Arhiiv February, 2014

Mis on põdra talvine lemmiktoit

Thursday, February 27th, 2014

Vabariigi aastapäeval tehtud metsaretkel uurisin, kus ja mida põdrad on hammustamas käinud. Eelmise aasta veebruarikuust tean, et loomad tulid rabaäärsest metsast põldude vahele ja sõid kraavikallastel pajuoksi.

Tänavusel lumevaesel talvel tundub, et talvine menüü koosneb endiselt lehtpuude koorest ja pajuokstest. Minu kuusenoorendike kõrval, naabermaakonna piirikraavi kallastel on põdrad käinud ning märke kooritud puudest oli kõikjal näha. Uurisin, milliseid puid nad eelistavad.

Tuleb välja, et kõige suurem lemmik on pihlakas, seejärel remmelgas, sekka mõrkjat toomingat. Käeulatuses, õigemini mõne põdrasammu kaugusel kasvasid minu poolel noored haavad, kuid sinna nad polnud tulnud. Võib-olla hoitakse maiuspalad hilisemaks ajaks, ei tea. Olen nimme jätnud grupiti haabu kasvama, et põtru mujalt eemal hoida ning loomad on seda võimalust igal aastal kasutanud.

Edasi käisin vaatamas teises nurgas jõe ääres, kus talve hakul veidi valgustusraiet tegime, sarapuuvõsa vähemaks lõikasime. Sellest kohast on näide ka ühel pildil – põder on ridamisi pihlakatelt koort kraapinud, kuid noorepoolsed kuused on kõrval puutumata jätnud. Ka paari noore tamme tüved valendavad.

Kuulen pidevat kurtmist, et põder on metsakasvataja nuhtlus, murrab kaseladvad ära, lõhub mände ja kraabib kuusekoort. Mina seda nii otseselt küll väita ei julge, et põder lausvaenlane on. Pigem ta siiski valib puid selle järgi, milliseid aineid organism hetkel vajab, mitte selle järgi, kuidas metsaomanikule meeldiks. Näiteks talvel eelistab neid lehtpuid ja põõsaid, millest eespool oma tähelepanekutest kirjutasin. Kuuse koorimine jääb tavaliselt kevadesse, kui koor lahti. Ilmselt vajavad tiined lehmad mõneti teistsuguseid aineid kui pullid või mullikad. Kõike seda teavad vast ulukiuurijad paremini kui tavalised metsaomanikud. Mõelgem, et looma kodu on mets ja elus püsimiseks peab ta ka süüa saama. Ehk suudame leppida mõttega, et seda metsa, mida kiivalt enda omaks peame, tuleb ka sealsete asukatega jagada.

Kevade märgid on maas

Wednesday, February 26th, 2014

Veebruarikuus on nii mõnus aimata looduse ärkamist ja tunda kevade lähenemist. Vana kuusemetsa all pole enam jälgegi lumest, päike soojendab küürutaja selga, kui sealt alusmetsa paakspuid ja pihlakavõsa vähemaks lõikan.

Kodumetsa kuusiku serval, vana kiviaia taga, kasvab palju ilusaid vahtraid ja tammesid. Vanu kuuski on aja jooksul küll natuke vähemaks jäänud, kord ühe 20 aasta taguse valikraie, seejärel mõne tormis murdunud puu pärast, kuid enamus kuusikust seisab endiselt uhkelt püsti.

Mul on selle kohaga tulevikus oma plaan. Mingil hetkel pean vist 100+ vanused kuused nagunii ära raiuma ja siis ei kavatse ma sinna enam kuuski istutada. Natuke on juba praeguseks sinna väikesi kuusekesi looduslikult tärganud. See tükike on umbes pool hektarit suur ning jääb üsna talupõldude poolsesse ossa, kus maapind kõrgem ja kuivem. Nähes, millise innuga kuusiku vahel tühjaks jäänud häiludele looduslikud tammed ja vahtrad endale ise sobiva kasvupaiga on leidnud, otsustasin, et kodumetsas võiks vahelduseks olla üks väike lehtpuusalu – tammed ja vahtrad. Kuusikuid olen aastate jooksul kümneid hektareid rajanud ning selle pärast enam süümepiinu tunda pole vaja.

