja vahepeal kase oksal peatumas. Tiibade alapooled olid silmatorkavalt heledad ning kui pilti arvutis suurendada, siis paistavad oksal istuva taliviu muud tunnused samuti ära. Kõht ja sabaalune valged, kaelaosas heledam sulestik.

Metsa ääres kraavikaldal käies olid mind saatmas kaks rasvatihast, kellele pakkusid huvi võsast ja rohust värskelt puhtaks freesitud kraavinõlvad. Keksisid rõõmsasti ja tundus, et leidsid pinnasest isegi midagi söödavat. Drenaažisuudme otsast vulises kraavi kuivendussüsteemist kokku kogunenud puhast vett nagu allikast. Mida kaugemale voolas, seda rohkem vesi kraavis jäätus.

Talvised röövlinnud

Tuesday, January 21st, 2014

Peale kakkude võib talvel puudel passimas näha veel teisigi röövlinde. Paar päeva tagasi kakuvaatlustelt kodu poole sõites märkasin üle põllu kunagist talukohta tähistava põlispuu otsas üht täppi, kes lähemalt uurides osutus viuks, mitte järjekordseks vöötkakuks, kes päev varem just samal puul oli istunud.

Nüüd paar päeva hiljem juhtusin jälle üht viud nägema veidi eemal, teise hävinenud talukoha juures. Sel korral sain juba lähemale ja kuna hiireviu on erakordselt ettevaatlik lind ning lendab inimest nähes otsemaid kaugemale ära, siis see lind oli julgem. Põhjaaladelt, kus inimasustus hõre või puudub üldse, siia sattunud linnud on minu meelest vähem pelglikud, sest arvatavasti pole neil inimestega halbu kogemusi. Rändlindude tulistamist tuleb ette peamiselt lõuna pool, vahemeremaades ja Põhja-Aafrikas. Sellise kogemusega linnud enam inimest ei usalda ka siinsetes suhteliselt turvalistes oludes, kus haritum ja loodushoidlikum rahvas.

Sadas veidi lund, seepärast ei julge pildilt linnu sulestikku vaadates kindlalt väita, kas on tegu läbirändaja taliviu ehk karvasjalg-viuga või talvituma jäänud hiireviuga. Hele kõhualune ja valged suled saba alapoolel peaksid olema ühed olulisemad taliviu tundemärgid. Rinnamuster on neil hiireviuga üsna sarnane. Kinnituseks võiks tähele panna ka linnu pea- ja kaelasulestikku, mis taliviul peaks ülejäänud kehast heledam olema. Sabasuled lõpetab tume põikivööt. Seda lindu lennus olevana ma ei juhtunud nägema, õigemini ei soovinud külmal päeval oksal istujat asjatult tülitada, et oma uudishimu rahuldada. Taliviu tiibade alaküljed peaksid olema valdavalt heledad ja tiivaliigeste kohal on tume laik.

Hiireviu sarnaneb paljude teiste oma lähisugulastega. Seetõttu on tema määramine üksjagu kogemusi nõudev. Kevadel või suvel, kui hiireviud taeva all kutsehäälitsusi või lende teevad, on neid hoopis lihtsam eksimata määrata. Loomulikult on üks esimesi tunnuseid ka hiireviu tiibade hoiak liuglennu ajal – tiivad hoiavad V-kujuliselt ülespoole. Konnakotkastel seevastu on tiivaalused ühtlaselt pruunid ning liueldes on tiivad rõhtsalt maapinnaga, pigem hoiavad tiivaotste „sõrmesulgi“ alaspidi. Seega on kotka määramine minu jaoks oluliselt lihtsam, pealegi lasevad tugevama taluvusnärviga kotkad end paremini jälgida kui hiireviud.

Võsatöödeks on paras aeg

Monday, January 20th, 2014

Eelmises loos kirjutasin maaparandusest ja samal teemal jätkan.

Värske pilt on minu kodumaadelt, kus pärast võsakoristust freesitakse kraavikaldalt kõik peenemad vitsad ja kännud maatasa. Kuna pole palju lund sadanud ja on parajalt külma, siis näeb tehtud töö ilus välja. Porise ajaga poleks vist nii korralikult välja kukkunudki. Põllupoolsed ääred ja kraavinõlv freesitakse üleni puhtaks, teisest küljest vaid nõlv.

