Arhiiv March, 2014

Kasekäsn

Monday, March 31st, 2014

Eelmisel aastal helistas mulle üks mees ja küsis, kas tean kusagil kasekäsna. Olevat raviotstarbeks vaja.

Olin üht kaske metsasihil liikudes näinud, kus must moodustis suhteliselt kõrgel tüvel paistis. Seda poleks ilma abivahenditeta või ronimisraudadeta kindlasti kätte saanud.

Eelmisel nädalal aga sattusin oma metsa naabruses ringi uidates nägema sellist kaske, nagu juureolevalt pildilt näha. Maapinnast umbes meetri kõrgusel oli tüvi lõhenenud ja lõhesid kattis must krobeline ja kõva moodustis – puuseen must pässik ehk rahvasuus kasekäsn.

Mustast pässikust on ajakirjas Eesti Loodus täpsemalt kirjutanud seenevana Erast Parmasto ja Metsalehes ka Eestimaa Looduse Fondi metsaekspert, mükoloog Indrek Sell.

Raamatus „Torikseened Soomes ja Eestis“ kirjeldatakse musta pässikut kui kase koore all kasvavat ja koort lõhestavat üheaastast pruunides toonides puuseent. Sagedamini kohtab selle seene põhjustatud kasvajat – kasekäsna. Seega pole must pässik ja kasekäsn päris üks ja seesama. Kasekäsn on süsimust, pragunev ja käsnataoline, vanade kaskede tüvelõhedes arenenud mitmeaastane moodustis, mis on tekkinud musta pässiku järel.

Ravimtee või droogi valmistamiseks lõigatakse kasekäsn terava noaga tüvelt lahti, eemaldatakse puitosad, must käsn tükeldatakse ning kuivatatakse. Rahvameditsiinis kasutatakse kasekäsna teed seedetrakti toimimise soodustamiseks ning vähkkasvaja arengu peatamiseks. Soovitatav korjeaeg olevat kevad või sügis, mil toimeained mõjusamad.

Ise pole ma kasekäsna toimet proovinud, kirjeldasin siin üksnes raamatutest ja netist loetut. Loo kirjutamise ajendiks oli metsast leitud musta käsnaga kask.

Noorendiku hooldajad

Friday, March 28th, 2014

Jõudsin noorendikus järjega sellisele kohale nagu pildilt paistab. Väga värske töö, abilised on eelmisel õhtul või varahommikul salaja ära teinud.

Mulle teeb selliste asjade nägemine hirmsasti nalja. Ei jõua ära imestada, kui peenelt on kärssninad tegutsenud: maa ümberringi ilusti mustaks pööranud ja noored kuused kenasti ära mullanud, nagu kartulitega tehakse.

Metsaomanik seisab nüüd valiku ees, kas otsida kohe internetist üles metsakahjustuste teatise vorm ja esitada see enne 1.maid oma piirkonna jahiseltsile. Noh et anda märku, millistes kohtades on ulukiründe oht ja kus jahimehed peaksid valvel olema, muidu tuleb neil hakata kahjustuste eest hüvitist maksma. Värske Metsaleht kirjutas sellest ja samal teemal lugu on ka just ilmunud Sinu Metsas. Teine võimalus on suhtuda pisikahjustustesse kui looduslikku riski, mis metsakasvatusega paratamatult kaasas käib, ja loobuda paberi määrimisest.

Mina sellist teatist teha ei kavatse. Vaadake ise, kui „suure“ kahju üks seakamp siis tegelikult teha suutis. Minu silmis mitte mingisuguse. Täitsa arusaadav ju, et loomad tuhnisid kunagise lepaokste vaalu kohas pehmest pinnasest tõuke või ussikesi endale toiduks. Pealegi käitusid nad seal väga viisakalt, mitte ühtegi noort kuuske pikali ei lükanud ega välja kaevanud. Ega loom loll pole, teab inimesest paremini, et mida suuremaks puud kasvavad, mida tihedamaks kuusik läheb, seda parem seal varju ja pelgupaika leida.