Nii ma siis teengi selle nimel praegu eeltöid. Lisaks paakspuule ja pihlakale peab ka peenikesi vahtraid vähemaks lõikama, et suurematel rohkem valgust ja ruumi oleks. Mõned tammed ja vahtrad on varasemate hooldusraiete järel juba päris kenadeks puudeks sirgunud. Selles tukas põder meil kärpimas ei käi.

Sinililli pole ma veel juhtunud leidma, ehkki tegutsen just neis kohtades, kus igal kevadel esimesi õisi olen näinud. Tõsi küll, see on juhtunud alles aprilli alguses. Seevastu nägin eilsel metsaskäigul jõetaguse kinnistu kuusenoorendikes kõdunenud lepaokste kunagisel vaalukohal tohutul hulgal varakevadisi seeni – need on verevad karikseened. Tibatillukesi ja veidi suuremaid punaseid kausikujulisi karikseeni oli seal nii palju, et pidin valima, kuhu jalaga astuda. Karikseente ilmumine on üks märk kevade lähenemisest.

Peomeeleolust tagasi argipäeva

Tuesday, February 25th, 2014

Üle kahe nädala on kestnud spordietendused ja peod: kõigepealt Sotši taliolümpiamängud, seejärel kodumaa 96. sünnipäevapidu. Järgnemas on töised argipäevad, mille kõrvale on oodata uudiseid maailmas toimuvast, muudatusi Eesti poliitikas ning spordivõistluste järellainetusi.

Olümpiamängude suusaalasid jälgisin maksimaalselt. Kõik, kes medaleid väärisid, need ka said. Üllatusi oli vähe. Viimasel päeval tõusis teenitult poodiumile ka vene meessuusatajate kolmik. Nii Cologna, Fourcade, Björndalen kui Kowalczyk, kellele pöialt hoidsin, olid oma lemmikdistantsidel parimad. Rõõmustasin ka soome suusatajate edu üle. Eestlastest meeldis kõige rohkem noor kahevõistleja Kristjan Ilves, kelle hüppesooritus jäi pikaks ajaks parimaks ning tänu sellele püsis kauni naeratusega eesti poiss kaua kogu maailma teleekraanidel.

Võtsin olümpiamänge kui suurt spordipidu. Kas pole tore, kui õnnelik võitja pärast finišijoone ületamist telekaamerasse huultega kogu maailmale ühe musi teeb, nagu laskesuusataja Martin Fourcade teise kuldmedali puhul.

Vabariigi aastapäeva tähistamine Pärnus oli minu meelest üks viimaste aastate ilusamaid. Kaitseväe paraad ja kaitsejõudude ülema kõne on kindlasti väga oluline osa pidulikust päevast, kus rahvas saab vahetult kaasa elada ja sini-must-valgeid lippe lehvitada.

Jälgisin kõike televiisorist, kuid õhtupoolikul, kui olin mõnetunnise metsaretke maha käinud ja suurele maanteele välja jõudsin, sain minagi osa kaitseväe soomukite kolonni kojusõidust. Üks selline masin jäi ka pildile.

Õhtusel peol puudutas president oma kõnes õigeid asju, mis riigis on vajaliku tähelepanuta jäänud. Meeldis ka kontsert, mis oli pärimus- ja rahvamuusikale üles ehitatud. Kätlemistseremooniast oli nii palju kasu, et nägin mõnd riigikogulast, kelle nimegi polnud kuulnud. Maarahvast jäi sel presidendi vastuvõtul justkui vähem silma kui mõnel eelmisel korral, küll aga tunnustati nii teadlasi, kultuuriinimesi kui noori.