Käisin masinamehe juures vaatamas, ega ta kraavi kaldalt mu lemmikõunapuud juhuslikult maha ei freesinud. Alles jäi, sest metsa poolselt kaldalt võetakse maha ainult kõik nõlval kasvav, üleval jäävad puud-põõsad puutumata. Ka õunapuu kasvab edasi ja kui hea aasta, korjan sealt taas korvitäie poolmetsikuid, kuid maitselt tartu roosi meenutavaid õunu.

Mul on hea meel, et võsalõikus ja freesimine tehakse ajal, mil põõsastes või kraavikallastel pole linnupesi. Talvised tööd ei tee loodusele kurja. Kui linnud kevadel jälle saabuvad, siis leiavad nad eest puhaste nõlvadega kraavi, kus hea janu kustutamas või end pesemas käia. Pesapaikadeks sobivaid puid-põõsaid on kraavi taga metsas endiselt piisavalt.

Maaparanduskraav on esimese põllukuivenduse aegu 60-ndate teises pooles kaevatud risti läbi mu kodutalu karjamaapõldude. Pildilt vaadates on ühel pool haritav põld, teisel pool metsamaa, kuhu olen ise kuuski istutanud või on neid karjamaa lepiku vahele looduslikult tulnud.

Muutuvad külamaastikud

Friday, January 17th, 2014

Meie kandis on käimas suuremahuline maaparandussüsteemide taastamine, ümberehitamine. Esimese tööna puhastatakse põlluteede või metsa ja põllu vaheliste kraavide kaldad võsast, seejärel freesitakse kallastelt võsakännud ning lõpuks süvendatakse või puhastatakse setetest kraavid ja uuendatakse drenaažisuudmed.

Lähikonnas on juba mitu selliselt taastatud objekti valmis saanud, sama palju on veel töös. Kaovad harjumuspärased vaated, asemele tulevad suured lagedad väljad, just sellised, nagu nad veneaegse maaparanduse järel esialgu välja nägid.

Võsakoristuse käigus kerkivad määratud võsavirnad, mis hiljem hakkpuiduna katlamajadesse kütteks lähevad. Päris kahju, et meil läheduses kohalikku kütust ehk puitmassi kasutavaid katlamaju pole rajatud, sest materjal oleks lähedalt võtta ja kohalikel maaomanikelgi huvi seda pakkuda. Endiselt põletatakse ühiskatlamajades õli, eramajades valdavalt halupuid.

Ausalt öeldes mulle need suured lagedad põllud ei meeldi, meenutavad steppi. Need sobivad vaid suurtele põllumajandusmasinatele. Eks need omal ajal ka selle malli järgi endistele talupõllu siiludele projekteeriti ja valmis ehitati. Kahjuks kadusid maaparanduse käigus külast ka pooled talukohad. Mina kohalikuna veel mäletan neid hooneid ja talude nimesid, kuid hilisematel tulijatel pole aimugi, et mõne kivihunniku asemel oli kunagi vägev talu.

Ka minu sünnikodu põllud on maaparandustöödest haaratud. Positiivse poole pealt loodan, et uuendatakse ja ehitatakse juurde ka mulle metsa pääsemiseks vajalikud truubid.

Talvised paugud

Thursday, January 16th, 2014

Krõbedaks läks ja läheb veelgi. Eile hakkas jõeveele kalda ääres õhuke kirme tekkima, päev hiljem juba katab kõiki vaikse vooluga kohti jää.

Metsas nokitsedes kuulsin paar korda läheduses pauke – just selliseid teevad poisikesed enne aasta lõppu ostetud paugutitega. Plaks-plaks. Ei uskunud, et need jahimeeste paugud on, mis jõe poolt kostavad. Pakast ka veel nii palju polnud, mis puud paukuma paneks.

Kui nüüd uuesti piki jõe kallast käisin, kostusid taas samasugused paugud, mitu tükki järjest. Siis taipasin, et need tulevad kraavides, lompides, jõesonnides või üleujutuskohtades moodustunud jää murdumisest. Jää alt voolab vesi ära ning rippuma jääv jää murdub. Plaks-plaks.