Ülessongitud kohti on mul noorendikus mitmeid, kuid siiani pole kordagi näinud, et metssead kuusetaimi oleksid puutunud.  Neidsamu taimi on mul talgute ajal ka jahimehed ise käinud istutamas – seega vastastikune austus metsakasvatusele.
Tänase loo kirjutamiseks andis tõuke see värskelt avastatud songermaa ja lehtedes ilmunud üleskutse, et kõik metsaomanikud esitaksid jahimeestele ulukikahjude ennetamise teatise. Jäägu teatise teema iga metsaomaniku enda otsustada – mina igatahes mingit teatist ei vormista. Niisama jutu sees ehk meestele ikka mainin, kus sead liiguvad, kuna ulukiinfo vahetamine on meie vahel kogu aeg kombeks olnud.

Toonekurg jõudis pesale

Thursday, March 27th, 2014

Meie valge-toonekurg on kohal ja puhkab rännuväsimust välja. Hoidsin siiani iga päev teeristil asuval kurepesal silma peal ja seepärast märkasin saabunud rändurit juba eemalt.

Ennelõunal tukkus ta liikumatult ning õhtupoolikul kella viie ajal püsis jätkuvalt samas asendis. Pikk rännuteekond oli kindlasti kurnav ja vajadus puhata suur.  Reisilt tulnud inimesed teevad ju samamoodi. Toitu jõuab hiljem otsida.

Just sellesse pessa olen igal kevadel valge-toonekurge esimesena näinud saabuvat. Mõni päev hiljem jõuab ka paariline kohale. Teised ümbruskonna pesad seisavad pärast neid veel hulk aega tühjana ootel. Tänavune kevad on varasem, vast jõuavad ka teised toonekured varem.

Kindlasti on saabuja selle pesa ammune omanik, miks muidu ta end nii koduselt sinna puhkama seadis. Arvatavasti on pesitseva kurepaari mõlemad linnud juba pikemat aega ühed ja samad.

Maaparandustööd jätkuvad

Wednesday, March 26th, 2014

Külmal talveajal kirjutasin, kuidas kraavidelt võsa lõigati ja hiljem nõlvad võsafreesiga puhtaks tehti. Pildidki olid juures.

Vahepeal on aeg edasi läinud, kuid maaparandustööd pole katkenud. Juba on puhastatud ja uuendatud kõik drenaažikaevud, üles otsitud kogujatorude ummistused ning vajadusel maa-alused 33 cm pikkused Aseri tehase savitorud asendatud pikkade, gofreeritud, pilutatud ja filterkangaga kaetud plasttorudega. Otse minu sünnikodu õue ääres oli kogujatrassi kõrval kasvav saarepuu oma juured ligi 2 meetri sügavusel maa all 20 cm jämeduste torude rea sisse ajanud ega lasknud sealt enam vett edasi. Töömehed jätsid torudest välja sikutatud 10 meetri pikkuse saarejuurtest põimitud „vorsti“ kohapeal vaatamiseks ja imestamiseks alles.

Suure osa metsaäärseid piirdekraave, kust võsa ja kännud maha freesiti, on ekskavaator juba süvendanud. Selle käigus tõstetakse vanadel truupidel setetest ummistunud raudbetoontorud välja ning kui torud on korras ja terved, siis pärast puhastamist pannakse nad kraavi tagasi. Ühest sellisest tööst tegin päev tagasi ka juuresolevad fotod. Mõnda kohta ehitatakse hoopis uutest plasttorudest truubid.

Pildi tegemise ajal mehed ja masin veel töötasid. Truubile tõstetud pinnast silutakse ja patsutatakse kopa seljaga, et see tihedalt kokku vajuks, ning siis jäetakse tahenema. Mõne aja pärast tulevad töömehed tagasi, kindlustavad truubi otsad kividega ja tikutavad otsanõlvadele varisemise vältimiseks ka spetsiaalse kanga, kust aja jooksul rohi läbi kasvab. Ehk tuuakse truubi ülesõidule veel kruusakihtki peale.

Arvatavasti teen kaevude ja suudmete uuendamisest veel edaspidi eraldi juttu. Pildidki juba tehtud.