Soovin, et nelja aasta pärast, Eesti Vabariigi 100. sünnipäeval, oleks meil rahulolevaid, õnnelikke ja oma riigi üle uhkust tundvaid inimesi üha rohkem.

Küttepuude tegu

Wednesday, February 19th, 2014

Mul pole tükk aega sedasorti puid kütteks teha tulnud – enamasti kuused, mõni mänd, kased, kaks jõhmakat haavapakku ja mõned sanglepakaikad. Kõik need on tulnud tormimurrust. Väljavalitud palgid sõitsid saeveskisse saagimisele.

Veel üks poolik päev tükeldamist ja siis võib hakata puulõhkujat kauplema. Kui lund enam ei tule, saab kogu krempli enne kevadet riitadesse kuivama laduda. Sünnikodu laudaesisel on selleks paras tuultele avatud vaba plats.

Uurisin lähemalt üht jämedamat kuusetüügast ja lugesin aastaringid kokku. Sain 115.
Neid ringe vaadates eristuvad selgesti keskmised 30-60 aastat (vahemikus 1940-1970), mil puu on kiiremini kasvanud, ringid laiemad, kuid puit pehmem. Tugevust hakkas juurde tulema teisel kasvupoolel, välimised ringid on tihedamad. Veel kajastuvad ringidel erinevate ilmaoludega aastad – heledamad ringid vahelduvad tumedamatega. Ega ma täpselt teagi, mida värvus tähendab, kas niisket või põuast suve, sooja või pakaselist talve. Igatahes üks levinud arvamus, et vanemas eas puu juurdekasv lakkab, saab selle paku ristlõike näol küll kummutatud. See kuusk kasvas ka pärast 100-aastaseks saamist hoogsalt edasi. Lihtsalt tuul sai nüüd ta teiste vahelt kätte.

Metsa jätta või ära viia

Tuesday, February 18th, 2014

Pidasin õigemaks uhked palgipuud siiski oma metsast välja tuua. Kui torm need kuused kord juba pikali lükkas, ju siis loodus ise pani inimese valiku ette. Kõrged, sirged, hästi laasunud ja terve tüvega kuused olid – õige mitu väga head saepalki. Ühel päeval kukuvad kännudki koos juurtega oma pessa tagasi.

Paljudes kohtades ma siiski tormi lükatud üksikpuid taga ajama ei hakka, las jäävad putukatele, bakteritele ja seentele. Mets on loodusliku elustiku kõige rikkalikum osa.

Praktilise meelega inimene käib metsast ikka puitu hankimas, nii on see seni kestnud, kuni metsa jätkub. Metsa vaatlejale meeldib puutumatu loodus.

Eestlased on suure hulga muu maailmaga võrreldes ikka tohutus eelisolukorras, sest metsa meil veel mõneks ajaks on. Me pole jõudnud maad paljaks raiuda ja põlluks põletada, nagu paljud euroopa rahvad on teinud. Meid elab siin lihtsalt liiga hõredalt, oleme säästlikumad olnud, olemuselt kõik natuke metsausku, haldjausku, vaimude ja metsakollide usku. Lagedaks raiutud maade rahvaid oli kergem ristiusku alistada, ääremaade metsarahvastel oli ja on oma usk. Raha kummardamise pahet pole ükski Euroopas levinud usk, eriti kristlus, suutnud takistada. Metsaga lähemates suhetes olev inimene siiski tunnetab metsaema manitsusi ja puude hoiatust, enne kui raiuma hakkab.

Olen mõelnud kümneid kordi, et miks näiteks Tori kiriku taastajatele (seesama kuulus sõjameeste kirik) jäid ette kiriku ja tee vahel kasvanud uhked tammed, et need maha raiuti, kännudki välja juuriti ning sinna kõnnitee asemele rajati. Kuuldavasti sooviti, et päike kirikusse paremini sisse paistaks ning puude juured pidavat kiriku maakivist müüre lõhkuma. Raiujad polnud vist kuulnud, et tamme juured tungivad hoopis maa sügavusse, mitte ei rooma vundamendi vahele laiali nagu saarepuu omad. Kirikul oli vaja puudest lahti saada, et need oma sahinaga kristlikku jumalasõna lagedal kaldapealsel enam summutada ei saaks. Kuni elan ja kuni vahel minu tee Torist läbi viib, et suuda ma kiriku tammede raiumisele mõistuspärast õigustust leida.

Loodusjõududele alla jäänud puude raiumisse suhtun hoopis leebemalt.

Jää sulab jõkke

Sunday, February 16th, 2014

Paistab, et sel kevadel suurvett ei tule. Jõe keskel vesi juba voolab ning sulatab jääd vähemaks. Vaatasin GISMETEO pikaajalist ilmaprognoosi ja see ennustab, et märtsi keskpaigani püsib ööpäevane temperatuur 0 ümber, enamasti plusspoolel. Kui veebruaris on ülekaalus pilvised ilmad ja tuleb ka sademeid, siis märts näitab juba rohkem päikest. Järelikult ei saagi lumesula- või vihmavett nii palju koguneda, et jõed üle kallaste hakkaksid ajama.

Kel metsatööd pooleli, peavad kiirustama, kuni jaanuaris külmunud maapind veel kannab. Võib-olla metsas polegi veel nii hull, kuid veoteedel, mis üle põllu või rohumaa rajatud, sulab pealmine kiht üles ja siis on pinnase rikkumine kindel.

Kevade lähenemisest annavad ka rongad märku. Minu metsas alustasid nad pesaehitust mööduva nädala alguses, 10.-11. veebruari paiku, nagu tavaliselt. Pesa taastatakse ikka vanasse kohta, viltuse ladvaga männi otsa keset noorendikku, kus vähemalt viisteist aastat see on olnud. Viimastel aastatel on rongapaar olnud sunnitud igal kevadel uue pesa ehitama, sest värskelt rajatud pesa ei püsi nii hästi männiladvas kinni kui vanem, suurem ja raskem, ning ei pea tuultele vastu. Ka mujal on iga päev kuulda ronkade hääli. Teiste pesade asukohti ma praegu ei tea, kuid kõik rongapaarid hoiavad kokku ja häälitsusedki neil kutsuvalt kevadised.

Koduküla metsaserval näen sageli ka üht hiireviud. Ei tea, kas ta on kohalik pesitseja või läbirändaja, kes siin talve jooksul end sageli näidanud on. Ka põhjamaine vöötkakk oli veel eilegi küla vahel hiirejahil.

Mis see maa õieti maksab?

Thursday, February 13th, 2014

Maaomanikud saavad või on juba saanud maksuametilt maamaksu teatised 2014.a. kohta. Meie vallas on see mitmendat aastat järjest 2%, ühesugune nii haritava kui metsamaa kohta.

Printisin minagi kõik maksuametist saadavad teatised kinnistute kaupa välja ning hakkasin huvi pärast võrdlema 2013.a. aasta omadega. Kõik peaks ju sama olema, kui protsent endine ning pind pole väiksemaks ega suuremaks muutunud, ometi on maamaks veidi tõusnud.

Kümnekonna euro pärast poleks arutamiseks suurt vajadust vist tekkinudki, kuni märkasin, et mingil põhjusel oli maksuvabastus ühe kinnistu konnakotka pesa kaitsetsoonis puudu. Helistasin ja see asi lubati ära klaarida. Veel pole jõudnud vaadata, kas uus maksuteatis ka vormistati. Enne ei tasu ju maksma hakata.