Kraavidest välja tõstetud setted ja kivid veetakse pärast tahenemist, kindlasti enne kevadiste põllutööde algust, kusagile hunnikusse kokku. Põld saab õigeks ajaks korda ja vili ei jää kevadel külvamata.

Kevad kõrvus ja silmis

Tuesday, March 25th, 2014

Mis saab veel parem olla kui et päris kevad on kohale jõudnud. Päevad on äkki linnulaulu täis, veed vulisevad ja esimesed sinililled  avavad õisi.

Käisin mõne tunnikese oma metsas ringi. Igal kevadel umbes 10.aprilli paiku olen päikesepoolsel metsaserval kiviaia ääres mõnd esimest sinilille näinud. Ja seal nad juba olidki, veel avanemata pungades, kuid kohe-kohe valmistumas metsaalust värvima.

Põldude kohal liirivad-lõõrivad lõokesed. Lauljad ise ripuvad nii kõrgel, et silm ei seleta, kuid viisid kajavad üle kevadise maa.

Üks linavästrik on jõudnud mu lapsepõlvemaa õuele, kus nad igal aastal puuriitade vahele pesa teevad.
Sookured põllu metsapoolses nurgas otsivad pärast pikka ja kurnavat rännuteed midagi nokka võtmiseks.

Teises kohas sattus mulle lähemale teinegi sookurepaar, kuid mind märgates tõusid ettevaatlikud linnud valju häält tehes lendu. Sookured ei usalda inimest, sest mõnes rännuteele jäävas sõjakas riigis on kombeks suuri linde tulistada, vahel lihtsalt täpsuse proovimiseks, mõnel pool aga jahitakse kurgi toiduks. Õnneks peaks Eesti olema kurgedele turvaline kodupaik.

Metsatee ääres põõsastel sebivad metsvintide parved. Aeg enne ja pärast päikeseloojangut kuulub musträstastele. Kõrgelt puuladvast helisevad siis linnurahva ühed kaunimad viisid.
Puude kohal tiirutavad hiireviud ja nemadki ei suuda vait olla. Kes jääb territooriumi valitsejaks, kes peab uue koha otsima?

Uh-uh-huh-huu! kostab kusagilt selja tagant. Ei ole öökull, hoopis kaelustuvid.

Näsiniin õitseb alles poolenisti. Kaugema metsanurga noorendiku vahel läigivad mõned veeloigud. Pinnas pole läbinisti üles sulanud ja lombil pole kuhugi minna. Astumiseks kõrgemat mätast otsides on silme ees äkki sinakashallide pungadega vitsad. Noorendiku hoolduse ajal mahalõigatud köndi järgi arvan, et need on sanglepa võsud. Aga et sellised pungad, sinakad – varem pole näinud.

Praegu on nii ilus aeg, et tahaks kõik kohustused kus see ja teine kõrvale heita ja ainult minna… rabasse, männikusse, kaasikusse, vaadata hommikutaevasse kerkivat päikest ja saata ta päeva lõpus metsade taha puhkama. Nuusutada maa ja puude lõhna ning kuulata linnukontserdi muusikat.

Kevad lõpetab talvehooaja

Monday, March 24th, 2014

Laupäeva hommikuks sai kamp kokku aetud ja lõunaks oli küttepuude hunnik lõhutud. Nädalavahetus on ses mõttes hea aeg, et leian abilisi, kel aega tulla.

Kui palju sellest hunnikust tegelikult ruume välja tuleb, selgub siis, kui puud riitadesse kuivama laotud saab.

Ma ise pole viimastel päevadel väljas tööd teinud, sest viirus ei taha hingamisteedest välja minna. Silmadest ja ninast voolab vahetpidamata vett. Natuke leevendust pakub väljas liikumine, kuid see on petlik. Tuppa tagasi tulles algab kõik uuesti ja veelgi ägedamal kujul.