Aga kas minu või kestahes teise maale jäävas kaitsetsoonis metsa puutumatuna hoidmise eest ongi 10-eurone maamaksuvabastus metsaomanikule õiglane ja ainus kompensatsioon? Juba aastaid lubatakse omanikele üldistes huvides seatud rangete piirangute väärilist hüvitamist – siiani vaikus. Keskkonnaminister kord mainis, et ehk järgmisel aastal. Mina või iga teine kodanik ei saa riigile maamaksu või mistahes muu maksu tasumisse küll selliselt suhtuda, sest meid kuulutataks otsemaid maksuvõlglasteks koos sellega kaasnevate jamadega.
Maamaksu teatisi uurides sain aru, et selle kõikumine eelmise aastaga võrreldes polnud seotud ainult kotkapesa ümbritseva maa maksuvabastusega, vaid oli veel teisigi muutusi.

Nimelt erineb maksustamisaluse maa hind aastate võrdluses päris märkimisväärselt, just tõusu suunas. Kas maksuamet lähtub erinevates tsoonides kujunenud ostu-müügi tehingute turuhindadest? Või on vahepeal toimunud maa väärtuse ümberhindamine? On näha, et mõnes tsoonis on haritava põllumaa maksustamishind isegi rohkem tõusnud kui metsamaa oma. Mul on kõrvuti asuvad maatükid, ainult kraav vahel (pildil), kuid nad on teineteisest tublisti erinevates hinnatsoonides. Küll tahaks, et seda teemat näiteks Maaleht lähemalt valgustataks ja ka maamaksu arvutus näidise kujul selgeks tehtaks.

Tormimurd metsast väljas

Wednesday, February 12th, 2014

Päev läks asja ette, sest traktor tuli kohale ja saime kolm kärutäit erinevat sorti tormimurru materjali metsast välja toodud. Oli korralikku kuusepalki, mis läheb saagimisele, muust ülejäänust saab aga ahjupuid.

Pildil olev sasipundar sai samuti lahti harutatud, jupitatud ja ära toodud. Kõige erilisem aga oli üks haruline kasetümikas, mille tuul koos juurtega oli maa seest lahti lükanud. Tüvenottidest ning harudest kogunes terve metsaveotraktori kärutäis. Teine küsimus on, kuidas need kasepakud kord lõhki saab või peab saega pikuti lõikama. Ma ei mäletagi enam, millal viimati kasepuudega ahju või pliiti sai kütta.

Vana haruline kask oli ehe näide sellest, milliseks võib enam kui saja aastaga kasvada üks „hundiks“ minna lastud kask. Kuused tema ümber kõik peenemad ja lühemad. Selle kasega seoses tuli meelde kogemustega metsahooldaja, kes mul kuusenoorendikust päris suuri kaski maha lõikas – et need „hundiks“ ei kasvaks ja kuusikut rikkuma ei hakkaks. Kask teatavasti sirgub noorena hulga kiiremini kui kuusk, jõuab okaspuudest üle ja paremate valgusolude toel hakkab oksi laiutama.

Nüüd saan päevi rahulikumalt võtta, vahepeal end metsas tuulutamas käia, ehk isegi võsa lõigata. Taliolümpia pakub nagunii pinget ja üllatusi – aina uusi võitjanimesid ja suursoosikute ärakukkumisi. Eriti õnnelik olen esmaspäevase meeste laskesuusatamise üle – minu üks lemmiksportlasi, 25-aastane prantslane Martin Fourcade võitis elu esimese olümpiakulla. Hea oli näha, kuidas ta oma siirast rõõmu kogu toetajaskonnaga jagas.

Fourcade’i-vennaseid oli stardis kaks. Võitja Martin sõitis kuuendalt kohalt esimeseks, vanem vend Simon aga 36-ndalt 18-ks ning säras telepildil nii oma tulemuse, kuid vast rohkemgi noorema venna olümpiavõidu ja teise meeskonnakaaslase pronksi üle. Tore kokkuhoidev spordipere neil, olen vendadest ja nende treeningutest tehtud filmi vaadanud.