Viimane aeg on osa saada lõppeva talispordihooaja võistlustest. Diivanisportlasena olen kõige rohkem kaasa elanud laskesuusatamisele ja olen rahul, et maailmakarika üldvõidu sai naistest soomlanna Kaisa Mäkäräinen ning meestest prantslane Martin Fourcade. Sellele spordialale mõeldes tahaks meie sama ala naisi-mehi tulevikus ka vähemalt 20 parema seas näha. Ma ei tea, kas eestlaste puhul on tegemist vähese võidujanuga või ongi nii, et aeglase loomuga natuurid ei suuda treeningutel end pingutama sundida ja hiljem võistlustel jäävad kiiruses ja vastupidavuses kõigile alla. Aga läbi ja lõhki põhjamaalane, heledapäine Kaisa Mäkäräinen ju suudab!

Olen sageli jälginud spordisaateid Soome kanalitelt, kus stuudios istub koos terve seltskond asjatundjaid ning arutatakse spordiasju. Seda nähes ei mõista, miks ETV sporditoimetus raiskab lühikestes ja igavates spordiuudistes saateaega mingi kohaliku tähtsusega klubide korvpallivõistluste kajastamisele, jättes samal ajal tõsiseltvõetavad rahvusvahelised alad tähelepanuta. Inimesed, aga samamoodi ka eesti sport, vajavad eeskujusid, kasvõi teiste edulugusid. Pealegi puudub televisioonis üleüldse nädalat kokkuvõttev spordipäevik. Kunagi selline oli, vist Toomas Uba aegadel. Selliseid inimesi kahjuks praeguste ajakirjanike hulgas enam pole. Võiks veel näidata dokfilme tuntud sportlastest, nende treeningutest, pingutustest. Selliseid on paljudest olümpiavõitjatest tehtud ja netiavarustes olemas. Miks mitte ka televisioonivaatajatele.

Suusatalve lõppedes on alanud teine, suvise hooaja põnevate võistluste aeg. Erinevatel jalgrattatuuridel osaleb ka paar-kolm eesti ratturit. Ennekõike jälgin neid sõite, kus minu kodukandi noormees Tanel Kangert profiratturina Astana meeskonna koosseisus väntab.

Nii murdmaasuusatamine kui jalgrattasport pole mullegi noorusaegadest võõrad. Mulle on ikka meeldinud individuaalne eneseületamine ja vahest seetõttu eelistan neid kollektiivsetele aladele. Ja mitte ainult spordis.

Valge aja tulemine

Thursday, March 20th, 2014

Tänasega saab ametlik talveaeg läbi ja paremad ajad peaksid ees olema.

Pärast paaripäevast toas istumist ja arvutiekraani põrnitsemist tundsin, et hakkan kohe haigeks jääma. Silmad kipitasid, õlad valutasid, kurk läks kibedaks ja hommikul ärgates juba nina tilkus. Küllap sain nädalavahetusel maal käinud linnalastelt viiruse külge.

Tuludeklaratsioon sai ära saadetud ja ees ootab sots.maksu juurde maksmine. Ega sellest mingit pensioni lisa loota pole, selle nägin eelmisel aastal ära – paar eurot tuli juurde.

Tänavu saab 20 aastat FIE-ndust täis. Eks see üks omal ajal vägisi pealesunnitud asi kõik need aastad ole olnud. Ainus pluss on võimalus kulusid tuludest maha arvestada, mida füüsilise isikuna suures osas teha pole võimalik. Käive on mul stabiilselt ühtlane ja väike olnud, kuna pole mitu aastat palgimetsa raiet teinud, mis tulu suureks paisutaks.

FIE-le kui ettevõtjale ei kehti tulumaksuvabastus nagu teistele ettevõtetele -OÜ-dele või AS-dele. FIE kasum maksustatakse kõigepealt sotsiaalmaksuga 33% ja mis sellest järele jääb, sellelt võetakse 21% tulumaksu. Nii ei tekigi mingit huvi tulusid suurendada. Toidurahaks piisab pensionist, aiamaalt saab juurikad ja marjad-õunad, metsast võib seeni-marju juurde korjata. Maal elades pole ka suuri kodukulusid, kui kütmine käib ahjupuudega, mida varun oma metsast, ja vesi tuleb tuppa oma puurkaevust. Eks elukvaliteedi nõuded ole inimestel erinevad. Vanemas eas piisab hädatarvilikust ning alalhoidlikkus õpetab arutult võetud kohustustest hoiduma. Nii jääb mahti ka kevade saabumisest rõõmu tunda.

Käisin täna paar tiiru metsas ja jõe ääres, et värsket õhku hingates nina uuesti tööle hakkaks. Metsaonni katuseäärel tilkusid jääpurikad. Koolmekohalt tõusis lendu üks hallhaigur. Tema on nii arglik lind, et pildi tegemine on pea võimatu. Ilusat kevadet kõigile!

Inimene ja mets

Wednesday, March 19th, 2014

Olen palju mõelnud inimestest, kaasa arvatud endast, kes on õnnetud, kui kodukandi metsad maha võetakse, harjumuspärased vaated, marja- ja seenekohad kaovad ning üle lagedate raiesmike lõõtsub tuul. Kõik kasvab võssa, mida on raske metsana ette kujutada.

Inimestel on õigus nii mõelda – vaatamata metsameeste, teadlaste ja ametnike kinnitusele, et metsa kasvab meil rohkem kui iganes varem.

Inimese mäletamine piirdub mingi 70-80 aastaga. Just nii pika ajaga saab ka üks metsapuu täiskasvanuks.

Need, kel on lapsed ja kodu juures oma mets, võiksid lastega koos sinna istutada noori puid, neid hooldada ning näidata, kuidas puud iga aastaga järjest suuremaks saavad. Rääkida, et puud kasvavad koos meiega, et igale lapsele jääb oma metsatukk, mille kasvamist ta oma elu jooksul saab jälgida. Koos metsaga vanaks saamise mõte on eriline.

Aga kui külainimene mäletab juba lapsepõlvest karjaaia taga kohisevat laant, kus ta noorena ringi uitamas käis, kus aastakümneid ei juhtunud suuri muutusi, kus enamik puid olid tuttavad, siis sooviks ta sedasama näha ja tunda kuni surmani. Selline soov on mõistetav, õigustatud, sest inimene usub, et mets on igavene, muutumatu, kaitset ja rahu pakkuv. Ärevatel aegadel ka pelgupaik, kust vaenlane isegi õhust tihedasse kuusikusse varjunud inimest näha ei suuda.

Kui oma kodumetsa kuusenoorendikust juuresoleva pildi tegin, mõtlesingi peidupaigast, kui vaja peaks minema. Mäletan, et sõja järel, kui kuulsin vene lennukit madalalt üle küla lähenemas (metsavendi otsis), roomasin ma ikka sõstrapõõsa alla, lootes, et nad mind ei näe ega tulista.

On kurb, et kõik kohapealsed maainimesed ei osanud õigel ajal soetada (pärida, erastada, osta) oma metsatükki. Vahepealne aeg võõrutas omanikuks olemisest ja vastutuse võtmisest, aga ka oskusest tulevikule mõelda. Mis metsadest saanud on, teavad nüüd kõik. Alati leidub ühiskonnas hakkajaid, kes oskavad iga asja äri (raha) ajamiseks ära kasutada. Seda algatusvõimet, julgust ja riski nimetatakse ettevõtluseks, mille haare ei tunne külade ega valdade piire ja millel pole päris kodu, on vaid registrikood. Nii need metsafirmad, kinnisvara haldajad ja välisriikide fondid meie metsades laiavadki, hoolimata, et nad ise neid kasvatanud pole ja igasugune emotsionaalne side olematu.

Nii polegi enamusel meist mingit õigust taga nutta kadunud mälestusi. Ise oleme süüdi, kui ei tahtnud oma maa peremehed olla.

Kevadel pidur peal

Monday, March 17th, 2014

Kevade järel tuli talv. Veidike lund enamvähem ülessulanud maale teeb vist pigem head – asendab kevadvihma, mis maad puhastaks. Kaitseb ka aias õitsvaid lumikellukesi.

Mulle selline ilmamuutus sobib. Ehkki töö noorendikus jäi pooleli ja bensukanistergi kuuse alla, mõtlen, et terve aprillikuu on ju veel ees. Küll jõuan. Nüüd aga tuleb vahelduseks mõned päevad toas istuda, paberimajandus korda seada ning tuludeklaratsioon ära teha. Lükkan igal kevadel selle ebameeldiva töö märtsikuu teise poolde.