Kirjutasin mõni päev tagasi, et enamasti vaadatakse sporti ikka emotsioonide pärast ning sportlased just selliseid etendusi ka annavad. Triumfeeriv finaal ja lillesülemid esimestele, massistseenis osalejaile aplaus. Elagu sportlased!

Kuusetaelik – vanametsa indikaatorliik

Tuesday, February 11th, 2014

Käisin metsaspetsialistiga ükspäev oma metsas ja tema kogenud pilk märkas otsekohe ühel peenemal, vanemate puude alla jäänud kuusel huvitavat puuseent – kuusetaelikut. Selgitas, et see on üks vääriselupaikade määramise indikaatorliik. Ikka hea, kui vahel mõne metsatargaga ringi käia ja uusi tarkusi koguda.


Siin need kuusetaeliku pildid on, üldvaade kuusepuule ja seened lähemalt. Ilusad kaneelpruunid torikseened, mida meie metsades väga palju ei esine.

Kuusetaeliku viljakehad kasvavad eluspuudel oksatüügaste kohal, ka kõrgel. Surnud tüvedel võivad esineda suurte kogumitena koos.


Kuusetaelik on mitmeaastane seen nagu kõik teised tuntud taelikud (näiteks haava-, lepa- või tuletaelik). Kuusetaelik on tähtis kuusepuidu lagundaja, tekitades valget korrosioonmädanikku. Seda lugesin mulle kingitud torikseente raamatust (aitäh, Agur!).

Eestis esineb hajutatult, on vähearvukas, kasvab palu-, salu- ja laanemetsade eluskuuskedel või lamatüvedel. Kuusetaelikust nakatunud puu naabruses kasvavatele kuuskedele nakkus kuigi kergesti edasi ei levi, seetõttu pole metsaomanikul selle seene leidmise järel paanikaks põhjust. Pigem tasub teada, et tegemist on põlismetsa tunnusliigiga.

Maastik tamme ja kakuga

Monday, February 10th, 2014

Ebaharilik varakevade tunne veebruari esimeses pooles – lumi peaaegu sulanud, loigud põlluteel.
Pildil on vaade minu sünnikodu poolt kunagise naabertalu maadele. Nende tee otsas mäletan neidsamu suuri tammesid juba sellest ajast, kui väike laps olin. Tammed koos kivihunnikuga ongi kõik, mis sellest kohast praeguseks alles jäänud. Aga tamme otsas istus päeval vöötkakk, kes on meil siin ligi neli kuud paigal püsinud. Äkki jääbki?

Kiirustame metsas tormimurru koristamisega, sest maa on veel külmunud ja loodetavasti saame puud lähiajal välja toodud.

Suur osa päevast kulub mul nüüd olümpia suusaalade vaatamisele. Esimesed lootused juba täitusid – meeste 10+10 suusavahetusega võitiski šveitslane Cologna, nagu soovisin, ja medali sai ka norrakas Sundby. Vanameister Björndalen tegi laskesuusatamise sprindis ajalugu – au ja kiitus mitmekordsele olümpia medalistile! Ehk tuleb järgnevatel päevadel teistegi soovide täitumisi.

Teleka needusele vaatamata olen ikka metsas tööjärge vaatamas käinud ning paar tundi päevas ka ise kunagistelt veoteedelt võsa lõiganud. Nimelt on valus vaadata, kui metsaveotraktorile peaks ette jääma võsa, millest ta üle sõidab ja mis edaspidi vigastatuna seal suuremaks kasvab. Olen püüdnud hoiduda, et üksikute murtud puude metsast väljatoomisega ei tekitataks tervetele puudele vigastusi. Seepärast võiksid sõidetavad rajad olla enam-vähem kindlas kohas, kus neid võib tulevikuski vaja minna.