Kevadiste ilmadega tuli järjest uusi rändlinde. Iga päev lendasid üle mõned haneparved, põllu kohal trillerdasid lõokesed ja kiivitajad otsisid orasepõllult toitu. Talvised tihased on aiast kadunud, vaid mõned kohalikud käivad toidumajas järele jäänud seemneid otsimas. Mõtlesin, et peaks külmade ilmade ja maha sadanud lume pärast veel poest linnutoitu tooma.

Enam pole näinud küla vahel mitu kuud elanud põhjamaist vöötkakku. Viimase dokumenteeriva pildi temast tegin 5.märtsil. Seejärel tulid tugevad lõunakaarte tuuled ning küllap need aitasid kakul väiksema vaevaga põhjamaa poole lennata. Enne lahkumist laulis kakk veel igal õhtul põlluserval suure tamme otsas. Ehk lootis mõne kaaslasega kokku saada. Kuidas asi tegelikult oli, jääb saladuseks.

Minu metsa rongapaari pesast hakkas umbes kümmekond päeva tagasi must peanupp paistma, mis tähendab, et pereema on munenud ja asus hauduma. Kui noorendikus tööd teen, lendab sealt sageli teine ronk üle. Pereisal tuleb nüüd peale enda ka pesal hauduva kaasa toidu eest hoolt kanda.

Kevadine metsahooldus

Wednesday, March 12th, 2014

See on mul esimene kord, kui kevadel noore metsa hooldustöid teen. Enamasti olen jõudnud kõik sügisel enne lume tulekut valmis saada, kuid seekord läks kuidagi nii, et läinud aastal igale poole ei jõudnud. Jõudu ka justkui ei jätkunud.

Varane, soe ja lumeta kevadtalv on mulle hästi mõjunud, jõudu andnud ning nüüd olen siis ühe päevakese lõikuriga põristada saanud.

Esiplaanil on juba hooldatud koht, kraavi taga aga tegemist ootav ala – sama suur kunagine põld. Seal kasvab 2010.a. kevadel istutatud kuusekultuur, mida siiani olen järjekindlalt hooldanud sügiseti.

Seekordne siis järjekorras juba viies. Kevadine hooldus läheb poole kiiremini kui sügiseti tehtu, sest varem olid kuusetaimed väiksemad, tuli ettevaatlikult töötada ja koos võsaga niitsin ka pikad rohttaimed maha. Kõik see võttis rohkem aega ja nõudis suuremat tähelepanu kui kevadine töö, mil pleekinud kuluhein on lamandunud ja lõikan vaid võsa.

Kuna tegu on kunagiste talupõldudega, mida poolitavad kraavid, siis pärast lepiku raiet hakkas seal üle pinna vohama võsa. Kraavide ääres oli lisaks lepale ka kõvasti toomingaid. Leppa on praeguseks minimaalselt, kuid toomingavõsud on väga visad ja nendega sõdimine käib vist seni, kuni kuusik nad ükskord enda all lämmatab.

Kui jätaksin tänavu võsa võtmata, siis järgmistel aastatel peaksin juba profi suure võsasaega palkama. Praegu saan veel ise jagu – ja täitsa tasuta.

Mitmendat päeva kostab lähedal olevast riigimetsast võsalõikaja põrinat. Ka seal käib noorendike hooldus. Ega praegusel ajal muid raietöid eriti teha kõlbagi, sest väljaveoteed masinaid ei kanna.

On veel üks asi, miks ma oma metsas pole seni kultuuride või noorendike hooldust kevadel teha tahtnud. Põhjus on pesitsevate lindude häirimises. Tavalistel aastatel venib lume sulamine ja kevade saabumine ikka aprilli lõppu ning selleks ajaks on ka rändlinnud kohal ning sätivad pesi. Praegu aga pole peale ronkade või kakkude veel õieti keegi pesale asunud. Esimesed kiivitajad ja lõokesed jõudsid täna ka meie kandi põldudele. Väiksemad kevadlinnud, kes metsas, põõsastes või kuusenoorendikes pesitsevad, on alles teel. Vast jõuame metsahoolduse enne nende kohalejõudmist tehtud.